KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-15-14401 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08.02.2017, Tallinn Kohtukoosseis Reet Allikvere, Ande Tänav, Kaupo Paal Tsiviilasi JS (isikukood XXXXXXXXXX) hagi JS (isikukood YYYYYYYYYYY) vastu elatise, viivise ja sissenõudmiskulude väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 11.08.2016 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik JS (isikukood YYYYYYYYYYY) apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 1935 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: JS (isikukood XXXXXXXXXX, elukoht XXX), seaduslik esindaja VM, lepinguline esindaja Marina Smirnova Kostja: JS (isikukood YYYYYYYYYYY, elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jevgeni Tverdohlebov 25.01.2017 Kohtuistungi toimumise aeg RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 11.08.2016 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Apellatsiooniastme menetluskulud jätta kostja JS (isikukood YYYYYYYYYYY) kanda. Määrata kindlaks, et kostja poolt hüvitatavad menetluskulud apellatsioonimenetluses hagejal puuduvad. Edasikaebamise kord 1 Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue 28.09.2015 esitas JS (isikukood XXXXXXXXXX, hageja) Harju Maakohtule hagi JS (isikukood YYYYYYYYYYY, kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja ülalpidamiseks välja mõista elatise tagasiulatuvalt alates 28.09.2014 seaduses sätestatud miinimummääras ja edaspidi kuni hageja täisealiseks saamiseni (02.02.2027) poole Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõuete rahuldamiseni ja sissenõudmiskulu 40 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sündis hageja seadusliku esindaja VM ja kostja kooselust XX.XX.XXXX poeg JS (hageja). Hageja elab alates 01.08.2012, mil hageja vanemate kooselu lõppes, koos emaga. Kostja ei tunne huvi oma poja vastu ega osale tema ülapidamises alates 01.11.
- Hageja töötab XXX vanemõpetajana ja tema töötasu suuruseks kuus on 717 eurot. Hageja ülalpidamiseks kulub hageja seaduslikul esindajal 452 eurot kuus, sh eluasemekulud 80 eurot, toidukulud 150 eurot, ujula treeningutega seotud kulud 35 eurot, kooli (eelkooli) kulud 82 eurot, kulutused ravimitele 15 eurot, kulutused riietusele ja jalanõudele 50 eurot, kulutused meelelahutusele (sh raamatud, teater ja kino) 40 eurot. Oma nõude tõendamiseks esitas hageja koos hagiavaldusega dokumentaalse tõendina JS sünnitunnistuse. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et kostja väited, mille kohaselt kandis ta 20102011 hageja ema kontole hageja ülalpidamiseks 56 921,77 eurot, ei vasta tõele. Kostja kandis raha VM kontole ajal, mil nad elasid koos, nende vahel olid head suhted ja nad ei eeldanud, et lähevad tulevikus lahku. Kostja ei olnud ka 2010-2011 haige, mistõttu puudus tal ka seetõttu vajadus etteulatuvalt oma lapse ülalpidamiseks raha hageja ema kontole kanda. VM poolt tähtajalise hoiuse avamine Cidatele banka Eesti AS-is 01.09.2011 ei tõenda kuidagi kostja poolt elatise tasumist hageja ülalpidamiseks. Kostja poolt tehtud pangaülekanded 01.06.2011, 11.07.2011 ja 11.08.2011 kokku summas 30 010 eurot ei tõenda kostja poolt elatise ettemaksmist, sest kõigile ülekannetetele on märgitud selgitusse „ülekanne“, mitte „elatis“. Lisaks nimetatule kandis VM kostja poolt tema kontole kantud raha kostja korraldusel ajavahemikul 07.06.2011-25.08.2011 kostjale kuuluva äriühingu OÜ A pangakontole kokku summas 34 205 eurot. Kostja poolt eelpool nimetatud kuupäeval ja summas nimetatud raha kandis kostja hageja esindaja pangakontole eesmärgiga soetada kinnistu XXX, Tallinnas OÜlt A OÜ, mistõttu VM nimetatud raha äriühingu pangakontole üle kandiski. Seega ei saa nimetatu olla kostja poolt makstud elatis. 2 Kostja enda poolt esitatud Sotsiaalkindlustusameti otsus 1055781 tõendab, et kostja tervisehädad ja osaline töövõimetus on tuvastatud alles 09.01.2014, mitte 2010-2011 nagu kostja väidab. Kuid ei nimetatud otsus, 05.05.2015 otsus kostja püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta ega ka Eesti Töötukassa tõend kostja töötusest ning tema avaldus töölepingu lõpetamiseks ei tõenda, et kostja ei ole suuteline oma alaealise lapse ülalpidamise kohustust täitma. Kostja poolt esitatud tõendid – arved kommunaalteenuste tasumise kohta tema elukohas Vormsi tänaval ja tema kasutuses oleva sõiduki kindlustusmaksete tasumise kohta ei tõenda kostja võimetust maksta oma lapsele ülalpidamist. Kostja on ka kahe äriühingu – OÜ B ja OÜ A juhatuse liige, mis tõendab, et kostja teenib tulu vaatamata tema 40 %-lisele töövõime kaotusele. Kostja poolt esitatud KÜ XXX kommunaalarved ei ole asjakohased tõendid, sest kostja ei ela nimetatud korteris, vaid seal elab kostja vend, kellega kaasomandis ka nimetatud korter kostjal on ja kes korteriühistu poolt esitatud arveid ka tasub. Arvestades asjaoluga, et kostjale kuulub 2 äriühingut, sõiduk Ford Fusion registreerimismärgiga XXX XXX ja 6 kinnisasja, ei ole kostja isik, kelle peaks PKS § 102 lg 1 alusel elatise maksmisest vabastama. Hageja ema ja kostja vahel puudusid igasugused kokkulepped elatise maksmiseks ning puuduvad ka tõendid, et kostja elatist vastavalt väidetud kokkuleppele täitnud on. Hageja esitas täiendavalt oma pangakonto väljavõtte, OÜ B ja OÜ A äriregistri väljatrükid, kinnistusraamatu väljatrüki ja OÜ B
- aasta majandusaasta aruande. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. 27.10.2015 esitatud hagiavalduse vastuväidete kohaselt kandis kostja 2010-
- aastal korduvalt raha VM pangakontole. Seisuga 01.09.2011 on kostja tasunud hageja emale kokku 56 921,77 eurot hageja ülalpidamiseks tingimusel, et nimetatud summa katab lapse ülalpidamise kulud edasiulatuvalt, kuni lapse täisealiseks saamiseni. Nimetatud summa jagamisel kuude lõikes ületab see tunduvalt seadusega sätestatud elatise miinimumi. Hageja ema nõustus eeltooduga, mida kinnitab asjaolu, et ta ei ole kostjalt elatise maksmist lapse ülalpidamiseks nõudnud alates 01.08.2012, kui hageja ema ja kostja kooselu lõppes, kuni 28.08.2015, s.o. kuni hagi esitamiseni. Eeltooduga on kostja hageja emaga kokkuleppel loonud tingimused oma lapse täisväärtuslikuks kasvatamiseks ja ülalpidamiseks ning elatise väljamõistmine temalt kohtuotsusega ei ole põhjendatud ega tulene seadusest. 31.05.2016 menetlusdokumendis väitis kostja aga, et andis hageja emale 736 023,34 krooni (47 040,47 eurot). Selleks, et mitte käia ringi suure summaga ja mitte läbida tüütut pangapoolset kontrolli, milline kaasneks suure summa kontole sissemaksmisega, jagas ta ülekanded järgmiselt: • 95 000 krooni andis ta sularahas VM-le, kes pani need oma kontole; • 95 000 krooni andis ta VM emale VT-le (ka C) sularahas, et ta kannaks need oma tütre pangakontole, mida ta ka tegi; • 143 000 krooni andis kostja VM-le sularahas, et ta paneks selle summa Swedbanki kontole ja kannaks üle hoiuse avamise jaoks kontole XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX, mida VM ka tegi; • 80 000 krooni andis kostja VM emale sularahas, et tema kannaks selle summa kõnealusele pangakontole, mida viimane ka tegi ning • 89 000 krooni andis kostja hageja emale VM-le sularahas, et ta paneks selle summa Swedbanki kontole ja siis kannanks üle hoiuse avamise jaoks kontole XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX, mis oli samuti tehtud. 3 Kokku kandis VM eelpooldud märgitud 736 023,34 krooni kostja väidetel tema kontole, kui viimasel tekkis käibevahendite vajadus. Kostja tagastas selle summa VM-le ja lisas veel ca 50 000 krooni, nii et kokku sai 780 000 krooni ehk 49 851 eurot. Nimetatud summa oli VM deposiitkontol kuni aastani
- Lisaks on kostja teinud hageja emale 3 makset 1.06.2011, 11.07.2011, 11.08.2011 kokku summas 30 010 eurot. Kostja väidetel oli ta segaduses kas nimetatud summad olid tehtud elatise ettemaksuna või olid need makstud hageja emale laenuna. Käesolevaks ajaks on selgunud, et nimetatud summad olid siiski elatise ettemaks. Kostja väidetel tekkis segadus eeltoodust seetõttu, et ta usaldas hageja ema ega vormistanud raha ülekandeid kirjalikult. Kostja väidetel tõendab asjaolu, et kostja on maksnud hagejale elatise ettemaksu ka kostja poolt tehtud lindistus 11.08.2015 XXX aadressil XXX, kus toimus kostja kohtumine lapse emaga, milles nimetatud isikud arutasid lapse elatusraha üle ja hageja esindaja kostja sõnul tunnistas, et on raha hageja ülalpidamiseks saanud. Lisaks eeltoodule on kostja alates 27.12.2013 osaliselt töövõimetu üldhaigestumise tagajärjel, mis takistab tal täie koormusega töö tegemist. 09.01.2014 tuvastati tal töövõime kaotus 30% ja 05.05.2015 40%. Pealegi oli kostja 02.04.2013 kuni 01.11.2014 töötu. Nimetatust tulenevalt ei ole kostja võimeline tasuma hagejale elatist nõutavas summas. Oma vastuväidete tõendamiseks esitas kostja järgmised dokumentaalsed tõendid: oma IDkaardi koopia, Sotsiaalkindlustusameti otsused 09.01.2014 ja 05.05.2015, Eesti Töötukassa otsuse 31.10.2014, JS avalduse A OÜ-le töölepingu lõpetamise kohta tervislikel põhjustel, If P&C Insurance AS pakkumus-arve, arved kindlustusmaksete tasumisest, KÜ XXX arved, Eesti Energia arved, kostja maksekorralduse AS-le Cidatele banka Eesti AS, VM tähtajalise hoiuse sõlmimise avalduse ja 11.08.2015 VM ja kostja vahel toimunud vestluse lindistuse. Maakohtu otsus 11.08.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus elatisehagi ja mõistis kostjalt hageja ülalpidamiseks välja elatise tagasiulatuvalt alates 28.09.2014 kuni 10.08.2016 eest kokku 4470,52 eurot ja alates 11.08.2016 215 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast kuni hageja täisealiseks saamiseni, s.o 02.02.
- Kohus määras, et kostja on kohustatud elatise maksmisega viivitamisel tasuma hagejale viivitusintressi VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras arvates päevast, mil kostja satub kohustuse täitmisega viivitusse kuni nõude kohase täitmiseni. Kohus määras, et enne otsuse tegemist väljamõistetud elatis muutub kostja suhtes sissenõutavaks kohtuotsuse jõustumisega, jooksev elatis iga kuu
- kuupäevaga. Kohus jättis rahuldamata hagi võla sissenõudmiskulu 40 euro väljamõistmiseks. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Kohus märkis, et materiaalõiguslikuks aluseks käesoleva vaidluse lahendamisel on perekonnaseaduse (PKS) § 96 ja § 97 p 1, mille kohaselt on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama ning alaealine laps on õigustatud elatist saama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13 p 17, Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 p 13 jt). Elatisenõude esitajaks ehk hagejaks kohtus on alaealine laps, keda esindab kohtumenetluses tema hooldusõiguslik vanem ehk seaduslik esindaja vastavalt PKS § 120 lg 1 sätestatule. Lapse ülalpidamise ulatust reguleerib PKS § 99, mille lõigete 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja 4 tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Osundatud seadusesätete kohaselt tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 15 ja Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-165-13 p 15). Nimetatu eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19, Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 15). PKS § 100 lg 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatisena), kusjuures PKS § 101 lg 1 kohaselt ei tohi igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad. Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 16 ja 16.01.2013 lahendis p 17 märkinud, et PKS § 101 lg 1 sätestatust tulenevalt tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud (vt RK lahend 3-2-1-37-11 p 12). Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 sätestatust on kostja tõendamise koormuseks asjaolu, et ta on oma lapse ülalpidamisest osa võtnud vaidlusalusel perioodil. Kohus selgitas pooltele nende tõendamiskoormust asja menetlusse võtmise määruses ja asja kohtus menetlemise käigus. Kohus märkis, et otsustamaks kas elatis on kostjalt põhjendatud välja mõista ka tagasiulatuvalt enne elatisenõude kohtusse esitamist nagu hageja seda teha palub, juhindub kohus PKS § 108 sätestatust, mille kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist. Esmalt võttis kohus seisukoha selles, kas elatise hagi kostja vastu on õiguslikult põhjendatud või mitte, sest vastavalt TsMS §-s 369 sätestatule võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik ei täida oma korduvaid kohustusi tulevikus õigel ajal. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohus lahendi 3-2-1-33-11 p-s
- Kohus asus seisukohale, et kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega ei leidnud tõendamist kostja väited, et ta on oma alaealise lapse ülalpidamiskohustuse juba ette ära täitnud, mistõttu puudub hagejal õigus temalt elatist nõuda. Kohus oli seisukohal, et kostja väide, mille kohaselt on ta juba 2010-2011 kandnud hageja ema VM pangakontole raha hageja ülalpidamiseks etteulatuvalt kokku 56 921,77 eurot põhjusel, et kostja tervislik seisund halvenes, ei leidnud asja sisulise arutelu käigus tõendamist. Kohtu hinnangul ei tõenda nimetatut ei 01.09.2011 VM ja Citadele panga vahel sõlmitud tähtajalise hoiuse sõlmimise avaldus, sest VM pangakonto väljavõttest (II kd t/l 56) nähtub, et tema Citadele Banka Eesti filiaali kontol oli 14.05.2009 736 023,24 krooni, nimetatud summa kandis ta ülekandega kostjale ja kostja tagastas hagejale 21.08.2009 780 000 krooni. Nimetatud summa koos pangaintressiga konverteeriti eurodeks summas 54 703,26 eurot (II kd t/l 57) ning nimetatud summa kandis VM 30.08.2011 oma tähtajalisele hoiusele (II kd t/l 59). Kõike eeltoodut tõendavad ka VM Citadele panga pangakonto väljavõtted (II kd t/l 80-83). Eeltoodust tulenevalt ei olnud kostja poolt hageja seaduslikule esindajale kantud rahasumma hagejale 5 makstud elatis, vaid tõenäoliselt laenu tagastamine või muu VM ja kostja muu omavaheline rahaline tehing. Kohus oli seisukohal, et kostja poolt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustuse täitmist ei tõenda ka tema poolt 01.06.2011, 11.07.2011 ja 11.08.2011 kokku summas 30 100 euro maksmine VM pangakontole, sest just samast pangakonto väljavõttest nähtuvalt kandis VM kogu kostja poolt talle üle kantud raha üle OÜ A kontole (I kd t/l 56). Seega ei ole kostja ka nimetatud ülekannete tegemisega maksnud oma poja ülalpidamiseks elatist hageja seaduslikule esindajale. Lisaks eelpool toodule on kohtu seisukoha kohaselt ka eluliselt ebausutav, et kostja kannab suurtes summades üle elatist oma elukaaslase kontole juba siis kui nad alles perena koos elavad, sest hageja vanemate suhted lõppesid alles 01.08.
- Kohtu hinnangul tõendavad küll VM pangakonto väljavõtted, et kostja on kuni 13.10.2015 teinud erinevates summades ülekandeid VM kontole (I kd t/l 181-200 ja II kd t/l 1-49), kuid kuna ühelegi ülekandele ei ole märgitud selgituseks, et tegemist oleks lapse ülalpidamiseks mõeldud elatusrahaga, vaid ülekannete selgitustesse on märgitud kas „ülekanne“ või hulgaliselt küsimärke, ei saa nimetatud ülekandeid arvestada kostja poolt elatise maksmise kohustuse täitmisena, sest eelpool nimetatud tõendid kinnitavad, et VM ja kostja vahel oli rida muid omavahelisi tehinguid, milliste täitmiseks nad üksteisele mitmeid kordi ülekandeid tegid. Kohus leidis, et ka kostja poolt esitatud ja hageja esindaja teadmata 11.08.2015 kostja poolt tehtud VM ja kostja vestluse lindistus ei tõenda, et hageja vanemate vahel oleks olnud kokkulepe, et kostja on maksnud ette hageja ülalpidamiseks elatist ning kui suures summas ta seda teinud on. Kohtu hinnangul ei ole nimetatud tõend kostja poolt kogutud ka lubataval viisil, sest kostja ei teavitanud VM enne nende vestluse lindistamist, et ta kavatseb nende vestluse lindistada ja sellisel viisil kogutud tõendi kohtule esitada. Kohus oli seisukohal, et ka kohtu poolt kostja taotlusel kogutud tõendid - VC ja VM pangakonto väljavõtted Swedbankis ei tõenda kostja poolt elatise maksmist hagejale. Nimetatud konto väljavõtetest on näha, et 07.01.2009 tegi VC sularaha sissemakse oma pangakontole summas 95 000 krooni ja 09.01.2009 kandis ta selle summa üle VM pangakontole, 27.01.2009 tegi VC veel ühe sularaha sissemakse summas 80 000 krooni ning nimetatud summa kandis ta 02.02.2009 samuti VM pangakontole (II kd t/l 179-182). Nimetatud tõenditest ei nähtu, et nimetatud summad oleksid kostja poolt tehtud elatise ettemaks või üldse kuidagi kostjaga seotud. Veelgi enam - hageja ei olnud selleks ajaks veel sündinudki. Nimetatu teeb kostja väited sellest, et tegemist oli hageja elatise ettemaksuga veelgi ebausutavamaks. Kõige eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et kostja ei ole kohtule esitatud tõenditega tõendanud oma väiteid sellest, et ta on hageja vanemate vahelise elatise maksmise kokkuleppe hageja suhtes etteulatavalt ära täitnud ja ta rohkem ülalpidamist oma pojale andma ei pea. Kuna kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et ta hageja ülalpidamiseks elatist hagetaval perioodil, s.o. pärast 28.09.2014 maksnud on, millest tulenevalt on põhjendatud kostjalt elatis välja mõista ka tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist nagu seda võimaldab PKS §
- 6 Edasi kontrollis kohus kas hageja poolt nõutav elatise suurus on põhjendatud või esinevad alused elatise väljamõistmiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära, sest kostja väidetel ei ole ta suuteline maksma hagejale elatist hagetavas suuruses. Hageja palub kostjalt elatise välja mõista miinimumsummas nii tagasiulatuva perioodi eest kui ka pärast hagi esitamist. Kostja väidetel on ta alates 09.01.2014 osalise töövõime katusega ning oli ka 02.04.2013 kuni 01.11.2014 töötu, mistõttu ei ole ta suuteline elatist hagejale nõutavas summas maksma. Tulenevalt asjaolust, et Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-7-05 p 20 jt asunud seisukohale, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsetele vajadustele, ega ole ülemäära suur ning arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist ka siis kui vanemad elavad lahus ning kohtuotsuse p-s 21 märgitu kohaselt ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada, kui need ei ületa kahekordset elatise miinimummäära, puudub kohtuotsuses vajadus analüüsida hageja kulutusi ning tuleb asuda seisukohale, et miinimummääras elatise väljamõistmine kostjalt on igal juhul põhejndatud. Kohus oli seisukohal, et käesoleval juhul ei esine aluseid elatise väljamõistmiseks kostjalt alla seaduses sätestatud miinimummäära. Sellisteks alusteks võivad olla PKS § 102 lg 2 kohaselt muu hulgas vanema töövõimetus või olukord kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seadustiku § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohtu hinnangul nähtub küll kostja poolt esitatud Sotsiaalkindlustusameti otsustest 09.01.2014 ja 05.05.2015 (I kd t/l 24 ja 25), et kostja oli
- aastal 30 % töövõimetu ja on alates 14.04.2015 40 % töövõimetu ning oli enne 31.10.2014 ka töötu, kuid kostja pangakonto väljavõtted kinnitavad, et kuni 12.08.2015 sai ta palka A OÜ-st 587,66 eurot kuus + pensioni 158,37 eurot kuus (I kd t/l 170-178), 07.01.2016 on kostja teinud oma kontole 4000 euro suuruse sularaha sissemakse (I kd t/l 177) ja 18.08.2015 on N OÜ tagastanud kostjale laenu üle 28 000 euro (I kd t/l 177). Pealegi on kostja ka A OÜ osanik ja juhatuse liige (I kd t/l 96) ning OÜ A juhatuse liige (I kd t/l 93) ja kostjale või temaga seotud ärühingule A OÜ kuulub kokku 5 kinnistut (I kd t/l 85-88). Seega on kostja isikuks, kes on suuteline täitma oma alaealise lapse ülalpidamise kohustust vähemalt seaduses sätestatud miinimummääras ja tema sellest kohustusest vabastamiseks puudub alus. Arvestades, et elatise miinimummäär, mis PKS § 101 lg 1 kohaselt ½ Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast, oli
- aastal 177,50 eurot kuus ja
- aastal 195 eurot kuus ning on käesoleval aastal 215 eurot, kuulub kostjalt elatis väljamõistmisele järgmiselt: perioodi 28.09.2014-31.12.2014 ehk 3 kuu ja 4 päeva eest kokku 556,17 eurot ((3 x 177,50) + 23,67 (nelja päeva elatis));
- aasta 12 kuu eest 2340 eurot (12 x 195); perioodi 01.01.2016-10.08.2016 eest kokku 1574,35 eurot ((7 x 215) + 69,35 (10 päeva elatis)), mis teeb kokku sissenõutavaks muutunud elatise suuruseks 4470,52 eurot. Alates 11.08.2016 kuulub kostjalt elatis väljamõistmisele 215 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäära. Elatis kuulub väljamõistmisele kuni hageja täisealiseks saamiseni. Tulenevalt asjaolust, et hageja on esitanud kostja vastu ka viivisenõude, paludes kostjalt elatise tähtaegsel mittemaksmisel välja mõista ka viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud suuruses, asus kohus seisukohale, et juhindudes TsMS §-s 367 ja § 113 lg-s 1 sätestatust on põhjendatud kohtuotsuses reguleerida kostja viivise maksmise kohustus juhuks kui ta elatist tähtaegselt hageja ülalpidamiseks ei maksa. Kohtu hinnangul puudub alus kostjalt 40 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmiseks, sest hageja ei ole tõendanud, et ta nimetatud kulu kandnud oleks. 7 Juhindudes TsMS § 238 lg-s 5 sätestatust jättis kohus kohtuotsuse tegemisel arvestamata kostja poolt esitatud If P&C Insurance AS pakkumus-arve, arved kindlustusmaksete tasumisest, KÜ XXX arved, Eesti Energia arved, sest oma eluasemekulud tuleb kanda nii kostjal kui hageja seaduslikul esindajal ning nimetatu ei mõjuta alaealisele lapsele ülalpidamise andmise kohustust. Kuivõrd kohus rahuldas hagi elatise väljamõistmiseks, pidas kohus põhjendatuks jätta kõik poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg-le 1 viidates märkis kohus, et tulenevalt asjaolust, et hageja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ning ka kohtutoimikust ei nähtu, et hageja oleks seoses käesoleva tsiviilasjaga menetluskulusid kandnud, ei määra kohus kohtuotsusega kindlaks menetluskulude rahalist suurust. Apellatsioonkaebus 09.09.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 11.08.2016 otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt, kui kohus leiab, et asjas ei ole võimalik teha uut otsus, tühistada maakohtu otsus ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Seoses kostja poolt hageja emale tehtud maksega summas 736 023 krooni viitab kostja maakohtu sellekohastele järeldustele ja tuvastatule ning märgib, et kohtu järeldused langevad kokku kostja seletusega elatise ettemaksmise asjaolude kohta ja kinnitavad seda. Hageja emal VM-l ega vanaemal VC-l varem selliseid vahendeid polnud. Hageja ema sissetulek on praegu 717 eurot kuus, varem oli veel väiksem. Hageja ema ei esitanud muud usutavat või tõenditega kinnitatud versiooni, miks kõnelaused rahavahendid olid kogutud hageja ema kontole ja kust nimelt pärinesid. Konto väljavõtted kinnitavad raha liikumist kostja poolt seletatud viisil. Ainuke võimalik seletus raha päritolu kohta on, et nimetatud summa on hageja emale antud kostja poolt, mitte nt säästetud hageja ema poolt vms. Lisaks eelpool nimetatule on kostja kandnud hageja ema kontole 01.06.2011, 11.07.2011 ja 11.08.2011 rahalisi vahendeid kokku summas 30 010 eurot. Kohus asus seisukohale, et kostja poolt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustuse täitmist ei tõenda ka tema poolt 01.06.2011, 11.07.2011 ja 11.08.2011 kokku summas 30 010 euro maksmine VM pangakontole, sest just samast pangakonto väljavõttest nähtuvalt kandis VM kogu kostja poolt talle üle kantud raha üle OÜ A kontole (I kd t/l 56). Seega ei ole kostja ka nimetatud ülekannete tegemisega maksnud oma poja ülalpidamiseks elatist hageja seaduslikule esindajale. Kostja sellise käsitlusega ei nõustu. Hageja jooksvaks ülalpidamiseks ei olnud nii suur summa korraga vajalik. Asjaolu, et hageja ema paigutab elatise ettemaksuna antud suure rahasumma, mida hetkel korraga pole hageja ülalpidamiseks vaja (vrdl PKS § 130), oma äranägemisel (hageja ema ostis raha paigutamiseks maatüki aadressil XXX, Tallinn) ja kannab raha ostuhinnana ettevõtte kontole, ei tähenda, et kostja ei ole poja ülalpidamiseks raha andnud. Vaidlusalune summa oli kostja poolt hageja emale üle antud ja oli viimase valitsemise all, seega võis ta sellega teostada ükskõik milliseid tehinguid, kuigi raha andmise eesmärk oli elatis hagejale. Kohus jättis tähelepanuta kostja poolt koos 31.05.2016 menetlusdokumendiga esitatud tsiviilasjas nr 2-15-14717 tehtud otsuse. Kohus võttis antud otsuse tõendina toimikusse, kuid ei ole sellele tõendile hinnangut andnud ega selgitanud, miks ta seda arvesse ei võtnud. Tsiviilasja nr 2-15-14171 raames esitas hageja ema kostja vastu rahalise nõude, mille kohus jättis rahuldamata. Selles asjas kohus tuvastas, et raha OÜ A kontole oli kantud, kuna hageja (käesolevas asjas hageja ema) soovis osta kinnistu XXX, Tallinn. Seda kinnitas ka hageja ema käesolevas menetluses. Kohus jõudis tsiviilasjas nr 2-15-14717 järeldusele, et seejuures ei ole 8 vaidlust, et hageja jäi kinnistu omanikuks, hageja enda hinnangul isegi põhjendatult ning hageja sai veel kinnistu hilisemast võõrandamisest kolmandale isikule raha, mis jäi hagejale. Kohus leidis, et asjaolu, et hageja poolt kostjalt saadud rahaga omandatud kinnisasi jäi hageja omandisse, hageja sai selle vabalt võõrandada ja kinnistu eest saadud raha endale jätta, muudab hageja väited kostja käsundi all tegutsemisest ebaloogiliseks, ebausutavaks ja ilmselgelt vääraks. Eeltoodust on kostja hinnangul ilmne, et hageja ema, saades elatise ettemaksu, paigutas selle, ostes kinnistu, ja hiljem, ilmselt rahavajaduse tekkimisel müüs selle kinnistu, saades uuesti raha (paigutatud elatise ettemaksust 30 010 euro asemel oli tagasi saadud 35 000 eurot), mida on võimalik kasutada hageja ülalpidamiseks. Seega ei ole õige kohtu järeldus, et 01.06.2011, 11.07.2011 ja 11.08.2011 tasutud summad ei saa lugeda elatiseks, kuna lapse ema on üle kandnud need summad ettevõtte kontole. Kaebusest nähtuvalt on kohus kostja hinnangul puudulikult tuvastanud rahaülekannete eesmärgi. Kohtu hinnangul tõendavad küll VM pangakonto väljavõtted, et kostja on kuni 13.10.2015 teinud erinevates summades ülekandeid VM kontole (I kd t/l 181-200 ja II kd t/l 1-49), kuid kuna ühelegi ülekandele ei ole märgitud selgituseks, et tegemist oleks lapse ülalpidamiseks mõeldud elatusrahaga, vaid ülekannete selgitustesse on märgitud kas „ülekanne“ või hulgaliselt küsimärke, ei saa nimetatud ülekandeid arvestada kostja poolt elatise maksmise kohustuse täitmisena. Kostja leiab, et kohus pidi pooltega arutama, miks on makse selgituses küsimärgid. Sel juhul oleks kostjal võimalus selgitada, et makse kirjeldus oli sisestatud vene keeles kirillitsas, mida mõned arvutid korrektselt ei näita. Hulgaliselt küsimärke makse selgitusse ei pandud. Tegeliku selgituse tuvastamiseks tuli teha täiendavad päringud pangale, et saada väljavõtted loetava kirjaga. Et kohus ei arutanud antud asjaolu pooltega, puudus kostjal võimalus vastava taotluse esitamiseks ja seega kostja taotleb välja nõuda pankadelt loetavate makseselgitustega pangakontode väljavõtted. Rahalistele ülekannete hindamisel jättis kohus tähelepanuta hagiavalduses märgitud asjaolu, et hageja seaduslik esindaja töötab vanemõpetajana XXX ja tema töötasuks on 717 eurot kuus. Samuti jäi arvestamata hageja ema kontoväljavõtte alusel tuvastatav asjaolu, et hageja ema kasutab kiirlaenude teenust. Ülekannete sisu hindamisel jättis kohus tähelepanuta kostja poolt koos 31.05.2016 menetlusdokumendiga esitatud otsuse tsiviilasjas nr 2-15-14717 ega selgitanud, miks seda tõendit arvesse ei võetud. Tsiviilasja nr 2-15-14717 otsuses (
- leheküljel) on loetletud summad, mida kostja on hageja emale laenanud ning mille osas toimus tasaarveldus. Nende summade nimekirjast on näha, et kostja ei ole hageja ema kontole 01.06.2011, 11.07.2011 ja 11.08.2011 tehtud makseid kokku summas 30 100 eurot arvestanud hageja ema võlgnevusena kostja ees. Antud fakt kinnitab kaudselt, et nende summade puhul on tegemist kostja poolt ettetasutud elatisega. Vastasel korral oleksid need summad tasaarveldamise avalduses hageja ema võlgnevusena nimetatud. Kostja poolt elatise ettemaksmine on tõendatav kostja poolt kohtule esitatud lindistusega, millest tuleneb selgelt hageja ema kinnitus raha saamise kohta, raha eesmärk (elatis) ja ka selle summa (üle 60 000 eurot). Lindistuse eestikeelne stenogramm on kostja 31.05.2016 menetlusdokumendis. Kostja leiab, et kohus jättis viidatud tõendi põhjendamatult arvesse võtmata. Et tegemist on selgelt kaudsete tõenditega, pidi kohus hindama neid kogumis. Kostja hinnangul omab tähtsust ka asjaolu, et ainuke usutav versioon raha päritolust on hageja seletus, mida ta tahtis anda ka vande all, kuid kohus vastavat taotlust ei rahuldanud. Kohus lahendas asja, käsitledes iga asjaolu eraldi, kuigi kõiki tõendeid ja asjaolusid tuli hinnata kogumis. Kostja leiab, et oma vestluse lindistus on lubatav tõend ning kostja ei nõustu kohtu käsitlusega, et antud tõend ei ole kogutud lubataval viisil. Seejuures tugineb kostja Riigikohtu 9 lahendi nr 3-1-1-5-09 p-des 10-11 avaldatule, milles toodud põhjendustel leidis kriminaalkolleegium, et kannatanu ja süüdistatava vahelise telefonivestluse salvestist tuleb käsitada teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 tähenduses ja sellest koostatud protokolli kasutamine tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel ei kujutanud endast kõnealuses kriminaalasjas kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Kostja on salvestanud enda vestluse hageja emaga. TsMS ei piira enda vestluse lindistuse kohtule esitamist tõendina. Olukorras, kus üks osapool käitub ebaausalt on vestluse lindistamine ainukeseks vahendiks tõe väljaselgitamiseks ja tõendamiseks. Jättes arvestamata kostja poolt esitatud lindistuse, ei andnud kohus pooltele võimalust väljendada selles osas oma arvamust. Kohus ei arutanud lindistuse arvestamata jätmise võimalust pooltega, jättes kostja võimaluseta väljendada oma seisukoht nii olulise tõendi lubatavuse osas. Vaidlustatav otsus ei vasta TsMS § 436 lg-le 4, mille kohaselt ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Kumbki pooltest ei vaielnud vastu lindistuse tõendina kasutamisele. Kohus ei pööranud otsuse tegemisel tähelepanu kostja 24.04.2016 taotlusele otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks ja selle hilisemale täpsustamisele. Kostja esitas väljavõtte hageja pangakontolt, näitamaks kuivõrd hageja ema on võimeline hoolitsema hageja vara eest ja seda valitsema. Kostja taotles taotluses märgitud korra kehtestamist ainult juhuks, kui kohus peaks hagi rahuldama osaliselt või täielikult. Et maakohus nimetatud taotlust ei lahendanud, esitab kostja selle uuesti. Samuti leiab kostja, et kohus ei võtnud arvesse kostja töövõimetust elatist vähendava asjaoluna. Et maakohus seda ei teinud, esitab kostja vastava taotluse uuesti. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 11.08.2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vaidlustatud otsuses toodud põhjendustel õigesti leidnud, et kostja ei ole kohtule esitatud tõenditega tõendanud oma väiteid sellest, et ta on hageja vanemate vahelise elatise maksmise kokkuleppega elatise hageja suhtes etteulatuvalt ära maksnud ega pea enam oma pojale ülalpidamist andma. Vastupidiseks järelduseks ei anna alust ka kostja apellatsioonkaebuse väited. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt on kostja sarnaselt maakohtu menetluses leitule ka apellatsiooniastmes seisukohal, et kostja poolt hageja ema VM pangakontole tehtud maksed summas 736 023 krooni on hageja ülalpidamiseks ettemakstud elatis, mida kinnitavad konto väljavõtted. Ringkonnakohus kostja eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Maakohus on vaidlustatud otsuses hageja ema pangakonto väljavõtetele tuginedes tuvastanud, et tema Citadele Banka Eesti filiaali kontol oli 14.05.2009 736 023,24 krooni, nimetatud summa kandis ta ülekandega kostjale ja kostja tagastas hagejale 21.08.2009 780 000 krooni. Nimetatud summa koos pangaintressiga konverteeriti eurodeks summas 54 703,26 eurot (kd II tl 57) ning nimetatud summa kandis VM 30.08.2011 oma tähtajalisele hoiusele (kd II tl 59). Eeltoodu ega muud asjas esitatud tõendid ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et 10 kostja poolt hageja emale kantud rahasumma on hagejale etteulatuvalt makstud elatis. Arvestades lisaks eeltoodule, et osundatud summa oli hageja kontole kantud juba veidi enam kui pool aastat pärast hageja sündi (02.02.2009) ja ajal, mis hageja vanemad alles perena koos elasid, on maakohus õigesti leidnud, et tõenäoliselt on kostja poolt hageja emale kantud rahasumma hagejale laenu tagastamine või muu hageja ema ja kostja omavaheline tehing. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja poolt hageja ülalpidamise kohustuse täitmine tõendatud ka kostja poolt hageja ema VM pangakontole 01.06.2011, 11.07.2011 ja 11.08.2011 tehtud ülekannetega kokku summas 30 100 eurot. Hageja ema pangakonto väljavõtte põhjal (kd I tl 54-56) on tuvastatav, et hageja ema on kogu nimetatud summa kandnud kostjale kuulunud OÜ A kontole. Seega on maakohus ka õigesti leidnud, et kostja ei ole nimetatud ülekannete tegemisega maksnud oma poja ülalpidamiseks elatist. Apellatsioonkaebuses on kostja osundanud enda 31.05.2016 menetlusdokumendile lisatud otsusele tsiviilasjas nr 2-15-
- Ringkonnakohus leiab, et viidatud otsuses tuvastatu ega selles avaldatud seisukohad käesoleva asja lahendamisel tähtsust ei oma. Asjaolu, et hageja kasutas kostjalt 01.06.2011, 11.07.2011 ja 11.08.2011 saadud summat kinnistu aadressil XXX Tallinn soetamiseks ja tsiviilasjas nr 2-15-14717 tuvastatu, et kinnisasi jäi hageja omandisse ning et hageja sai kinnistu hilisemast võõrandamisest saadud raha endale jätta, ei tõenda, et kostja poolt hagejale 01.06.2011, 11.07.2011 ja 11.08.2011 tehtud ülekanded kokku summas 30 100 eurot olid hageja ülalpidamiseks makstud elatis. Seda, et nende summade puhul on tegemist kostja poolt ettetasutud elatisega, ei tõenda ka kaebuses osundatu, et tsiviilasjas nr 215-14717 ei ole kostja nimetatud summasid loetlenud hagejale laenatud ja hageja nõudega tasaarvestatavate summadena. Ringkonnakohus selgitab, et ainuüksi asjaolu, et kostja ei ole tema poolt hagejale 01.06.2011, 11.07.2011 ja 11.08.2011 tehtud makseid soovinud tasaarvestada hageja nõudega tsiviilasjas nr 2-15-14717, ei tõenda nimetatud maksete tegemise eesmärgina elatise tasumist hageja ülalpidamiseks. Lisaks nõustub kolleegium 01.06.2011, 11.07.2011 ja 11.08.2011 maksete osas maakohtu seisukohaga, et eluliselt ebausutav on, et kostja kannab suurtes summades üle elatist oma elukaaslase kontole juba siis kui nad alles perena koos elavad, sest hageja vanemate kooselu lõppes alles 01.08.
- Samuti on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti leidnud, et kostja poolt kuni 13.10.2015 hageja ema VM pangakontole tehtud erinevates summades ülekandeid ei saa arvestada kostja poolt elatise maksmise kohustuse täitmisena, kuna ühelegi ülekandele ei ole märgitud selgituseks, et tegemist oleks lapse ülalpidamiseks mõeldud elatusrahaga, vaid ülekannete selgitustesse on märgitud „ülekanne“ või hulgaliselt küsimärke. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et tegeliku pangaülekannete selgituse tuvastamiseks tuli kohtul teha täiendavad päringud pangale, et saada väljavõtted loetava kirjaga. Kohus on kõigi kostja poolt hageja emale tehtud rahaülekannete võimaliku eesmärgi väljaselgitamisel lähtunud just panga poolt esitatud kontode väljavõtetest (kd I tl 165-200 ja kd II tl 5-49) ja neis märgitud ülekannete selgitustest ning kohtul puudub alus nende õigsuses kahelda. Maakohus on käesolevas asjas selgitanud, et TsMS § 230 lg-s 1 sätestatust tulenevalt on kostja tõendamise koormuseks asjaolu, et ta on oma lapse ülalpidamisest vaidlusalusel perioodil osa võtnud. Seda hageja kohtule esitatud tõenditega teinud ei ole. Kostja väited hageja ema sissetulekust ega kiirlaenude teenuse kasutamisest ei ole samuti asja lahendamise seisukohast olulised, kuivõrd need ei võimalda tuvastada, et kostja poolt hageja emale tehtud maksete puhul oli tegemist hageja ülalpidamiseks mõeldud elatisega. Kostja poolt kohtule 16.12.2015 menetlusdokumendi lisana esitatud ja hageja ema teadmata 11.08.2015 kostja poolt tehtud hageja ema ja kostja lindistuse osas, mille stenogramm sisaldub kostja 31.05.2016 menetlusdokumendis, nõustub ringkonnakohus maakohtu 11 seisukohaga ja leiab, et see ei tõenda asjaolu, et kostja on hageja ülalpidamiseks maksnud elatist ette ja kui suures summas ta seda teinud on. Seega ei võimalda vastav tõend väärata maakohtu seisukohti kostja poolt hagejale tehtud ülekannete eesmärgist ja kostja kohustusest anda hageja ülalpidamiseks elatist. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti leidnud, et kuna kostja ei ole tõendanud, et ta on hagetaval perioodil elatise hageja ülalpidamiseks etteulatuvalt ära maksnud, on seega hageja elatisenõue põhjendatud ja kostjalt tuleb hageja kasuks elatis välja mõista. Ka nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega nõutava elatise suuruse osas ja leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused kostjalt elatise väljamõistmiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole elatist vähendava asjaoluna võtnud arvesse kostja töövõimetust. Vastupidiselt kaebuse väitele nähtub vaidlustatud maakohtu otsusest, et kohus on kostja töövõimetust nõutava elatise suuruse põhjendatuse hindamisel arvestanud, ent vaatamata kostja töövõimetusele mh kostja pangakontode väljavõtete alusel leidnud, et kostja on suuteline täitma oma alaealise lapse ülalpidamise kohustust vähemalt seaduses sätestatud miinimummääras ja tema sellest kohustusest vabastamiseks puudub alus. Arvestades, et kostja on vaatamata tema töövõimetusele saanud sel ajal, kuni 12.08.2015, palka A OÜ-st 587,66 eurot kuus + pensioni 158,37 eurot kuus (kd I tl 170-178), 07.01.2016 on kostja teinud oma kontole 4000 euro suuruse sularaha sissemakse (kd I tl 177) ja 18.08.2015 on N OÜ tagastanud kostjale laenu üle 28 000 euro (kd I tl 177, et kostja on ka A OÜ osanik ja juhatuse liige (I kd t/l 96) ning OÜ A juhatuse liige (kd I tl 93) ja kostjale või temaga seotud ärühingule A OÜ kuulub kokku 5 kinnistut (kd I tl 85-88), on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et seega on kostja vaatamata temal alates 14.04.2015 esinevale 40%-lisele töövõimetusele (kd I tl 25) võimeline tegema tööd ja maksma elatist seaduses sätestatud miinimummääras. Apellatsioonkaebuses heidab kostja maakohtule ette kostja 24.04.2016 taotluse (otsuse täitmise korra kindlaksmääramine) lahendamata jätmist. Nimetatud taotluses (kd II tl 89) palus kostja TsMS § 445 lg-le 1 ja PKS § 134 lg-le 3 tuginedes määrata hagi osalise või täieliku rahuldamise korral kindlaks otsuse tätimise kord järgmiselt: 1) elatist tuleb maksta hageja pangakontole; 2) hageja emal on keelatud välja võtta või üle kanda enda või hageja nimel hageja pangakontolt rahalisi vahendeid hageja ja tema ema kohta summaarselt suuremale summale kui 15 eurot päevas ja 300 eurot kuus; 3) hageja emal on keelatud kasutada hageja pangakontolt saadud vahendeid muul otstarbel kui hageja igapäevaste vajaduste rahuldamiseks; 4) AS-il Swedbank on keelatud debiteerida hageja pangakontolt rohkem kui 15 eurot päevas ja 300 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni; 5) punktides 2 ja 4 märgitud piirangud ei kehti, kui raha soovivad käsutada hageja huvides tema mõlemad vanemad ühiselt. Ringkonnakohus leiab, et kostja 24.04.2016 taotlus otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks tuleb jätta rahuldamata. Mõistlik ega põhjendatud ei ole käesolevas asjas piirata lapsega koos elava ema õigust kasutada lapse kasuks väljamõistetud elatist kostja taotletud viisil. Kohtul puudub alus usukuda, et hageja ema kasutab hageja kasuks väljamõistetud elatist muul viisil kui lapse huvides ja lapse heaolu tagamiseks. Eeltoodud põhjendustel ei pea ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidete alusel põhjendatuks muuta maakohtu otsust. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab kohus apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). 12 Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kuivõrd hageja ei ole esitanud kohtule apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja ning toimiku materjalidest ei nähtu, et hageja oleks apellatsioonimenetluses kandnud muid kulusid, mille kohus saaks asja materjalide põhjal kindlaks määrata, ei määra ringkonnakohus otsusega kindlaks hageja apellatsioonimenetluse kulude suurust. (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal 13