Obsah (8)

§ 459§ 445§ 646§ 392§ 230§ 442§ 656§ 173

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Ulvi Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 28.02.2017, Tallinn Tsiviila

§ 459lõigetes 1 ja 2 ning §-s 497 sätestatust.

Ka vastavalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-124-15 punktidele 11 ja 12 on kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks

§ 459

lõike 1 järgi erandina alust juhul, kui muutunud on seadusjärgne miinimumelatise suurus. Kuna PKS § 101 lõike 1 järgi ei või lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool VV kehtestatud kuupalga alammäära, annab lisaks lapse vajaduste ja/või vanema(te) varalise seisundi muutumisele alust nõuda kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmist ka seaduses sätestatud miinimumelatise muutumine. Seega võivad lisaks faktiliste asjaolude muutumisele elatise suuruse muutmise aluseks olla ka õiguslikud muudatused. Seejuures ei ole vaja viidatud Riigikohtu otsuse punkti 13 järgi elatise suurendamiseks PKS § 101 lõikes 1 sätestatud miinimumini tõendada, et lapse vajadused on suurenenud, kuna tulenevalt PKS § 101 lõikes 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kahekordne elatise miinimummäär. Selline tõendamiskoormis kehtib seega lisaks elatise esmakordsele väljamõistmisele ka kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmise korral. Tulenevalt eeltoodust ja asjaolust, et pooled ei vaidle asjaolude üle, et 27.09.2006 sündinud hageja vanemateks on kostja ja GK ning et alaealine laps elab koos ema. 3 Hagi on esitatud seetõttu, et pärast 02.10.2009 määruse tsiviilasjas nr 2-09-7827 tegemist muutus seadusjärgse miinimumelatise suurus. Samuti võttis kostja hagi õigeks osas, milles hageja palus elatist suurendada alates hagi esitamisest seaduses sätestatud miinimumini. Seega ei ole vaja tõendada lapse ülalpidamiseks tehtavaid kulutusi. Lisaks asus kohus seisukohale, et kindlaks tuleb määrata

§ 445lõike 1 alusel otsuse täitmise viis ja kord.

Kuivõrd kohus leidis, et vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebamõistlik, jättis kohus menetluskulud poolte endi kanda.

1. Apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohtu otsus ei arvesta kostja varalist olukorda. Kohus ei võtnud arvesse ka asjaolu, et otsuse tegemise hetkel ootas kostja uus elukaaslane AP last, kes sündis XX.XX.XXXX (MK). Kohus ei arvestanud kostja suulist kinnitust, et faktiliselt peab ta hakkama lähemal ajal ülal pidama kahte last. Hageja seaduslik esindaja ei vaja faktiliselt elatise suurendamist, sest tema igakuine sissetulek võib olla vähemalt 3000 eurot kuus, kostja sissetulekuks on ligi 300 eurot kuus. Maakohus ei võtnud arvesse, et kostjal on tuvastatud töövõimetus. Samuti ei arvestanud kohus, et kostjal puudub oma elamispind ja ta on sunnitud korterit üürima turuhinnaga (u 300 eurot kuus) koos oma uue abikaasaga. Hageja seaduslikul esindajal on olemas korter. Praegusel ajal kannab kostja poja M ülalpidamiseks kulusid vähemalt 200 eurot kuus. Lisaks peab kostja kolme aasta jooksul ülal pidama oma elukaaslast, kes hooldab poega. Seega ei ole kostja võimeline tasuma hagejale elatist 215 eurot kuus, sest sellisel juhul jääb vähem kindlustatuks tema teine poeg. PKS § 102 lõikest 2 lähtudes leiab kostja, et kohtul ei olnud alust suurendada väljamõistetavat elatist. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
2. Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja Harju Maakohtu 15.11.2016 otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegiumi hinnangul on maakohus asja lahendamisel rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Vaidlustatud otsus tuleb olulise rikkumise tõttu tühistada kaebuse põhjendustest olenemata, mistõttu ei tule küsida ka vastustaja seisukohta. Asi tuleb saata täies ulatuses läbivaatamiseks esimese astme kohtule tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 656 lõike 2 ja § 657 lõike 1 punkti 3 alusel. Ringkonnakohus lahendab asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal

§ 646korras.

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. 6. Maakohus on ebaõigesti rahuldanud hagi ja mõistnud kostjalt välja elatise miinimummääras olukorras, kus kostja tõi esile ja tõendas enda osalist töövõimetust. Maakohus on kostja vastuväite jätnud täielikult käsitlemata. PKS 102 lõike 1 järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sama paragrahvi teine lõige sätestab, et vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla mh vanema töövõimetus. Kohtul tuleb eelmenetluses selgitada mh välja, milliseid faktiväiteid soovivad pooled nende asjaolude kohta esitada ning milliste 4 tõenditega tõendada (

§ 392lõike 1 punktid 3 ja 4).

Varem on Riigikohus leidnud, et kui hageja on hagi alusena mõne olulise asjaolu märkimata jätnud, tuleb kohtul talle eelmenetluses hagi puudust selgitada ning anda võimalus hagi muutmiseks või täiendamiseks (lahend nr 3-2-1-34-11, punkt 11). Seega tuleb poolte võrdsusest tulenevalt juhul, kui kostja esitatud faktilised asjaolud ei ole tema vastuväiteid arvestades piisavad, ka kostjale seda selgitada, andes talle samuti võimaluse esitada vastuväiteid kinnitavaid faktilisi asjaolusid.

§ 230

lõige 3 võimaldab kohtul koguda lapse huve puudutavas vaidluses tõendeid ka omal algatusel. Sama paragrahvi lõigete 4 ja 5 järgi on kohtul ülalpidamisasjas õigus kohustada poolt esitama andmed ja dokumendid oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda sättes loetletud isikutelt asjakohast teavet. Lahendi nr 3-2-1-118-12 punktis 14 märgib Riigikohus, et vanema töövõime kaotuse tõttu saab vanemalt miinimummäärast väiksema elatise välja mõista üksnes juhul, kui vanema varaline seisund ei võimalda lapsele vajalikus suuruses elatist maksta. Kohus saab mõista elatise välja alammäärast väiksemas ulatuses juhul, kui lisaks vanema töövõime kaotusele ei ole tal ka enda varalise seisundi tõttu võimalik maksta elatist alammääras, so juhul, kui vanema sissetulek tingituna töövõimetusest ei võimalda täitemenetluse seadustiku § 132 sätete kohaselt pöörata sellele sissenõuet PKS § 101 lõikes 1 sätestatud ulatuses. Kui vanem ei ole täielikult töövõimetu, tuleb arvestada ka tema osalist töövõimet ja hinnata võimalust saada sissetulekut ning maksta sellest elatist. 7. Maakohus ei ole kostjale selgitanud asjaolude väljatoomise ja tõendamise kohustust seoses vastuväidetega tema varalise olukorra kohta. Asja materjalidest nähtuvalt on kohus küll palunud kostjal esitada tõendid oma varalise olukorra kohta, kuid otsuse tegemisel kostja varalist seisundit arvestanud ei ole. Kui kohtu hinnangul on kostja vastuväidete aluseks olevad faktilised asjaolud puudulikud, tuleb kohtul selgitada kostjale asjaolude täpsustamise vajadust. Eeltoodust tulenevalt on maakohus jätnud olulises ulatuses täitmata selgituskohustuse (

§ 392

lõige 1) ning samuti jätnud põhjendamatult arvestamata kostja vastuväited (

§ 442lõige 8).

Veelgi enam, nii kaevatava otsuse kirjeldavas kui põhjendavas osas on maakohus (selgelt ebaõigesti) märkinud, et kostja võttis hagi õigeks osas, milles hageja palus elatist suurendada alates hagi esitamisest seaduses sätestatud miinimumini. Õigeksvõttu asja materjalidest ei nähtu. Kostja kirjalik vastus hagile antud juhul puudub, vastuväited on esitatud vaid 27.09.2016 istungil. Istungi protokollist (t lk 12-13) nähtub, et kostja oli nõus elatise suurendamiseni vaid 110 euroni. Samuti ei ole otsuses kajastatud kostja vastuväited tema osalise töövõimekaotuse ja peatselt sündiva uue lapsega seoses, millised väited nähtuvad selgelt viidatud istungiprotokollist. Seega on maakohus asja lahendamisel rikkunud oluliselt menetlusnorme. 8. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul alates 04.12.2016 tasumisele kuuluva elatise suuruse osas arvestada ka asjaoluga, et nimetatud kuupäeval sündis kostjal teine laps, kes kaebuses esiletoodu kohaselt osutub vanemale lapsele seaduses ettenähtud miinimumelatuse väljamõistmise korral varaliselt vähem kindlustatuks. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra mh olukorras, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kirjeldatud olukorra kohta on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-17-16 punktis 12 märkinud, et järeldus selle kohta, kas vanema teised lapsed osutuksid vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, 5 kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende emade panust laste ülalpidamisse. Kohtul tuleb eelmenetluses selgitada mh välja, milliseid faktiväiteid soovivad pooled nende asjaolude kohta esitada ning milliste tõenditega tõendada (

§ 392lõike 1 punktid 3 ja 4).

1. Apellatsioonkaebuses on kostja toonud esile lisaks enda ja hageja seadusliku esindaja varalise ebavõrdsuse, mis võib tõendatuse korral anda aluse elatise tasumise võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumiseks. Kuigi asja esmasel läbivaatamisel maakohtus kostja seda vastuväidet ei esitanud, tuleb hagi uuel lahendamisel ka selle vastuväitega arvestada. PKS § 105 lõike 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-165-13 punktis 16 märkinud, et kõnealuse sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist, vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile. Seega peavad vanemad eelduslikult pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-118-12 punkti 15 järgi tuleb vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada.
2. Arvestades eelnevat tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel seoses PKS § 102 lõike 2 alusel esitatud vastuväitega tuvastada kostja varaline seisund ja kostja teise lapse vajadused ning nende rahuldamise võimalused (mh teise lapse ema võimalused). Arvestades mh kostja osalist töövõimetust ja kohustust pidada ülal uut last tuleb kohtul hinnata, kas kostja varaline seisund võimaldab hagejale nõutavas ulatuses elatist maksta. PKS § 105 lõike 3 alusel esitatud vastuväitega seoses tuleb maakohtul lisaks kostja varalisele seisundile tuvastada ka hageja seadusliku esindaja varaline seisund ning hinnata, kas esineb alus ülalpidamiskohustuse täitmise võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldumiseks. Mõlemal juhul tuleb kohtul hinnata kostja võimalusi sissetulekut saada, mh tuleb arvestada kostja poolt esile toodud osalist töövõimetust. 11.

§ 656

lõike 2 lause 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. 12. Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele (

§ 173lõike 3 viimane lause).

Seega menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel. Margo Klaar Ulvi Loonurm Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud /allkirjastatud /allkirjastatud digitaalselt/ digitaalselt/ digitaalselt/