KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 6.november 2015 Tallinn Haldusasja number 3-15-1407 Haldusasi Selver AS-i kaebus Tööinspektsi

) §-s 13 lg 1 p 11 toodud sätte, mille järgi tööandja on kohustatud „…omal kulul andma töötajale isikukaitsevahendid, tööriietuse ning puhastus- ja pesemisvahendid, kui töö laad seda nõuab..“ Kaebaja ei vaidlusta seisukohta, et tööjalatseid võib vaadelda tööriietuse osana, kuid ei nõustu, et eespool viidatud säte nõuab Selveri kauplustes töötajatele, kes töötavad müügisaalis ja olulise osa tööajast püstijalu, tasuta jalanõude andmist. Töö laad kaupluses ei nõua just sellised jalanõusid. Tööriietuse eesmärgiks on tagada töötajate eristamine klientidest, mitte sellepärast, et töö laad seda nõuaks. Töötajatel on õigus vabalt valida sobivad tööjalanõud.Kaebaja annab töötajatele võimaluse omandada sisekorrareeglitele vastavad jalanõud soodsamatel tingimustel kui iga isik omaette ostes saaks. Kaebaja ei ole teinud sellist tööjalanõud kohustuslikuks ja kaupluse töölaad ei nõua spetsiifiliste tööjalanõude kandmist. Inimeste jalad nõuavad erinevaid jalanõusid, seetõttu ei ole võimalik eeldada, et kõikidele sobib sama jalats. Lisaks võimaldab kaebaja tööriietuse juurde valida igaühe maitsele sobivama (sportlikum, moodsam, erinevast materjalist jmt) jalatsi, oluline, et kinnise ninaga ja tumedat värvi. Vaideotsuse punktis 3.2. toodud argumendid vastustaja nõuet ei põhjenda.. 6.Vaidlustatud ettekirjutuste punktid ei ole oma vormi poolest selged ja üheselt mõistetavad. Vastustaja vaideotsusega kehtima jäänud kolm ettekirjutust - nr 3-1/2700-4 punkt 1; ettekirjutus nr 3-1/2704-3 punkt 3; ettekirjutus nr 3-1/3482-4 punkt 1 – ei vasta HMS § 55 lg 1, mille kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Ettekirjutuste tekstist ei ole võimalik aru saada, millisteks tegevusteks kaebajat kohustatakse. Vastustaja on ettekirjutustes viidanud

-i paragrahvidele ,selgitamata, mida kaebaja tegema peab. Formuleering „Järgida kehtestatud nõudeid“ on väga üldsõnaline. Ei saa piisavaks pidada suuliselt antud lisaselgitusi. Kaebaja leiab, et vastustaja on rikkunud HMS § 55 lg

1. 7.Kaebajal puuduvad andmed, et töötajatele soodushinnaga pakutavad jalanõudele oleks omistatud omadusi, mistõttu neid võiks vaadelda ennetusmeetmena pöialuude, jalatalla rist- või pikivõlvi lamenemiste ja sellest tingitud selgroo füsioloogiliste kõveruste ära hoidmiseks. Pakutavate tööjalanõude osas ei ole öeldud, et need on mõeldud just kaupluse tööks või omaks (ortopeedilisi) vaevuse ennetavaid omadusi. Kaebaja võimaldab töötajatele koostööpartnerilt Tamrex tööjalanõusid (kotad), mudelid 601B (kannarihmaga kotad), 609B (reguleeritavate rihmadega kotad) ja 7085 (pehmed ja mugavad kotad). Viidatud tööjalanõude kirjeldused on leitavad Tamrexi-i internetilehelt: http://www.tamrex.ee/et/tooohutus/turvajalanoud/sandaalid.html.Kirjelduses pole viiteid tervisekahjustusi ennetavatele omadustele. Kaebaja transporditöölistele tasuta väljastatavate jalanõude kui isikukaitsevahendite kirjeldus viitab, et tegu on turvajalanõudega, et kaitsta töötaja jalga muljumisohu eest . Seega ei ole vaideotsuse punktis 3.
2. toodud argumendid põhjenduseks tasuta jalatsite andmise nõudel. 8.Tasuta tööjalanõude nõue on kaebajale põhjendamatult koormav ja ei ole proportsioonis võimaliku kahju (luu- ja lihaskonnast tingitud kutsehaiguse) ärahoidmisega. Tööjalanõude tasuta andmise kohustusega on kaebajale pandud liiga suur rahaline kohustus. Eeldada võib, et tasuta tööjalanõude andmise nõue kandub peagi üle kõigisse kauplustesse, kuna tingimused on sarnased. Kõikidele töötajatele tööjalanõude võimaldamine ei ole proportsionaalne meede ühe kutsehaiguse tõttu, mis kujunes 2014 .a. ca 2400 töötaja kohta. Ettekirjutuste tegemisel ei ole vastustaja arvestanud ega huvi tundnud, kui kulukaks ja ka administratiivselt koormavaks kujuneks kaebajale selline lisakohustus. On üldteada hügieenialane soovitus mitte kanda võõraid jalanõusid (eelkõige naha – ja seenhaiguste leviku vältimiseks). Vaideotsuses ei ole selgitatud, miks viidatud argumente ei arvestatud .Mitte kõik töötajad ei soovi tööandja pakutavaid jalatseid. Kaebaja on seisukohal, et sellega on vastustaja rikkunud HMS § 56, mille kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud ja 83 lg
3. 9.Kaebaja ei nõustu, et pole piisavalt kavandanud ja rakendanud meetmeid töötajate terviseriskide vähendamiseks. Vastustaja viitab vaideotsuses

§ 121

lg-le 1 ja lõike 2 punktile 8, mis näevad ette tööandja ennetustegevusena meetmete kavandamist ja rakendamist terviseriskide vältimiseks või vähendamiseks ettevõtte töö kõikides etappides ning töötaja kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamiseks. Kaebaja kauplustes on püütud töö korraldada nii, et töötajad saaksid täita erinevaid tööülesandeid (letis, kassas, müügisaalis ja laos) ja sellega väheneb ka teatud terviseriskide teke, sh vähendab jalgadel seismist ja kõndimist (istuv töö kassas, infoletis). Lisaks on töötajatel võimalik saada väga soodsatel tingimustel massaaži, Spordiseltsiga liitudes käia kord nädalas tasuta ujumas, osaleda tasuta rahvaspordiüritustel, grupitreeningutel. Sportlike tegevuste osas kompenseerib kaebaja igale töötajale 40 eurot poolaastas. Eelnimetatud abinõusid peab nii kaebaja kui töötervishoiuarst olulisemalt efektiivsemaks kindlate jalanõude kandmisest. Veel on kaupluste puhkeruumides teenindajatele mõeldud eritoolid puhkamiseks, kus saab jalad tõsta kõrgemale. Need on spetsiaalselt mõeldud jalaväsimuse leevendamiseks. Kaebaja on seisukohal, et panustab keskmisest oluliselt rohkem töötajate taastumisse ja terviseriskide vähendamisse.

1. Koostöö töötervishoiuarstidega ja nende poolsed soovitused ortopeediliste haiguste ennetamiseks. Kaebaja koostööparteriks on Qvalitase Arstikeskus, kes on koostanud nii riskianalüüsid kui kontrollib kõiki töötajaid. Kui töötervishoiuarst peab vajalikuks konkreetse töötaja jalgade tervise huvides erimeetmeid, saab tööandja vastava soovituse (ortopeedilised töötallad, ravisukad, erijalanõud, liigese toed vmt) tervisekontrolli otsustest. Kaebaja on seisukohal, et kompetentseid otsuseid, kas töötaja vajab abivahendeid või erijalanõusid või –tingimusi seisva tööga seoses, saab teha üksnes töötervishoiuarst oma otsusega, hinnates konkreetse töötaja tervislikku seisundit, töötingimusi ja riskianalüüsi. Kaebaja täidab enamuse arstide soovitustest, kuigi need pole kohustusliku iseloomuga. Vastustaja ei ole vaideotsuse tegemisse kaasanud meditsiinilisi eksperte ega spetsialiste, millega on kaebaja arvates rikutud HMS §
3. Mõistetamatu on nõude kehtestamine 3-e kaupluse suhtes, kus ei ole püsti tööga seotud kutsehaigusi välja kujunenud ega vastav ohutegur kõrgem teistest kauplustest. Vaideotsusega tunnistati kehtetuks 13-st ettekirjutusest 10 seoses tasuta jalanõudega. Kehtima jäid kolme ettekirjutuste punktid, millega kohustatakse kaebajat kui tööandjat võimaldama töötajatele tööjalanõud kaebaja kulul. Kaebaja ei pea õigustatuks, et ettekirjutused jäid kehtima kolme kaupluse – Krooni Selver, Jõgeva Selver ja Põltsamaa Selver - osas. Viidatud kauplustes ei ole töötajatel diagnoositud kutsehaiguseid, samuti ei nähtu tervisekontrolli otsustest ega tehtud varasemaid ettekirjutusi seoses püstijala tööga. Vaideotsuse punktis 3.4 viidatud kutsehaigestumise uurimiskokkuvõte käib Tallinna Järve Selveri töötaja kohta. Arvestades seda, et Krooni Selver (müügisaali pinda ligikaudu 2278,02 m2), Põltsamaa Selver (müügisaali pinda ligikaudu 1685 m2) ja Jõgeva Selver (müügisaali pinda ligikaudu 765,1 m2) on väiksemad kauplused (Järve Selver müügisaali pinda ligikaudu 7036 m2) nii pindalalt kui müügikäibelt, on arusaamatu nõude põhistamine Järve Selveri ühel töötajal kutsehaiguse kujunemisega. Töötaja, kellel kutsehaigus diagnoositi, kandis pakutavaid tööjalanõusid.Seega ei välista selliste tööjalanõude kandmine kutsehaiguse väljakujunemist. 26.05.2014 läbi viidud kontrolli käigus aktsepteeris vastustaja 50% jalatsite maksumuse tasumist töötajate poolt, märkides vaid, et turvajalatsid (transporditöölistele) peavad olema töötajatele tasuta Vaideotsuses pole selgitatud, mis on muutnud. Sellega on rikutud HMS § 6 ja
4. Lisaks ei loe eeltoodust tulenevalt kaebaja õigustatuks vaideotsuse punktides 3.
5. ja 3.
6. toodud argumente.
7. Varasemalt ei ole vastustaja nõudnud tasuta tööjalanõusid töötajatele . Kaebaja kauplused on Eestis tegutsenud aastast
8. Vastustaja on varem korduvalt kontrollinud erinevaid kaebaja kauplusi töötervishoiutingimuste osas, tegemata kohustuslikuks tööjalanõude tasuta andmise tööandja poolt. Kaebaja kontserni teised jaekaubandusettevõtted (Tallinna Kaubamaja, ABC King, I.L.U.) ei ole samuti saanud nõuet tagada töötajatele tasuta tööjalatsid, kuigi ka nende kauplustes töötavad klienditeenindajad samadel tingimustel – müügisaalis püstijalu ja kuni 12-tunnistes vahetustes. Seega on nõue vastuolus HMS §-ga 4 lg
9. III VASTUSTAJA VASTUVÄITED 13.Vastustaja kaebusega ei nõustu, vaidleb sellele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. 14.Vastuseks kaebuse p.-le 2.
10. ( käesolevas kohtuotsuses kaebuse põhjendused p.5) märgib vastustaja järgmist. 14.
11. Kui tööandja on kohustatud omal kulul andma tööriietuse, kui töö laad seda nõuab, siis tuleb tööandjal anda omal kulul ka tööjalanõud, kui töö laad seda nõuab. Järelevalve teostamise käigus on tuvastatud (fikseeritud 30.03.2015 ettekirjutuse nr 31/2700-4 punktis 1, 30.03.2015 ettekirjutuse nr 3-1/2704-3 punktis 3 ja 30.03.2015 ettekirjutuse nr 3- 1/3482-4 punktis 1), et kaupluse töötajate töö on seotud pideva seismise ja käimisega. Seda on kaebuse esitaja tunnistanud ka 21.04.2015 esitatud vaides, mööndes, et töötajatel puudub kindel töölõik ja kõik töötajad täidavad erinevaid tööülesandeid (letis, kassas, müügisaalis, laos). Seetõttu ei ole võimalik eristada neid töötajaid, kes ei pea igapäevaselt seisma ja käima terve töövahetuse jooksul. Siit omakorda järeldub, et töö on liikuvat laadi ja töö toimub peamiselt püsti seistes.

§ 13

lõige 1 punkt 3 kohustab tööandjat korraldama töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdetakse vajaduse korral nende parameetrid ning hinnatakse ohutegurite võimalikku mõju töötaja tervisele. Riskianalüüs on tegevus, mille abil tööandja selgitab välja, hindab ja kontrollib töökeskkonna ohutegureid, mis võivad töötajaid ohustada. Peamine on avastada tervist ohustavad tegurid enne nende toime avaldumist. Teadlikult saab mõjutada ainult neid tegureid, mille olemasolust ja tekkepõhjustest ollakse teadlikud. Töötingimused pole olulised üksnes töötaja tervise aspektist, vaid määravad ka tema töövõime ja kogu ettevõtte töötulemuse. Sihtkontrolli kokkuvõttes, mis on kaebajale edastatud 27.07.2015 (ITI-s juhtum nr 1.4-1/968), on Selver AS-le selgitatud, et ettevõte ei ole arvestanud kõikide töökeskkonnas esinevate füsioloogiliste ohuteguritega, mis seisneb selles, et pidev töö jalgadel mõjub töötajale koormavalt. Seega on tööandja jätnud arvestamata füüsilisest ülekoormusest tingitud terviseohu. Füsioloogilised ohutegurid on need, mis määravad töö füüsilise raskuse. Sagedamini tuleb siin silmas pidada sama tüüpi liigutuste kordumist ning üleväsimust põhjustavaid (sund)asendeid ja -liigutusi, aga ka teisi sama laadi tegureid, mis võivad aja jooksul viia ülemäärase väsimuse ja tervisekahjustuseni. Tegelikkuses esinevad sundasendid ka olukorras, kus inimene peab ühes või teises asendis ülemäära kaua viibima. Tervisehäire võib kujuneda ka siis, kui ollakse liiga sagedasti ebamugavas ja väsitavas asendis, sest mis tahes kehaasendi säilitamine toimub teatud lihasrühmade pingsa töö tulemusena. Füüsilise töö aluseks on lihastöö. Siiski tuleb tugi-liikumisaparaati käsitleda paljudel juhtudel tervikuna, sest füüsilise töö ebasoodsad mõjud võivad avalduda ka teiste kudede haigustena. 14.2

§ 12

¹ lõige 1 näeb ette tööandja ennetustegevusena meetmete kavandamist ja rakendamist terviseriskide vältimiseks või vähendamiseks ettevõtte töö kõikides etappides ning töötaja kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamist. Sama seaduse § 12¹ lõike 2 punkt 8 kohaselt rakendab tööandja ennetusmeetmeid üldise ja ühtse ennetuspoliitika väljatöötamisena, mis hõlmab ka töökeskkonnaga seotud tegurite mõju (antud juhul on selleks pidev koormus jalgadele). Tööjalatsite valimisel tuleb lähtuda individuaalsest sobivusest töötajale ning eespoolnimetud seaduse § 12¹ lõikest 3, mille kohaselt töötervishoidu, tööohutust ja hügieeni käsitlevate meetmete kavandamine ja rakendamine ei tohi tuua töötajatele kaasa rahalisi kulutusi. Selveri saaliteenindajate (ka letiteenindajad) töö on seotud pideva seismisega ja käimisega. Sobimatu jalats võib põhjustada muutusi pöialuudes ning võib lameneda pöia risti- ja pikivõlv. Sellised muutused pöidades on seljavalude, jalavalude põhjustajateks ning võivad põhjustada muutusi selgroo füsioloogilistes kõverustes, nõgusustes. Niisuguseid vaevusi võib käsitleda sel puhul tööga seotud haigestumistena. Tööandja ei ole täitnud oma kohustust, kui ta on käsitlenud tööjalatsi väljastamist soodustusena töötajale ning hüvitab selle rahaliselt vaid 50% ulatuses. 14.3 Vastustaja peab vajalikuks juhtida kaebaja tähelepanu Maksu- ja Tolliameti seisukohale, mille kohaselt tööandja poolt antavad tööriietus, kaitseriietus ja isikukaitsevahendid ei ole TuMS-i mõttes käsitletavad erisoodustusena olukorras, kus tulenevalt töö tegemise iseloomust on tööülesannete täitmisel vajalik kanda selleks ettenähtud tööriietust. Üldjuhul loetakse tööja kaitseriieteks töö iseloomust lähtuvaid sobivaid riideid, mille puhul arvestatakse ka tööohutusega. Kui tööandja hüvitab nö soliidse riietuse soetamise kulud või tasub ise nende eest, siis on tegemist tööandja poolt töötajale rahaliselt hinnatava hüve andmisega, mida TuMS-i § 48 lõike 4 kohaselt käsitletakse erisoodustusena. Kaebuse esitaja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et 50%-lise hüvitise maksmisel tasutakse ka tulumaksuseadusest tulenev erisoodustusmaks. Seega on vastustajal põhjus eeldada, et AS Selver tööjalanõudelt erisoodustusmaksu ei tasu, mis kinnitab veelkord, et tegemist on tööriide osaga, mille puhul erisoodustusmaksu kohustust ei kaasne. See kinnitab veelkord, et tööjalanõude soetamine ja 100% hüvitamine on tööandja kohustuseks ning sellega ei kaasne ebamõistlikult suurt kulu. 15. Vastuseks kaebuse p.-le 2.3. ( käesolevas kohtuotsuses kaebuse põhjendused p.6) märgib vastustaja järgmist. 15.1.

§ 25

lg 1 kohaselt teostab Tööinspektsioon riiklikku järelevalvet

ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle. Kontrolli käigus kontrollitakse ettevõttes töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid sätestavate õigusaktide ning töö- ja puhkeaja korralduse järgimist. Põhirõhk on hinnata ettevõtte töökeskkonna seisundit ja tööandja tegevust töökeskkonnaalase töö korraldamisel. Kontrolli eesmärgiks on ohutute ja tervist säästvate tööolude tagamine, aga ka teabe saamine, kuidas ettevõtted täidavad neile kohustuslikke õigusakte. Kaevatavad haldusaktid on välja antud pädeva haldusorgani (Tööinspektsioon) poolt ning on kooskõlas haldusakti andmise nõuetega. Nõuetekohaselt on märgitud ka haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Haldusaktis võinuks olla kohustusi sisaldav osa täpsemalt määratletud, kuid haldusaktidest saab välja lugeda, milliseid nõudeid tööandja täitma peab. Ettekirjutustes on selgelt väljendatud, mis tingis kaevatavate ettekirjutuste tegemise ning ettekirjutused saab lugeda piisavalt motiveerituks. Vastustaja viitab Tartu Ringkonnakohtu 07.10.2010 kohtuotsusele nr 3-09-2639, milles on sedastatud, et ainuüksi asjaolu, et haldusaktiga isikule pandud kohustus on määratletud abstraktsete tunnuste abil, ei muuda haldusakti ebaselgeks ega õigusvastaseks. Ka õigustloovate aktide ehk üldaktide sätted sisaldavad abstraktselt määratud kohustusi, kuid kuuluvad ometi ka üksikisikute poolt täitmisele. Vastustaja hinnangul on ettekirjutused piisavalt selged küsimuses, milliseid nõudeid kaebajal järgida tuleb. Tööinspektor on ettekirjutustes täpselt määratlenud, millise õigusakti sätetest tööandja peab juhinduma.

§ 12

¹ lg 1 näeb ette tööandja ennetustegevusena meetmete kavandamist ja rakendamist terviseriskide vältimiseks või vähendamiseks ettevõtte töö kõikides etappides ning töötaja kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamiseks. Sama sätte lõige 2 p 8 kohaselt rakendab tööandja ennetusmeetmeid üldise ja ühtse ennetuspoliitika väljatöötamiseks, mis hõlmab ka töökeskkonnaga seotud tegurite mõju.

§ 12

¹ lg 3 sätestab, et töötervishoidu, tööohutust ja -hügieeni käsitlevate meetmete kavandamine ja rakendamine ei tohi tuua töötajatele kaasa rahalisi kulutusi. Sellest tulenevalt on põhjendatud töötervishoiu tööinspektori ettekirjutustes nõutu, et tööandjal tuleb kehtestatud nõudeid järgida ja töötajad ei pea maksma tööjalanõude eest 50% maksumusest, vaid tööandja kavandatav ennetustegevus ei tohi samas põhjustada rahalisi kulutusi töötajale ja tööandja on kohustatud hüvitama tööjalanõude maksumuse 100%-liselt.

1. Vastuseks kaebuse p.-le 2.
2. ( käesolevas kohtuotsuses kaebuse põhjendused p.7) märgib vastustaja järgmist . 16.1 Juba enne 2015.aasta sihtkontrolli on juhitud kaebuse esitaja tähelepanu töötajate tervise ja tööjalanõudega seotud probleemile, kus kaebuse esitaja on väljendanud teistsugust lähenemist füsioloogiliste ohutegurite vähendamisel, sh spetsiaalsete tööjalanõudega kindlustamisel. Kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttes 18.06.2014.a nr 3-7/4246-7 ,mis on Selver AS-le väljastatud 20.06.2014.a, keskenduti just füsioloogilise ohuteguri hindamisele riskianalüüsis, milleks oli ka pidev töö jalgadel. Uurimiskokkuvõttes on inspektor tuvastanud, et kuna töö on intensiivne (töö on püsti seistes, inimestega suhtlemine, kauba väljapanemine, töötamine varieerub külmas ja soojas keskkonnas, raskuste käsitsi teisaldamine 5-15 kg), ei ole puhkepausid olnud piisavad, et tööga seotud haigestumist ennetada. Tööandja poolt koostatud uurimiskokkuvõttes on kirjeldatud kutsehaige töökorraldust multifunktsionaalseks ja (teenindaja teenindab vajadusel kliente kassas). 06.11.2013 a. suunati kutsehaige töötaja nõudmisel kergemale tööle kassasse, kus ta töötas mõned päevad. Lisaks eeltoodule on kaebuse esitaja tähelepanu juhitud tööjalatsite probleemile ka 17.07.2014.a. vaideotsuses nr 1.4-1/999 , mille punktis 3.3 on otsuse koostaja välja toonud, et 26.05.2014.a. Järve Selveris läbi viidud töökeskkonna kontrolli käigus tuvastas töötervishoiu tööinspektor Kerttu Sepp, et vaide esitaja ettevõttes kehtib kord, mille kohaselt need töötajad, kes on avaldanud soovi tööjalanõude saamiseks, peavad tasuma 50% jalanõude hinnast. Toona vaidles kaebuse esitaja lihaleti töötajatele jalgu kaitsvate ühiskaitsevahendite (matid) paigaldamise kohustuse vastu. Kaebuse esitaja tõi vaides välja, et Selver AS lahendab olukorda mitte ühiskaitsevahendite tagamisega, vaid kasutab Reester AS-i tööjalanõusid (letiteenindajatele mudelid ART.146 ja ART.224). Tööjalanõud on töötajale personaalsed. Letiteenindajate tööjalanõud on naturaalsest nahast ning kaetud vetthülgava PU kihiga. Jalanõud on seest kergelt ortopeedilise võlviga, mis on mõeldud jalga toestama ja kaitsma liigse koormuse eest. Tööjalanõul on paks tald ning kõrgem kontsa osa, mis välistab jala otsese kokkupuute kivipõrandaga. Sellised tööjalanõud vähendavad õnnetuse ja haigestumise ohtu töökohal. Ühtlasi on tööjalanõud kui isikukaitsevahendid ka efektiivsemaks abinõuks õnnetuse ja haigestumise ohu vähendamiseks, kui seda on matt ühiskaitsevahendina. Vastustaja on seisukohal, et tihedamas koostöös töötervishoiuarstiga on võimalik jõuda järelduseni, millised tööjalanõude omadused vähendavad riski haigestuda ning milliseid tööjalanõusid tuleb töötajale konkreetseid töötingimusi silmas pidades tagada.
3. Vastuseks kaebuse p.-le 2.
4. ( käesolevas kohtuotsuses kaebuse põhjendused p.8) märgib vastustaja järgmist . 17.
5. Õigustatud ei ole väide, et kõikidele töötajatele tööjalanõude võimaldamine ei ole proportsionaalne meede ühe kutsehaiguse tõttu, mis kujunes 2014.a. ca 2400 töötaja kohta. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 13 ja PS § 14 järgi on põhiõiguste ja -vabaduste kaitse ja tagamine avaliku võimu kohustus. Neist PS §-st 13 tuleneb riigile kohustus inimest kaitsta nii kolmandate isikute rünnete kui ka keskkonnast lähtuvate ohtude eest ning PS §-st 14 tagada põhiõiguste kaitseks vajaliku korralduse ja menetluse olemasolu. Millisel moel inimest kaitsta, on seadusandja otsustada. Vahendite valikul kitsendab seadusandja otsustamisõigust aga PS §st 13 tulenev nõue tegutseda põhiõiguste ja –vabaduste kaitseks ning PS §-st 14 tulenevad eesmärgipärasuse, tõhususe, proportsionaalsuse jms nõuded. PS § 28 lg 1 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele. Tervisepõhiõiguse tagamisel ei saa riik piirduda mittesekkumisega, vaid peab rakendama vajalikke ennetavaid meetmeid mh inimesele kahjulike keskkonnamõjude vältimiseks. PS §-st 14 tulenev hea halduse põhimõte nõuab põhiõiguste tagamisel mh haldustegevuse eesmärgipärasust ja tõhusust. Sellest tulenevalt ei saa riiklik järelevalve jääda endast põhiõiguste riivet kujutavate ohtude passiivse tuvastaja rolli, vaid peab ohtude tõrjumiseks läbimõeldult ning vajadusel ka omal algatusel tegutsema. 17.
6. Selver AS-s on kutsehaigestumisi diagnoositud 9 korral ning tööst põhjustatud haigestumisi on
7. Siin on selge signaal, et tööandja peab kavandama ja ka rakendama meetmeid kõikide töötajate terviseriskide vältimiseks või vähendamiseks ettevõtte töö kõikides etappides. Kui töötaja terviserisk on oluline (isegi siis, kui lõpuks ei arene just kutsehaigus, kuid siiski tekivad tervisevaevused), siis ei saa tööandja kaaluda üksnes majanduslikust aspektist, hinnates proportsiooni üksnes kutsehaigestumisega seotud kuludega, vaid pöörama niivõrd olulise töötajate tervise probleemile rohkem tähelepanu, lähtuma töökeskkonnas esinevate tegelike riskide analüüsist.

§ 12

¹ lg 1 kohaselt on tööandja ennetustegevus meetmete kavandamine ja rakendamine terviseriskide vältimiseks või vähendamiseks ettevõtte töö kõikides etappides ning töötaja kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamiseks. Tööandja rakendab meetmeid üldiste ennetuspõhimõtete alusel, milleks on ühtse ja üldise ennetuspoliitika väljatöötamine, mis hõlmab tehnoloogiat, töökorraldust, töötingimusi, sotsiaalsuhteid ja töökeskkonnaga seotud tegurite mõju. Tööde puhul, kus tuleb palju seista või liikuda, on oluline varustada töötaja sobivate jalanõudega. Need peaksid olema madala kontsaga ja paraja suurusega. Vastasel juhul ei ole jalad toestatud ning tekib väsimus nii jalgades kui ka seljas. Kui töö on seotud vähimagi ohuga jalgadele, näiteks võib mõni raskus jala peale kukkuda, tuleb kanda tugevdatud ninaosaga kaitsejalanõusid.

1. Vastuseks kaebuse p.-le 2.
2. ( käesolevas kohtuotsuses kaebuse põhjendused p.9) märgib vastustaja järgmist . 18.1 Kahtlemata on positiivne see, et kaebaja toetab ja võimaldab töötajatele spordiklubide külastamist ja aktiivset tervise taastamist ja et kaupluste puhkeruumides on teenindajatele mõeldud eritoolid puhkamiseks mis on spetsiaalselt mõeldud jalaväsimuse leevendamiseks. 18.2 Sihtkontrolli kokkuvõtte kohaselt leiti, et kaebaja ei ole töötajate tööaega korraldanud parimal võimalikul viisil arvestades töötajate töövõime muutumist, väsimuse teket ja muid tööga seotud haigestumisi soodustavaid tegureid. Tööaja korraldamisel on usaldatud liigselt masinat (arvuti koostab töögraafiku) mõtlemata ise, et masin ei oska arvestada töötaja töövõime muutusega tööpäeva jooksul ning kumuleeruva ülekoormuse tekkega, kui tööpäev on liiga pikk ning puhkepausid liiga harvad. 18.3 Paljudele töötajatele on töötervishoiuarst soovitanud lühiajalisi puhkepause igas tunnis, kuid ka nende soovitustega pole tööaja korraldamisel arvestatud .
3. Vastuseks kaebuse p.-le 2.
4. ( käesolevas kohtuotsuses kaebuse põhjendused p.10) märgib vastustaja järgmist . 19.1 Vastustaja leiab, et kompetentsed otsused, kas töötaja vajab abivahendeid või erijalanõusid või –tingimusi seisva tööga seoses, on eelkõige seotud tööandja tegevusega, riskianalüüsiga, kus tehakse koostööd oma ala spetsialistidega, sh töötervishoiuarstiga. Käesoleval juhul leiab vastustaja, et riskianalüüsis kõrgema riskitasemega hinnatud ohutegur peab olema tööandja poolt hinnatud ja otsustatud, milliseid meetmeid kavandab tööandja niivõrd kõrget riskitaset kandvate ohutegurite vähendamiseks. Töötervishoiuarst osutab teenust üksnes tellitud teenuseliigi raames ning mõni arsti teavitamata jäänud ohutegur võib jääda töötervishoiuarsti poolt hindamata. Tööinspektsioon ei lähtu vormiliselt üksnes tööandjale teenuse osutaja osalisest hinnangust, vaid lähtub tegelikust olukorrast töökeskkonnas. Käesoleval juhul leiab oma ala spetsialistina tegutsev tööinspektor, et taoline lahendus jätta sisuliselt töötajad kindlustamata tööjalanõudega täies mahus, ekslik. Vastustaja peab vajalikuks viidata, et

§ 13

lg 1 p 5 kohaselt on tööandja kohustatud korraldama uue töökeskkonna riskianalüüsi, kui töötingimused on muutunud, töövahendeid või tehnoloogiat on vahetatud või uuendatud, kui on ilmnenud uued andmed ohuteguri mõju kohta inimese tervisele, kui õnnetuse või ohtliku olukorra tõttu on riskitase esialgse tasemega võrreldes muutunud või kui töötervishoiuarst on tervisekontrolli käigus tuvastanud töötaja tööga seotud haigestumise. Täna on Selver AS-s diagnoositud 9 kutsehaigestumise juhtumit ning tööst põhjustatud haigestumisi on 23, mis annab selge signaali tööandjale, et kui on ilmnenud uued andmed ohuteguri mõju kohta inimese tervisele või kui töötervishoiuarst on tervisekontrolli käigus tuvastanud töötaja tööga seotud haigestumise, tuleb tööandjal kasutusele võtta meetmeid, mis tagaks töötajate tervise ja ohutuse töökeskkonnas. Riigi, tööandjate ja töötajate ühine eesmärk peaks olema olukord, kus töö tagab inimeste heaolu ja tervise, töökoht on aga heaks vahendiks tervisega seotud ennetavate ja edendavate tegevuste jaoks (Euroopa Ühenduste Komisjon

s või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele. Töökeskkonna sisekontroll on ettevõtte tegevuse lahutamatu osa, millesse on kaasatud töötajad ja mille aluseks on töökeskkonna riskianalüüsi tulemused. Vaatama igal aastal läbi töökeskkonna sisekontrolli korralduse ja analüüsima selle tulemusi ning vajaduse korral kohandama abinõud muutunud olukorrale. 20. Vastuseks kaebuse p.-le 2.8 ja 2.9.( käesolevas kohtuotsuses kaebuse põhjendused p.11 ja p.12) märgib vastustaja järgmist . 20.1 Vastustaja selgitab, et töökeskkonna kontrolli käigus kontrollitakse kõigi selles ettevõttes rakendatavate töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid sätestavate õigusaktide ning töö- ja puhkeaja nõuete täitmist, hinnatakse ettevõtte töökeskkonna seisundit ja tööandja tegevust töökeskkonna töö korraldamisel. Kuid inspektor ei tee ettevõttes põhjalikku töökeskkonna auditit. Inspektor kontrollib valikuliselt töökeskkonda (sh töökohti, töövahendeid, tehtavat tööd). 20.2 Sihtkontrolli käigus kontrollib inspektor eelnevalt kindlaksmääratud töökeskkonna valdkondades töötervishoiu ja tööohutuse õigusaktides sätestatud nõuetest kinnipidamist. Sihtkontroll erineb töökeskkonna kontrollist eelkõige seetõttu, et toimub kindlas valdkonnas. Näiteks ei ole raskuste käsitsi teisaldamise sihtkontrolli ajal kavas kontrollida ohtlike kemikaalide kasutamist. Kui inspektor märkab raskuste teisaldamist kontrollides ohtlike kemikaalide kasutamisel nõuete rikkumist, pöörab ta kindlasti sellele tähelepanu. IV. Täiendavates seisukohtades jäid pooled oma seisukohtade juurde. V HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED 21.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja hinnanud asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses ning analüüsinud asjassepuutuvaid õigusnorme leiab, et kaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Oma seisukohta põhjendab kohus järgmiselt. 22.

§ 1

lg 1 kohaselt sätestab nimetatud seadus töötajate ja ametnike (edaspidi töötaja) tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja õigused ja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel, töötervishoiu ja tööohutuse korralduse ettevõtte ja riigi tasandil, vaidemenetluse korra ning vastutuse töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest.

§ 25

kohaselt teostab riiklikku järelevalvet

-is ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle Tööinspektsioon. Korrakaitseseaduse (KorS) ) § 6 lg 1 sätestab, et korrakaitseorgan on seaduse või määrusega riikliku järelevalve ülesannet täitma volitatud asutus, kogu või isik. Riiklik järelevalve KorS § 2 lg 4 kohaselt on korrakaitseorgani tegevus eesmärgiga ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine. KorS § 1 lg-st 3 tuleneb, et riikliku järelevalve meetme kohaldamisel eriseaduse alusel lähtub korrakaitseorgan eriseaduses sätestatust, järgides KorS põhimõtteid. Eriseaduses reguleerimata juhtumil lähtutakse korrakaitseseaduses sätestatust. KorS sätestab sellised riikliku järelevalve teostamise üldpõhimõtted nagu proportsionaalsus, otstarbekus, õiguste kaitse ja inimväärikus jne., lisaks rakenduvad haldusmenetluse seaduse sätted, arvestades eriseadusega ette nähtud erisusi. KorS 3.ptk käsitleb riikliku järelevalve meetmeid, osundatud peatüki 2.jaos näeb ette riikliku järelevalve üldmeetmed, sealhulgas KorS § 28 lg 1 kohaselt on ohu või korrarikkumise korral pädeval korrakaitseorganil õigus panna avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kohustus ning hoiatada teda käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 3 nimetatud haldussunnivahendite kohaldamise eest, kui isik ei täida kohustust hoiatuses määratud tähtaja jooksul. Eeltoodust tulenevalt on riikliku järelevalve eesmärk tõrjuda ohte ja kõrvaldada korrarikkumisi rikutud õigusnormide järgimisega ja nende normidega kaitstavate hüvede kaitsmisega . HMS § 4 lg kohaselt on kaalutlusõigus (diskretsioon) haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Kohtu hinnangul ei tulene KorS § 28 lg-st 1 koosmõjus riikliku järelevalve üldpõhimõtetega üksnes vastustaja volitust ettekirjutuse tegemiseks, vaid riikliku järelevalve meetmete kohaldamisel on vastustajal ka diskretsioonivolitus. KorS § 8 rõhutab, et korrakaitseorgan tegutseb riiklikku järelevalvet teostades eesmärgipäraselt ja efektiivselt ning kohaldab õiguspärase kaalutluse piires riikliku järelevalve meetmeid paindlikult.

1. Käesolevas haldusasjas osaliselt vaidlustatud ettekirjutused ( kaebuses märgitud punktide osas) on haldusaktideks, mille andmise menetluses tuleb lisaks järgida haldusmenetluse seaduse (HMS) nõudeid ning mis peavad muu hulgas vastama haldusaktidele esitatavatele nõuetele. Vastupidiselt Tööinspektsioonile, kes väidab, et järgitud on haldusakti andmiseks sätestatud nõudeid , leiab kohus, et käesoleval juhul on nimelt nii menetlus- kui vorminõudeid rikutud määral, mis tingivad vaidlustatud haldusaktide ( vaidlustatud osas) tühistamise. 24.HMS § 53 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav.HMS § 56 lg 1 sätestab, et kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalistele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. HMS § 56 lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjendustes märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Riigikohus on korduvalt rõhutanud ( näit. kohtuasjas 3-3-1-81-08, 3-3-1-80-08), et haldusakti põhjendamisel tuleb faktilised asjaolud siduda õigusnormi koosseisuga, mis vastab tuvastatud asjaoludele. Vaidlustatud ettekirjutustest( vaidlustatud osas) ei nähtu, millisele kontrollimisele tuginevalt on ettekirjutus tehtud. Asjas esitatud dokumentidest järelduvalt on tuginetud sihtkontrolli tulemustele, sealjuures sihtkontrolli kokkuvõte ( tl 41-41 pöördel) on kaebajale edastatud 27.07.
2. Vastustaja kirjaliku seletuse kohaselt :“Sihtkontrolli käigus tuvastasid tööinspektorid puudujääke riskianalüüsis, tegevuskava ja ohutusjuhendite olemasolus, töötajate juhendamises ning töötajate tervisekontrolli korralduses töötervishoiuarsti juures. Sihtkontrolli kokkuvõttes on ära märgitud, et paljudele töötajatele on töötervishoiuarst soovitanud lühiajalisi puhkepause igas tunnis, kuid nende soovitustega pole tööandja tööaja korraldamisel arvestanud.“ Kohus märgib siinkohal meenutuseks, et ettekirjutused on tehtud 30.03.2015, vastustaja on lisaks kirjalikus seletuses kohtule viidanud ka 20.06.2014 kaebajale väljastatud kutsehaigestumiste uurimiskokkuvõttele ja 17.07.2014 vaideotsusele. Viimatinimetatud kaks dokumenti pigem suurendavad ettekirjutuse ebaselgust,arvestades neis käsitletud probleeme . Kohtu hinnangul ei selgu ettekirjutusest , millised rikkumised järelevalve teostamisel tuvastati, faktiliste asjaolude kirjeldus on ebapiisav ( seda kinnitavad muu hulgas vastustaja kirjalikus seletuses toodud selgitused ja seisukohad, mis kuidagi ettekirjutusest ei nähtu ) , kohtumenetluses ei saa asuda ettekirjutust selles osas täiendama.
3. Kaebaja on põhjendatult osundanud HMS § 40 sätete rikkumisele. Menetlusosalise ärakuulamisõiguse rikkumist on peetud kohtupraktikas oluliseks menetlusnormi rikkumiseks.Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud ettekirjutustest, et kaebuse esitajale ei ole antud võimalust arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, sealjuures on ka vastustaja läbi viidud kontrollitulemuste kohta saanud kaebaja kokkuvõtte alles pärast vaidemenetluse läbimist. Kuivõrd kaebuse esitajal ei ole olnud võimalik esitada omapoolseid seisukohti, siis ei ole ka ettekirjutuse tegemisel saadud nendega arvestada , eeltoodust tulenevalt ei ole põhjust väita järelevalvemenetluse üldpõhimõtete ning haldusmenetluse põhimõtete järgimist järelevalve teostaja poolt.
4. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul võimalik asuda ettekirjutuse põhjendusi esitama kohtumenetluses. Kohus peab siinkohal näitena asjakohaseks esile tuua

§ 13

lg 1 p 11, mis sätestab, et tööandja on kohustatud „…omal kulul andma töötajale isikukaitsevahendid, tööriietuse ning puhastus- ja pesemisvahendid, kui töö laad seda nõuab..“ Kohtu hinnangul vajanuks ettekirjutus viimatimärgitud tingimuse osas põhjalikku motiveeringut ning selleks ei ole 20.06.2014 kaebajale väljastatud kutsehaigestumiste uurimiskokkuvõttes ja 17.07.2014 vaideotsuses käsitletud töö laad . Riigikohtu praktikas on järjekindlalt rõhutatud haldusakti motiveerimise olulisust ( näit. Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-3-1-49-08):“ Haldusakti põhjendamine on üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt Riigikohtu 22.05.2000 otsust asjas nr 3-3-1-14-00). Kui haldusakti adressaat ei tea, millised olid haldusakti andmise põhjused selle andmise hetkel, siis ei ole tal võimalik efektiivselt ja argumenteeritult vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Isik mõistab haldusakti õigusliku ja faktilise aluse kaudu, miks selline haldusakt tema suhtes anti. Vastasel korral kanduks haldusakti õigusliku ja faktilise aluse selgumine üle kohtumenetlusse. Sellisel juhul ei kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks. Ühtlasi ei ole kirjaliku põhjendamise eesmärk ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsuse asjas nr 3-3-1-54-03, p-i 36).“ Haldusakti põhjenduste hilisem esitamine, näiteks kohtumenetluse käigus, ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-3-162-07 ja seal viidatud lahendid) . 27. Vaidlustatud ettekirjutustes ( vaidlustatud osas) on viidatud

-i paragrahvidele ning kaebajale tehtud ettekirjutused sisaldavad kohustust järgida kehtestatud nõudeid. Kohus nõustub kaebajaga selles, et ettekirjutus ei saa olla sõnastatud niivõrd üldsõnalise kohustusena ja leiab, et järelevalve teostaja peab näitama, millise õigusnormi või normiga kaitstava hüve rikkumisega on tegemist ja mida tuleb ette võtta rikkumise või ohustatud kaitstava hüve kaitseks. Eeltoodust tulenevalt vajab rõhutamist kohtupraktika seisukoht, et kohus ei saa üldjuhul asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel (ex ante situatsioonis) märkinud. Seda eriti juhtumitel, kus haldusakt antakse kaalutlusõiguse alusel ( Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-3-1-49-08 ja seal viidatud lahendid). 28.Kohtu hinnangul on eelnimetud rikkumised niivõrd tõsised, mis ei võimalda haldusakti õiguspärasuse sisulist kontrollimist .Ülaltoodust tulenevalt ei pea kohus vajalikuks peatuda kaebuse teistel väidetel ja vastustaja vastuväidetel. 29.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kohtuotsus on tehtud kaebuse esitaja kasuks. 19.08.2015 kohtumäärusega( tl 53-54) määras kohus asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ( resolutsiooni p.1) ja andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide Tallinna Halduskohtule esitamiseks, sealjuures kaebajale kuni 18.09.2015 ( resolutsiooni p.2) Kohtumääruse põhjendavas osas ( p.5) selgitas kohus muu hulgas :“ Täiendavate tõendite ja dokumentide esitamiseks antud tähtaja jooksul on menetlusosalistel võimalik soovi korral esitada oma täiendavaid seisukohti, taotlusi ja tõendeid. HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt esitatakse kirjalikus menetluses menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Seega tuleb ka nimetatud dokumendid esitada täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks antud tähtaja jooksul.“ Kaebuse taotluste p.-s 3 on kaebaja taotlenud vastustajalt menetluskulu väljamõistmist,“ mille tõendavad dokumendid esitatakse kohtule kohtuistungil või kohtu poolt määratud tähtaja jooksul.“. Selliseid dokumente kohtule esitatud ei ole, välja arvatud kohtutoimikus olev riigilõivu tasumist tõendav maksekorraldus (tl 23). Eeltoodust tulenevalt kuulub kaebaja menetluskuluna vastustajalt väljamõistmisele riigilõiv 15 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Lea Kuuse