Obsah (4)

§ 10§ 82§ 92§ 4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 04.12.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52848 Haldusasi Aktsiaselts Vooremaa Teed k

) § 98 lg-st

1. Jõgeva Teedevalitsus omas Soosaide karjääris kaevandamise luba vahemikus 1998 – 2003 ning AS Vooremaa Teed on deklareerinud tema poolt kaevandatud maavaravaru kogused õigesti, seega pidid ebaõigeid andmeid sisaldavad deklaratsioonid olema esitatud vahemikus 1998 –
2. Seisuga 2006.a ei ole Keskkonnaamet maksusummat määranud, mistõttu on tegemist aegunud nõudega. Seda ei mõjuta ka asjaolu, et KeTS § 334 lg 1 kohaselt tuli deklaratsioon esitada aruandekvartalile järgneva kuu
3. kuupäevaks ehk 25.07.
4. 7.6 2011.aasta markšeiderimõõdistamine on seotud 1998.aasta andmetega, mis ei pruugi olla korrektsed ning seda ei ole tagantjärgi võimalik ka tuvastada. Koondbilansi andmetel on 1994-1997 deklareeritud kaevandamist mahus 25,7 tuh.m³, samas kui 1994 ja 1998.aasta plaanide alusel mõõdistaja poolt teostatud mudelarvutuste kohaselt on perioodi kaevandamise maht 34 tuh.m³, mistõttu on Jõgeva Teedevalitsus juba vahemikus 1994 – 1997 esitanud kaevandamisõiguse tasu deklaratsioonides ebaõigeid andmeid. Keskkonnaamet ei selgitanud välja asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Kuigi Keskkonnaamet nõustub, et 2011.a markšeidermõõdistamise aluseks olev mäeeraldise plaan (selle korrigeeritud koopia) on sedavõrd ebatäpne, et maavaravaru algvaru ja jääkvaru kogust ei ole võimalik leida ja mäeeraldise kontuurid on valed. Samas on peetud plaani piisavalt täpseks kaevandatud maavaravaru koguse leidmiseks ja isikule summas 38756,88 eurot keskkonnatasu määramiseks. 3 Keskkonnaamet oleks pidanud haldusakti andmisel kõrvaldama kahtlused, et keskkonnatasu määramise aluseks olevad andmed on ebaõiged. Keskkonnaamet käsitus, et tõendamiskoormus lasub kaebajal on ebatäpne. Hea halduse põhimõttest, uurimispõhimõttest ja diskretsioonireeglitest tulenevalt peab haldusorgan enne haldusakti kehtestamist selgitama omal algatusel välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud, koguma selleks tõendeid, kaaluma otsustuse tegemist kooskõlas kaalutlusreeglitega ning olema võimeline ka haldusakti adressaati ja kohut veenma otsustuse õiguspärasuses. Kaebuse esitaja on seisukohal, et olukorras, millises ka Keskkonnaamet on tunnistanud mäeeraldise plaani ebatäpsust, ei ole lubatav isiku suhtes koormava haldusakti andmine, milline tugineb ebausaldusväärsetele algandmetele. Vastustaja pidi tõendama, et kaebaja on kaevandanud 2006-2011.aastal maavara kaebaja poolt esitatud deklaratsioonil toodud mahtudest enam. Sellele eelneval perioodil vastustaja instrumentaalmõõdistamist ei nõudnud ja luges Jõgeva Teedevalitsuse esitatud andmed õigeks, mistõttu see periood tähtsust ei oma. Vastustaja seisukohad
5. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. 8.1 Kaebus on põhjendamatu. Keskkonnaameti 19.06.2014 keskkonnatasu teade nr KKO 615.3/14/7 on õiguspärane ja kooskõlas kehtiva õigusega. 8.2 Vabariigi Valitsuse 03.01.2001 korralduse nr 1 „Aktsiaseltsi Vooremaa Teed asutamine“ punktiga 1 asutati riigi äriühing ärinimega „Aktsiaselts Vooremaa Teed“ ja punktiga 2 märgiti, et aktsiate eest tasutakse riigi mitterahalise sissemaksena Jõgeva Teedevalitsuse kasutusest üleantava riigivaraga 6 260 000 krooni. Keskkonnaministeeriumi Jõgevamaa keskkonnateenistuse 08.04.2003 korraldusega väljastati AS-le Vooremaa Teed tema ümberregistreerimise taotluse alusel maavara kaevandamise luba. Seega sisuliselt on toimunud ettevõtte üleminek - kaebajale on antud üle majandusüksus, mille kaudu Jõgeva Teedevalitsus tegutses. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 180 lg 2 järgi kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste (ja nendega koos üleminevate kohustuste) üleminekut reguleeritakse VÕS § 182 lg-tes 1 ja
6. Ettevõtte ülemineku regulatsiooni eesmärgiks on tagada, et vara ei liiguks minema ilma kohustusteta. Seega on eksitavad kaebaja väited nagu tuleks eelnevate perioodide osas tekkinud kaevandamisloast tulenevad kohustused jätta lõpetatud Jõgeva Teedevalitsuse kanda, kelle kasutusest üleantava riigivaraga tasuti riigi asutatud äriühingu AS Vooremaa Teed aktsiate eest. 8.3 Keskkonnatasu määramise aegumise osas jäi vastustaja vaidlustatud aktis toodud seisukohtade juurde ja nõustub Keskkonnaministeeriumi 20.10.2014 vaideotsuses toodud seisukohtadega (lk 4-5). Esitatud andmete täpsuse osas jääb vastustaja samuti keskkonnatasu teates punkti 1 alapunkt 3 toodud seisukohtade juurde ja oma 14.08.2014 kirjaga nr 1-10.1/14/17085-2 Keskkonnaministeeriumile antud seisukohtade juurde. 8.4 Maksukorralduse seadusest (

§ 10

, 11, 59, § 88 jt) tulenevalt kohustub maksukohuslane esmalt ise maksuobjektid koondama maksudeklaratsiooni ja arvutama välja tasumisele kuuluva maksusumma. Seejärel on maksuhalduril antud pädevus ja volitused kontrollida maksudeklaratsioonides esitatud andmete õigsust ning kõrvaldada selles esinevad vead, samuti 4 määrata tasumisele deklareerimata ja tasumata maksusummad.

§ 82

kohaselt maksuhaldur lähtub maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest (§ 85 lg 1), maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. Maksukohustuslane on õigustatud eeldama, et maksuhaldur teda enne maksudeklaratsiooni esitamist ei tülita ning annab võimaluse täita maksukohustuse vabatahtlikult seaduses sätestatud korras ja tähtajal.

§ 92

lg 1 kohaselt maksuhaldur määrab tasumisele kuuluva maksusumma, kui deklaratsiooni ei ole esitatud seadusega ettenähtud tähtpäevaks, kui maksukohustuslane on esitanud deklaratsioonis valeandmeid, mille tagajärjel tema poolt deklaratsioonis näidatud maksusumma või deklaratsiooni andmete alusel maksuhalduri arvutatud maksusumma on väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele või kui maksukohustuslane on esitanud valeandmeid, mille tagajärjel tema poolt arvutatud või tema esitatud andmete alusel arvutatud tagastamisele kuuluv maksusumma on suurem maksuseaduse kohaselt tagastamisele kuuluvast summast. Seega üksikjuhtumi kontrolli viiakse läbi mingi konkreetse maksustamise aluseks oleva asjaolu tuvastamiseks, st kontrollimenetluse (tuvastusmenetluse) alustamiseks peab olema mingi kahtlus/ajend. Kohtupraktika järgi saab selline ajend tekkida maksudeklaratsiooni esitamisel. Kaebaja seisukohad on ekslikud nagu puuduks maksukohustuslasel igasugune vastutus tema poolt maksuhaldurile esitatavate andmete osas ning kogu järelevalve selles osas on üksnes Keskkonnaametil. Õigete andmete esitamise kohustus on pandud keskkonnakasutajale ning juhul, kui mõõdistamisega on tuvastatud varasemalt deklareeritust suuremad mahud, siis tehakse tasaarvestus deklaratsioonis, kusjuures keskkonnatasu summa arvutatakse lähtuvalt instrumentaalmõõdistamise kvartalis kehtinud tasumäärast (KeTS § 321 lg 3) . Ehk siis tegelikult kaevandatud kogus ja tasu nõue selgub teatud aja tagant, mis võib kaasa tuua nii keskkonnatasu kohustuse suurenemist kui ka vähenemist. 8.5 Lubamatu oleks nõustuda kaebaja ideega ja rakendada kaebajale üksnes loast tulenevaid hüvesid. Hetkel kehtiv MaaPS § 44 lg 1 sätestab, et kaevandamisloa loovutamisel annab üleandja terves ulatuses uuele loa saajale üle kõik loast tulenevad õigused ja kohustused. Lisaks saab MaaPS § 44 lg-st 4 (avatud menetluseta üleminek) eksimatult järeldada, et loa loovutamisel lähevad uuele loaomandajale üle kõik loaga seonduvad õigused ja kohustused. 8.6 06.11.2015 menetlusdokumendis märgib vastustaja, et oluline ei ole mitte see, millise õigusakti alusel on AS Vooremaa Teed moodustatud, vaid küsimus on selles, kas kaevandamise õigus läks loaga JÕGM-004 üle kaebajale ning kas sellega koos läksid üle kaevandamisega seotud õigused ja kohustused. Vastustaja leiab, et kaevandamisloa ümberregistreerimine toimus kaebaja taotluse alusel ning loaga läksid kaebajale üle ka õigused ja kohustused. Vastustaja nõustub, et viide maapõueseaduse (MaaPS) § 44 lg-le 1 ei ole asjakohane, vaid asjakohane on sel ajal kehtinud MaaPS § 37 lg 2, mille kohaselt lähevad üle nii õigused kui kohustused, kui kaevandamisluba ümberregistreeritakse. Kaebaja on Jõgeva Teedevalitsuse õigusjärglane kaevandamisloa osas. Tegemist on sisuliselt maksuvaidlusega, mille lahendamisel omab tähtsust instrumentaalmõõdistamise aeg. Kui kaebaja tellis mõõdistamise ligi 8 aastat peale kaevandamisloa ümberregistreerimist, siis võttis ta ise riski, et võimalik varasem ülekaevandamine ei tule varem ilmsiks. Ka 2011.a mõõdistamise järgselt ei deklareerinud kaebaja kaevandamise mahtusid mõõdistamistulemustest lähtuvalt. 8.7 Vastustaja on seisukohal, et olukorras, kus kaebaja ei ole täitnud õigusaktidest tulenevat kohustust (mõõdistamisperioodil instrumentaalmõõdistuste läbiviimine) ning vastustaja on 5 omistanud kaebajale selle aja eest teatud rikkumise, on tõendamise kohustus kaebajal. Vastustaja ei pea tõendama kaebaja poolt kaevanduses läbiviidud kaevandamistegevust. Kaebaja esitatud M.Kuke e-kirjast nähtub, et mahtude erinevus võib olla tingitud ebaõige situatsiooniga alusplaanist või valesti deklareeritud mahtudest. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Praegusel juhul taandub õiguslik vaidlus kahele küsimusele. Esiteks, kas Keskkonnaametil oli õigus esitada AS-ile Vooremaa Teed kui instrumentaalmõõdistamise tellijale keskkonnatasu teadet ajavahemikul 04.1998 – 17.06.2011 enamkaevandatud ehitusliiva koguse (35 886 m3) eest. Teiseks on küsimus sellest, et kui Keskkonnaametil oli õigus esitada AS-ile Vooremaa Teed keskkonnatasu teadet, siis kas keskkonnatasu nõue on maksukorralduse seaduse § 98 lg 1 alusel aegunud.
2. Vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle: − Jõgeva Maavalitsus väljastas Jõgevamaa Teedevalitsusele 29.05.1998 kaevandamise loa nr JÕGM-004 kehtivusega 10 aastat (tlk 33, sh pöördel); − Vabariigi Valitsuse 03.01.2001 korraldusega nr 1 „Aktsiaseltsi Vooremaa Teed asutamine“ asutati riigi äriühing ärinimega „Aktsiaselts Vooremaa Teed“ (tlk 34); − Teede- ja sideministri 25.04.2002 määrusega nr 23 „Jõgeva Teedevalitsuse ja Tartu Teedevalitsuse ümberkorraldamine“ lõpetati Jõgeva Teedevalitsuse tegevus ning see liideti Tartu Teedevalitsusega; − 28.05.2002 esitas kaebaja taotluse kaevandamisloa nr JÕGM-004 ümberregistreerimiseks enda nimele (tlk 35 – 38); − Keskkonnaministeeriumi Jõgevamaa Keskkonnateenistuse 08.04.2003 korraldusega nr 38 väljastati kaebajale maavara kaevandamisloa taotluse alusel maavara kaevandamise luba ning luba nr JÕGM-004 tunnistati kehtetuks (tlk 39 – 41); − Keskkonnaministeeriumi Jõgevamaa Keskkonnateenitus pikendas 07.05.2008 korraldusega nr 33-1-1/1077 maavara kaevandamise loa nr JÕGM-021 kehtivust kuni 28.05.2013 (tlk 42); − 17.06.2011 tellis kaebaja Soosaide liivakarjääri JÕGM-021 markšeiderimõõdistamise (Mäebüroo Nord OÜ; töö nr 30511; tlk 74 – 88) ning enne viidatud kuupäeva ei olnud Soosaide liivakarjääris instrumentaalmõõtmisi teostatud (tlk 71, 96); − Soosaide liivakarjääris seisuga 17.06.2011 teostatud markšeidermõõdistamisega tuvastati, et ajavahemikul 04.1998-17.06.2011 on karjääris kaevandatud ehitusliiva plokist 1 kokku 79 000 m³ (tlk 77); − Soosaide liivakarjääris on ajavahemikul 4.1998-17.06.2011 deklareeritud kokku 43 114 m³ ehitusliiva kaevandamine; − Keskkonnaamet algatas 07.04.2014 kontrolli (tlk 67-68) kaebaja maavara kaevandamisõiguse tasu arvestuse ja tasumise õigsuse üle, kaevandamisloa nr JÕGM-021 osas aruandeperioodil 2011.aasta II kvartal (01.04.2011 – 30.06.2013); − Keskkonnaamet koostas 29.04.2014 kontrollakti KKO 6-15.4/14/7-4 (muudetud 04.06.2014; tlk 57 – 61), milles leiti, et kaebajal tuleb täiendavalt tasuda maavara kaevandamisõiguse tasu aruandeperioodil 2011.aasta II kvartalis 38 756,88 eurot.
3. HKMS § 165 lg 2 kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda 6 põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus nõustub kaevatavas haldusaktis (tlk 10-14) ja selle kehtetuks tunnistamise taotluse kohta tehtud vaideotsuses (tlk 46-48) toodud põhjendustega ega korda neid kohtuotsuses.
4. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. 12.1 Kohus juhtis 21.08.2015 määruses kaebaja tähelepanu sellele, et kaebaja väidab, et on deklareerinud kaevandatud koguseid õigesti, kuid ühtegi tõendit oma väite tõendamiseks (keskkonnatasu teate andmise menetluses, vaidemenetluses, kohtumenetluses) esitanud ei ole. Samuti selgitas kohus, et kuigi keskkonnatasu ei ole maksukorralduse seaduse tähenduses riiklik maks (

§ 4

), siis kohaldub keskkonnatasu teate andmisele maksukorralduse seadus, mistõttu on maksumenetluse kohtupraktika kohaldatav ka keskkonnatasude määramisele. Riigikohus on 19.05.2009 otsuses asjas nr 3-3-1-32-09 leidnud, et maksukohustuslane saab vaide- või kohtumenetluses edukalt tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust vähendavale tõendile üksnes juhul, kui tõendite esitamata jätmine ei olnud tingitud tahtlusest või hooletusest. Seega tuleb kaebajal lisaks põhistada, et tõendite esitamata jätmine keskkonnatasu määramise menetluses ei olnud tingitud tahtlusest või hooletusest. Kohus kontrollib HKMS § 158 lg 2 alusel keskkonnatasu teate õiguspärasust andmise aja seisuga ning seega ei saa kohus arvestada asjaolusid ja tõendeid, mis ei olnud ega pidanudki olema Keskkonnaametile teada. 12.2 Kaebaja selgitas kohtumäärusele järgnevalt 16.10.2015 menetlusdokumendis (tlk 113 pöördel), et ei pea tõendama nn enamkaevandamist perioodil 2006-2011 ega ka enne seda, kuna tõendamiskoormis lasub nende asjaolude osas vastustajal. 12.3 Kaebaja poolt täiendava tõendina esitatud M.Kuke e-kirjast (tlk 115) nähtub, et 2011.a markšeidermõõdistamisega tuvastati, et ajavahemikul 04.1998-17.06.2011 on karjääris kaevandatud ehitusliiva plokist 1 kokku 79 000 m³ (vt ka tlk 77). Soosaide liivakarjääris on ajavahemikul 04.1998-17.06.2011 deklareeritud kokku 43 114 m³ ehitusliiva kaevandamine. Seega on kaevandatud ja deklareeritud mahtude vahe 35,4 tuhat kuupmeetrit. Vaidlus puudub, et kaebaja ei kontrollinud kaevandamisloa JÕGM-004 enda nimele ümberregistreerimisel kaevandatud ja aruandlusest nähtuvate mahtude vastavust (instrumentaalmõõtmisi ei teostanud). M.Kuke e-kirjas märgitakse, et mahtude erinevuse põhjuseks võib olla nii ebaõige situatsiooniga alusplaan kui valesti deklareeritud mahud. M.Kukk lisab, et kuna peale 1998.aastat ei ole karjääri kohta mäeeraldise plaani tehtud, siis ei saa hinnata, kas ja millisel perioodil peale 1998.a ja enne 2011.a on deklareeritud kaevandamist tegelikust vähem. Seega ka sellest tõendist nähtuvalt ei ole võimalik väita, et kaebaja on deklareerinud kaevandatud mahud õigesti. 12.4 Kohus leiab, et kuna kaebaja ei teinud markšeidermõõdistamist kaevandamisloa ümberregistreerimisel ega enne 17.06.2011, siis võttis ta riski, et tegelikult kaevandatud mahud ei kattu deklareerituga, milline risk ongi käesoleval juhul realiseerunud. Deklaratsioonis õigete andmete esitamise kohustus lasub kaebajal ning selle üle vaidlust ei ole. Vaidlust ei ole ka selle üle, et tegelikult kaevandatud maht ja deklareeritud maht ei kattu. Nähtuvalt asja materjalidest on vastustaja teinud päringud haldusorganitele, kellel saaks seoses järelevalvefunktsiooniga olla andmeid tegelikult kaevandatud mahtude kohta, kuid neilt ei ole andmeid saadud (tlk 90-96). Vastustaja on maksukohustuslasele teinud nõude andmete esitamiseks 7 ja koostanud kontrollakti (tlk 67-69, 57-61). Kohus leiab, et haldusorganile ei ole alust teha menetluslikke etteheiteid. Kaebaja kui loodusvara kasutusõiguse tasu maksja pidi haldusmenetluses ja peab kohtumenetluses kaebuses esitatud väitest lähtuvalt tõendama, et tema ei ole kaevandanud rohkem ega esitanud deklaratsioonis tegelikkusele mittevastavaid andmeid. Riigi õigus ja kohustus teostada maavara kasutamise üle järelevalvet ei välista kaebaja kohustusi. Isik ei saa täita õigusakte üksnes valikuliselt ning üksnes siis kui riik seda temalt nõuab. Kaebaja lähtub eeldusest, et riiklik järelevalve peab tuvastama 100% rikkumistest. Sellist ebareaalset kohustus seadusandja järelevalve teostajale pannud ei ole. Vastustaja on kaevandamistasu nõudes ja sellele eelnevas kontrollaktis ära näidanud, et tegelikult kaevandatud maht vaidlusalusel ajavahemikul ja kaebaja poolt deklareeritud maht ei kattu. Kaebaja pidi tõendama, et tema ei ole kaevandanud rohkem kui on deklareerinud. Kaebaja pidi tõendama kaebuses esitatud väite, et nn enamkaevandamine tehti loa JÕGM-004 eelmise omaniku poolt. Seega kaebaja seisukoht 16.10.2015 menetlusdokumendis (p 2.24 - 2.31) ei ole õige. 12.5 Kuni 15.04.2011 kehtinud keskkonnaministri 21.04.2005 määrus nr 26 „Maavaravaru kaevandamise mahu aruande esitamise kord“ § 3 sätestas mõõdistamissageduse, mis oli seotud kaevandamise aastamahuga. Sätte kohaselt oli alla 10 ühiku kaevandamisel kohustus teostada kaevandatud, kasutatud või kasutuskõlbmatuks muudetud maavaravaru suuruse mõõdistamine kord 5 aasta jooksul. Samas 10-20 ühiku kaevandamisel oli määratud mõõdistamissagedus kord 2 aasta jooksul. Alates 15.04.2011 asendab määrust nr 26 keskkonnaministri 05.04.2011 määrus nr 22 „Keskkonnatasu deklaratsiooni vormid ja nende täitmise ning maavaravaru kaevandamise mahu aruande esitamise kord“, mille § 3 lg 5 kohaselt tuleb kaevandamise aastamahust sõltuvalt kuni 10 ühiku kaevandamisel teostada mõõdistamine iga 3 aasta tagant ning 10-50 ühiku kaevandamisel iga 2 aasta tagant. Kaevandamisloa ümberregistreerimise taotlusest nähtub, et eeldatav kaevandamistööde maht on kuni 20 000 m3 aastas ning minimaalne aastatoodang 5 000 m

1. Enne eelviidatud määruseid reguleeris valdkonda keskkonnaministri 19.03.1996 määrus nr 18 „Riigi omandisse kuuluvate maavaravarude kaevandamisõiguse eest tasumise kord“, mille punkti 3 kohaselt määrati looduslike mineraalsete ehitusmaterjalide ja põlevkivi puhul tootmistegevuses kasutatud tasustamisele kuuluva maavara hulk (toodang ja kaevandamiskaod) instrumentaalmõõdistamise järgi ja fikseeriti ettevõtte varude bilansis. Seega pidi kuni määruse nr 26 jõustumiseni igal juhul kaevandaja instrumentaalmõõdistamise teostama. 08.04.2003 korraldusest (tlk 39-41) nähtub, et aastatel 1998-2002 on karjäärist kaevandatud 31,6 m3 ehitusliiva. Kui võrrelda kaevandamisloa mahtusid ning kaebajale väljastatud loa tingimusi, siis nähtub nendest, et algse loa kaevandatava varu suurus oli 326 000 m3 ning loa ümbervormistamisel oli kaevandatava varu suurus 294 400 m3, ehk algse varu suurusest oli maha arvatud seni kaevandatud kogus 31 600 m
2. Kaebaja ei vaidlustanud talle väljastatud luba. Aastatel 04.1998 – 17.09.2011 on Soosaide liivakarjäärist kaevandamist deklareeritud kokku 43 114 m
3. Markšeidermõõdistamise tulemusel tuvastati, et kokku on Soosaide liivakarjäärist kaevandatud liiva 79 000 m
4. Seega on deklareerimata 35 886 m3 ehitusliiva kaevandamine. Arvutustehte tulemusel on kaebaja loa omamise ajal deklareerinud üksnes 11 514 m3 ehistuliiva kaevandamise. Kaebaja toob 16.10.2015 menetlusdokumendis välja, et: „Kaebajale teadaolevalt ei ole Vastustaja esitanud mitte ühtegi tõendit, milline kinnitaks, et mõõdistamisperioodi jooksul oleks Kaebaja 8 kaevandanud Soosaide karjäärist ehitusliiva 79 000 m³ deklareeritust enam. Kaebaja hinnangul ei oma varasem periood enne mõõdistamisperioodi algust tähtsust, kuna varasema perioodil ei olnud Vastustaja nõudnud instrumentaalmõõdistamist ning luges Jõgeva Teedevalitsuse poolt esitatud andmed õigeks.“. Seega möönab kaebaja, et luges Jõgeva Teedevalitsuse esitatud andmed õigeks. Kaevandamisloa ümberregistreerimisel kehtinud ja ka täna kehtiv maapõueseadus ei näe ette, et loa ümberregistreerimise aluseks on mõõdistamise teostamine. Selleks, et loa uus omanik ei peaks vastutama loa eelneva omaniku tegevuse eest, oleks pidanud teostama loa ülevõtmisel mõõdistamise, seda sõltumata sellest, kas loa väljastaja seda nõudis või mitte. Keskkonnaloaga seotud nõuete (sh hoolsusnõuete) eiramine toob isikule kaasa riski, et tõendamiskoormuse üleminekul ei suuda ta oma tegevuse või tegevusetuse tõttu tõendada, et enamkaevandamist ei toimunud. 12.6 Kohus nõustub kaevatavas haldusaktis haldusorgani poolt KeTS § 321 lg 3 tõlgendamisega ja tasu määramise õiguslike aluste ja metoodikaga ega pea vajalikuks seda korrata. Samuti nõustub kohus vaideotsuses esitatud põhjendustega selle kohta, et keskkonnatasu nõue ei ole aegunud.
5. Kaevatavas haldusaktis ja vaideotsuses ei ole tuginetud ettevõtte üleminekule. Kohtumenetluses poolte vahel tekkinud vaidlus selle väite ümber on asjakohatu. Vaidluse lahendamisel omas tähtsust küsimus, kas üle läks kaevandamisluba ja sellega seotud õigused ja kohustused. Vaidlus oli ka küsimuses, kes pidi tõendama seda, et kaebaja ei ole vaidlusalusel perioodil kaevandanud deklareeritust enam. Käesolev vaidlus on sisult maksuvaidlus, mitte keskkonnatasu kõrgendatud määra kohaldamise vaidlus. Seega on asjakohatud ka kaebaja väited keskkonnakahju tekitaja vastutusest.
6. Kohus leiab, et kaevatav haldusakt on õiguspärane ega riku kaebaja subjektiivseid õigusi ning selle tühistamiseks ei ole alust.
7. Kaebaja menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust esitanud ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann 9