KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Määruse tegemise aeg ja koht 21.02.2017, Tallinn Haldusasja number 3-16-2470 Haldusa

§ 121lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AN esitas 01.12.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles märkis, et Tallinna Vangla esimese üksuse sektsioonis 1-4 ei vasta elukambri, koridori ja jalutusbokside tingimused ning suurus nõuetele. Kaebaja taotles õigusvastasuse tuvastamist, eesmärgiks oli hilisema kahjunõude esitamine.
2. Tallinna Halduskohus jättis 15.12.2016 määrusega kaebuse käiguta.

§ 44

lg 1 järgi võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Kaebaja on esitanud kohtule üldsõnalise pöördumise, milles palub tunnistada õigusvastaseks elukambri, koridori ja jalutusbokside tingimused ning pindala (ruutmeetrid), kuna need ei vasta nõuetele. Kaebaja ei saa kohtu poole pöörduda üldistes huvides, et vangla tingimused ei vasta nõuetele. Kaebaja ei ole täpsemalt kirjeldanud, millised tingimused ning millise perioodi jooksul ei vastanud nõuetele.

§ 38lg 1 p 7 alusel peab kaebaja märkima kaebuses selle faktilise põhistuse.

Tallinna Vangla esitas vastuseks kohtunõudele kaebaja 36 märgukirja, teabenõuet 3-16-2470 ja taotlust. Kohtul ei ole võimalik hakata kaebaja poolt vanglale esitatud pöördumisest tuletama kaebaja võimalikku õiguste rikkumist. Kaebaja peab ise kohtule kaebust esitades märkima, millised on need tingimused, mis tema õigusi rikuvad. Seega tuleb kaebajal kohtule teatada, milliseid konkreetseid tingimusi (sh kambri, jalutusboksi või koridori suurus) ta oma õigusi rikkuvaks peab ja millise perioodi jooksul.

1. Kaebaja teatas 26.12.2016 kohtule, et tal ei ole nii palju paberit ja pastakat, et kõike lahti seletada. Palus korraldada kohtuistung. Kaebaja ei saa aru, mida kohus tahab. Kaebaja palus talle anda riigi õigusabi.
2. Tallinna Halduskohus jättis 15.02.2017 määrusega riigi õigusabi taotluse rahuldamata riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 1 alusel ja tagastas kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 121 lg 1 p 2 alusel. Kaebaja ei püüdnudki kirjeldada kinnipidamistingimuste puudusi, mis võiksid rikkuda tema õigusi, vaid taotles advokaadi abi ilma sellekohast vajadust põhjendamata. Advokaat ei saa hakata kaebaja eest välja mõtlema, mis võiks riivata kaebaja õigusi – neid faktilisi asjaolusid peab kaebaja oskama ise välja tuua. Halduskohtul on selgitamiskohustus, mille kohus on täitnud 15.12.2016 määrusega kaebuse käiguta jätmisel. Kaebaja taotlus tunnistada õigusvastaseks elukambri, koridori ja jalutusbokside tingimused ning pindala (ruutmeetrid), kuna need ei vasta nõuetele, on üldsõnaline. Ehkki Riigikohus möönis 08.12.2016 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-55-16 (p 11), et kambrite nõuetekohasuse põhjendamise kohustus lasub vanglal, ei ole praegu kaebaja ja vangla poolt esitatu põhjal võimalik järeldada kaebaja subjektiivsete õiguste riivet. Kaebaja üksnes viitab vanglale esitatud pöördumistele ja selgitab, et kinnipidamistingimused ei vasta nõuetele. Need viited on liiga deklaratiivsed selleks, et kohus saaks hakata kaaluma kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist (

§ 44lg 1).

Seega ei ole kaebaja kohtu 15.12.2016 määruses esile toodud puudusi kõrvaldanud. Kohtul on küll selgitamiskohustus, kuid kohus ei saa hakata ise kaebaja eest kaebuse aluseid ja põhjendusi välja mõtlema. Kohus ei pidanud vajalikuks jätta kaebust teistkordselt käiguta, sest kaebaja poolt halduskohtule esitatud arvukates kaebemenetlustes ei ole kaebaja kaebuse ega määruskaebuse käiguta jätmisel puudusi kõrvaldanud. 5. AN esitas Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu 15.02.2017 määruse peale määruskaebuse, milles kinnitas jäämist halduskohtule esitatud taotluste juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ning

§ 201lg-le 4 ja § 203 lg-le 2 tuginedes ei pea vajalikuks neid korrata.

Halduskohus ei viidanud puuduste kõrvaldamise vajadust sedastades üldsõnaliselt seaduse normidele, vaid andis konkreetsed ja õigusteadmisteta isikule arusaadavad juhised, mida kaebajal tuleb puuduste kõrvaldamiseks ette võtta. Seega ei ole usutav AN väide, et ta ei saanud aru, mida halduskohus temalt tahtis. Kaebaja on võimeline ennast kirjalikult väljendama ning tal puudub õigus nõuda kaebuse faktilise aluse kirjapanemiseks korraldava kohtuistungi läbiviimist. Arvestades kaebaja esitatavate avalduste arvu, pole tõsiseltvõetav tema väide, et kinnipidamistingimuste puuduste kirjeldamist takistab paberi ja pastaka puudumine. Pigem on usutav see, et kaebaja jättis puudused kõrvaldamata lootusest, et kohtuasja saab menetleda temale mugavamal ning elementaarsetki pingutust mittenõudval moel. See, et kohtud on osadel juhtudel pidanud võimalikuks sisuliselt lahendada mõnest lausest või sõnast koosnevaid kaebusi, nõudmata 2