KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 23.03.2017, Tallinn Kohtuasja number 2-15-11661 Kohtuasi EH (H) ava

) § 172 lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus lapse esindaja tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda, arvestades asjaoludega, et maakohtu 24.11.2015 ja 16.05.2016 määrustega oli lapse isale ja lapse emale määratud riigi õigusabi korras esindaja kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Määruskaebus

1. Lapse isa palus maakohtu määrus osaliselt tühistada ja teha uus määrus, millega muuta Harju Maakohtu 15.06.2015 määrust tsiviilasjas nr 2-15-5812 vanema hooldusõiguse määramise osas ning taastada lapse isa ja lapse ema ühine hooldusõigus lapse suhtes. Alternatiivselt palus lapse isa maakohtu määrus tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme. Maakohus ei hinnanud kõiki lapse isa poolt esitatud tõendeid piisava põhjalikkusega ning ei andnud hinnangut kõikidele esitatud seisukohtadele ja asjaoludele. Kohus lähtus hooldusõiguse küsimuse otsustamisel ainult lapse ema ja Tallinna linna lastekaitsetöötaja seisukohast, kelle subjektiivsed arvamused tuginesid pelgalt asjaolule, et lapse isa on kriminaalkorras karistatud 4 ja viibis kinnipidamisasutuses. Kohus jättis lahendi tegemisel arvestamata väited, et ema on viibinud kolmel korral psühhiaatriahaiglas ravil ja tal on anoreksia. Samuti jättis kohus analüüsimata lapse isa seisukoha, et ema on seadnud lapse ohtu ja jätnud ta abivajavasse olukorda ning takistanud lapse suhtlemist isaga. Eelnev on vastuolus nii PKS, lastekaitseseaduse kui põhiseadusega. Vanema õigusi piirava abinõu rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Abinõu valikul peab kohus arvestama perekonnaautonoomia põhimõttega ning eelistama võimalusel selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ja lapse sidet tugevdada või taastada. Lapse võib vanemast eraldada ainult juhul, kui lapse huvide kahjustamist ei ole võimalik ära hoida muude toetavate abinõudega. Praegusel juhul ei tuvastanud kohus asjaolusid, millest saaks järeldada, et lapse suhtes ühise hooldusõiguse taastamine oleks lapsele ohtlik. Eelnevale lisaks rikkus maakohus menetlusõigust, kui jättis hinnangu andmata lapse isa 17.12.2015 taotlusele kohustada lapse ema mitte takistama lapse ja lapse isa ning lapse ja tema vanavanemate omavahelist suhtlemist. Vastused määruskaebusele
2. Lapse ema oli seisukohal, et maakohus on lahendi teinud lapse huvidest lähtudes ning pelgalt asjaolu, et lahend ei olnud lapse isale meeltmööda, ei olnud piisav määruskaebuse rahuldamiseks ning palus jätta määruskaebus rahuldamata. Lahend on tehtud kõiki asjaolusid ja tõendeid hinnates ning kaaludes. Kusjuures menetlus kestis võrdlemisi pikka aega, hõlmates nii perioodi kui lapse isa oli vanglas kui ka vanglast väljas, ja lapse isal oli võimalus näidata oma muutunud suhtumist. Eelnevaga lapse isa toime ei tulnud. Kaebuse esitaja väide, et last ähvardas emaga viibides oht, oli tõendamata ja alusetu.
3. Lapsele määratud esindaja oli seisukohal, et maakohus ei rikkunud määrust tehes menetlusõigust. Enamus määruskaebuses väljendatud seisukohti olid puutumuses lapse ja tema vanema suhtlemiskorra küsimusega, mis ei olnud praeguse tsiviilasja esemeks. Ülejäänud etteheited, mis puudutasid ühise hooldusõiguse kehtestamata jätmist, ei olnud kohased, sest tsiviilasja raames esitatud tõendid kinnitasid üheselt, et ühine hooldusõigus vanemate vahel ei olnud võimalik ja sellise olukorra oli põhjustanud määruskaebuse esitaja ise.
4. Eestkosteasutus I toetas määruskaebust ja seal väljendatud soovi vanemate ühine hooldusõigus taastada. Lapse isa soovis osaleda lapse igapäevases elukorralduses ning toetada tema heaolu ja arengut. Eestkosteasutus märkis, et isal on oma pojaga väga soe ja lähedane suhe. Laps on eestkosteasutusele korduvalt teada andnud, et soovib isaga rohkem aega koos veeta.
5. Eestkosteasutus II oli seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Eestkosteasutusele ei olnud ilmnenud uusi asjaolusid, mis võinuks anda aluse määruse tühistamiseks. Nii ei sedastatud lapse ema ja lapse kodu külastades, et pere vaevleb toidupuuduses ja laps oleks jäetud nälga või lapse vanem õde peksaks teda. Kuivõrd lapse ema ei usaldanud pärast viimast intsidenti last isa hoolde, esitas lapse ema eestkosteasutusele avalduse, paludes võimaldada lapse isal ja lapsel kohtuda neutraalsel pinnal sotsiaaltöötaja juuresolekul. 5 Määruse põhjendused
6. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määruse põhjendusi tuleb muuta neid täiendades

§ 657lg 1 p 21 ja § 659 järgi, jättes määruse lõppjärelduse samaks.

Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

§ 651

lg 1 ja § 659 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Lapse isa vaidlustas määruskaebusest nähtuvalt maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes taastamata. Maakohtu määrust ei vaidlustatud osas, milles kohus jättis rahuldamata lapse isa avalduse temale ainuhooldusõiguse andmiseks lapse viibimiskoha osas. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust vaidlustatud osas. Maakohtu määrus on vaidlustatud osas seaduslik ja määruskaebuses esitatud väited ei anna alust määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub

§ 654

lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt neid ei korda. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks maakohtu määrust järgmiste põhjendustega täiendada. Vastavalt Harju Maakohtu 15.06.2015 määrusele tsiviilasjas nr 2-15-5812 lõpetas kohus lapse ema ja isa ühise hooldusõiguse lapse suhtes ning andis isikuhooldusõiguse lapse viibimiskoha (sh elukoha), hariduse ja tervise osas ning lapse varaga seotud korraldamise õiguse üle lapse emale. Ülejäänud osas säilis vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes. Kohus märkis toona, et asja materjalidest nähtus lapse isa vägivaldne käitumine lapse ema suhtes, kuid mitte lapse suhtes. Lapse isa hoolis oma lapsest ning laps oli aktiivne ja elurõõmus. Ainuüksi asjaolu, et lapse isa viibis kinnipidamisasutuses ja kandis karistust, ei andnud alust järeldada, et ta ohustab lapse tervist ja heaolu ning muude abinõude rakendamine ei oleks olnud küllaldane. Seega ei olnud põhjendatud lapse isalt lapse suhtes hooldusõigus täielikult ära võtta. Samas oli põhjendatud ja vajalik ainuotsustusõiguse andmine lapse emale lapse viibimiskoha (sh elukoha), hariduse ja tervise osas ning lapse varaga seotud küsimustes. Lapse viibimiskoha osas otsustusõiguse andmine lapse emale tagas lapse senise elukorralduse püsimajäämise ja säilitas lapsele turvatunde. Otsustusõigus lapse vara küsimustes andis lapse emale nii palju juriidilisi õigusi ja kohustusi, kui ta neid faktiliselt juba teostas. Ühtlasi oli lapse isa andnud nõusoleku ainuotsustusõiguse lapse emale üleandmiseks lapse viibimiskoha, sh elukoha, tervise ning hariduse küsimustes. Nimetatud kohtumäärus jõustus 15.07.2015 selle edasikaebamise tähtaja möödumise tõttu. Vastavalt

§ 480

lg 1 teisele lausele võib kohus määruse tühistada või seda muuta muu hulgas juhul, kui määrusel on kestev, mitte ühekordne toime ning selle aluseks olevad asjaolud või õiguslik olukord on oluliselt muutunud. PKS § 123 lg 2 kohaselt muudab kohus varem tehtud lahendit, kui seda nõuavad lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud. PKS § 1231 lg 3 järgi on vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et hooldusõigus kuuluks vanematele ühiselt. Avaldus rahuldatakse, kui on täidetud PKS § 138 lg 1 teises lauses sätestatud eeldused. Vastavalt PKS § 138 lg 1 teisele lausele muudetakse senist hooldusõiguse jaotust lapse suhtes järgmiste eelduste esinemisel:

§ 480

lg-st 1 tulenev võimalus lahendit muuta ka lapsevanemate hooldusõiguse küsimustes lapse suhtes, kuivõrd lahendil, millega vanemate 6 ühine hooldusõigus osaliselt lõpetatakse ja kirjeldatud mahus ainuhooldusõigus ühele vanematest üle antakse, on kestev toime.

§ 480

lg 1 alusel hooldusõiguse küsimuses lahendi tegemisel on oluline, kas vahepeal on muutunud lahendi tegemise aluseks olnud asjaolud, mistõttu vajab olukord ümberkorraldusi. Seega jätab ringkonnakohus analüüsimata kõik lapse isa väited, mis seondusid tänaseks jõustunud määruse väidetavate puudujääkidega, sest kui lahend on jõustunud, siis on ühtlasi möödunud ka aeg lahendi tegemisel tehtud väidetavatele vigadele viitamiseks. Avaldaja peamine etteheide maakohtu praegusele lahendile on, et kohus hindas esitatud tõendeid puudulikult või valesti ning jättis mitmed asjas tähtsust omavad asjaolud piisaval määral lahendi tegemisel arvesse võtmata. Ringkonnakohus märgib, et vanema õiguste määramisel tuleb kohtul teha väärtusotsustusel põhinev kaalutlusotsustus. Seejuures tuleb kohtul arvestada lapse huve ja mõlema vanema õigusi ning kaaluda kõiki asjaolusid, mis hooldusõiguse teostamise eesmärke mõjutavad. Kõrgema astme kohus saab maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda üksnes siis, kui maakohus on ületanud diskretsiooni piire (RKTKm 3-2-1-159-15, p 20, 28). Maakohtu määruses nimetatud puudusi ringkonnakohtu hinnangul ei esine. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lapse isa ei ole toonud esile sedavõrd muutunud asjaolusid, mis tingiksid lapse huvidest lähtuvalt teistsuguse lahendi tegemise. Eelnevalt kirjeldatud järeldusele jõudmisel hindas maakohus kõiki tõendeid piisava põhjalikkusega. Maakohus arvestas lahendi tegemisel lisaks lapse isa poolt määruskaebuses nimetatud osaliste (lapse ema ja eestkosteasutus II) seisukohtadele ka lapse esindaja, eestkosteasutus I ja lapse isa poolt esile toodud asjaolude ja hinnangutega. Ringkonnakohus märgib, et kohus ei saanud otsustuse tegemisel jätta täieliku tähelepanuta asjaolu, et lapse isa on lapse ema suhtes tarvitanud vägivalda. Õige on lapse ema esitatud menetlusdokumendis märgitud viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-4-07, kus on tõdetud, et lapsele avaldatav kahjulik mõju ei pea ilmtingimata seisnema vanema vägivaldses või ähvardavas käitumises lapse enda suhtes, vaid see võib seisneda ka lapsele tajutavas vägivaldses või ähvardavas käitumises lapsele lähedaste inimeste suhtes. Olukorras, kus lapse ema kardab lapse isa viimase vägivallategude tõttu (nt pani lapse isa lapse ema suhtes toime seksuaalse enesemääramise vastase süüteo), ei ole lapse huvides, kui tema vanematel tuleb igapäevaselt suhelda ja lapse igapäevaelu puudutavates küsimustes konsensus saavutada. Eelnevalt kirjeldatud sündmused ei pruugi lõplikult määrata lapse isa hooldusõigust lapse suhtes. Kui traumaatilistest sündmustest on möödunud pikem aeg ning lapse isa on tõestanud end seaduskuuleka ja usaldusväärse isikuna, on lapse isal võimalik taas taotleda ühise hooldusõiguse taastamist lapse suhtes. Praegusel hetkel olnuks vanemate ühise hooldusõiguse taastamine lapse suhtes ennatlik. Maakohus jättis õigesti lahendi tegemisel arvestamata lapse isa poolt esile toodud väited, et lapse ema on viibinud ravil psühhiaatriahaiglas ja tal on diagnoositud anoreksia. Esiteks on tegemist tõendamata väitega ja teiseks ei ole lapse isa teinud kohtu jaoks usutavaks, et juhul kui kirjeldatud haigus lapse emal esineks, võiks see last kuidagi ohustada. Eestkosteasutus II on lapse ema ja lapse kodu külastades ning lapsega vesteldes teinud kindlaks, et lapsel on kodus piisavalt süüa (III kd tl 150). Asjaolu, et laps on lapse isa juures hea isuga, ei anna alust eeldada, et laps ei saa teise vanema juures piisavalt süüa. Muid põhjendusi, kuidas ema on seadnud lapse ohtu ja jätnud ta abivajavasse olukorda, määruskaebuse esitaja esile toonud ei ole, mistõttu puudub kohtul võimalus neile hinnang anda. 7 Vastuseks lapse isa väitele, et kohus on jätnud piisaval määral arvestamata asjaoluga, et lapse ema on takistanud lapse suhtlemist isaga, märgib ringkonnakohus järgmist. Õige on määruskaebuse esitaja seisukoht, et suhtlemine lahuselava vanemaga on lapse huvides. Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine ning vanem ei tohi kahjustada lapse loomupärast suhet teise vanemaga ning lapse suhtes hooldusõiguse määramisel tuleb muude faktorite juures arvestada ka sellega, kas vanemad toetavad teise vanema suhtlemist lapsega. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on koostöös eestkosteasutusega II lapse ema ja isa sõlmimas kokkulepet suhtlemiskorra osas. Eestkosteasutus II on esitanud määruskaebusele vastates tõendid selle kohta, et lapse ema on esitanud eestkosteasutusele avalduse, paludes võimaldada lapsel kohtuda oma isaga Tallinna perekeskuses sotsiaaltöötaja juuresolekul. Neutraalsel pinnal kohtumist ja kolmanda isiku juuresolekut palus lapse ema põhjusel, et lapse isa rikkus omavahelist suhtlemiskorda, kui võttis lapse tema ema teadmata lasteaiast ja keeldus last tagasi andmast. Eelnev tõendab, et lapse ema soosib lapse ja isa omavahelist suhtlemist, kuid seda reglementeeritud tingimustel, mis on poolte vahelisi suhteid ja aset leidnud sündmusi silmas pidades kohane. Vastupidiseid tõendeid kohtumenetluse kestel kohtule ei esitatud. Ema vastumeelsust lapse ja tema isa suhtlemisele ei tõendanud ka määruskaebusele lisatud väljavõte sõnumite vahetusest. Kohus märgib, et kui pooled ei saavuta kohtuvälist kokkulepet suhtlemiskorra osas, on vanematel õigus nõuda suhtlemiskorra kindlaksmääramist kohtu poolt vastavalt PKS § 143 lg-le 21. Eelnevalt kirjeldatud taotlust varem kohtule esitatud ei ole, sh ei saa suhtlemiskorra kindlaksmääramise taotlusena käsitleda lapse isa 17.12.2015 ja 07.06.2016 menetlusdokumentides kajastatut. Menetluskulud 13. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata, jäävad määruskaebusmenetluse kulud määruskaebuse esitaja kanda (

§ 171

lg 1), v.a alaealisele lapsele ja lapse emale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mille ringkonnakohus jätab

§ 172lg 3 teise lause järgi Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 8