KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 7. märts 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-16-50

) § 96, § 97 p 1, § 99, § 100, § 101 lg-t 1 ning § 102. Hagejad taotlevad elatist miinimummääras (

§ 101lg 1).

Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Mõjuval põhjuselt võib kohus vähendada elatist alla miinimummäära (

§ 102

). Arvestades kostja varalist seisu ja töövõimetust, on alus miinimumelatise vähendamiseks. Kostja on avaldanud, et on 60% ulatuses töövõimetu. XX OÜ

1. aprilli 2016 tõendi kohaselt põeb kostja hulgitsüstilist geneetilist neeruhaigust (tekkinud on neerupuudulikkus). Kostjal on tõsised füüsilise töö piirangud (vastunäidustatud on raskuste tõstmine üle 2 kg, pikemat aega kummargil või painutuses olemine). Kostja sissetulek on 288 eurot kuus (s.o töötasu 97 eurot 63 senti ja töövõimetuspension). Miinimummääras elatise maksmine ei ole sellise sissetuleku juures võimalik. Sotsiaalministeeriumi
2. aastal läbiviidud uuringu kohaselt kulub keskmiselt
3. aastase lapse ülalpidamiseks kuus 314 eurot. Viidatud uuringust nähtub, et laste tegelikud ülalpidamiskulud on väiksemad kui seaduses sätestatud elatise miinimummäär. Elatise suuruse määramisel tuleb mh arvestada asjaoluga, et vanem suudaks kohtuotsust täita. Arvestades mh ülalpidamiskohustuse eelduslikku ühetaolisust, reaalseid kulutusi lapsele ning kostja osalist töövõimetust, on põhjendatud mõista kostjalt C kasuks välja ühekordne hüvitis hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni 526 eurot 45 senti (hüvitise suuruse arvutamisel tuleb arvestada, et kostja esindaja väitel on
4. septembrist 2016 kuni kohtuistungini C kasuks laekunud 180 eurot) ning sealt edasi igakuine elatis 100 eurot kuni lapse täisealiseks saamiseni. Tagasiulatuva elatise nõue A ja B kasuks ajavahemiku eest hagiavalduse esitamisest kuni lapsendamiseni tuleb jätta rahuldamata. Selle järelduse tegemisel tuleb arvestada kostja majanduslikku olukorda ja asjaolu, et elatise suuremas summas tasumine on kostjale ebamõistlikult koormav, samuti seda, et tuvastatud asjaoludel on kostja tasunud ajavahemikus
5. september 2015 kuni
6. september 2016 kolme lapse eest elatist 2450 eurot. Samuti tuleb jätta rahuldamata tagasiulatuva elatise nõue hagejate kasuks ajavahemiku eest
7. september 2015 kuni hagiavalduse esitamiseni. Tagasiulatuva elatise väljamõistmine paneb tsiviilasja asjaolusid arvestades kostja äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kostja ei saa kanda vastutust olukorra eest, et laste ema ei ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet ning on teinud seda hiljem, nõudes ülalpidamist ka tagantjärgi. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
8. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi täies ulatuses rahuldada, või saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus ei arvestanud oma järelduse tegemisel ülalpidamiskohustuse ühetaolisuse põhimõttega ning jättis vanemate varalise seisu analüüsimata (arvestatud on vaid kostja sissetulekuga, lapse ema majanduslik olukord on jäänud täiesti tähelepanuta). Samuti on rikutud otsuse põhjendamise kohustust. Maakohus jättis tähelepanuta kostja konto väljavõtte (ajavahemiku kohta november 2015 kuni aprill 2016) ning selle, et kostjale kuulub XXX OÜ. Kostja ei ole esitanud ka tõendeid sõiduauto Honda Accord XXX kuuluvuse kohta. Maakohus 3 ei vastanud hagejate taotlusele nõuda kostjalt välja konto väljavõte
9. aasta septembri ja oktoobri kohta. Maakohtu otsusest ei nähtu, milliste tõendite alusel määras kohus kindlaks laste vajadused (viide Sotsiaalministeeriumi uuringule on ainetu). Hagejate väidetele ei ole kohus tähelepanu pööranud ning on teinud erapoolikult otsuse kostja huvides oma järeldust veenvalt põhjendamata. Maakohtu valik lahendada asja lihtmenetluses on arusaamatu. Hagejate nõude koguväärtus ületab selgelt piiri, mis on sätestatud seaduses asja lahendamiseks lihtmenetluses. Maakohus ei ole teavitanud hagejaid asja menetlemisest lihtmenetluses ega selgitanud lihtmenetluse erisusi.
10. Kostja ei pidanud apellatsioonkaebust õigeks ja palus jätta selle rahuldamata.
11. Vastuseks kohtu nõudmisele selgitas laste ema ringkonnakohtule esitatud seisukohas järgmist. Kostja märgitud kinnistu on
12. veebruaril 2004 sõlmitud abieluvaralepingu järgi laste ema lahusvara ning ühisvara jagamist ei ole sellega seoses toimunud. Eluasemelaenu (laenutaotleja laste ema, kaastaotleja kostja) tagamiseks on seatud kinnistule hüpoteek ja kõik laenuga seonduvad kohustused kannab laste ema. Kostja haigus on kaasasündinud ja selle kulg on vähemalt
13. aasta jaanuarini sõltunud oluliselt tema elustiilist. Kostja tervislik seisund on kuni aastani 2015 olnud rahuldav ja stabiilne ning tema tervise järsk halvenemine kahe aasta jooksul jääb arusaamatuks. Kostjal on kaheksa last, kostjal ei ole nende vastu mingit huvi. Kostja on käinud pakkumas pottsepa teenuseid, ta varjab oma tulusid. Arvelduskonto väljavõttest nähtub, et kostja
14. aasta septembri sissetulek on oluliselt suurem, kui ta on väitnud, ning alates
15. aasta algusest on kostja hakanud oma tulusid varjama.
16. Vastuseks kohtu nõudmisele selgitas kostja, et kirjutas oma kinnistu
17. veebruaril 2004 laste ema mõjutusel viimase nimele (kostja oli teadmatuses ja temalt on vara ära võetud). Kokkuleppe järgi võis kostja kinnistul elada ja seda kasutada oma elu lõpuni. Esimese laenu maja renoveerimiseks võttis kostja ja tasus selle oma sissetulekutest. Kostja tegi ise ja abilistega renoveerimistööd, eluasemelaen kulus ehitusmaterjalide ostmiseks. Pärast lahutust jäi kostja elamispinnast ilma. Hagejate märgitud sõiduauto omanikuks sai
18. märtsil 2016 kostja soovil tema tütar M.H., kes on lastest kostjat ainsana toetanud ja abistanud. Kuivõrd kostja vajab tervisliku seisundi tõttu isiklikku transporti, on ta sõiduauto vastutav kasutaja. Kostja ei tööta tervislikel põhjustel alates
19. jaanuarist
20. Kostja esitas
21. jaanuari 2017 Eesti Töötukassa otsuse, mille kohaselt kostjal puudub töövõime ja talle on määratud töövõimetoetus perioodil
22. veebruar 2017 –
23. jaanaur 2022 summas 11.25 eurot päevas. Laste ema ei võimalda kostjal suhelda oma poja Cga. Kostja palub määrata lapsega suhtlemise korra kooskõlas perekonnaseadusega.
24. Hagejad esitasid kostja vastusele omapoolse seisukoha, leides, et
25. detsembri 2016 XX OÜ tõend näitab kostja seisundit halvemana kui see tegelikult on. Tartu Ülikooli Kliinikumi epikriisist nähtuvalt kirjutati kostja haiglast välja, märkides tema seisundi kohta „paranenud“. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
26. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. 4
27. Hagi on esitanud
28. märtsil 2016 kolm kostja alaealist last, kellest hagejad I ja II on lapsendatud hagejate ema abikaasa poolt
29. augustil 2016, st menetluse ajal. Maakohus mõistis kostjalt välja elatusraha hageja III ülalpidamiseks perioodil
30. märts 2016 –
31. oktoober 2016 ühekordse summana 526,45 eurot ja alates
32. novembrist 2016 igakuuliselt 100 eurot kuni hageja III täisealiseks saamiseni. Maakohus jättis rahuldamata täielikult hagejate I ja II elatisenõude ning hageja III elatisenõude perioodil enne hagi esitamist
33. september 2015 –
34. märts
35. Apellandid taotlevad oma kaebuses hagi täies ulatuses rahuldamist. Apellandid on seisukohal, et kostja on võimeline tasuma elatist seaduses sätestatud miinimumsummas ja ka perioodi eest enne hagi esitamist.
36. Maakohtu põhiline seisukoht kostjalt väljamõistetava elatise vähendamisel alla

§ 101

lg 1 sätestatud määra, oli selles, et arvestades kostja töövõimetust 60 % ulatuses ning sissetuleku (288 eurot kuus) suurust, ei ole miinimummääras elatise maksmist kostjalt nõuda võimalik. Maakohus asus ka seisukohale, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine ja elatise väljamõistmine kuni hagejate I ja II lapsendamiseni seaks kostja raskesse majanduslikku olukorda, mistõttu jättis maakohus ka selles osas hagid rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja ei pea vajalikuks TsMS § 654 lg 6 alusel kõiki maakohtu seisukohti oma otsuses korrata.

1. Ringkonnakohus võtab asja juurde kõik poolte poolt ringkonnakohtu menetluses esitatud täiendavad tõendid. Ringkonnakohus lähtub siin TsMS § 230 lg-st 4, mille kohaselt võib kohus ülalpidamisasjas kohustada pooli esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta. Ringkonnakohus on käesoleval juhul seda õigust kasutanud ja pooled on uusi andmeid ja tõendeid esitanud. Kostja on esitanud ka oma tervist puudutavaid tõendeid, mis on väljastatud talle pärast maakohtu otsuse tegemist ja mida kostja ei saanud seetõttu esitada juba maakohtus. Kostja poolt esitatud tõenditest, sh XX OÜ tõend
2. detsembrist 2016 (lk 131); Eesti Töötukassa otsus
3. jaanuarist 2017 kostjale töövõimetoetuse määramise kohta puuduva töövõime tõttu, nähtub, et ringkonnakohtu otsuse tegemise hetkeks on kostja kaotanud täielikult oma töövõime, töövõime prognoositud kaotuse perioodiks on viis aastat kuni
4. jaanuarini 2022 ja kostja sissetulekuks on töövõimetoetus päevamääraga 11, 25 eurot päevas, st 30 päevases kalendrikuus 337,50 eurot. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks muid sissetuleku allikaid. Kostjaga sõlmitud tööleping on lõpetatud. XXX OÜ, milles kostja on osanik, on likvideerimisel alates
5. juunist
6. Hagejate väited kostjal lisasissetulekute kohta ei ole asjas tõendatud ja arvestades kostjal tuvastatud töövõime puudumist ei saa kostjalt lisasissetuleku teenimist nõuda. Hagejate seisukoht
7. veebruari 2017 menetlusdokumendis, et perearsti tõendis on kostja tervislikku seisundit interpreteeritud halvemaks, kui see tegelikult on/oli, ei ole kohtule piisav alus jätta kõrvale kõik kogutud tõendid kostja tervislikku seisundi ja töövõime puudumise kohta ning hinnata kostja töövõimet kohtule esitatud meditsiinilistest tõendistest ja Eesti Töötukassa otsusest erinevalt. Arvestades eeltoodut peab ringkonnakohus põhjendatuks maakohtu otsust välja mõista hageja III kasuks elatis 100 eurot kuus.
8. Ringkonnakohus ei nõustu hagejate seisukohaga, et olukorras, kus kostja saab töövõimetustoetust suurusega 337,50 eurot kuus, peab kostja sellest tasuma hagejale III elatist vähemalt 168,75 eurot.

§ 102

lg 2 kohaselt peab vanem, kes on

§ 102

lg 1 nimetatud olukorras (ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele 5 isikule ülalpidamist kahjustamata enese tavalist ülalpidamist), kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla

§ 101lõikes 1 sätestatud määra.

Mõjuvaks põhjuseks võib olla vanema töövõimetus. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas on maakohus põhjendatult vähendanud välja mõistetavat elatist maakohtu menetluses teadaoleva kostja osalise töövõimetuse tõttu, millest on käesolevaks ajaks välja kujunenud kostja täielik töövõimetus. Varaliste vahendite ühetaoline kasutamine

§ 102

lg 2 mõttes ei tähenda automaatselt kohustatud isiku sissetuleku võrdsetesse osadesse jagamist kohustatud isiku ja tema ülalpeetavate vahel. Eelduslikult on täisealise isiku vajadused ülalpidamiseks suuremad kui alaealisel isikul. Tuleb arvestada, et alaealise hageja III ülalpidamisse peavad panustama mõlemad tema vanemad, samuti maksab riik alaealisele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida alaealise ülalpidamiseks saab kasutada. Samas panustab kostja ülalpidamisse asja materjalide kohaselt kostja üksinda. Seega satuks sellise jagamistehte tulemusena kostja hageja võrreldes halvemasse majanduslikku olukorda.

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et tagasiulatuva elatise nõuete ja lapsendatud hagejate I ja II elatisenõuete rahuldamine on kostjale ebamõistlikult koormav ja paneks kostja äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud sellist vara, mille arvel saaks kostja hagejate nõuded nende rahuldamise korral täita. Kostja pangakontodel aastatel 2015 -2016 liikunud rahalised vahendid ei ole sellises suurusjärgus, mis võimaldaks eeldada kostjal olulises suuruses säästusid (lk 19). Kostja on tõepoolest võõrandanud enne hagi esitamist
2. märtsil 2016 sõiduauto Honda (ehitusaasta 2006) tütar M.H.´le, jäädes ise vastutavaks kasutajaks. Hagejad on nimetatud asjaolule ringkonnakohtu menetluses küll viidanud, kuid ei ole esitanud tõendeid auto turuväärtuse kohta. Kostja on ringkonnakohtule avaldanud, et seoses oma tervisliku seisundiga vajab ta ravi eesmärgil XXX transporti Tartu haiglasse. Kuna sõiduauto on kostjale vajalik tarbeese, ei oleks ringkonnakohtu arusaamise kohaselt põhjendatud eeldada, et kostja oleks pidanud sõiduauto võõrandama turuhinnaga ja selle raha arvelt tasuma lastele elatist.
3. Ka muud apellatsioonkaebuse põhjendused ei ole aluseks maakohtu otsuse tühistamisele. Iseenesest põhjendatud on hagejate seisukoht, et tegemist ei ole lihtmenetluses menetletava asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Maakohtu sellekohane viide maakohtu otsuse päises on eksitav. Samas on maakohus asja menetlemisel järginud kõiki menetlusnorme, asjas on
4. oktoobril 2016 peetud kohtuistung, kus pooled osalesid. Apellant ei ole kaebuses põhjendanud, kuidas on tema menetlusõigusi maakohtus rikutud ning ringkonnakohus ei ole selliseid rikkumisi ka tuvastanud.
5. Poolte menetluskulud ringkonnakohtus tuleb TsMS § 162 lg 4 alusel jätta poolte endi kanda. Apellantide esindaja kulud riigi õigusabi korras tuleb jätta TsMS § 190 lg 7 alusel riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks