Obsah (4)

§ 101§ 99§ 102§ 116

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise aeg ja koht 15. detsember 2016 Tartu Tsiviilasja number

) § 102 lg-test 1 ja 2. Mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks võib muuhulgas olla vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel seadusega kehtestatud miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Maakohus leidis hageja pangakonto väljavõtetele, töölepingule ja muudele menetlusdokumentidele tuginevalt, et hagejal on piisav sissetulek kahe alaealise lapse ja enda ülalpidamiseks vähemalt seaduses sätestatud miinimummääras (vastavalt

§ 101lg 1 on miinimummäär kohtuotsuse tegemise ajal 215 eurot kuus).

Hageja töötasu 215 eurot (tl 92–93, tõlge tl 95) kinnitab, et hagejal on igakuine sissetulek. Hagiavalduse esitamisel oli hageja Töötukassas arvel (tl 5–6). Pangakonto väljavõte kohaselt (tl 7) sai hageja ajavahemikul

1. august 2015 –
2. veebruar 2016 eelmiselt tööandjalt töötasuna kokku 1584 eurot 77 senti, seega keskmiselt 226 eurot 40 senti kuus. Pangakonto väljavõte kohaselt sai hageja ajavahemiku
3. detsember 2015 –
4. juuni 2016 eest (tl 117–119) Töötukassast töötuskindlustushüvitisena kokku 846 eurot 40 senti, seega 169 eurot 28 senti kuus. Menetlusabi taotluse p 3.5 kohaselt on hageja ja temaga koos elavate perekonnaliikmete vältimatud püsikulutused ühes kuus eluasemekulud 100 eurot, kulutused toidule 700 eurot, transpordikulud 15 eurot, sidekulud 10 eurot ning tervishoiukulud 10 eurot, kokku 835 eurot (tl 11).
5. juuni 2016 kohtuistungil kinnitas hageja, et menetlusabi taotluse esitamisest on muutunud üksnes asjaolu, et hageja leidis tööd, saades brutopalka 215 eurot kuus (tl 106). Hageja pangakonto väljavõte kohaselt kandis PLACET GROUP OÜ hagejale
6. märtsil 2016 (tl 117) laenu 150 eurot 60 päevaks ja
7. mail 2016 (tl 118) 275 eurot 365 päevaks. Hageja tasub PLACET GROUP OÜ-le igakuiselt 66 eurot 66 senti, mõnel kuul rohkem (tl 118). Hageja 3 seletuste kohaselt moodustab igakuine makse 29 eurot, kuid ta maksab iga kuu rohkem, et kiiremini vabaneda laenust (tl 123). Maakohus leidis, et hagejal on võimalus tasuda elatist kostja ülalpidamiseks Viru Maakohtu
8. augusti 2012 otsusega väljamõistetud suuruses ning puudub alus vähendada varasema otsusega hagejalt kostja ülalpidamiseks välja mõistetud elatusraha suurust. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
9. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kostja kooskõlas

§ 99

lg-ga 2 esitanud andmeid kõigi enda eluvajaduste kohta, samuti andmeid, mis kinnitaksid antud vajadusi. Maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 102

lg-t 2, mille kohaselt isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Maakohus oleks pidanud arvestama hageja poolt toodud väiteid ja tõendeid tema kohustuste ning materiaalse olukorra kohta ning kohaldama

§ 102lg 2 hageja kasuks.

Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid. Menetlusabi taotluses olid toodud hageja uue perekonna, mis koosneb kolmest liikmest, kulutused. Hageja poolt võetud laenud olid võetud perekonna huvides.

1. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Vastuse kohaselt ei saa menetlusabi taotlust käsitleda tõendina TsMS § 229 lg-te 1 ja 2 mõistes, mida kohus peaks hindama. Maakohus ei ole uurinud menetlusabi taotlust nagu tõendit. Apellatsioonkaebuses ei ole põhjendatud, miks hageja poolt laenude võtmine peaks kaasa tooma kostja elatise vähendamise. Hageja ei ole tõendanud, et laenud olid võetud ka kostja varalistes huvides. Viru Maakohtu
2. augusti 2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-22103 mõisteti hagejalt kostja kasuks välja elatis miinimumsuuruses. Kehtestatud elatise alammäär põhineb lapse eelduslikel minimaalsetel vajadustel ning laps ei pea selles osas oma vajadusi eraldi tõendama. Maakohtus ei ole hageja viidanud kostja eluvajaduste ringile ja sellega seotud kulutuste suurusele. Hageja, viidates

§ 102

lg-le 2 toob ekslikult sama sätte lg 1 sõnastust.

§ 102

lg 1 sättele tuginemine ei ole asjakohane, kuna praeguse vaidluse puhul ei ole tegemist hageja ülalpidamiskohustusest vabastamisega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ning vähendab Viru Maakohtu
2. augusti 2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-22103 hagejalt kostja kasuks väljamõistetud elatist kuni 160 euroni kuus. Seoses maakohtu otsuse tühistamisega muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 alusel menetluskulude jaotust ning jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud maakohtus poolte endi kanda.
3. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõude puhul on tegemist TsMS § 459 lg-test 1 ja 2 tuleneva nõudega, s.o jõustunud kohtuotsuse muutmisega korduvate kohustuste osas. 4 Viru Maakohtu
4. augusti 2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-22103 mõisteti hagejalt kostja kasuks elatis seadusega kehtestatud määras, maakohtu otsus jõustus
5. septembril 2012 (tl 108–110). Jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud summasid saab TsMS § 459 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi muuta, kui on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt. Riigikohtu
6. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11). Hageja nõude aluseks on asjaolu, et hageja majanduslik olukord on muutunud ning hagejal on lisaks kostjale pärast maakohtu otsuse tegemist sündinud veel üks laps, keda hageja peab ülal pidama. Seega tsiviilasjas nr 2-12-22103 otsuse tegemise ajal oli hagejal vaid üks ülalpeetav, s.o kostja. Hagi esitamine on lubatud.
7. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele kostja vajaduste kohta märgib ringkonnakohus, et kostja kasuks on jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud elatis miinimumsummas. Olukorras, kus hageja nõuab juba jõustunud otsusega väljamõistetud elatise suuruse muutmist, lasub eelkõige hagejal kohustus tõendada, et algse otsuse tegemise aluseks olevad asjaolud on sedavõrd muutunud, et annavad alust kohtuotsuse muutmiseks. Hageja peab tõendama, et tal on õigus nõuda kohustuse suuruse muutmist. Kehtestatud alammäär põhineb lapse eelduslikel minimaalsetel vajadustel ning elatise nõudja ei pea selles osas lapse vajadusi eraldi tõendama (Riigikohtu
8. märtsi 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 20).
9. Üldjuhul ei või

§ 101

lg 1 järgi igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

§ 102

lg-tes 1 ja 2 sätestatud põhimõtete kohaselt ei vabane vanem alaealise lapse ülalpidamise kohustusest põhjusel, et ta ei ole varalise seisundi tõttu võimeline andma lapsele ülalpidamist enese tavalist ülalpidamist kahjustamata, kuid kui ta on kirjeldatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka laste vajaduste rahuldamiseks vajalikke vahendeid ning vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva (Riigikohtu 24. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15; 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14; 12. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12). Elatise väljamõistmisel alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et elatise vähendamiseks on

§ 102lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus (Riigikohtu 16.

jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud määra mh juhul, kui vanem on töövõimetu või kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Seega annab teiste laste olemasolu alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja viitab ekslikult

§ 102lg-le 1.

Sellele vaatamata leiab ringkonnakohus, et maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata selle, et

§ 102

lg 2 järgi tuleb elatise suuruse määramisel arvestada asjaoluga, et hagejal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel võib osutuda varaliselt vähem kindlustatuks kui kostja (kui hagejalt elatist saav laps). Hageja on teise lapse olemasolule tuginenud juba hagiavalduses. 5 10. Vanema kohustus kasutada

§ 102

lg 2 teise lause järgi tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt ei tähenda, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb üksnes aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tähendab see seda, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks (Riigikohtu

1. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 11). See tähendab ringkonnakohtu hinnangul, et vanemal tuleb kasutada tema käsutuses olevad rahalised vahendid selliselt, et tagada kõigile ülalpeetavatele ja samas ka vanemale endale ligilähedalt sarnane elatustase. Vanema väike sissetulek või selle puudumine ei ole iseenesest elatise vähendamise aluseks. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikke vahendeid ning vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike, aga samuti, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva (Riigikohtu
2. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11;
3. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15;
4. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14;
5. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12). Maakohus leidis, et esitatud materjalidest hageja majandusliku seisu kohta, samuti pangakonto väljavõttest nähtuvalt peaks hageja olema võimeline tasuma elatist kostja ülalpidamiseks Viru Maakohtu
6. augusti 2012 otsusega väljamõistetud suuruses. Samas jättis maakohus hageja väljaminekuid analüüsides põhjendamatult arvestamata asjaoluga, et hagejal on uus perekond ning sissetulekut teenib peale hagejat ka hageja abikaasa, ehk hageja ei kanna üksinda kõiki menetlusabi taotluses nimetatud kulutusi. Praegusel juhul on hageja igakuine sissetulek vaid pool miinimumpalgast ning hagejal on lisaks kostjale veel teine ülalpeetav (tl 9). Elatise väljamõistmisel ei tohiks sattuda halvemasse olukorda hageja teine laps, seega peaks hageja eelduslikult maksma teisele lapsele elatist vähemalt samas ulatuses, nagu kostjale. Olukorras, kus hagejal on 2 alaealist ülalpeetavat, keda ta eelduslikult toetab majanduslikult vähemalt ühesuguses ulatuses, ei saa eeldada, et hageja on töötasu 215 eurot (bruto) puhul suuteline maksma elatist miinimumsuuruses (s.o
7. aastal 215 eurot) kummalegi lapsele ning lisaks säilitama ka endale toimetulekuks vajaliku. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu käsitlusega, et kuna hageja pangakonto väljavõttest nähtuvalt on ta mitmel korral võtnud laene ning tasub need tagasi suuremas summas, kui on igakuise makse suurus, näitab see tema suutlikkust elatist väljamõistetud summas tasuda.
8. Elatise suurust määrates tuleb kohtul arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega (Riigikohtu
9. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 16;
10. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 15). Riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 5 lg 4 esimese lause kohaselt on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 50 eurot. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (

§ 116lg 1).

Kuivõrd kostja igakuised vajadused on osaliselt kaetud riiklike peretoetustega, jäävad kostja vanemate kanda sellevõrra väiksemad kulud. Ringkonnakohus arvestab kostja emale makstavate peretoetuste suurusega, samuti hageja majandusliku olukorra ja teise ülalpeetavaga ning sellest tulenevalt vähendab hagejalt kostja kasuks väljamõistetud igakuise elatise kuni 160 euroni. Tegemist ei ole oluliselt suurema summaga, kui hageja on ise nõus maksma (s.o 145 eurot kuus). Samas arvestades asjaolu, et vanem ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamiskohustusest ning on kohustatud tegema kõike vajaliku sissetuleku muretsemiseks, on tegemist ringkonnakohtu hinnangul mõistliku summaga, mis katab kostja vajadused ning mida hageja peaks olema suuteline maksma. 12. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse väljamõistetud elatise suuruse osas ning teeb asjas ise uue otsuse, tuleks kooskõlas TsMS § 173 lg 3 muuta ka menetluskulude jaotust. 6 Ringkonnakohtu hinnangul on hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu põhjendatud jätta menetluskulud nii maa-, kui ka ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 7