← Eesti

1-16-2244/20

Obsah (4)§ 141§ 121§ 64§ 203

1-16-2244 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 27. märts 2017, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-16-2244 Kohtukoosseis Andres Par

§ 141lg 1, § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 203 lg 1 järgi; 1.2.

karistati Meelis Uusenit

§ 141

lg 1 järgi 5-aastase vangistusega,

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 5-aastase vangistusega ning § 203 lg 1 järgi 1-aastase vangistusega; 1.3. mõisteti Meelis Uusenile

§ 64lg 1 järgi liitkaristuseks 6 aastat vangistust; 1.4. määrati Kr

MS § 485 lõike 2 kohaselt Meelis Uusenile kohtuotsuses kirjeldatud kuritegude eest Eestis täidetavaks karistuseks 6 aastat vangistust; 1.

  1. kohaldati kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni art 11 lg 1 p-i c ja arvati karistusest maha 1 aasta, 11 kuud ja 2 päeva vangistust.
  2. Teha tühistatud osas uus määrus, millega: 2.1 määrata Meelis Uuseni Norra Kuningriigis toime pandud teo eest Eestis täidetavaks karistuseks 5 aastat vangistust; 1

(7)1-16-2244 2.2 vastavalt Norra Kuningriigi Hålogalandi Apellatsioonikohtu
  1. jaanuari
  2. a kohtuotsusele lugeda karistusest kantuks Meelis Uuseni eelvangistuses viibitud aeg 26 päeva; 2.3 kandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 4 aastat 11 kuud ja 4 päeva vangistust.
  3. Muus osas jätta maakohtu määrus muutmata.
  4. Määruskaebus rahuldada.
  5. Mõista Eesti Vabariigilt Meelis Uuseni kasuks välja määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu 180 (ükssada kaheksakümmend) eurot (sh käibemaks). Kanda see summa JB (B arvelduskontole XXXXXXXXXXXXXXXXX. Edasikaebamise kord Määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Norra Kuningriigi Salteni Ringkonnakohtu
  7. juuni
  8. a otsusega tunnistati Meelis Uusen süüdi Norra karistusseadustiku § 192 lg 1 punktide a ja c ning lg 2 punkti a, § 219 lg 1 ja § 292 järgi vägistamises, lähisuhtes toime pandud korduvas kehalises väärkohtlemises ning vara tahtlikus hävitamises ja rikkumises. Teda karistati 6-aastase vangistusega. Norra Kuningriigi Hålogalandi Apellatsioonikohtu
  9. jaanuari
  10. a otsusega suurendati mõistetud karistust ja M. Uusenit karistati 6 aasta ning 6 kuu pikkuse vangistusega. Eelvangistuses viibitud aeg, s.o 26 päeva, arvati karistusaja hulka.
  12. märtsil 2016 edastas Justiitsministeerium kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 478 lg 1 alusel Harju Maakohtule Norra Kuningriigi Vanglate Ameti taotluse Hålogalandi Apellatsioonikohtu
  13. jaanuari
  14. a otsuse tunnustamiseks ja M. Uusenile mõistetud karistuse täitmise ülevõtmiseks.
  15. Harju Maakohtu
  16. märtsi
  17. a määrusega tunnistati Hålogalandi Apellatsioonikohtu
  18. jaanuari
  19. a otsuse täitmine Eesti Vabariigis lubatavaks. M. Uuseni toimepandud kuriteod kvalifitseeriti karistusseadustiku (

) § 141 lg 1, § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 203 lg 1 järgi. M. Uusenit karistati

§ 141

lg 1 järgi 5-aastase vangistusega,

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi samuti 5-aastase vangistusega ning § 203 lg 1 järgi 1-aastase vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 6 aastat vangistust. Kr

MS § 485 lg 2 kohaselt määrati Eestis täidetavaks karistuseks 6 aastat vangistust. Ära kantud karistusaeg, s.o 1 aasta, 11 kuud ja 2 päeva vangistust, arvati karistuse kandmise aja hulka. Ära kantavaks karistuseks loeti 4 aastat ja 28 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 27. aprill 2014. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 2

(7)1-16-2244
  1. Harju Maakohtu
  2. märtsi
  3. a määruse peale esitas määruskaebuse M. Uuseni kaitsja Eve Laine, kes palub maakohtu määruse resolutsiooni p 2 senises sõnastuses tühistada ja asendada see sõnastusega: “Määrata Meelis Uusenile Eestis ära kandmisele kuuluvaks karistuseks 5 aastat vangistust“, muutes resolutsioonile vastavaks ka kohtu põhjendused. Kaitsja palub jätta menetluskulud riigi kanda, mõistes Eesti Vabariigilt M. Uuseni kasuks välja valitud kaitsjale makstud tasu 360 eurot, sh käibemaks 60 eurot. Välja mõistetava summa palub kaitsja kanda pangakontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX. 4.
  4. Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni artiklist 10 tulenevalt peab karistuse täideviimise jätkamisel elukohariik pidama kinni karistava riigi poolt määratud karistuse juriidilisest iseloomust ja kestusest. Juhul, kui see karistus ei vasta oma iseloomu või kestuse poolest elukohariigi seadusele või kui seadus näeb nii ette, võib elukohariik kohtu- või halduskorras kohandada sanktsiooni karistuse või meetmega, mille selle riigi seadus näeb ette samasuguse kuriteo eest. See karistus või abinõu ei või oma iseloomu või kestuse poolest raskendada karistust, mis on määratud karistavas riigis, ega tohi ületada elukohariigi seadusega ettenähtud karistuse ülemmäära. 4.
  5. KrMS 484 lg 1 järgi, kui kohus tunnistab välisriigi kohtuotsuse täitmise lubatavaks, määrab ta kindlaks Eestis täidetava karistuse. Välisriigis mõistetud karistust võrreldakse Eesti karistusseadustikus sama teo eest ettenähtud karistusega. KrMS § 484 lg 2 järgi peab täpsustatud karistus oma olemuselt nii palju kui võimalik vastama välisriigis mõistetud karistusele. Kohus arvestab välisriigis mõistetud karistuse raskust, kuid see ei tohi ületada Eesti karistusseadustiku vastava paragrahvi sanktsioonis ettenähtud ülemmäära. KrMS § 485 lg 2 kohaselt määruses märgitakse, millises osas kohtuotsust tunnustatakse, ning määratakse kindlas täpsustatud karistus, mis viiakse täide Eestis. Kaitsja leiab, et maakohus on eiranud seisukohta, mille järgi ei mõista tunnustamismäärust tegev kohus karistust, vaid määrab kindlaks Eestis täidetava karistuse. Samuti puudus maakohtul alus süüdimõistetu tegude ümberkvalifitseerimiseks Eesti karistusseadustiku järgi (vt RKKKo nr 3-1-1-25-14, p 13). Maakohus kvalifitseeris M. Uuseni käitumise

§ 141

lg 1, § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 203 lg 1 järgi, karistas teda nende tegude eest vangistusega ning mõistis ühtlasi liitkaristuse. Kooskõlas KrMS §-s 484 lg 1 ja §-s 485 lg 2 märgituga pidanuks ta aga üksnes kontrollima, missugustele karistusseadustiku eriosa paragrahvidele süüdimõistetu teod vastavad ning määrama kindlaks Eestis täidetava karistuse. 4.3.

§ 64

lg 3 kohaselt ei tohi liitkaristus ületada mõistetud üksikkaristuste summat ega karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud raskeima karistuse ülemmäära. Kaevatava kohtumääruse kohaselt tuleb M. Uusenil ära kanda 6 aastat vangistust,

§ 141

lg 1, § 121 lg 2 ja § 203 lg 1 võimaldavad aga isikut karistada maksimaalselt 5 aasta pikkuse vangistusega. Järelikult peab M. Uusen jõustunud kohtumääruse järgi kandma ühe aasta võrra pikemat vangistust, kui see on lubatav konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ja Eesti karistusseaduse kohaselt. 5. Määruskaebusele esitas kirjaliku vastuse riigiprokurör Eve Olesk. Vastuse kohaselt leiab prokuratuur, et määruskaebus on põhjendatud ja nõustub määruskaebuses tooduga, et Harju Maakohus on M. Uusenile määranud Eestis ära kandmisele kuuluvaks karistuseks rangema karistuse, kui seadus ette näeb. Harju Maakohus on õigesti tuvastanud, et M. Uuseni poolt toimepandud kuriteod vastavad

§-de 141 lg 1, 121 lg 2 p 2, 3 ja

§ 203

lg 1 kvalifikatsioonile, kuid eelnimetatud kuritegude eest nähakse maksimaalse karistusena ette viieaastane vangistus. Seega oleks kohus pidanud määrama M. Uusenile Eestis ära kandmisele kuuluvaks karistuseks 5-aastase vangistuse, mitte 6-aastase vangistuse. KrMS § 484 lg 1 3

(7)1-16-2244 kohaselt, kui kohus tunnistab välisriigi kohtuotsuse täitmise lubatavaks, määrab ta kindlaks Eestis täidetava karistuse. Sama normi teise lause kohaselt võrreldakse välisriigis mõistetud karistust Eesti karistusseadustikus sama teo eest ettenähtud karistusega. Kuigi KrMS § 484 lg 1 näeb ette Eesti kohtule üksnes pädevuse pärast välisriigi otsuse täitmise lubatavaks tunnistamist määrata kindlaks Eestis täidetav karistus, on maakohus aga pidanud vajalikuks oma määruse resolutsiooni p-s 2 kvalifitseerida M. Uuseni teod ümber

-i järgi ning karistanud teda 6-aastase vangistusega. Lisaks on maakohus KrMS § 485 lõike 2 kohaselt määranud M. Uusenile kohtuotsuses kirjeldatud kuritegude eest Eestis täidetavaks karistuseks 6 aastat vangistust. Riigikohus on otsuse 3-1-1-25-14 punktis 13 selgitanud, et tunnustamismäärust tegev Eesti kohus ei karista isikut, kuna karistuse on juba mõistnud välisriigi kohus. Eelmärgitud otsuses on Riigikohus selgitanud, et niisuguses olukorras ei ole Eesti kohtutel alus isiku poolt välisriigis toime pandud teo ümberkvalifitseerimiseks Eesti karistusseadustiku järgi. Seega oleks Harju Maakohus pidanud määrama kindlaks karistuse, mis tuleb tal täita Eesti Vabariigis, mistõttu tuleks Harju Maakohtu 29. märtsi 2016. a määruse nr 1-16-2244 resolutsiooni punkti 2 sõnastust muuta järgmiselt: „Määrata Meelis Uusenile Eestis ära kandmisele kuuluvaks karistuseks 5 aastat vangistust.“ Samuti tuleb määruse lk 5 viimase lõike tekstist jätta välja tekst: “Kvalifitseerida Meelis Uuseni poolt toimepandud kuriteod ja karistada teda järgmiselt:

§ 141

lg 1 järgi karistada teda 5-aastase vangistustega;

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi karistada teda 5-aastase vangistustega;

§ 203

lg 1 järgi karistada teda 1-aastase vangistustega.

§ 64lg 1 järgi mõista Meelis Uusenile liitkaristuseks 6 aastat vangistust“.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Vaadanud läbi toimiku materjalid, esitatud määruskaebuse ja riigiprokuröri seisukoha, leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus tuleb osaliselt tühistada. 7. Esmalt märgib kohtukolleegium, et maakohus on õigesti tuvastanud, et kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni (edaspidi konventsioon) art-s 3 toodud üleandmise tingimised on täidetud ning arutatavas asjas ei esine KrMS §-des 436 ja 477 nimetatud kohtuotsuse tunnustamist välistavad asjaolusid. Seega on maakohus oma määruse resolutsiooni p-s 1 põhjendatult tunnistanud lubatavaks M. Uuseni suhtes tehtud Norra Kuningriigi Hålogalandi Apellatsioonikohtu 16. jaanuari 2015. a kohtuotsuse täitmise Eesti Vabariigis. Norra Kuningriigi kohtuotsuse tunnustamist ja M. Uusenile mõistetud karistuse kandmise jätkamist Eesti Vabariigis ei vaidlustata ka määruskaebuses. Kaitsja vaidlustab vaid täpsustatud ja Eestis täideviidavat karistust, mis määruskaebuse kohaselt ei vasta oma kestuselt konventsioonis, kriminaalmenetluse seadustikus ja Eesti karistusseaduses sätestatud tingimustele. 8. Ringkonnakohus selgitab, et konventsioon art 9 lg 1 kohaselt peavad elukohariigi pädevad asutused kas (

  1. a)jätkama karistuse täideviimist viivitamatult või kohtu- või halduskorras tehtava otsuse alusel artiklis 10 kehtestatud tingimustel või (
  2. b)muutma karistuse kohtu- või haldusprotsessi kaudu selle riigi otsuseks, asendades karistava riigi poolt määratud karistuse elukohariigis sama kuriteo puhul ettenähtud karistusega vastavalt artiklis 11 kehtestatud tingimustele. Mõlemale regulatsioonile on ühine, et välisriigi poolt mõistetud karistus saab võrdväärseks otsusega, nagu oleks selle mõistnud elukohariigi kohus. Norra Kuningriigi Vanglate Ametist saabunud materjalidest nähtuvalt on Norra Kuningriik taotlenud karistuse täideviimise jätkamist nii nagu on sätestatud konventsiooni art 9 lg 1 p-s a ja art-s 10 (tl 98). Karistuse muutmise küsimus konventsiooni art 9 lg 1 p b ja art 11 mõttes tuleb kõne alla vaid juhul, kui elukohariigis ei ole karistuse olemusest tulenevat võimalik seda samal kujul jätkata 4

(7)1-16-2244 ning karistava riigi poolt määratud karistus tuleb asendada elukohariigis sama kuriteo eest ettenähtud karistusega. Sellisel juhul tuleb tõepoolest karistusest täielikult maha arvestada karistatud isiku poolt kantud karistuse aeg ning elukohariigi kohus määrab kindlaks asendatud karistuse alguse aja. Arutatavas asjas on aga võimalik Norra Kuningriigis mõistetud vangistuse täideviimist Eesti Vabariigis jätkata.
  1. Eeltoodust tulenevalt kuulub käesoleval juhul kohaldamisele konventsiooni art
  2. Konventsiooni art 10 lg 1 kohaselt peab karistuse täideviimise jätkamisel elukohariik pidama kinni karistava riigi poolt määratud karistuse juriidilisest iseloomust ja kestusest. Artikkel 10 lg 2 sätestab, et juhul kui see karistus ei vasta oma iseloomu või kestuse poolest elukohariigi seadusele või kui seadus näeb nii ette, võib elukohariik kohtu- või halduskorras kohandada sanktsiooni karistuse või meetmega, mille selle riigi seadus näeb ette samasuguse kuriteo eest. Sama sätte
  3. lause kohaselt ei tohi kohandatud karistus oma iseloomu või kestuse poolest raskendada karistust, mis on määratud karistavas riigis, ega tohi ka ületada elukohariigi seadusega ette nähtud ülemmäära. Nimetatud põhimõtted on sätestatud ka KrMS §-s
  4. Kui kohus tunnistab välisriigi kohtuotsuse täitmise lubatavaks, määrab ta kindlaks Eestis täidetava karistuse (KrMS § 484 lg 1 ls 1). Täpsustatud karistus peab oma olemuselt nii palju kui võimalik vastama välisriigis mõistetud karistusele ning kohus arvestab välisriigis mõistetud karistuse raskust, kuid see ei tohi ületada Eesti karistusseadustiku vastava paragrahvi sanktsioonis ettenähtud ülemmäära (KrMS § 484 lg 2).
  5. Maakohus on iseenesest õigesti arvestanud Norra Kuningriigi Hålogalandi Apellatsioonikohtu otsuses toodud faktilisi asjaolusid ning hinnanud M. Uuseni poolt toimepandud kuriteod vastavaks

§ 141lg 1, § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 203 lg 1 kvalifikatsioonile.

Kaitsja on aga asjakohaselt märkinud, et

§ 141

lg 1, § 121 lg 2 ja § 203 lg 1 võimaldavad isikut karistada maksimaalselt 5 aasta pikkuse vangistusega ning

§ 64

lg 3 kohaselt ei tohi liitkaristus ületada mõistetud üksikkaristuste summat ega karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud raskeima karistuse ülemäära. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus määras M. Uusenile Norra Kuningriigi Hålogalandi Apellatsioonikohtu otsuses kirjeldatud kuritegude eest Eestis täidetavaks karistuseks 6 aastat vangistust. Tulenevalt konventsiooni art 10 lg-st 2, KrMS § 484 lg-st 2,

§ 64lg-st 3 tuleb määrata M.

Uusenile Norra Kuningriigi Hålogalandi Apellatsioonikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsuses kirjeldatud kuritegude eest Eestis täidetavaks karistuseks 5 aastat vangistust.
  3. Maakohus on ka ekslikult kohaldanud konventsiooni artiklit 11 (karistuse muutmine, vt määruse p 9), arvestades karistusest maha Norra Kuningriigis juba kantud karistuse (s.o alates karistuse kandmisele asumisest
  4. aprillil 2014 kuni maakohtu määruse tegemiseni
  5. märtsil 2016), kuid lugenud samal ajal muudetud karistuse kandmise alguseks
  6. aprilli
  7. Seega on maakohus alusetult Norra Kuningriigis mõistetud karistust 1 aasta, 11 kuu ja 2 päeva võrra vähendanud. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada ka osas, millega kohaldati kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni art 11 lg 1 p-i c ja arvati karistusest maha 1 aastat, 11 kuud ja 2 päeva vangistust. Kuivõrd tunnustamismääruse tegemine kujutab endast üksnes tõdemist, et Eesti riik on välisriigi kohtu tehtud etteheitega päri ja peab seda Eesti õigusruumis kehtivaks ning tegemist ei ole isiku karistamisega (vt ka RKKKo 3-1-1-25-14 p 13), siis ei ole tegemist isiku olukorra raskendamisega. Samuti nähtub teistmisemenetluses kaitsja esitatud Tallinna Vangla õiendist, et vaatamata maakohtu määruse eksitavale sõnastusele, on vangla arvestanud karistuse pikkust õigesti (tl 124). 5

(7)1-16-2244
  1. Asjakohane on ka kaitsja ja prokuröri seisukoht, et KrMS § 484 lg 1 teise lause kohaselt tuleb karistust kindlaks määrates küll võrrelda välisriigis mõistetud karistust Eesti karistusseadustikus sama teo eest ettenähtud karistusega, aga see ei tähenda, et tunnustamismäärust tegev Eesti kohus isikut karistab, kuna karistuse on juba mõistnud välisriigi kohus. Samuti ei ole maakohtul alust Norra Kuningriigis toime pandud teo ümberkvalifitseerimiseks Eesti karistusseadustiku järgi. Maakohus peab küll välisriigis mõistetud karistust võrdlema Eesti karistusseadustikus sama teo eest ettenähtud karistusega, kuid maakohus ei saa teha otsustust Norra Kuningriigis toime pandud teo ümberkvalifitseerimiseks (RKKKo nr 3-1-1-25-14, p 13).
  2. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et Harju Maakohtu
  3. märtsi
  4. a määruse resolutsiooni punkt 2 ei ole tervikuna kooskõlas konventsiooni ja kriminaalmenetlusseadustiku sätetega, mistõttu tuleb maakohutu määrus selles osas tühistada. Osas, millega tunnistati lubatavaks M. Uuseni suhtes tehtud Norra Kuningriigi Hålogalandi Apellatsioonikohtu
  5. jaanuari
  6. a kohtuotsuse täitmise Eesti Vabariigis, loeti M. Uuseni karistuse kandmise alguseks 27.04.2014 ning mõisteti M. Uusenilt välja menetluskulud (s.o maakohtu määruse p-d 1, 3 ja 4), tuleb maakohtu määrus jätta muutmata.
  7. Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 ja §-st 390 leiab ringkonnakohus, et kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu määrus tuleb tühistada osas, millega kvalifitseeriti M. Uuseni toimepandud kuriteod ümber

§ 141lg 1, § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 203 lg 1 järgi; karistati M.

Uusenit

§ 141

lg 1 järgi 5-aastase vangistusega,

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 5-aastase vangistusega ning § 203 lg 1 järgi 1-aastase vangistusega; mõisteti M. Uusenile

§ 64lg 1 järgi liitkaristuseks 6 aastat vangistust; määrati Kr

MS § 485 lõike 2 kohaselt Meelis Uusenile kohtuotsuses kirjeldatud kuritegude eest Eestis täidetavaks karistuseks 6 aastat vangistust; kohaldati kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni art 11 lg 1 p-i c ja arvati karistusest maha 1 aasta, 11 kuud ja 2 päeva vangistust (s.o maakohtu määruse resolutsiooni

  1. punkt tervikuna). Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue määruse, millega määrab M. Uuseni poolt Norra Kuningriigis toime pandud teo eest Eestis täidetavaks karistuseks 5 aastat vangistust; vastavalt Norra Kuningriigi Hålogalandi Apellatsioonikohtu
  2. jaanuari
  3. a kohtuotsusele lugeda karistusest kantuks M. Uuseni eelvangistuses viibitud aeg 26 päeva; kandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 4 aastat 11 kuud ja 4 päeva vangistust. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata.
  4. Kaitsja on esitanud taotluse, milles palub süüdimõistetule hüvitada määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 360 eurot, sh käibemaks 60 eurot. Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud Riigikohtu lahendiga nr 3-1-2-4-16 tutvumiseks ja suuliseks konsultatsiooniks määruskaebuse osas Tartu Vanglas 1 tund ning määruskaebuse koostamiseks 2 tundi. Advokaadi ühe töötunni hind on 100 eurot, millele lisandub käibemaks. KrMS § 187 lg 1 kohaselt kannab määruskaebuse lahendamise menetluses kohtumääruse tühistamise korral menetluskulud riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale või esindajale makstud tasu ja muud vajalikud kulud käsitatavad menetluskuluna üksnes osas, milles need on mõistliku suurusega. Ringkonnakohus peab tervikuna põhjendatuks Riigikohtu lahendiga tutvumiseks ja suuliseks konsultatsiooniks Tartu Vanglas kulunud aega (1 tund). Arvestades aga asjaolu, et kaitsja määruskaebuses esitatud seisukohad ja nende õiguslikud põhjendused kattuvad osalt teistmisavalduses esitatud seisukohtade ja argumentidega ning osalt Riigikohtu otsuses toodud seisukohtadega, siis leiab ringkonnakohus, et kaitsjal ei saanud määruskaebuse koostamiseks kuluda rohkem kui 0,5 tundi. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks määruskaebemenetluses osutatud õigusabi eest kokku 1,5 tundi. Kaitsja tunnitasu on mõistliku suurusega. Seega tuleb Eesti Vabariigilt M. Uuseni kasuks välja mõista määruskaebemenetluses 6

(7)1-16-2244 valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu summas 180 eurot, sh käibemaks 30 eurot. Lähtudes M. Uuseni kaitsja taotlusest, tuleb riigil see summa tasuda JB arvelduskontole. /allkirjastatud digitaalselt/ 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.