Obsah (4)

§ 184§ 182§ 116§ 108

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks 17.02.2016, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-14-52457 Haldusasi R.L.i kaebus

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille 1 tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK.

1. Tallinna Vangla kinnipeetav R.L. esitas 02.07.2014 Tallinna Vanglale taotluse 44 367 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tema kinnipidamisega ebapiisava põrandapinnaga kambris. Tallinna Vangla jättis 02.10.2014 otsusega nr 5-18/14/18664-3 R.L.i kahju hüvitamise taotluse perioodi 18.07.2011–01.07.2014 osas rahuldamata ning tagastas nõude perioodide 14.03.2008–11.06.2010 ja 02.08.2010–29.06.2011 osas läbivaatamatult (seoses taotluse esitamise tähtaja rikkumisega) (tl 17-19 pöördel).
2. R.L. esitas 15.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse 44 376 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Tallinna Vanglas viibitud aja eest perioodidel 01.01.2006– 27.08.2007, 14.03.2008–11.06.2010, 02.08.2010–29.06.2011, 18.07.2011–15.05.2012 ja 10.08.2012–13.01.
4. Tallinna Halduskohus tagastas 19.11.2014 määrusega R.L.i kaebuse perioodide 14.03.2008–11.06.2010 ja 02.08.2010–29.06.2011 osas kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu (resolutsiooni p 1) ning muus osas jättis kaebuse käiguta ja andis kaebajale 15-päevase tähtaja kaebuse puuduste kõrvaldamiseks (nõude suuruse määratlemiseks ja vaidlusaluse perioodi täpsustamiseks ning vajaduse korral kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks).
5. Tallinna Ringkonnakohus jättis oma 30.06.2015 määrusega R.L.i määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.11.2014 määruse haldusasjas nr 3-14-52457 resolutsiooni punkt 1 muutmata.
6. 19.08.2015 määrusega võttis kohus R.L.i kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 24 201,92 eurot seoses Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega perioodidel 01.01.2006-27.08.2007; 18.07.2011-15.05.2012 ja 10.08.2012-13.01.2014 (põrandapinda alla 3m2, ventilatsiooni ja valgustuse puudulikkus, sooja vee puudumine, sportimisvõimaluste kesisus) menetlusse sh perioodi 01.01.2006-27.08.2007 osas kaebetähtaja küsimuse lahendamiseks.
7. 19.10.2015 määrusega otsustas kohus: Jätta rahuldamata Tallinna Vangla taotlus jätta läbivaatamata R.L.i kaebus perioodi 01.01.2006-27.08.2007 osas (resolutsiooni p 1); Lugeda kaebus perioodi 01.01.2006-27.08.2007 puudutava kahju hüvitamise nõude osas mittetähtaegseks, jätta R.L.i taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ja lõpetada selles osas kaebuse menetlus (resolutsiooni p 2). Jätta R.L.i kaebus läbi vaatamata mürarikka keskkonna, kehakultuuri piirangute ning ebapiisava valgustuse osas (resolutsiooni p 3); Jätkata R.L.i kaebuse menetlust Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 13 958,08 eurot seoses Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega perioodidel 18.07.201115.05.2012 ja 10.08.2012-13.01.2014 (põrandapinda alla 3m2, ventilatsiooni puudulikkus ja sooja vee puudumine,) (resolutsiooni p 4).
8. 02.11.2015 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja märas menetlustähtajad. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
9. Kaebuse esitaja palub välja mõista Tallinna Vanglalt kaebajale tekitatud mittevaraline kahju summas 13 958,08 eurot seoses Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega perioodidel 18.07.2011-15.05.2012 ja 10.08.2012-13.01.2014 (põrandapinda alla 3m2, ventilatsiooni puudulikkus ja sooja vee puudumine). Kaebuse esitaja põhjendab oma kaebust alljärgnevalt. 2 8.
10. Kaebuse esitaja leiab, et talle on tekitatud mittevaralist kahju, kuna vaidlusalustel perioodidel oli kambrites, kus kaebaja paiknes ruumikitsikus kohutav ning elamistingumused halvad. Kambrites puudus soe vesi ja töötav ventilatsioon. Pesta sai ainult üks kord nädalas, kuigi Euroopa Vanglareeglistik näeb ette vähemalt kaks pesemiskorda nädalas. 8.
11. Kaebuse esitaja tugineb oma kaebuse esitamisel EIK lahendile Tunis vs Eesti (jt samal teemal tehtud lahenditele) ning leiab, et Tallinna Vangla tegevus kaebuse esitaja hoidmisel eelkirjeldatud tingimustes oli õigusvastane. Vastustaja on rikkunud EIÕK art 3, mis on ülimuslik siseriikliku õiguse ees. Kaebuse esitaja toob välja, et lahendis Tunis vs Eesti (otsus asjas nr 429/12) tuvastas EIK EIÕK art 3 rikkumise olenemata muudest asjaoludest juhul, kui põrandapinda oli alla 3 m
12. 8.
13. Kaebaja on seisukohal, et kaebuse esitaja hoidmine alla 3 m2 vaba põrandapinnaga kambrites ühe isiku kohta oli õigusvastane, mis on käesoleval juhul kahju hüvitamise nõude aluseks. 8.
14. Kaebuse esitaja märgib, et tal ei olnud võimalik kasutada ka esmaseid õiguskaitse vahendeid kahju tekkimise vältimiseks, kuna tal oli talumiskohustus nii kriminaalmenetluse kui vangistuse suhtes. Samuti ei oleks vastavate õiguskaitsevahendite kasutamine olnud tõhus (vt ka tl 150-155). 8.
15. Kaebaja viitab, et vastavalt EIK praktikale eeldatakse inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral kannatusi ja hüvitamisele kuuluva kahju tekkimist ning kinnipeetav ei pea seda tõendama (EIK lahend nr 38427/05 ja 16391/05). 8.
16. Kaebaja leiab, et tulenevalt EIK praktikast tuleb kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpinnast maha arvata ka mööbli alla jääv pindala. Ka wc alust pinda ei saa arvata kambri pinna hulka arvestades vastava ruumi kasutusotstarvet ning asjaolu, et vastav pind ei lahenda kuidagi ülerahvastatuse probleemi. 8.
17. Kaebaja leiab, et on oluline mõista, milliseid kannatusi tekitab alla 3 m2 alal viibimine, kui seal on veel viis inimest ja isikule ei ole antud ühtegi hetke (tundi või päeva), mil ta saaks üksi olla. Lisaks puudub soe vesi ja ventilatsioon. Ka jalutusboks on liiga väike. Akende ees on metallist plaadid, kus sees on ainult väikesed augud. Kambris ei ole ruumi käia, kaebaja käib ainult söögi järel ja wc-s. Suvel on nii palav, et kõik higistavad, õhku ei ole, süda on paha – olemine on justnagu vati sees. Mingid tüübid lõugavad, raadio ja teler mängivad, vangide vahel käib ähvardav jutt – õhkkond on pingeline. Kogu aeg on müra. Mõelda või millelegi keskenduda on võimatu, tekib sügav häiritus, šokk. Eelnevast tulenevalt tunneb kaebaja raevu, muret, hirmu, häbi, põlgust, nukrust ja kurvameelsust läbisegi. Esinevad nutupäevad (ööd). Nimetatud tunded ilmuvad läbisegi ja suvalisel ajal. 8.
18. Kaebaja viitab tuginedes erinevatele psühholoogiaalastele teostele, et selline kitsas ruumis kokkusurutult olemine tekitab agressiivsust ja frustratsiooni. Samas selline pikaajaline frustratsioon võib viia passiivsesse seisundisse (õpitud abitus), mis on aga depressiooni tuum. 8.
19. Kaebaja märgib, et vangla on nendest õigusvastasest tingimustest teadlik vähemalt alates 2006 aastast, kui allkirjastati Euroopa Vanglareeglistik (Rec 2006). Samuti oleks vastustaja pidanud arvestama CPT poolt läbi viidud kontrollkäigu järgselt koostatud raportis märgituga ning aru saama, et 2,5 m2 ei ole piisav põrandapind ning, et igale isikule tuleks tagada vähemalt 4 m2 isiklikku põrandapinda, kuid seda ei tehtud. Vastav info oli vastustajale teada ka teistest EIK lahenditest. 8.
20. Vastustaja on küll viidanud oma vastuses Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-9-14, kuid on jätnud tähelepanuta vastava otsuse põhjendused. 3 Vastustaja vastusest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist ja EIK praktikast, kuid vastavat probleemi ei lahendanud ning on teadlikult kaebuse esitajat vastavates tingimustes kinni pidanud, millest tulenevalt on vastustaja käitunud süüliselt. 8.
21. Kaebuse esitaja palub välja mõistetav hüvitis kanda V. L. arveldusarvele nr XXXXXXXXXXX Swedbank AS. 8.
22. Kaebaja palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. VASTUSTAJA SEISUKOHT
23. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Tallinna Vangla on 02.10.2014 vastuskirjas nr 5-18/14/18664-3 seoses Tallinna Vangla väidetavalt ebainimlike kinnipidamistingimuste tõttu kaebajal tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas oma seisukohad esitanud ja neid põhjendanud. Vastustaja ei pea siinkohal vajalikuks neid üle korrata ja palub kohtul vangla seisukohtadega arvestada käesoleva kaebuse lahendamisel. Vastustaja soovib täiendavalt lisada alljärgnevat. 9.
24. Vastustaja märgib viidates Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud “Vangla sisekorraeeskirja“ (VSKE) § 6 lg 6 ja § 7 lg 1, et siseriiklikust õigusest tulenevalt on kambri osadeks WC, kui see on kambris sees, ning mööbel, mis on igapäevaeluks vajalik. 9.
25. Kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded (VangS § 45). Kuna ka väljapool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC pinda ruumi kogupinnast maha, siis ei tule WC-alust pinda maha arvata ka vanglas. WC pindala mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. Vastustaja hinnangul tuleb WC-d kambris näha vangistustingimuste kontekstis positiivse asjaoluna. Igal kinnipeetaval ei ole WC-d kambris ja nad peavad selle külastamiseks ajal, kui kambrite uksed on lukustatud, pöörduma vanglaametniku poole. See võib tähendada ka veidikest viivitust WC-sse saamisel. Lisaks pakub WC võimalust kinnipeetaval olla mõne hetke privaatselt ja päris omaette ruumis, kui ta tunneb kambris olles, et ta seda vajab. Seega suurendab WC kinnipeetava privaatsus- ja liikumisvõimalusi, kui WC on kambris. EIK-i lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, asuvad WC-d kambris ning on seinte ja uksega eraldatud ruumid, tagades kinnipeetavale privaatsuse. Lisaks tuleneb EIK-i lahenditest, et pidev juurdepääs tualettidele on kinnipidamistingimuste oluliseks detailiks. 9.
26. 24.12.2001 kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lõige 6 kohustas vanglat tagama kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ning alates 01.01.2014 kehtima hakanud VSKE § 6 lg 6 vähemalt 3 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruum ja mööblialune pind. Seda siseriiklikus õiguses kehtestatud nõuet Tallinna Vangla täitis - riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri (edaspidi ka Kinnipeeturegister) andmetel oli kaebajale vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas tagatud kuni 07.02.2013 vähemalt 2,5 m2 ning peale eelnimetatud perioodi vähemalt 3 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruum ja mööblialune pind (tl 114120 pöördel). Arvestades, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et VSKE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ning seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus, siis oli kaebajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega. 4 9.
27. Vastustaja märgib, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine. Seejuures EIK-i praktika ei ole antud küsimuses üheselt välja kujunenud. Küll aga lähtub EIK asja lahendamisel asjaolude kogumis hindamisest, mistõttu automaatsed otsused ei ole võimalikud, vaid otsus põhineb konkreetsete asjaolude hindamisel. 9.
28. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas vaidlusalustel perioodidel 18.07.2011-15.05.2012 kümnenda ja 10.08.2012-13.01.2014 üheteistkümnenda vangistuse ajal. Kinnipeeturegistri andmetel oli kaebaja vaidlusalustel perioodidel paigutatud Tallinna Vanglas kambritesse, kus talle oli tagatud 372 päeval põrandapinda alla 3 m2 s.o vahemikus 2,5 m2-2,97 m2 ja 450 päeval põrandapinda üle 3 m2 s.o vahemikus 3 m2-15 m
29. Oluline on märkida, et isikute arv kambris pidevalt muutus ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Samuti ei viibinud kaebaja vangistuses ühe jätkuva perioodi jooksul, vaid sai vahepeal vabaduses olles viibida temale sobivates elutingimustes. Kinnipeeturegistri andmetel oli kaebaja vaidlusalustel perioodidel 18.07.2011-15.05.2012 ja 10.08.2012 kuni vangla poolt kaebajat süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest 29.08.2013 teada saamiseni vahistatu staatuses, seejärel paigutati kaebaja kuni 19.09.2013 vastuvõturežiimile. Alates 20.09.2013 kandis kaebaja talle määratud karistust avatud osakonnas. Vaidlusalustel ajavahemikel, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ning oli peale kohtuotsuse jõustumist paigutatud vastuvõtuosakonda, oli talle igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit vähemalt 1 tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal ca 15 m2 suuruses jalutusboksis. Ka ajavahemikel, mil kaebaja oli distsiplinaarkaristuste kandmiseks paigutatud kartserikambrisse (05.12.2011-10.12.2011, 10.12.2011-13.12.2011, 13.12.2011-18.12.2011, 08.10.2012-12.10.2012, 27.10.2012-30.10.2012, 27.02.201314.03.2013, 14.03.2013-20.03.2013, 18.07.2013-26.07.2013, 23.09.2013-29.09.2013, 29.09.2013-02.10.2013, 22.11.2013-28.11.2013, 28.11.2013-04.12.2013) oli talle tagatud vähemalt 1 tunni jooksul päevas jalutuskäik värskes õhus. Esmalt tulenesid kaebaja liikumispiirangud asjaoludest, et ta viibis vanglas vahistatuna, oli paigutatud vastuvõtuosakonda või kandis kartserikaristust. Perioodil 20.09.2013-13.01.2014 oli kaebaja paigutatud neljanda üksuse avatud eluosakonda, kus kambrite uksed on avatud päevakavajärgsest äratusest kuni öörahuni. Seega ajavahemikul, mil kaebaja viibis avatud üksuse kambris nr 44, pidi ta kambris viibima vaid öörahu ajal, mil Tallinna Vangla kodukorra kohaselt peavad kinnipeetavad viibima oma voodites - muul ajal oli kaebajal võimalus viibida väljaspool kambrit. Eelmärgitud perioodil oli kaebajal, lisaks igapäevasele vähemalt 1-tunnisele jalutuskäigule värskes õhus ca 170 m2 suurusel jalutusalal, võimalus kord nädalas graafiku alusel kasutada spordisaali, mis andis kaebajale võimaluse üldfüüsiliseks treeninguks. 9.
30. Lisaks sai kaebaja kinnipeeturegistri andmete kohaselt viibida väljaspool eluosakonda ka lühiajaliste kokkusaamiste ajal lähedastega ning kokkusaamistel ametiisikutega (tl 121). 9.
31. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida ning lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Kinnise osakonna kambrite akendele on küll lisatud perforeeritud metallplaadid, kuid need ei takista õhuvahetust. Akna olemasolu tagas ka kambrite loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes ja seintel valgustid ning lisaks oli vanglas viibivatel isikutel vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kinnise osakonna kambrites oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss, avatud osakonna kambris asusid WC-d ja kraanikausid väljaspool kambrit eraldi ruumis. Lisaks võimaldati vanglas viibivatele isikutele graafiku alusel duši 5 kasutamist ühel korral nädalas, millega olid tagatud miinimumnõuded isiklike hügieeninõuete täitmiseks (VangS § 50 lg 2). Samas oli vahistatutele ja süüdimõistetutele kambris muuhulgas lubatud ka seep ning kuna isikutel oli juurdepääs voolavale veele, said nad ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles, soojendades selleks veekeetjaga vett või tehes esmaseid hügieenitoiminguid soovi korral külma veega. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul ja süüdimõistetul oli oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. 9.
32. Vahistatutele ja süüdimõistetutele, s.h kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute ja süüdimõistetute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. 9.
33. Seoses kinnise osakonna kambrite akende ette paigaldatud perforeeritud plaatidega peab vastustaja vajalikuks veel selgitada veel, et julgeoleku tagamiseks tuleb vanglal välistada kinnipeetavate omavaheline suhtlemine ja esemete üleandmine ka akna kaudu, mistõttu on akendel ees piirded, mis samas ei takista õhu liikumist. 9.
34. Eeltoodul tuginedes on vastustaja seisukohal, et vangistustingimused ei saanud ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Siinkohal peab vastustaja vajalikuks märkida, et kaebaja ei ole vaidlusalusel perioodil esitanud vanglale ühtegi pöördumist (v.a kahjunõue), millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind või muud kambri tingimused kaebajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks. 9.
35. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale tagatud isiklik ruum ei olnud niivõrd väike, et see oleks saanud põhjustada sedavõrd suuri kannatusi, et kaasa tuua mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Tallinna Vangla kinnipidamistingimused võisid kaebajale tekitada küll teatud ebameeldivusi, ent tegemist ei saanud olla märkimisväärselt tajutava alandusega ning seetõttu ei saanud Tallinna Vangla kinnipidamistingimused ka olulisel määral kaebaja õigusi rikkuda. Kuna vangla tegevus vastas siseriiklikule õigusele ja oli seeläbi õiguspärane, ühtegi vangla tegevuse aluseks olevat õigusnormi ei ole tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks, siis ei saanud vangla tegevus isiku kinnipidamisel antud vangistustingimustes ja kambri põrandapinnal olla ka kogumis õigusvastane. Kuna vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, siis puuduvad alused ka mittevaralise kahju hüvitamiseks. 9.
36. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Vastustaja rõhutab, et vabadusevõtmise kontekstis on EIK järjepidevalt rõhutanud, et selleks, et kannatused ja alandus kuuluks EIÕK artikli 3 kohaldamisalasse, peavad need igal juhul olema suuremad kinnipidamisega seotud paratamatust kannatusest ja alandusest. Riik peab tagama, et isikut peetakse kinni inimväärikust austavates tingimustes, et meetme rakendamise viis ega meetod ei põhjustaks talle kannatusi ega raskusi, mis ületaks kinnipidamisega 6 kaasnevat vältimatut kannatust, ja et vangistuse praktilisi nõudeid arvestades oleks tema tervislik seisund ja heaolu piisavalt tagatud (vt nt EIK
37. oktoobri
38. a otsus asjas nr 30210/96: Kudla vs. Poola, p-d 92-94). 9.
39. Vastustaja selgitab, et Eesti riik sai
40. aastal teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks ning astutud mitmeid samme kinnipidamisasutuste ülerahvastatuse vältimiseks. Esmalt muudeti siseriiklikku õigust (VSKE), mille kohaselt on minimaalseks kambri pinnaks kinnises vanglas kahe ja poole ruutmeetri asemel kolm ruutmeetrit. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m2 põrandapinda. Ehitatud on uued vanglad (Tartu ja Viru Vangla, Tartu Avavangla). Vähendatud on ka kinnipeetavate arvu. Eeltoodust nähtub, et Eesti riik ei ole olnud tegevusetu ja on astunud konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK praktikaga. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
41. Käesolevas asjas seisneb vaidlus selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega ajavahemikes 18.07.2011-15.05.2012 ja 10.08.201213.01.2014 tekitatud mittevaraline kahju on põhjendatud. Kaebaja väitel on kahju põhjustatud sellega, et kambrites, kus ta on pidanud viibima, oli ebapiisavalt põrandapinda ja liikumisvõimalusi, kambrites puudus soe vesi (dušši alla sai käia üksnes üks kord nädalas) ning ventilatsioon oli puudulik. Kõik see kokku põhjustas kaebajale mittevaralise kahju, mille ta palub hüvitada.
42. Kohtule esitatud andmete kohaselt hoiti kaebajat perioodil 18.07.2011-15.05.2012 ja 10.08.2012-29.08.2013 vanglas vahistatu staatuses. 30.08.2013-19.09.2013 oli kaebaja paigutatud vastuvõturežiimile vangistusseaduse (VangS) § 14 lg 3 ja Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 8 lg 4 alusel. Nimetatud perioodidel viibis kaebuse esitaja 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris ja talle võimaldati ühe tunni pikkune jalutuskäik päevas. Alates 20.09.2013-13.001.2014 viibis kaebuse esitaja Tallinna Vanglas avatud osakonnas, kus tal igapäevaselt oli võimalik ajavahemikul päevakavajärgsest äratusest kuni öörahuni (so 06.0022.00) viibida väljaspool oma elukambrit, kuna kogu päevase aja jooksul olid kambrite uksed avatud.
43. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
44. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine) ja täitis seda ülesannet ka kaebaja kaebuses toodud ajavahemikul kaebaja suhtes.
45. Järgnevalt tuleb kohtul võtta seisukoht, kas vangla tegevus oli õigusvastane ja kas kaebajale väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele. 7
46. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.11.
47. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6 sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Alates 01.01.2014 kehtinud VSKE redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m
48. Kaebusega hõlmatud ajavahemik jääb mõlema regulatsiooni kehtivusaega.
49. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina põhjaliku ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tl 114-120 pöördel ja 161-167 pöördel). Sellest nähtub millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta ilma WC pinda arvestamata.
50. Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodil kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud erinev. Selle perioodi sees on ajavahemikke, mil kambripinda oli piisavalt isegi käesoleval hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 inimese kohta ja rohkem), ja ka perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m
51. Kaebaja on vaidlusalusel perioodil viibinud ka osad päevad tingimustes, kus pinda ühe inimese kohta oli alla VSKE v.r § 6 lg-s 6 sätestatud määra. Seega tuleb kohtul asja lahendamisel eraldi hinnata kinnipidamistingimuste õiguspärasust erinevatel ajavahemikel erinevates kambrites. Kohus märgib siinkohal veel täiendavalt, et VSKE § 6 lg 6 (v.r) valguses võib teatud kaebusega hõlmatud ajavahemike puhul vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel osutuda oluliseks, kas kambripinna hulka tuleb arvata ka eraldatud WC pindala ning kas arvesse tuleb võtta mööbliga kaetud osa kambripinnast.
52. Kohus on seisukohal, et nendel juhtudel, kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka (vähemalt praeguse vaidluse lahendamise kontekstis) ning tuleb lähtuda nendest vastustaja esitatud tabelites toodud andmetest, kus pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata. Küll aga saab kohtu arvates WC olemasolu kambris arvestada üldiselt elamistingimuste hindamisel. Kohus märgib, et ka EIK jättis ka asjas Tunis vs Eesti (otsus asjas nr 429/12) kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Tualeti pindala arvestamine ei oleks põhjendatud ühest küljest seetõttu, et tegemist on seintega eraldatud ruumiga. Teisalt tuleb arvesse võtta ruumi kasutusotstarvet. Olukorras, kus kambris viibib mitu kinnipeetavat (vastustaja andmetest nähtuvalt on kaebaja valdavalt viibinud kambrites, kus elas viis kuni kuus kinnipeetavat), kes kõik kasutavad sama tualetti, ei saa seda pidada ruumiks, mis võimaldaks pinda kinnipeetava vabaks liikumiseks ja soovikohaseks üksinda eraldumiseks lisaks kambri elupinnale. Samuti peab kohus oluliseks seda, et WC otstarbeks on selle olemusest tulenevalt eelkõige ja ainult loomulike vajaduste rahuldamine inimorganismile mittevajalike jääkainete väljutamise teel, mitte liikumisruumi ja üksi olemise tagamine tavaliseks inimtegevuseks piiratud ruumis. Kohus ei nõustu siinkohal ka vastustaja viitega tsiviilkorras müüdavate eluruumide WC pinna arvestamisega eluruumide pinna alla, sest tegemist on olemuslikult vabatahtlike tehingutega ja pinda ostvad isikud otsustavad ise, millise suurusega pind neile eluks vajalik ja rahuldav on. Lisaks ei ole isikute liikumisruum ja 8 võimalused tsiviilkorterite osas piiratud ostetud eluruumiga. Nad võivad sellest igal ajal väljuda ja omada inimväärikaks eluks piisavat ruumilist vabadust.
53. Kohus leiab, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kohus nõustub vastustaja järeldusega (vt tl 109) Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 4 sisustamisel, st mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega, ka EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Sarnasele seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2014 otsuses asjas nr 3-1450078 (p 10) arestimaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates ning 25.06.2015 otsuses haldusasjas nr 3-14-52725 Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates ja ka Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-42-
54. EIK praktika on mööbli arvessevõtmist küll oluliseks pidanud juhtudel, kui see liikumist kambris takistab, pidades EIÕK artikli 3 rikkumiseks olukorda, kui ruum suurusega 3 m2 kuni 3,3 m², oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja mida ei kompenseerinud võimalus veeta aega väljaspool kambrit (Slemenšek vs. Sloveenia (Kaebus nr 6120/10), 03.04.2014). Arvestades erinevate tegurite koosmõju, ei pea kohus praegusel juhul mööblialuse pinna mahaarvamist põhjendatuks. Kambri, kui eluruumi, oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSKE § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustuslikud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla rikkumist õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamata jätmisel. Näiteks peab EIK oluliseks kinnipeetava omaette voodikoha olemasolu (Logothetis jt vs. Kreeka (Kaebus nr 740/13), 25.09.14). (Vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725 p 21.)
55. Arvestades otsuse punktides 17-19 öeldut ning tuginedes vastustaja ülevaatele kaebaja paigutamise kohta (tl 114-120 pöördel ja 161-167 pöördel), märgib kohus kaebajale tagatud põrandapinna kohta järgmist. Kahjunõue on esitatud ajavahemiku 18.07.2011-15.05.2012 ja 10.08.2012-13.01.2014 kohta. Selles asjavahemikus esines perioode, kus pinda ühe kinnipeetava kohta kambris, milles viibis kaebaja, oli ulatuses, mis vastab alates 01.01.2014 kehtivale normile, st 3 m2 või rohkem 237 päeva (sh 149 päeva, mil kambri pind ühe isiku kohta oli rohkem kui 4 m2). Samuti oli kaebaja 230 päeva (sh viibis kaebuse esitaja sellest 199 päeval lukustatud kambris) tingimustes, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli küll vastavalt VSKE § 6 lg 6 (v.r) miinimumtasemele (2,5 m2), kuid alla 3 m
56. Alla VSKE § 6 lg 6 (v.r) sätestatud miinimumtasemest (so alla 2,5 m2) viibis kaebuse esitaja kokku 352 päeva olles kogu selle perioodi jooksul lukustatud kambris.
57. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb EIK arvates ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa

§ 108lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on 19.08.2015 kohtumäärusega vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Kaebaja ei ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks. Seega tuleb menetluskulud jätta poolte enda kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 08.12.2016 KOHTUOTSUSEGA. 14