Obsah (7)

§ 113§ 65§ 69§ 70§ 1026§ 1022§ 1024

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise aeg ja koht 27. veebruar 2017, Tartu Tsiviilasja number

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

1. Vabastada M.K. apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest ja jätta riigilõiv summas 700 eurot riigi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
2. M.K. (hageja) esitas
3. juunil 2015 Viru Maakohtule hagi M.K.e (kostja) vastu tuvastamaks, kas hagejal on Viru Maakohtu
4. detsembri 2008 kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-08-7950 tulenevalt õigus nõuda kostjalt 24 137 euro 65 sendi tasumist (põhivõlgnevus 19 481 eurot ja viivis seadusjärgses määras kuni kohustuse täitmiseni). Alternatiivselt palus hageja, kui tuvastusnõue jääb rahuldamata, välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlg 17 338 eurot 10 senti ja viivis 3 371 eurot 62 senti. Menetluskulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled
5. detsembril 2005 laenulepingu nr 05-093712-EL Swedbank AS-iga. Hageja ja kostja olid abielus ja kohustus kuulus poolte ühisvarasse. Viru Maakohtu
6. detsembri 2008 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-08-7950 jagati poolte ühisvara. Kohtuotsuse resolutsiooni punkt 5 kohaselt jäi ühisvara jagamisel kostja ainuomandisse korter XXX ning laenulepingust nr 05-093712-EL tulenev kohustus Swedbank AS ees summas 380 000 krooni ehk 24 286 eurot 43 senti. Ühisvara jagamisega muudeti poolte vahelist solidaarvõlgnike sisesuhet ja kogu laen jäi kostja kanda. Hageja ja kostja on Swedbank AS ees solidaarvõlgnikud

§ 65tähenduses.

Kuna kostja laenulepingust ning kohtuotsusest tulenevat laenu tagasimaksmise kohustust täitma ei asunud, oli hagejal kohustus Swedbank AS-i ees laenu tagasi maksta. Kohustuse panga ees täitis hageja. Hageja tasus laenu alates kohtuotsuse jõustumisest, s.o

1. jaanuarist
2. Laenu igakuine tagasimakse suurus on 248 eurot 14 senti. Kohtuotsus ei reguleeri laenulepinguga seonduvat täpsemalt ning tuvastusnõue on vajalik selleks, et kohtuotsus oleks täidetav ning hagejal oleks selle täitmist võimalik nõuda kohtutäituri vahendusel. Hageja ei nõustunud kostja aegumise vastuväitega. Pooled on pidanud läbirääkimisi laenu tasumise osas alates
3. aprillist 2013 kuni veebruar
4. Aegumine peatus TsÜS § 167 alusel 1 aastaks ja 9 kuuks. Tuginedes lepingulisele nõudele, on võlgnevus osaliselt aegunud, mistõttu ei nõua hageja võlgnevuse tasumist perioodi
5. veebruar 2009 kuni
6. november 2010 eest summas 4 622 eurot 35 senti.
7. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel ei ole sisulist vaidlust ühisvara jagamise kohtuotsuse tõlgendamise osas. Hageja ei selgita, mis on tema jaoks kohtulahendis arusaamatu. Kostja on seisukohal, et esitatud tuvastusnõue on alusetu. Laenuga seotud tagasimaksete kohustus olid vormistatud hageja 2 nimele ning pank võttis raha hageja käest. Hageja ei ole palunud kostjat vormistada tagasimakseid kostja nimele. Ühisvara jagamise kohtuotsusest on tänaseks möödas umbes seitse aastat ning kostja tugineb aegumisele (TsÜS §-d 142 lg 1, 146 lg 1). Hagi on esitatud
8. juunil
9. Kõik hageja nõuded, mis on tekkinud enne
10. juunit 2012, on aegunud. Hageja väljamaksed pangale muutuvad kostja suhtes sissenõutavaks alates pangale väljamaksete sooritamise momendist. Hageja on täitnud kostja kohustusi oma initsiatiivil tahtlikult. Hageja nõuded ei ole põhjendatud, kuna hageja ei ole kostja poole pöördunud kohtuvälises korras, mis on vastuolus hea usu põhimõttega. Puudub alus sissenõutavaks muutunud ja jooksva viivise välja nõudmiseks. MAAKOHTU LAHEND
11. Viru Maakohus jättis
12. septembri 2016 otsusega tuvastusnõude rahuldamata ja rahuldas alternatiivnõude osaliselt, millega mõistis kostjalt hageja kasuks 14 032 eurot 99 senti ajavahemiku
13. jaanuar 2012 kuni
14. aprill 2016 eest, millele lisandub viivis

§ 113lg 1 alusel alates 1.

jaanuarist 2012. Hageja menetluskuludest 67,76 % jäeti kostja kanda ja 32,24 % hageja enda kanda. Kostjat kohustati tasuma hagejale menetluskulude katteks 1240 eurot, millele lisandub viivis

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni. Kostja menetluskulud jäid tema enda kanda.

1. Maakohtu hinnangul on hagejal tuvastusnõude esitamiseks olemas õiguslik huvi, kuna hageja soovib tuvastada, kas talle tuleneb Viru Maakohtu
2. detsembri 2008 kohtuotsusest solidaarvõlgniku tagasinõudeõigus teise solidaarvõlgniku vastu või mitte. Sellest sõltub, milline aegumistähtaeg kohaldub ja millises ulatuses on hagejal õigus kostjalt raha nõuda. Riigikohtu tsiviilkolleegium on
3. aprilli 2010 kohtuotsuses tsiviilasja nr 3-2-1-31-10 p-s 10 leidnud, et TsMS § 368 lg 2 esimese lause järgi võib sissenõudja või võlgnik täitemenetluses täitedokumendi tõlgendamise üle vaidluse tekkimise korral esitada hagi teise poole vastu nõudega tuvastada, kas täitedokumendist tuleneb hagejale mingi konkreetne õigus või kohustus. Samasuguse nõudega hagi võib sama sätte teise lause järgi esitada ka juhul, kui täitemenetlust ei toimu, kuid täitedokumendi täitmise või toime üle on menetlusosalistel siiski tekkinud vaidlus. Alternatiivsete nõuete esitamisel TsMS § 370 lg 2 mõttes on kohus seotud hageja soovitud nõuete lahendamise järjekorraga. Viru Maakohtu
4. detsembri 2008 kohtuotsuse (tl. 19) resolutsiooni p 5 kohaselt on jäetud kostja kanda Swedbank AS-ga sõlmitud laenulepingust nr 05-093712-EL tulenev kohustus summas 24 286 eurot 43 senti (380 000 krooni). Viru Maakohtu
5. detsembri 2008 kohtuotsusega on jagatud abikaasade solidaarkohustus Swedbank AS-i ees ja kohustuse peab täitma kostja. Riigikohtu tsiviilkolleegium on
6. mai 2014 otsuses tsiviilasja nr 3-2-1-38-14 p-s 14 selgitanud, et abikaasade solidaarkohustuse jagamisel ei ole üldjuhul tähendust suhetes võlausaldajaga ning nimetatud jagamine puudutab üksnes abikaasade kui solidaarvõlgnike omavahelisi suhted

§ 69mõttes.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja Viru Maakohtu 22. detsembri 2008 kohtuotsusest tulenevat laenu tagasimaksmise kohustust ei täitnud ning kohustuse panga ees on täitnud hageja (tl 2429).

§ 69reguleerib solidaarvõlgnike omavahelist suhet ehk nn sisesuhet.

Solidaarvõlgnikel on sisesuhtes osavastutus ja sellisel juhul võib mõni solidaarvõlgnikest kohustuse täitmise eest ka üldse mitte vastutada. Viru Maakohtu

1. detsembri 2008 kohtuotsusega on jaotatud solidaarkohustuse täitmine solidaarvõlgnike poolt omavahel (sisesuhtes) ja solidaarkohustuse täitmine jäi kostja kanda, s.t omavahelises suhtes hagejal laenu tagastamise kohustust ei ole. Maakohus leidis, et Viru Maakohtu
2. detsembri 2008 kohtuotsus ei reguleeri olukorda, kus kohustatud isiku (kostja) asemel on kohustuse võlausaldajale täitnud 3 teine isik (hageja). Maakohtu hinnangul on tegemist ühe solidaarvõlgniku tagasinõudega teise solidaarvõlgniku vastu

§ 69lg 2 mõttes ning sellist tagasinõudeõigust Viru Maakohtu 22.

detsembri 2008 kohtuotsusest hagejale ei tule. Kohtuotsusega on ainult jaotatud vastutus solidaarkohustuse täitmise eest. Maakohus jättis seetõttu tuvastusnõude rahuldamata.

1. Alternatiivse nõudena on hageja palunud välja mõista kostjalt 17 338 eurot 10 senti ja viivise 3 371 eurot 62 senti. Hageja on perioodil
2. jaanuar 2009 kuni
3. jaanuar 2015 tasunud laenulepingu nr 05-093712-EL põhiosa ja intressi makseid 19 481 eurot 36 senti (tl 24-29). Maakohus tuvastas, et hageja tasus Swedbank AS-ile solidaarkohustuse täitmiseks 17 338 eurot 10 senti (
4. detsember 2010 kuni
5. aprill 2016), selle summa ulatuses läks Swedbank AS-i laenu tagasimakse nõue kostja vastu hagejale

§ 69

lg 2 alusel täielikult üle ning hagejal on õigus nõuda kostjalt

§ 69

lg 2 alusel kogu tema poolt võlausaldajale täidetud kohustust.

§ 69

lg 1 järgi peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes täitma kohustuse üldjuhul võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Maakohus leidis, et käesolevas asjas ei saa osade võrdsusest lähtuda, kuna Viru Maakohtu

1. detsembri 2008 kohtuotsusega on kohustus panga ees (solidaarvõlg) poolte omavahelises suhtes täielikult kostja kohustus kuigi pooled on Swedbank AS-i suhtes solidaarvõlgnikud. Seega vastutab poolte kui solidaarvõlgnike sisesuhtes kohustuse täitmise eest kostja.
2. Maakohus ei nõustunud pooltega TsÜS § 146 lg 1 käsitluses. Kostja on esitanud aegumise vastuväite ja leiab, et hageja nõuded, mis on mis on tekkinud enne
3. juunit 2012 on aegunud. Hageja väitel ei ole nõue aegunud, sest pooled on pidanud läbirääkimisi laenu tasumise osas alates
4. aprillist 2013 kuni veebruar 2015 ja aegumine oli TsÜS § 167 alusel sel ajal peatunud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on
5. juuni 2013 otsuses tsiviilasja nr 3-2-1-54-13 p-s 12 leidnud, et solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb

§ 70

lg 1 järgi ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Seega läheb solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgnikule võlausaldaja nõue seaduse jõul üle koos nõude aegumistähtajaga, et tagada teistele solidaarvõlgnikele üldjuhul sama aegumistähtaeg sõltumata sellest, kas tema vastu esitab nõude võlausaldaja või võlausaldajale kohustuse täitnud solidaarvõlgnik. Solidaarvõlgniku tagasinõude aegumise üle otsustades tuleb esmalt tuvastada, millal aegunuks võlausaldaja nõue selle solidaarvõlgniku vastu, kelle vastu tagasinõue esitati. Laenulepingu kohaselt tuli laen tagastada osamaksetena, iga kuu 15-l kuupäeval (tl 9). Viru Maakohtu

1. detsembri 2008 kohtuotsus, millega poolte solidaarkohustus jagati jõustus
2. jaanuaril
3. Hageja tagasinõue hõlmab perioodi
4. detsember 2010 kuni
5. aprill
6. TsÜS § 154 järgi algas aegumistähtaeg 2010 aasta maksete osas
7. jaanuaril 2011 kell 00.00 ja 2011 aasta maksete osas
8. jaanuaril 2012 kell 00.00 ning vastavalt lõppes aegumistähtaeg 2010 aasta maksete osas
9. detsembril 2013 kell 24.00 ja 2011 aasta maksete osas
10. detsembril 2014 kell 24.
11. Hagi on esitatud
12. juunil
13. Selleks ajaks oli möödunud TsÜS § 154 sätestatud seadusjärgne kolme aasta pikkune nõuete aegumise tähtaeg. Hageja tasus
14. detsembril 2010 laenu põhiosa ja intressi kokku 250 eurot 93 senti (tl 25) ning
15. jaanuaril 2011 kuni
16. detsembril 2011 laenu põhiosa ja intressi kokku 3 054 eurot 18 senti (tl 26). Seega on nõue perioodil
17. detsember 2010 kuni
18. detsember 2011 tasutud maksete osas, kokku 3 305 eurot 11 senti (250,93+3054,18) aegunud. Maakohus leidis, et hageja väide aegumise peatumise kohta läbirääkimiste tõttu, ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust, kuna see hõlmab perioodi
19. aprill 2013 kuni veebruar 2015, mille aegumise osas vaidlust ei ole ning nõue selle aja eest aegunud ei ole. 4 Hageja on palunud välja mõista kostjalt 17 338 eurot 10 senti, millest tuleb maha arvestada aegunud nõuded perioodi
20. detsember 2010 kuni
21. detsember 2011 summas 3 305 eurot 11 senti. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja 14 032 eurot 99 senti. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
22. Kostja esitas apellatsioonkaebuse Viru Maakohtu
23. septembri
24. a otsusele, milles palus maakohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja oli ühisvara jagamise kohtuotsuse sisust teadlik, kuid täitis kohustuse panga ees. Paljasõnaline on hageja väide, et ta pöördus kostja poole palvega tasuda laenu pangale. Hageja nõue on esitatud pahatahtlikult eesmärgiga teha kostjat varatuks. Hageja ignoreeris laenu tagasimaksega seotud lepingu muutmist ega tulnud panka laenulepingut ümber vormistama. Kostja on seisukohal, et hageja makseid pangale võib käsitleda käsundita asjaajamisena enda huvides.

§ 1026

lg 2 alusel kui keegi ajab võõraid asju nagu enda omi, kuigi ta teab, et ta ei ole selleks õigustatud, või peab seda teadma, kohaldatakse käesoleva seaduse § 1022 lg-tes 1 ja 5 ning § 1024 lg-s 1 sätestatut. Kui soodustatu esitab asjaajaja vastu käesoleva seaduse § 1022 lg-s 1 nimetatud kohustuse rikkumisest tuleneva nõude või § 1022 lg-s 5 või § 1024 lg-s 1 nimetatud nõude, võib asjaajaja nõuda asjaajamisel tehtud kulutuste hüvitamist vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Kostja on seisukohal, et hagi osaline rahuldamine on ebaõiglane.

1. Hageja on seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks. Menetluskulud jätta kostja kanda. Kostjal ei olnud takistusi laenumaksete tasumiseks ning Viru Maakohtu
2. detsembri 2008 kohtuotsuse täitmiseks, kuna kostja oli kaaslaenaja. Kostja ei ole kunagi teinud ettepanekut vormistada laen ümber tema nimele, selline väide on tõendamata. Läbirääkimistel, mis peeti hageja ja kostja vahel, on alati kostja soovinud saada hüvitist, jättes laenu tasumise kohustuse hagejale. Ebaõige on kostja väide, et hageja on ignoreerinud laenu tagasimaksega seotud lepingu muutmist. Hageja oli kaaslaenaja ja kohtuotsusega muudetud solidaarvõlgnike sisesuhe ei vabastanud hagejat võlakohutusest panga ees. Hageja ei soovinud, et negatiivse maksekäitumise tõttu võetakse temalt edaspidiselt võimalus saada laenu krediidiasutustelt. Kostja on asunud uuele seisukohale, et tegemist oli hoopis käsundita asjaajamisega. Hageja ei nõustu sellega, kuna tegemist oli solidaarvõlgnikega ning sellest tulenevalt puudub igasugune alus väita, et tegemist oli käsundita asjaajamisega. Kostja vastutab poolte kui solidaarvõlgnike sisesuhtes kohustuse täitmise eest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuse täpsustuste kohaselt (II kd, tl 32) soovib kostja vaidlustada maakohtu lahendi hagi rahuldatud ulatuses ega vaidlusta kohtulahendit osas, milles kohus hagi ei rahuldanud. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis hageja tuvastusnõude rahuldamata. 5
4. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu otsus ebaõige, kohus on otsuse tegemisel rikkunud materiaal- ja menetlusõigust. Millistele kohtupoolsetele rikkumistele kostja apellatsioonkaebuses tugineb, apellatsioonkaebusest ei tulene.
5. Viru Maakohtu
6. detsembri 2008 otsusega on jagatud hageja ja kostja ühisvara. Kostja ainuomandisse jäi nimetatud kohtuotsusega ühisvara hulka kuulunud korteriomand ja kostja kanda poolte ühine laen. Hageja on menetluses esitanud kaks erinevat Viru Maakohtu
7. detsembri 2008 otsuse teksti (I kd, tl 19; 112), mille resolutsioonid erinevad üksteisest ning maakohus on nimetatud otsused lisanud asja materjalide juurde, seega ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, mille kohaselt on ühisvara jagamise suhtes tehtud kohtuotsuse resolutsioon üheselt arusaadav ja selge. Ringkonnakohus leiab, et kuna poolte vahel puudub apellatsioonimenetluses vaidlus kostja kohtuotsusega määratud ühisvara jagamise tulemusena hageja ees tekkinud kohustuse suuruse üle (14032 eurot 99 senti), ei mõjuta nimetatu praegust menetlust. Praegust menetlust ei puuduta ka kostja
8. detsembri 2016 taotluses riigi õigusabi saamiseks esitatu, mille kohaselt on hageja algatanud
9. aastal täitemenetluse 072/2009/1670, mille raames on võõrandatud
10. mail 2010 toimunud enampakkumise tulemusena kostja ainuomandisse jäetud korter hagejale. Kostja viidatud Tartu Ringkonnakohtu
11. aprilli 2014 otsuse tsiviilasjas nr 2-13-17468 põhjenduste kohaselt on kostja hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks jäetud Tartu Ringkonnakohtu
12. oktoobri
13. a otsusega rahuldamata. Hageja kohta vastava kande tegemisega
14. juunil 2010 kinnistusraamatusse sai hagejast kinnisasja omanik. Ringkonnakohus leidis, et asjaolu, et omandiõigust ei ole enam võimalik vaidlustada, ei välista siiski õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuete esitamist eelkõige alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja laenulepingust tulenev kohustus ei sõltu aga praegusel juhul sellest, kes sai täitemenetluses toimunud enampakkumisel kinnisasja omanikuks. Ka siis, kui enampakkumise tulemusena oleks saanud omanikuks mitte hageja, vaid kolmas isik, tulnuks kostjal täita solidaarvõlgnikuna kohustus panga ees, mis ühisvara jagamise tagajärjel muutus hageja ja kostja vahelises sisesuhtes kostja ainukohustuseks.
15. Apellatsioonkaebuse kohaselt täitis hageja kohustust panga ees vaatamata kohtuotsusele ühisvara jagamise kohta, mistõttu puudub hagejal kostja vastu tagasinõudeõigus. Kostja leidis, et hageja makseid pangale tuleb käsitleda käsundita asjaajamisena enda huvides

§ 1026lg 2 järgi.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti tuvastanud, et abikaasad jäid ka pärast solidaarkohustuse omavahelist jagamist võlausaldaja ees solidaarselt vastutama ning ühisvara jagamine mõjutas üksnes abikaasade omavahelisi suhteid

§ 69järgi.

Seega täitis hageja panga ees iseenda kohustust. Ringkonnakohus leiab, et hageja ja kostja omavahelises suhtes ei ole tegemist apellatsioonkaebuses viidatud

§ 1026lg-s 2 reguleeritud lubamatu teise isiku asjaajamisest tekkinud tagajärgedega.

Kostja ei ole menetluses esitanud ühtegi põhjendatud seisukohta selle kohta, et ta oleks esitanud hageja vastu

§ 1022

lõikes 1 nimetatud kohustuse rikkumisest tuleneva nõude või

§ 1022

lõikes 5 või

§ 1024lõikes 1 nimetatud nõude, mis võimaldaks alusetu rikastumise sätete kohaldamist.

Kostja ei ole tuginenud ka sellele, et hageja oleks laenukohustust panga ees täites rikkunud laenulepingust tulenevat kohustust, mille tagajärjel oleks kostjale tekkinud kahju. Kostja ei ole hagejale laenukohustuse täitmise osas nõudeid esitanud.

1. Tõendamata on apellatsioonkaebuse väited, et hageja on ignoreerinud laenu tagasimaksega seotud lepingu muutmisi. Hageja on menetluses esitanud
2. märtsi 2016 menetlusdokumendi 6 lisana kostja ja hageja lepinguliste esindajate kirjavahetuse (I kd, tl 162 jj).
3. aprilli 2013 e-kirjas kinnitatakse, et kostja on suhelnud pangaga ning saadud tagasiside tulemusena soovib jätta Nooruse tn korteri hagejale ning hüvitist. Kostja lepingulise esindaja
4. augusti 2014 e-kirjas soovib kostja jätta korteriomandi koos laenuga hagejale. Kostja on soovinud saada hüvitist hagejalt suuruses, mis vastas hageja hüvitisele ühisvara jagamisel. Esmapilgul kostja suhtes praeguseks hetkeks tekkinud kostja hinnangul ebaõiglane olukord tekkis siis, kui kostja jättis täitmata ühisvara jagamise järel tekkinud kohustuse maksta hagejale hüvitist ning kinnisasi võõrandati. Nimetatu ei muuda aga asja lahendust praeguses menetluses.
5. Kuna ringkonnakohus ei tühista maakohtu otsust, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu poolt määratud menetluskulude rahaline suurus põhjendatud ning maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulud ringkonnakohtus on lepingulise esindaja tasu 225 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohtu hinnangul tsiviilasja keerukust ning mahtu arvestades on hageja esindaja ajakulu 1,5 tunni ulatuses apellatsiooniastmes vajalik ja põhjendatud ning tasu kuulub kostjalt väljamõistmisele. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse apellatsioonimenetluse kuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastme menetluskuludelt 225 eurot (koos käibemaksuga) kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. novembri 2016 määrusega on kostjale antud menetlusabi. Ringkonnakohus vabastas kostja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 700 euro tasumisest. TsMS § 190 lg 2 kohaselt kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kostja apellatsioonkaebuse, seega tuleks TsMS § 190 lg 2 ja 4 alusel kostjalt välja mõista riigilõiv, mille tasumisest ta apellatsioonkaebuse esitamisel vabastati. Kuna ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel kontrollinud kostja majanduslikku seisundit ja leidnud, et esinevad alused isikule menetlusabi andmiseks, leiab kolleegium, et põhjendatud on vabastada kostja TsMS § 190 lg 7 alusel riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest. Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 7