Obsah (6)

§ 109§ 100§ 60§ 96§ 15§ 17

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks ja Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise aeg ja koht Tartu, 6. märts 2017. a Tsiviilasja numbe

§ 109

välistab võimaluse ülalpidamiskohustuse täitmise osas mööndusteks, pooled ei ole sõlminud ühtegi ülalpidamisviisi muutvat kokkulepet pärast kohtulikku kompromissi. 2009 elatise osas nõude aegumisele ei kohaldu hageja poolt osundatud norm TsÜS § 154, vaid kohaldada tuleb TsÜS § 157 lg

1. Kuna hageja tegi kostja kontole alates märtsist 2010 kuni detsembrini 2012 üksikuid ja ebapiisavaid makseid, ei ole 2009 elatisnõuded aegunud, kuna iga 4 rahalise maksega kostja kontole katkes TsÜS § 158 lg 1 ja 2 kohaselt 2009 elatisnõude aegumine ja algas uuesti, kostja tugines ka TsÜS § 164 lg-le
2. Seisuga
3. aprill 2013 on hageja elatise võlgnevuseks perioodil juuni 2009 kuni märts 2013 kokku 4 844 eurot 30 senti. MAAKOHTU LAHEND
4. Tartu Maakohus rahuldas
5. septembril 2016 otsusega hagi osaliselt ning tunnistas sundtäitmise lubamatuks 2009 eest elatise nõude osas, mis ületab 1 eurot 28 senti ja perioodi
6. märts 2010 –
7. november 2012 eest nõude osas, mis ületab 3 055 eurot 65 senti. Kohus jättis 32% hageja menetluskuludest kostja kanda ja 68% kostja menetluskuludest hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et: 1) Tartu Maakohtu
8. juuni 2009 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-09-8524 on kinnitatud poolte kompromiss, mille kohaselt tasub hageja alates
9. juunist 2009 laste ülalpidamiseks elatist alljärgnevalt: 1 270 krooni kuus tütre A ülalpidamiseks kuni
10. juuni 2011, 1 270 krooni kuus tütre B ülalpidamiseks kuni
11. jaanuar 2014, 1270 krooni kuus tütre C ülalpidamiseks kuni
12. juuli 2018 (I kd, tl 10); 2) kostja avalduse alusel on
13. märts 2013 alustatud täiteasjas nr 170/2013/532 täitemenetlus (I kd, tl 9); 3) pooled elasid koos alates 2010 märtsist kuni
14. detsembrini 2012 XXX. Kohus leidis, et hageja elatise nõue ei ole perioodil juuni 2009 – detsember 2009 summas 162 eurot 35 senti osas aegunud. Riigikohus on
15. detsembri 2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-14115 asunud seisukohale, et kuna tegemist on alaealisele lapsele välja mõistetud elatise nõude aegumise küsimusega, tuleb erinormina kohaldada TsÜS § 164 lg 2, mille järgi on vanemate ja laste vaheliste nõuete aegumine peatunud lapse täisealiseks saamiseni. Kostja poolt esitatud arvestuse kohaselt (I kd, tl 63) on hageja elatist tasunud kostjale juunioktoober 2010 tööandja AS XXX kaudu 3 010 krooni kuus. Elatise summalt 3 810 krooni kuus arvestatav tulumaksu suurus oli 800 krooni ja 10 senti (3810×21%). Seega moodustab juunioktoober 2009 hageja poolt makstav elatis 3 010 krooni kuus kohtumäärusega ettenähtud kokkulepitud elatise suuruse, millelt on hageja tööandja poolt maha arvestatud seadusega ettenähtud tulumaks. Novembris ja detsembris 2009 on hageja kostja poolt esitatud andmetel tasunud elatist 2×3800 krooni, s.o 20 krooni vähem kui kokku lepitud. Kostja poolt esitatud andmed hageja poolt juunis-juulis 2009 D’le makstud elatisraha kohta ei ole käesolevas asjas asjassepuutuvad. Seega võib kostja suhtes täitemenetlus käsitletavas täiteasjas 2009 elatise osas jätkuda nõude 20 krooni, s.o 1 euro 28 sendi osas. Hageja väitis, et kandis vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele igakuiselt pere ülalpidamisega seonduvaid kulusid ning vastavalt kokkuleppele ei soovinud kostja igakuise elatise maksmist tema arveldusarvele. Kohus leidis, et üksnes kauplustele, haiglale ja apteekidele tehtud pangaülekannetega, mis ei sisalda isegi ostetud kaupade või teenuste loetelu, ja mille asjakohasust küll kinnitab vande all hageja, kuid millele vaidleb vastu kostja, on raske tõendada lastele elatise nõuetekohase täitmise kohustust. Samuti ei tõenda ainult vaba aja veetmisele või välisriikides tehtud ülekanded laste ülalpidamiseks tehtud kulutusi, sest elatis on mõeldud esmajoones laste esmaste vajaduste rahuldamiseks. Kohus möönis, et hageja poolt märgitud ülekanded võivad olla tehtud pere hüvanguks, kuid nad ei tõenda sellisel kujul konkreetselt alaealiste laste ülalpidamiseks tehtud kulutusi. 5 Kohus leidis, et taskurahasid tuleb käsitleda ühtviisi ja kui kostja on neist enamust aktsepteerinud laste ülalpidamisena, siis tuleb ka ülejäänuid ühtmoodi käsitleda (v.a täisealistele lastele A’le ja D’le tehtud kulutusi). Asja materjalidest nähtuvalt ei ole B osaliselt sellest perioodist pidevalt elanud pooltega koos, mistõttu on selle raha kandmise arvestamine elatisena põhjendatud. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja ülalpidamisel oli alates märtsist 2010 kuni
16. juunini 2011 kolm ja edasi kuni novembrini 2012 kaks kohtumääruse alusel elatist saama õigustatud isikut. Seega pidi hageja tasuma vaidlusalusel perioodil
17. märtsist kuni
18. detsembrini 2010 elatist 10×3810=38 100 krooni; hageja on tasunud 12 410 krooni, seega moodustab hageja võlgnevus 2010 eest 25 690 krooni, s.o 1 641 eurot 89 senti.
19. jaanuarist kuni
20. juunini 2011 pidi hageja tasuma elatist 1298 eurot 72 senti (5×243 eurot 51 senti + 81 eurot 17 senti), ülekannete järgi tasus 528 eurot.
21. juunist kuni
22. detsembrini 2011 pidi hageja tasuma 1 082 eurot 27 senti (6×162 eurot 34 senti + 108 eurot 23 senti), ülekannete järgi tasus 740 eurot, seega hageja elatise võlg 2011 eest kokku 1 113 eurot 02 senti.
23. jaanuarist 2012 kuni
24. novembrini 2012 pidi hageja tasuma elatist 1 785 eurot 74 senti (11×162 eurot 34 senti), tasus ülekannete järgi 1 485 eurot, elatise võlg 300 eurot 74 senti. Kokku on elatise võlgnevus perioodil
25. märts 2010 kuni
26. november 2012 summas 3 055 eurot 65 senti (1641 eurot 89 senti + 1113 eurot 02 senti + 300 eurot 74 senti). MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
27. Hageja esitas apellatsioonkaebuse Tartu Maakohtu
28. septembri 2016 otsusele ja palus see tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata ning tunnistati sundtäitmine lubatavaks elatise nõude osas perioodil
29. märts 2010 –
30. november 2012 summas 3055 eurot 65 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud

§ 100lg-d 2 ja 3.

Hageja leidis, et

§ 100

lg 2 mõtte kohaselt on lapsevanem kohustatud täitma laste ülalpidamiskohustust elatise maksmise teel just olukorras, kui ta ei ela lastega koos ja ei osale nende kasvatamises. Regulatsiooni mõtteks ei ole see, et koos lastega elavad vanemad peaksid tõendama oma ülalpidamiskohustuse täitmise ulatust, vaid eeldatakse kõigi poolt ülalpidamiskohustuse täitmist ning ülalpidamiskohustuse täitmine konkreetselt elatise maksmise teel teisele vanemale on põhjendatud juhul, kui vanem ei ela koos lapsega või ei osale tema kasvatamises. Maakohus on jätnud kohaldamata

§ 100lg 3.

Kuigi käesolevas asjas on elatis välja mõistetud kohtulahendiga, on olukorras, kus vanemad elavad koos ja kannavad ühiselt perekonnaga seotud kulutusi, tuvastatav ka vanemate kokkulepe laste ülalpidamiskohustuse täitmiseks muul viisil kui kohtulahendis määratud igakuine makse ühele vanemale. Nii poolte vande all antud seletuste kui ka tunnistaja ütlustega on tõendatud, et mõlemad vanemad kandsid laste ülalpidamisega seotud kulusid, mis tähendab seda, et vanemad on aktsepteerinud vastastikku laste ülalpidamiskohustuse täitmist. Hageja leidis, et kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 89 lg-t 1, piirdudes antud normi tsiteerimisega ilma sisuliselt analüüsimata nimetatud sättes sisalduvate asjaolude esinemist. Võlgniku asendusõiguse tekkimise eeltingimuseks on küll võlausaldaja nõusolek, kuid samas on jätnud kohus tähelepanuta, et täitmise asendamise puhul loetakse nõusolek antuks, kui võlausaldaja võlgniku teise teo kohustuse täitmisena vastu võtab. Kostja on kohustuse täitmisena vastu võtnud poolte kooselu ajal laste ülalpidamisega seotud kulutuste kandmise. Hageja leidis, et kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 76 lg-t 4, leides, et ei ole tõendatud hageja poolt tema kohustuse täitmine. 6 Maakohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 442 lg-t

1. Hageja esitas
2. jaanuari 2015 menetlusdokumendi lisana tsiviilasja nr 2-13-33098 raames kostja poolt esitatud vastuse hagile, milles kostja on selgitanud, et hageja ja kostja tütar B elab alates 2011 koos elukaaslase R.J.ga ning B igapäevase ülalpidamise kohustuse on tegelikult enda kanda võtnud B elukaaslane R.J.. Kohus on jätnud hindamata ka hageja poolt vande all antud seletuse selle kohta, et oktoobris 2009 elas tütar A juba hageja juures, mis kinnitab seda, et kostja elatise sundtäitmise nõue A osas on põhjendamatu. Maakohus ei ole analüüsinud hageja poolt viidatut, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise seisukohalt on olulise tähendusega kostja käitumine seonduvalt elatisenõude esitamisega. Nimelt ajavahemikus märts 2010 kuni november 2012, mil hageja ja kostja elasid koos, ei esitanud kostja hagejale nõuet elatise maksmise kohustuse täitmiseks vastavalt kohtulikule kompromissile. Seega on kostja oma käitumisega aktsepteerinud elatisenõude täidetuks lugemist vaidlusalusel perioodil.
3. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja ei ole tõendanud, kuidas muutis kostja elama asumine hageja juurde kohtu poolt kinnitatud kompromissis kokkulepitud alaealiste laste õigust saada hagejalt piisavat ülalpidamist. Hageja ei ole tõendanud, millised lapsed lisaks kostjale ja mis perioodil elasid XXX. Samuti leidis kostja, et hageja ei ole tõendanud VÕS § 89 lg-s 1 ettenähtud võlausaldaja nõusolekut asendustäitmise kohta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu osas, milles maakohus jättis hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks rahuldamata perioodi
5. märts 2010 kuni
6. november 2012 elatise nõude osas. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistab sundtäitmise lubamatuks perioodi
7. märts 2010 kuni
8. november 2012 osas Tartu Maakohtu
9. juuni 2009 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-09-8524 kindlaksmääratud ulatuses. Ringkonnakohus muudab ka menetluskulude jaotust ning jätab menetlusosaliste menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta kostja maakohtu otsust osas, millega maakohus tunnistas sundtäitmise lubamatuks
10. aasta eest elatise nõude osas, mis ületab 1 eurot 28 senti. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
11. Tartu Maakohus kinnitas
12. juuni 2009 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-09-8524 hageja ja kostja kompromissi, millega hageja kohustub tasuma alates
13. juunist 2009 hageja ja kostja kolme ühise lapse ülalpidamiseks elatist. Kostja esitas
14. märtsil 2013 avalduse nimetatud täitedokumendi alusel täitemenetluse läbiviimiseks. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja elasid koos alates 2010 märtsist kuni
15. detsembrini 2012 XXX. Ringkonnakohtu istungil oli kostja nõus maakohtu poolt tuvastatud elatise sundtäidetava summa suurusega 3055 eurot 65 senti perioodi
16. märts 2010 kuni
17. november 2012 eest, mis hõlmab ajavahemikku, kui hageja ja kostja elasid koos.
18. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja nõue hageja vastu
19. juuni 2009 kohtumääruse alusel ei ole aegunud. Alaealisele lapsele välja mõistetud elatise nõude aegumise puhul tuleb erinormina kohaldamisele TsÜS § 164 lg 2, mille järgi on vanemate ja laste vaheliste nõuete 7 aegumine peatunud kuni lapse täisealiseks saamiseni (vt Riigikohtu
20. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-15, p 10). Praegusel juhul on
21. juuni 2009 kohtumääruse alusel sissenõudjaks kostja. Neil juhtudel, kus elatis on välja mõistetud enne
22. juulit 2010 kehtinud seaduse järgi, tuleb lugeda alates
23. juulist 2010 lapse ja vanema vahelises ülalpidamissuhtes õigustatud pooleks laps (vt Riigikohtu
24. detsembri
25. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-14, p 15). Vaidlusalusest ajavahemikust moodustab neli kuud aeg, mil kehtis enne
26. juulit 2010 jõustunud peekonnaseadus. Enne
27. juulit 2010 kehtinud

§ 60

lg 1 ja kehtiva

§ 96ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama.

1. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Lapse ülalpidamise kohustus on enne
2. juulit 2010 kehtinud

§ 60

ja kehtiva

§ 96järgi mõlemal vanemal.

Kostja kohustuse suurus määrati kindlaks 1. juuni 2009 kohtumäärusega. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas hageja on ajavahemikul, mil hageja ja kostja elasid koos ühises majapidamises, täitnud oma laste ülalpidamiskohustuse, mis oleks aluseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele. Kohtuliku kompromissi kinnitamise ajal elasid hageja ja kostja ning nende lapsed lahus.

§ 100

lg 2 järgi täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et üksnes vanemate kooselu ei muuda elatist saama õigustatud alaealiste õigusi ning hageja peab tõendama enda poolt laste ülalpidamiskohustuse täitmist. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta

§ 100

lg 3, mille järgi võivad vanemad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut.

1. Maakohus jättis hindamata, kas kostja võis olla teinud tahteavalduse kiita heaks kooselu kestel ülalpidamiskohustuse täitmine hageja poolt teisiti võrreldes kohtumääruses ettenähtuga ning kas hageja on kooselu kestel oma laste ülalpidamiskohustuse täitnud. Maakohus on lähtunud ekslikult üksnes asjaolust, et hagejal tuleb tõendada igat üksikut laste huvides tehtud kulutust, mida ta on kooselu kestel teinud, et täita maakohtu
2. juuni 2009 kohtumäärusega kinnitatud kokkulepet. Nimetatu ei vasta perekonnaelu õiguslikule tähendusele ja asjas kogutud tõenditele. Sõltumata sellest, kas pooled on omavahel abielus või mitte, jagavad eelduslikult perekonna liikmed kodu, ressursse ja vastutust üksteise suhtes. Praegusel juhul ei vaidle hageja ja kostja selle üle, et neil oli kooselu kestel ühine majapidamine.
3. Kostja ei ole menetluses tuginenud sellele, et ta oleks poolte kooselu kestel nõudnud hagejalt igakuise elatise maksmist tema arveldusarvele nii, nagu seda on
4. juuni 2009 kohtumääruses ette nähtud, kohtutäituri poole pöördus kostja kooselu lõppemise järel. Maakohus on otsuse põhjendavas osas leidnud, et kostja on enda poolt esitatud hageja elatisevõlgnevuse arvestuses (I kd, tl 63-67) arvestanud ebajärjekindlalt kostja poolt lastele antud taskurahasid elatisena. Ka nimetatud asjaolu viitab sellele, et kostja ei soovinud kooselu kestel nõuda kohtumääruses märgitud viisil ja suuruses ülalpidamiskohustuse täitmist. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on maakohus jätnud hinnangu andmata poolte ning tunnistaja E.V. ütlustele. Nii hageja, kostja kui ka E.V. ütluste järgi (II kd, 8 tl 7 jj) hoolitses E.V. laste eest igapäevaselt, nii hageja kui kostja käisid tööl. Kostja väitel ei olnud poolte vahel eraldi kokkulepet ühiste kulude kandmise suhtes. Kulutused kanti erinevalt (nt kostja väitel maksis hageja maaelektri ja kostja XXX elektri). E.V. ütluste järgi hoolitses tema söögi ja laste kooliga seotu eest, E.V. tegi ka oma rahalise panuse ühisesse majapidamisse. Seega täitsid kooselu ajal hageja ja kostja neil kui lapsevanematel lasuvat alaealiste laste ülalpidamiskohustust ühiselt. Poolte abielu oli kooselu ajal lahutatud. Abieluvälisest kooselust ei tulene seaduse alusel sarnaseid kohustusi nagu abielust, mh ei ole pooled kohustatud vastastikuseks toetuseks ja ühise majapidamise korraldamiseks nagu abikaasad

§ 15alusel (vt Riigikohtu 3.

detsember 2014 otsus tsiviilasjas 3-2-1-109-14, p 14).

§ 17, mis reguleerib kulutusi perekonnale, kehtib abielulistele suhetele.

Samas tuleb ka mitteabielulise kooselu puhul igapäevase ühise majapidamise suhtes arvestada nimetatud paragrahvis sätestatud põhimõtet, et juhul, kui üks perekonnaliige teeb perekonnale igapäevaelus suuremaid rahalisi kulutusi, kui teine pereliige, ei ole tal eelduslikult õigust nõuda teiselt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. Nimetatu vastab ka Riigikohtu käsitlusele mitteabielulise kooselu lõppemise järgsete nõuete suhtes kooselupartenrite vahel.

§ 100

lg 3 järgi määravad vanemad kindlaks omavahelise kokkuleppega missugusel viisil tuleb alaealistele lastele ülalpidamist anda. Hageja osales laste kasvatamises kooselu kestel koos kostjaga ja hageja emaga. Ringkonnakohus leiab, et kostja on kiitnud heaks hageja ülalpidamiskohustuse täitmise oma alaealiste laste suhtes ajavahemikul, kui poolte vahel oli kooselu ja seda erinevalt

1. juuni 2009 kohtumääruses kindlaksmääratud viisist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 1 järgi võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. TsÜS § 68 lg 3 järgi on kaudne tahteavaldus, tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg.
2. Ringkonnakohtu istungil leidis kostja, et ta toetas E.V.t hageja ja kostja kooselu jooksul rahaliselt. Ringkonnakohus juhib kostja tähelepanu sellele, et kostjal oli kohustus sarnaselt hagejaga oma alaealiste laste ülalpidamiseks. Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kuna ringkonnakohus on seisukohal, et kostja on oma käitumisega hageja ülalpidamise kohustuse täitmise poolte kooselu jooksul heaks kiitnud, ei oma asjas tähtsust apellatsioonkaebuse viited VÕS §-dele 89 lg 1 ja 76 lg
4. Ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotust. Seoses hagi osalise rahuldamisega ning hageja apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb kõik menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 kohaselt kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Kui madalama astme kohus määras menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses ja kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab kõrgema astme kohus vajaduse korral madalama astme kohtu kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud maakohtus riigilõiv hagiavalduselt 300 eurot ja hagi tagamise avalduselt 50 eurot ja õigusabikulu 2340 eurot koos käibemaksuga, s.o kokku 2640 eurot. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud ringkonnakohtus riigilõiv 300 eurot ja õigusabikulu 480 eurot koos 9 käibemaksuga, s.o 780 eurot. Kokku on hageja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 3420 eurot. Hageja esindaja on osutanud õigusabi kokku 23,5 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot koos käibemaksuga. Kostja ei ole hageja menetluskulude suurusele ega põhjendatusele vastu vaielnud. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja menetluskulud, tsiviilasja keerukust ja mahukust arvestades (sh kokku neli kohtuistungit) mõistlikud ning põhjendatud ja need tuleb hageja kasuks kostjalt välja mõista. Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 10