Obsah (8)

§ 442§ 323§ 657§ 652§ 230§ 171§ 177§ 175

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 17.01.2017, Tallinn Tsiviilasja

§ 442lõiget 8.

Kohus on jätnud kõik kostjate esitatud faktid ja tõendid sisuliselt hindamata.

1. Käesolevas asjas on fookus suunatud kahele aspektile – kas füüsilisele isikule, kelle tegelik elu- ja asukoht ei ole teada, võib saata olulist infot ka teadaolevale töökoha aadressile ning millal lugeda seda infot kättesaaduks. Kohtu hinnangul on seadusandja 10 mõte olnud see, et teade ja leping toimetatakse ostueesõiguslasele kätte isiklikult allkirja vastu. Kostjad leiavad jätkuvalt, et materiaalõigus ja kohtupraktika sellist seisukohta ei toeta. Pooled vaidlesid maakohtus selle üle, kuidas tõlgendada TsÜS § 69 lõikest 2 tulenevaid mõisteid „elukoht“ ja „asukoht“. Kostjad jäid oma varasemalt esitatud seisukoha juurde, et füüsilistele isikutele võib olulist infot saata nii elukohta kui töökohta. Maakohus selle kostjate seisukoha osas mingit positsiooni ei ole võtnud.
2. Kindlale isikule suunatud tahteavaldus on vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis jõustub ehk muutub kehtivaks kättesaamisega. Millal tahteavaldus on kätte saadud, sõltub sellest, kas tahteavalduse saaja oli kohalviibija või eemalviibija. Kohalviibija on tahteavalduse kätte saanud, kui see on talle isiklikult teatavaks tehtud, eemalviibija aga siis, kui tahteavaldus on jõudnud tema elu- või asukohta ja tal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda. Antud vaidluse puhul tuleb lähtuda eemalviibijale tehtud tahteavalduse sätetest. Riigikohus on mitmes lahendis rõhutanud, et eemalviibijale tehtud tahteavalduse jõustumiseks ei pea tahteavalduse saaja igal juhul olema tahteavalduse tegelikult kätte saanud ega selle sisust teadlik, oluline on vaid see, et saajal tekkis mõistlik võimalus sellega tutvuda. Seega on väär maakohtu seisukoht, et ostueesõiguse teostamise tähtaja arvestamise alustamiseks oleks vastav teade sõlmitud lepingust ja selle sisust tulnud igal juhul hagejale isiklikult kätte toimetada.
3. Kohus on otsuses avaldanud imestust selle üle, mis põhjusel saadeti teade CCC aadressile, kui hageja registrijärgne elukoht on UUU tänaval. Hageja on avaldanud, et tema elukohaks oli UUU, Tallinn, mis asub Nõmme linnaosas. Samas hageja poolt kostjale II saadetud 28.06.2014 e-kirjas avaldas hageja, et müüs 5 nädalat tagasi paarismaja osa Nõmmel. Seega ei olnud kostjatele tegelikkuses teada hageja elukoht ja kuigi rahvastikuregister võis näidata aadressiks veel UUU aadressi, oli see juba võõrandatud. Seega ei olnud pärast 28.06.2014 kostjatele teada ühtegi isiku elukoha aadressi, kuhu oleks olnud võimalik dokumente edastada. Samas oli poolte vahel olemas varasem e-kirjavahetus, kust nähtub, et hageja on 30.04.2014 kirjas avaldanud oma töökoha aadressi, kus ta on juhatuse liikmeks. Kostjad edastasid nimetatud aadressi notarile, kes 07.07.2014 edastas uuesti müügilepingu sõlmimise teate ja müügilepingu hagejaga seotud aadressile XXX, Tallinn. Nimetatud aadressilt võttis vastava dokumendi vastu ettevõtte töötaja MK. MK ei keeldunud dokumenti vastu võtmast ega avaldanud postitöötajale, et hageja ei ole kuidagi nimetatud ettevõttega seotud. Seega oli hageja seotud nimetatud kohaga ja talle oli võimalik sellel aadressil dokumente kätte toimetada.
4. Väär ning kehtiva praktikaga vastuolus on maakohtu käsitlus sellest, et üksnes asjaolu, et teade hageja töökohta saadeti, ei tõenda, et tal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Hageja on esitanud tõendina kohtule 01.07.2014 koostatud dokumendi, millest nähtub, et hageja soovis, et OÜ A, mille juhatuse liige ta on, võimaldaks talle puhkust 07.07.2014–03.08.
5. Hageja on väitnud, et kuigi notar Priidu Pärna saadetis on OÜ A töötaja poolt vastu võetud, on kiri läinud kaduma. Väide sobitub hästi hageja menetlusliku positsiooniga ning kostjatel puudub võimalus antud väite ümberlükkamiseks. Kostjad viitavad

§ 323lõikele 1.

Kuivõrd hageja viibis väidetavalt puhkusel, siis olid ettevõtte töötajad õigustatud vastavat dokumenti vastu võtma. Töötaja, kes dokumendi vastu võttis, ei väitnud, et tal puuduks võimalus dokumenti hagejale edastada. Kui hageja viibis sel hetkel väidetavalt puhkusel, kannab ta ise riski, kas ta tutvub hilisemalt talle edastatud dokumendiga või mitte. 11

1. Ostueesõiguse teostamise võimaldamise teatele ei ole seaduses ette nähtud konkreetset vormi. Kuigi hageja nõudis lepingut alles 2015 kevadel, tuleb käesolevas asjas arvesse võtta ka hageja ja kostja II vahelist e-kirjavahetust, millest selgelt nähtub, et mõistlikult võttes pidi hageja osa võõrandamisest teadlik olema vähemalt septembris 2014 ning tal oli reaalselt võimalus teostada oma ostueesõigust (mida talle ka korduvalt pakuti). Oma 31.03.2016 menetlusdokumendi punktis 2.2 on kostjad osundanud, et kirjavahetus, mis toimus pärast võõrandamistehingut, näitab selgelt seda, et hageja pidi olema teadlik, et ühisomanikuks on kostja I asemel kostja II. Vastavat asjaolu tõendab lisaks kirjavahetusele ka fakt, et hageja on XXX kinnistul paikneva eluhoone akende vahetuse eest raha (kolmandiku) küsinud just kostjalt II ning vastav summa on talle kostja II poolt ka tasutud. Kostjad leiavad, et oma tegudega on hageja igal juhul omanikuvahetusest teadlik olnud ning seda aktsepteerinud. Seega arvestades hageja ja kostja II vahelist kirjavahetust, saab mõistlik isik teha järelduse, et hageja teadis võõrandamistehingust ning antud ajahetkel ei soovinud ostueesõigust kasutada. Ühtegi seisukohta selles osas, et hageja ei oleks olnud teadlik tehingu toimumisest, ta esitanud ei ole.
2. Kokkuvõttes tuleb kostjate hinnangul antud asjas rakendada eemalviibijale tehtud tahteavalduse kohta sätestatut (TsÜS § 69 lg 2) ning lugeda ostueesõiguse teostamise võimaldamise teade koos lepinguga kättetoimetatuks 08.07.2014 ehk ajal, mil saadetise võttis vastu OÜ A töötaja MK või vähemalt ajahetkel, millal hageja naasis puhkuselt (03.08.2014). Võttes arvesse ostueesõiguse teostamise 2-kuulist tähtaega, ei ole võimalik asuda positsioonile, et hagejal oleks praegu võimalus ostueesõigust teostada, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Vastustaja seisukoht
3. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
4. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks alused puuduvad. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid käesolevas lahendis korrata (

§ 657lõike 1 punkt 1, § 654 lõige 6).

Maakohus ei rikkunud asja lahendades menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus jaotab ja määrab kindlaks hüvitamisele kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud. 36.

§ 442

lõike 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga lisaks poolte nõuetele veel seni lahendamata taotlused. Vastustaja esitas 09.01.2017 menetlusdokumendi lisana dokumendi nimetusega „Ekraanipilt PN 13.aprilli 2015.a ekirjast“. Menetlusdokumendist nähtub, et see oli esitatud täiendusena vastusele apellatsioonkaebusele. Kolleegium on seisukohal, et tegemist on hilinenult esitatud tõendiga, mille vastuvõtmiseks

§ 652lõikes 4 sätestatud eelduseid ei esine.

Kolleegium keeldub täiendava tõendi vastuvõtmisest ja eemaldab selle toimikust. Kuna dokument on esitatud elektrooniliselt, siis selle esitajale tagastamist ei toimu.

1. Poolte vaidlus taandub sellele, millal sai hageja kätte või millal saab lugeda hageja kui ostueesõigust omav isik kätte saanuks VÕS § 249 kohase teate. Müügileping sõlmiti kostjate vahel 17.06.
2. Hageja tõi maakohtus esile, et sai lepingu tingimustest teada 23.04.2015, kui kostja I edastas talle lepingu; et A OÜ aadressile notari poolt 12 saadetud teadet kätte ei saanud, kuna viibis puhkusel ja 08.07.2014 kirja vastu võtnud töötaja seda talle ei edastanud, ka ei ole tõendatud A OÜ aadressile saadetud kirja sisu; et kostjatele oli teada hageja e-posti aadress, kuid seda viisi hagejale teadmata põhjusel lepingu sisust teavitamiseks ei kasutatud; et teadet ei püütudki saata tema elukohta; et kostja II viited tehingu sõlmimisele e-kirjades olid paljasõnalised. Kostjad tõid esile, et palusid teate edastada notaril aadressile CCC Tallinnas, kuid kuna seal adressaat ei viibinud, saatsid nad notarile neile teadaoleva hageja töökoha aadressi; et hageja pidi tehingust teada saama vähemalt 19.09.2014, kui pidas e-kirjavahetust kostjaga II; et hageja on A OÜ ainus juhatuse liige ja ainuosanik ning kui kirja võttis vastu äriühingu assistent, saab väita, et leping oli jõudnud hageja mõjusfääri ja ta oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Maakohus asus seisukohale, et tõendamist ei leidnud asjaolu, et hagejale edastati teade ostueesõiguse võimalusest ja ostu-müügi leping isiklikult allkirja vastu; et teate saatmine töökohta ei tõenda, et hagejal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda.
3. Puudub vaidlus, et PärS §149 lõikest 3 ja VÕS § 249 lõikest 1 tulenevalt lasus kostjal I kui osa võõrandajal/müüjal kohustus teatada ostueesõigust omavale isikule sõlmitud müügilepingust ja selle sisust viivitamatult. Müügilepingu sisust teada saamine tagab ostueesõigust omavale isikule võimaluse talle seadusest kuuluvat õigust kasutada ja kuna seadusest tuleneb ostueesõiguse teostamiseks konkreetne tähtaeg, on oluline teate kättesaamise hetk ostueesõigust omava isiku poolt. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas ei suutnud kostja I tõendada, et hagejale oli 17.06.2014 müügilepingu sisust teatatud enne, kui lepingudokumendi edastamisega 23.04.2015.

§ 230

lõike 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja I pidi VÕS § 249 kohase teate saatmisel arvestama TsÜS §-s 69 sätestatud eemalviibijale tahteavalduse tegemise reeglitega. TsÜS § 69 lõike 1 esimese lause kohaselt tuleb kindlale isikule suunatud tahteavaldus tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Sama sätte lõike 2 esimese lause kohaselt on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud.

1. Käesolevas asjas puuduvad tõendid selle kohta, et hageja oleks saanud isiklikult kostja I (või notari või kostja II) teate kätte. Seega pidi kostja I tõendama, et esinevad faktilised asjaolud, mille alusel saab tuvastada, et hagejale tehtud tahteavaldus oli jõudnud tema elu- või asukohta ja tal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda, st, et saab lugeda teate tema poolt kättesaaduks (TsÜS § 69 lõike 2 teine lause). Hinnang sellele, kas konkreetsel isikul oli konkreetses olukorras mõistlik võimalus avaldusega tutvuda, tuleb anda konkreetsete faktiliste asjaolude kogumi pinnalt. Seejuures tuleb arvestada ka kehtivat kohtupraktikat, mille kohaselt ei saa müüja teavitamiskohustust lugeda täidetuks isegi mitte juhul, kui ta teatab ostueesõigust omavale isikule, kus viimane võib müügilepinguga tutvuda, vaid teatada tuleb müügilepingust ja selle sisust (kõikidest tema jaoks olulistest lepingu tingimustest) (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-14214, punkt 15).
2. Käesolevas asjas nähtub tsiviilasja materjalidest, et hageja ja kostja I näol on tegemist vendadega ja vaidlus on tekkinud isa pärandi jagamise menetluses (pärimistunnistus t lk 12-13). Samuti on tõendatud, et puudub vaidlus, et hageja registrijärgsesse elukohta, mis hageja kinnitusel oli ka tema tegelikuks elukohaks, teadet ei saadetud. Tõendatud on, et notar saatis kostjatelt saadud andmete (kaebuse punkt 2.5) alusel teate hageja töökohta, kuid tõendamata on, et hageja oleks vastava teate kätte saanud. Seega isegi 13 kui eeldada, et notar õigusteadmistega isikuna saatis hageja töökoha aadressil lepingu koopia, puudub alus tuvastada, et hageja sai kirja kätte ja tal oli mõistlik võimalus kirja sisuga juulis/augustis 2014 tutvuda. Kostjate esitatud tõendid selliseks järelduseks alust ei anna.
3. Apellatsioonimenetlusega seotud vastustaja menetluskulud jäävad

§ 171lõike 1 ja § 165 lõike 1 alusel võrdsetes osades apellantide kanda.

42.

§ 177

lõike 1 punkti 1 alusel määrab ringkonnakohus järgnevalt kindlaks vastustaja apellatsioonikulude põhjendatud ja vajaliku suuruse. Menetluskulude nimekirja kohaselt on vastustaja menetluskuluks apellatsioonimenetluses tasu vandeadvokaadist lepingulisele esindajale kokku 5h 50min ulatuses summas 840 eurot (sisaldab käibemaksu), sh 18.07.2016 kokku 4h 10min tutvumine kaebusega ja vastuse koostamine, 19.07.2016 1h vastusega jätkamine ja kliendile saatmine ning 22.07.2016 vastuse lõplik vormistamine koos kliendi märkustega ja e-toimikusse ning vastaspoole esindajale edastamine 40min. Apellandid vastuväiteid ei esitanud. 43. Kolleegium on seisukohal, et vastustaja taotlus on põhjendatud täies ulatuses.

§ 175

lõike 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium on seisukohal, et vastustaja lepingulise esindaja poolt kaebusega tutvumisele ja sellel vastuse koostamisele kulutatud aeg koos sellega mõistlikult kaasnevate toimingutega kokku 5h 50min oli konkreetses kohtuasjas mõistlik ja vajalik, et kohaselt kaitsta esindatava huve ja õigusi. Kolleegium võtab seejuures arvesse apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning kogu vaidluse eset ja mahtu. Mõistlik on ka vandeadvokaadist esindaja tunnitasu koos käibemaksuga 140 eurot tund. Seega tuleb vastavalt jaotusele kummalgi apellandil hüvitada vastustajale 420 eurot apellatsioonikulude katteks. Vastavalt taotlusele tuleb apellantidel tasuda vastustajale viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt käesoleva kohtulahendi jõustumisest alates kuni kulude hüvitamiseni (

§ 177lõige 4).

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/