← Eesti

3-11-1509/189

Obsah (9)§ 184§ 37§ 46§ 158§ 162§ 104§ 101§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 16. oktoober 2015, Tallinn Haldusasja number 3-11-1509 OÜ Tregeron kaebus Sauga Vallaval

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, lg 1 p 9). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Sauga Vallavalitsus kehtestas 30.11.1998 korraldusega nr 734 Tammiste külas „Tiigi, Kalda ja Tammiste Aasa katastriüksuse detailplaneeringu“ (edaspidi ka Tammiste Aasa DP), mille alusel rajati Sauga vallas Pärnu jõe äärde Uuemetsa elurajoon. Sauga Vallavalitsuse 20.03.
  2. a korraldusega nr 64 kehtestati Tammiste Aasa DP muudatused (kanalisatsiooni ühendamine Sindi-Pärnu survekanalisatsioonitrassiga; elamurajooni veevarustus Reiu-Pärnu veemagistraalist). Sauga Vallavolikogu 27.03.2009 määrusega nr 15 kehtestati Sauga valla üldplaneering Tammiste küla osas. Planeeringu seletuskirja p-s 2.
  3. sätestati, et kehtima jäävad tabelis 10 esitatud detailplaneeringud. Järgnevalt on Sauga Vallavalitsus andnud järgmised korraldused: 1) Sauga Vallavalitsuse 04.12.2009 korraldus nr 332 DP algatamise kohta (I kd, tl 27) Uuemetsa Ranna, Uuemetsa Jõe ja Uuemetsa tänava kinnistul, sh maa sihtotstarbe muutmiseks; 2

(24)3-11-1509 2) Sauga Vallavalitsuse 18.06.2010 korraldus nr 182 (I kd, tl 38) DP algatamine Karukella 1 ja Vesikaare tee 24 osas; liitmine Uuemetsa Ranna, Uuemetsa Jõe ja Uuemetsa tänava kinnistu DP koosseisu (eesmärgiks kanal ja parkla); 3) Sauga Vallavalitsuse 22.02.2011 korraldus nr 54 (I kd, tl 42) Uuemetsa Ranna kinnistu jagamine reaalosadeks, sihtotstarbe muutmine; 4) Sauga Vallavalitsuse 12.05.2011 korraldus nr 119 (I kd, tl 46), millega tunnistati kehtetuks 04.12.2009 korraldus nr 332 18.06.2010 korraldus nr 182, 22.02.2011 korraldus nr 54 ja lõpetati detailplaneeringu menetlus.
  1. Kaebajad esitasid 17.06.2011 Tallinna Halduskohtule kaebused, mis 17.01.2012 ühte menetlusse liideti (I kd, tl 190–195) ning 07.07.2014 kaebuse tervikteksti (III kd, tl 70–79). 2.
  2. Tallinna Halduskohus võttis
  3. märtsi
  4. a määrusega menetlusse OÜ Laxori ja OÜ Tregeron kaebused Sauga Vallavalitsuse
  5. mai
  6. a korralduse nr 119 p 1 tühistamiseks osas, millega tunnistati kehtetuks Sauga Vallavalitsuse
  7. detsembri
  8. a korraldus nr 332 ning OÜ Laxori ja E. S kaebused Sauga Vallavalitsuse
  9. mai
  10. a korralduse nr 119 p 1 tühistamiseks osas, millega tunnistati kehtetuks Sauga Vallavalitsuse
  11. juuni
  12. a korraldus nr
  13. 2.
  14. 10.05.2012 määrusega (III kd, tl 1) võttis kohus menetlusse OÜ Laxori, OÜ Tregeron, T. R, R. K, A. S, J. L, K. Ki, R L, T. T, D K, M Su, M. K, M V, L. J, A. J, E. S, D. K ja V. Š kaebus Sauga valla kohustamiseks tagada avalik juurdepääs Pärnu jõe kallasrajale Kasteheina ja Karukella tänavatelt ning autode ümberkeeramiskoht. 2.
  16. mai 2012 määrusega eraldas kohus E. M kaebuse eraldi haldusasjaks (III kd, tl 43). 2.
  17. Haldusasja menetlus on olnud peatatud lepitusmenetluse tõttu (29.05.2012 määrus; III kd, tl 43–44) ligikaudu 20 kuuks ja lõpetatud lepitusmenetluse ebaõnnestumise tõttu (III kd, tl 52). 2.
  18. Kohus on lõpetanud menetluse kaebusest loobumise tõttu OÜ Laxori, T. T, E. S, H. S ja K. T osas ning eraldanud menetluse E. M osas. 2.
  19. Kohus jätkas kaebuse tervikteksti arvestades 09.10.2014 määrusega menetlust järgmiste kaebajate ja nõuete osas: OÜ Tregeron tühistamisnõue Sauga Vallavalitsuse 12.05.2011 korralduse nr 119 tühistamiseks osas, milles tunnistati kehtetuks Sauga Vallavalitsuse 04.12.2009 korraldus nr
  20. Kaebajate OÜ Tregeron, T. R, R. K, A. S, J. L, K. K, R L, D K, M S, M. K, M. V, L. J, A. J, D. K, V. Š nõue kohustada Sauga valda kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest tegema vajalikud toimingud, et oleks tagatud vaba avalik juurdepääs Pärnu jõe kallasrajale üle Piibelehe 1a kinnistu Kasteheina tänavate mõttelise pikenduse kaudu ja üle Karukella 8a Karukella tänava mõttelise pikenduse kaudu vastavalt lisaks 3 olevale plaanile ning kaebuse p 38 tingimustele. Alternatiivselt, kui selle aja jooksul Piibelehe 1a ja Karukella 8a kinnistu omanikega vajalikku lepingut ei sõlmita, kohustada vastustajat alustama sundvõõrandamismenetlust Pärnu jõe kallasrajale vaba avaliku juurdepääsu tagamiseks. Kaebuse tervikteksti p 38 kohaselt peavad kaebajad silmas, et esmalt kohustatakse vastustajaid kindlaks määratud ajaperioodi jooksul tegema kindla eesmärgi saavutamiseks suunatud toiminguid, jättes vastustajale vaba valiku otsustamaks, milliseid toiminguid ja millal vastustaja täpselt teeb ning vastava ajaperioodi jooksul eesmärgi mittesaavutamisel kohustab läbi viima kindlat haldusmenetlust (sundvõõrandamismenetlust). 3
(24)3-11-1509 2.
  1. M. V osas lõpetas kohus menetluse kaebusest loobumise tõttu 06.08.2015 määrusega.
  2. Vastustaja esitas vastuse kaebusele ja selle täiendusele (05.09.2014, 18.02.2015) ning vaidleb kaebusele vastu. Kolmandad isikud M.A (05.09.2014;18.02.2015; 02.03.2015 seisukohad) ja E E (22.01.2015; 18.02.2015; 02.03.2015 seisukohad) vaidlevad kaebusele vastu. Kaasatud haldusorgan (Pärnu maavanem) on oma seisukohad esitanud 30.10.
  4. Asjas 04.02.2015 toimunud kohtuistungil nõustusid menetlusosalised menetluse jätkamisega kirjalikus menetluses ning kohus määras asjas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja (22.04.2015).
  5. Asja arutava koosseisu muutumise tõttu tühistas kohus 10.03.2015 määrusega kohtuotsuse teatavaks tegemiseks määratud aja ning andis menetlusosalistele tähtaja kohtukoosseisu muutumisega seonduvate taotluste (sh taandamisavaldused) ja seisukohtade esitamiseks. Kohus määras kaebajate taotlusel asja uue arutamise kohtuistungil ning istungi ajaks 26.08.
  6. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  7. Kaebajad on kohustamisnõudega seoses esitanud järgmised seisukohad. 6.
  8. Kehtiv Tammiste Aasa detailplaneering näeb planeeringualale ette elamud, juurdepääsuteed ning Pärnu jõe kaldaalale supelranna ala, pargi ja haljasala, reguleerides Uuemetsa elurajooni avalike alade kasutamist – mh vaidlusaluse Pärnu jõe kallasraja äärse Uuemetsa Ranna kinnistu avaliku kasutamise. Kohalik omavalitsus peab tagama enne 01.07.2015 kehtinud planeerimisseaduse (PlanS v.r) § 4 lg 2 p 3 kohaselt kehtestatud planeeringute järgimise ja 01.08.2014 jõustunud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 38 lg 7 kohaselt planeeringutega avaliku juurdepääsu kallasrajale. See ei tähenda mitte üksnes sobiva planeeringu kehtestamist, vaid ka avaliku juurdepääsu tegelikku tagamist. 6.
  9. Tammiste Aasa detailplaneeringu jooniselt 3 „Planeeringu koondplaan“ nähtub pargi (tähis HP) ja suplusranna (tähis PR) rajamine ning et Karukella tänav lõppeb tupikteega rannaalal ja Kasteheina tänav viib läbi pargi suplusranda. Tammiste Aasa DP jooniselt 4 „Tehnovõrkude “ nähtuvad planeeritavate teedena rajatavad Karukella ja Kasteheina teed. Detailplaneeringu seletuskiri näeb ette rannaala korrastamise suplemiseks (seletuskirja p 3), tupikteede otsade kujundamise taskutega (p 3) ja et kruntide lähiterritooriumil on ette nähtud heakorratööd, järkjärguline pargistamine ning et nimetatud territoorium on hoonestusõiguse plaanil tähisega HP ja HA (p 5). DP ala kulgeb joonistelt nähtuvalt Pärnu jões, hõlmates endist Uuemetsa Ranna kinnistut. DP seletuskirja ja jooniste (nr 3 ja 4) kohaselt on rannaala ette nähtud suplusranna ja pargina ning kaldaalale juurdepääs on lahendatud Karukella ja Kasteheina tänavate kaudu. 6.
  10. Vastustaja pole tõendanud haldusakti olemasolu, mis reguleeriks Tammiste Aasa detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist ning pole toimunud PlanS §-s 27 sätestatud planeeringu kehtetuks tunnistamise menetlust. Kohalik omavalitsus ei saa loobuda planeeringu elluviimisest meelevaldselt. Väär ja faktiliste asjaoludega vastuolus on väide, et juurdepääsude realiseerimine on faktiliselt võimatu. 6.
  11. DP lahenduse ja ebakõlade tõlgendamine kaebajate kahjuks ei tulene seadusest. Samuti ei vastuta kaebajad dokumentide säilitamise eest, mis on haldusorgani ülesanne (PlanS v.r § 28). 6.
  12. Vastustaja ei ole taganud juurdepääsu kallasrajale ega esitanud kohtule ühtegi tõendit, millest nähtuks, et vastustaja oleks teinud samme kallasrajale juurdepääsude määramiseks, kas maaomanikega kokkuleppe saavutamisega või haldusmenetluse raames. Seda ei ole vald 4
(24)3-11-1509 kinnitatud ka kaebajate korduvate järelepärimiste peale ning on oma käitumisega näidanud, et ei kavatse kehtiva detailplaneeringu elluviimiseks midagi teha. 6.
  1. Rannaala kasutamine on olnud takistusteta kuni 2009.a suveni, mil algasid ebaseaduslikud ehitustööd ja liikumise takistamine. 19.04.2012 korraldusega nr 148 tühistas ja muutis vald Korraldust nr 119 nii, et detailplaneeringute menetlemise algatamise osa Ranna kinnistu jagamiseks tunnistati kehtetuks. Seejärel Rannaala jagati ära ilma detailplaneeringuta. 6.
  2. KASVS § 3 lg 1 p 9 sätestab kinnisasja sundvõõrandamise lubatavuse ühe eesmärgina veekogule juurdepääsu loomise ning p 10 avaliku supelranna rajamise. KOV-le sundvõõrandamise õigust andev norm (KASVS § 3 lg 1 p 9 ja p 10, § 4 lg 4) on pädevusnorm, mis ühtlasi kohustab haldusorganit teatud elulistes situatsioonides ja õigusliku aluse olemasolul seda õigust kasutama.
  3. Kaebaja OÜ Tregeron väidab seoses tühistamisnõudega järgmist. 7.
  4. Vastustaja algatas 04.12.2009 korraldusega nr 332 uue DP koostamise, mille reguleerimisese hõlmab ka OÜ-le Tregeron kuuluvat Pääsusilma tn kinnistut. Lähteülesanne ei jätnud kahtlust selles, et Rannaala määratakse olulises osas avalikku kasutusse ja tagatakse vajalikud juurdepääsud Kasteheina ja Karukella tn kinnistutelt. Korraldus nr 119, mille punktiga 1 tunnistati kehtetuks Korraldus 332, oli pärast 1, 5 aastat toimunud menetlust üllatuslik. OÜ Tregeron soovib, et juurdepääs kallasrajale rajataks üle temale kuuluva Pääsusilma tn kinnistu ja et see kulgeks edasi Karukella tn 8a ja Piibelehe tn 1a kinnistutele nagu seda nägi ette menetletav detailplaneering. 7.
  5. Korraldus nr 332 tunnistati kehtetuks pärast ca 1,5 aasta pikkust menetlust, mis hõlmas kaht eskiisi, kaht avalikku arutelu, erinevate huvigruppide mitmeid kirjalikke ja põhjalikke seisukohti rannaala kasutusviiside ja Pärnu jõe kallasrajale juurdepääsu kohta. Kohalikul omavalitsuse ulatuslikust diskretsiooniruumist hoolimata peab haldusorgani tegevus ka planeerimismenetluses olema järjepidev ja lihtsasti mõistetav ning tagama õiguskindluse. Planeeringu lõpuni menetlemisest loobumine võimaldas rannaalast moodustada (valla aktsepteerimisel) eraldi 4 kinnistut, mis on funktsionaalselt ja õiguslikult ühendatud külgnevate elamukinnistutega (v.a Karukella 8a osas). Vald on põhjendusteta ja avalikku huvi arvestamata võimaldanud avalikus kasutuses olnud juurdepääsud kallasrajale sulgeda. 7.
  6. Vastustaja on jätnud arvestamata avaliku huvi ja erinevad erahuvid. Elurajooni valdav elanikkond on soovinud Rannaala jätmist valdavalt avalikku kasutusse, olles seejuures valmis kompromissiks, mille järgi kuni pool kinnistust (elamukinnistute poolne serv) jagatakse ning liidetakse Rannaala äärsete elamukinnistutega vastavalt Rannaala omanike soovile. Korraldusest ei nähtu avalike huvide arvestamist. Erinevate huvigruppide erimeelsuste lahendamine ongi detailplaneeringu ülesanne, mitte planeeringu menetlemisest loobumise alus. 7.
  7. Korralduses puuduvad kaalutlused ja motivatsioon, millest nähtuks detailplaneeringu menetlemise võimatus ning ülekaalukas huvi, mis tingis planeerimismenetluse lõpetamise.
  8. Vastustaja (Sauga vald) peab ekslikuks seisukohta, et Tammiste Aasa DP kehtib ning leiab, et isegi, kui kohus asub seisukohale, et Tammista Aasa DP kehtib ja tuvastab vaatamata jooniste ebaselgusele, milline on planeeringuga ette nähtud konkreetne ruumiline lahendus, puudub vastustaja hinnangul alus kohustada valda realiseerima (äärmuslikul juhul isegi sundvõõrandamise menetluse kaudu) ruumilist lahendust, mis lähtus tänaseks oluliselt muutunud faktilisest olukorrast. 8.
  9. Juurdepääsu saavutamine kallasrajale just konkreetsetes kohtades ei ole kallasrada puudutava õigusliku regulatsiooni kontekstis realiseeritav subjektiivne õigus. Subjektiivne 5
(24)3-11-1509 õigus hõlmab kallasraja kasutamist ja üldist juurdepääsu kallasrajale, mitte juurdepääsu konkreetses meeldivaimas asukohas. Käimas on Sauga valla üldplaneeringu menetlus, mille raames kuuluvad muuhulgas arutamisele ja lahendamisele ka Pärnu jõe kallasrajale juurdepääsude põhimõtted. Eskiislahenduse kohaselt tuleb arutamisele ka ettepanek näha ette juurdepääs kallasrajale kõigist võimalikest teeotstest, sh Tammiste külas ja vaidlusalusel rannaalal vaidlusaluste tänavate kaudu, arvestades avalikke ja erahuve. 8.
  1. Esitatud tühistamisnõude osas leiab vastustaja et see vastab haldusaktile kehtestatud nõuetele ning sisaldab põhjendusi. Planeeringu algatamise korraldusest ei saa tekkida veel kaitstavat usaldust planeeringu kehtestamise suhtes.
  2. Kolmandatest isikutest on seisukohad esitanud M. A ja E. E. 9.
  3. Kolmas isik M.A (Piibelehe tn 1a kinnistu omanik) leiab, et kaebajatel puuduvad subjektiivsed õigused, mida saaks kohtumenetluses kaitsta. Kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda detailplaneeringu täitmist, isegi kui see kehtiks või kui selle sisu oleks välja selgitatud. Detailplaneering annab õigustatud isikule (nagu kinnistu omanik) kinnistu teatud viisil kasutamiseks või õiguse (nagu ehitusõigus) realiseerimiseks. Kinnistu omaniku õigusele kasutada kinnistut lähiaastatel teatud viisil ei vasta kolmandate isikute õigus nõuda detailplaneeringu realiseerimist. Kaebajatel puudub ka subjektiivne õigus nõuda halduskohtumenetluses avalikku juurdepääsu kallasrajale kaebajate poolt valitud kohas. Igaühel on õigus liikuda kallasrajal just nende kohtade kaudu, kus selline võimalus on loodud. Kehtestatud detailplaneeringute järgimise kohustus ei hõlma KOV-i kohustust tagada detailplaneeringute elluviimine. Kaebajad ei ole kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) tähenduses sundvõõrandamismenetluse osalised ega saa sundvõõrandamist taotleda. Sundvõõrandamise eeldused KASVS § 3 lg 1 järgi ei ole käesoleval juhul täidetud. Tammiste aasa DP ei kehti ega ole kunagi kehtinud rannaalal. Üldplaneeringukohane ala M-24 ei hõlma Tammiste küla Pärnu jõega piirnevat ala, sh tänast Piibelehe 1a kinnistut. DP sisu on ebaselge ning DP selle vastuolude tõttu tühine. DP ei saa rohkem kui 15 a pärast selle vastuvõtmist olla enam ehitustegevuse ja maakasutuse aluseks, so realiseeritav. OÜ-l Tregeron puudub kaebeõigus tühistamisnõude esitamiseks. Juriidilisel isikul ei saa olla subjektiivset õigust omada juurdepääsu kallasrajale. Sauga Vallavalitsus on liiatigi taganud kallasrajale juurdepääsu ning kaebaja subjektiivsete õiguste tagamiseks ei oleks vajalik täiendava detailplaneeringu kehtestamine või täiendavate juurdepääsude loomine. Sisuliselt on tegemist naabrusvaidlusega (soov liikuda üle kolmanda isiku kinnistu). Mahukas ja koormav planeerimismenetlus ei oleks selleks sobiv abinõu. 9.
  4. Kolmas isik E E (Karukella 8a kinnistu omanik) on seisukohal, et planeeringuga hõlmatud ala ei ulatu endisele Uuemetsa Ranna kinnistule. Kohtule ei ole esitatud ühtegi dokumenti, mida võiks käsitleda Sauga Vallavalitsus 30.11.1998 korraldusega nr. 734 kehtestatud detailplaneeringu dokumentidena. Isegi kui esitatud dokumentidest järeldub, et planeeringuala ulatuks endisele Uuemetsa Ranna kinnistule, siis nendelt dokumentidelt ei nähtu, et selle detailplaneeringuga oleks määratud avalik juurdepääs kallasrajale. Esitatud joonistest ega seletuskirjadest ei nähtu mingit tegevuskava juurdepääsu tagamise elluviimiseks ega ka puudutatud isikute kokkuleppeid. Kohaliku omavalitsuse kohustus piirdub kallasrajale juurdepääsu tagava planeeringu menetlemisega. Esitatud kohustamiskaebust rahuldades sekkuks kohus liigselt KOV-i diskretsioonipädevusse ja selline kohtuotsus poleks täidetav. 6
(24)3-11-1509 Esitatud tühistamiskaebus ja kohustamiskaebus on vastuolus – kui kaebaja on seisukohal, et Sauga Vallavalitsus 30.11.1998 korraldusega nr 734 kehtestatud detailplaneeringuga on juurdepääs kallasrajale ette nähtud, siis on arusaamatu, miks kaebaja soovib samal eesmärgil uue detailplaneeringu kehtestamist (soovib korralduse nr 119 p 1 tühistamist osas, millega tunnistati kehtetuks korraldus 332 ehk detailplaneeringu algatamine mh OÜ-le Tregeron kuuluva Pääsusilma tn kinnistu osas). Korraldusega nr 332 algatatud detailplaneeringu menetluse jätkamine kaebaja poolt esitatud eesmärgil ei ole see vajalik ega põhjendatud. Korraldusega nr 332 algatatud detailplaneeringu eesmärk ei olnud kallasrajale juurdepääsu määramine. Seadus ei näe ette, et juurdepääs kallasrajale peaks olema tagatud igalt jõeäärselt kinnistult. KeÜS § 38 lg-s 7 sätestatud juurdepääs määratakse avalikes huvides, mitte mingi kindla isikute grupi huvides.
  1. Kaasatud haldusorgan (Pärnu maavanem) on seisukohal, et vaidlusalusel alal kehtib Sauga Vallavalituse 30.11.1998 korraldusega nr 734 kehtestatud Tammiste Aasa detailplaneering. Detailplaneeringus on määratud juurdepääsuteed Pärnu jõe kaldale ja sellega loodud eeldus pääsemiseks sinna planeeritud supelranna-, pargi- ja haljasalale. Planeeringuala jääb Pärnu maakonna planeeringut täpsustava teemaplaneeringuga „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ (kehtestatud Pärnu maavanema
  2. mai 2003 korraldusega nr 80) määratud väärtuslikule maastikule – Niidu Tammiste Metsamaastik, samuti kauniks veeteelõiguks määratud Pärnu jõe kaldale, seega peab nendel aladel arvestama ka maakonnaplaneeringus sätestatud tingimustega maastikuväärtuste säilimiseks. Kuna Tammiste Aasa detailplaneeringu lahendus oli olemas juba maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu koostamise ajal, siis detailplaneeringus määratud juurdepääsuteede rajamine ja juurdepääsude tagamine ei ole vastuolus maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga. Pärnu maavanem on juhtinud ka Sauga vallavalitsuse tähelepanu vaidlusalusel maa-alal kehtivatele piirangutele (08.01.2010 kirjas nr 2.1-1/09/2042 ja 22.12.2011 kirjas nr 2.1-6/1156). Tammiste Aasa detailplaneeringut ei ole kehtetuks tunnistatud. Pärnu maavanemale teadaolevalt uut detailplaneeringut selle piirkonna kohta kehtestatud pole. Seega on detailplaneeringu järgimine kohustuslik kuni pole kehtivat planeeringut kehtetuks tunnistatud või uut detailplaneeringut kehtestatud. Samale alale planeeringute algatamine ei tekitata, muuda ega lõpeta õigussuhteid. PlanS v.r § 4 lg 2 kohaselt on planeerimisalase tegevuse korraldamine oma haldusterritooriumil kohaliku omavalitsuse pädevuses, kelle ülesandeks on tagada ka maakasutuse ja ehitamise aluseks vajalike planeeringute olemasolu, samuti kõikide avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine planeeringute kehtestamise eeldusena. KOHTU PÕHJENDUSED
  3. Kohus käsitleb esmalt asjas esitatud kohustamisnõuet (I), seejärel tühistamisnõuet (II) ja lahendab menetluskuludega seotud taotlused (III). I
  4. Vastavalt 09.10.2014 kohtumäärusele (III kd, tl 119–120) on halduskohtu menetluses praeguseks kaebajate OÜ Tregeron, T. R, R. K, A. S, J. L, K. Ki, R L, D K, M Su, M. K, L. J, A. J, D. K ja V. Š nõue kohustada Sauga valda kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest tegema vajalikud toimingud, et oleks tagatud vaba avalik juurdepääs Pärnu jõe kallasrajale üle 7
(24)3-11-1509 Piibelehe 1a kinnistu Kasteheina tänavate mõttelise pikenduse kaudu ja üle Karukella 8a Karukella tänava mõttelise pikenduse kaudu vastavalt lisaks 3 olevale plaanile ning kaebuse p 38 tingimustele. Alternatiivselt taotlevad kaebajad, et kui selle aja jooksul Piibelehe 1a ja Karukella 8a kinnistu omanikega vajalikku lepingut ei sõlmita, kohustada vastustajat alustama sund-võõrandamismenetlust Pärnu jõe kallasrajale vaba avaliku juurdepääsu tagamiseks. Kaebuse tervikteksti (III kd, tl 70–79) punkti 38 kohaselt on kaebajate hinnangul sundtäidetav otsus, millega esmalt kohustatakse vastustajaid kindlaks määratud ajaperioodi jooksul tegema kindla eesmärgi saavutamiseks suunatud toiminguid, jättes vastustajale vaba valiku otsustamaks, milliseid toiminguid ja millal vastustaja täpselt teeb ning vastava ajaperioodi jooksul eesmärgi mittesaavutamisel kohustab läbi viima kindlat haldusmenetlust (antud juhul sundvõõrandamismenetlust). 13. Kaebajad on esitanud asjas kohustamisnõude juba enne 01.01.2012, st halduskohtumenetluse seadustiku vana redaktsiooni (

v.r) kehtivuse ajal ning kaebust täiendanud juba kehtiva

ajal. Kaebeõigust kohustamiskaebuse puhul hinnatakse kaebuse esitamise hetke seisuga (otsus haldusasjas nr 3-3-1-65-11, p 15). kaebuse lubatavuse hindamisel tuleb praegusel juhul arvestada ka kaebuste esitamise ajal kehtinud redaktsiooni.

v.r § 6 lg 2 p 2 kohaselt võis kaebusega halduskohtule taotleda välja andmata jäetud haldusakti väljaandmist või sooritamata toimingu sooritamist. Kehtiva

§ 37

lg 2 p 2 järgi võib kohustamiskaebusega samuti taotleda haldusakti andmist või toimingu tegemist.

v.r ega kehtiv

ei täpsusta kohustamiskaebuse eeldusi. Need tulenevad riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg-st 1, mille kohaselt võib isik nõuda toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. RVastS § 6 lg 3 sätestab, et taotlus toimingu sooritamiseks tuleb esitada selleks pädevale haldusorganile. Taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtule.

v.r § 9 lg 2 seadis kohustamisnõudega kohtusse pöördumise tähtaegsuse sõltuvusse keeldumise teatavakstegemisest ning

§ 46

lg-s 2 sätestatud kohustamiskaebuse esitamise tähtajad on samuti seatud sõltuvusse keeldumise teatavakstegemisest, tegevusetusest või taotluse rahuldamisega viivitamisest. koht 14. Seega on seadusandja pidanud kohustamisnõude esitamise eeldusena vajalikuks eelnevat taotlust või pöördumist haldusorganile, kelle keeldumise või tegevusetuse või lahendamisega viivitamise peale on võimalus esitada kohustamiskaebus halduskohtule. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks aga avalikule võimule pandud kohustuse täitmisest õigusvastast keeldumist, tegevusetust või viivitust, millega rikutakse isiku õigusi.

§ 158

lg 2 kohaselt teeb kohus üldjuhul asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga ning hindab haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Kohustamisnõuet lahendades peab kohus ka arvestama, kas nõude rahuldamine on kohtuotsuse tegemise aja seisuga õiguslikult ja faktiliselt võimalik (nt Riigikohtu

  1. aprill 2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-5-10, p 14).
  2. Kaebajate seisukoha järgi näeb kaebuse esitamise ajal kehtiv Sauga Vallavalitsuse
  3. novembri
  4. a korraldusega n 734 kehtestatud Tammiste Aasa detailplaneering ette Ranna kinnistu kasutamise rannaala ja haljasalana ning juurdepääsud kallasrajale Karukella ja Kasteheina tänavatelt. Praktikas on Ranna kinnistu (Piibelehe 1a, Karukella 8a) kaasomanikud 8

(24)3-11-1509 kallasrajale liikumist asunud takistama. Kaebajate väitel on nad pöördunud vallavalitsuse poole, kes pole aga astunud samme kehtiva detailplaneeringu täitmiseks. Kaebajad leiavad, et juurdepääse ette nägev detailplaneeringulahendus kehtib ka praegu. Kaebajate nõude aluseks on looduskaitseseaduse § 36 lg 2 (kehtis kuni 30.07.2014), mille kohaselt on kohalikud omavalitsused kohustatud üld- ja detailplaneeringuga tagama avalikud juurdepääsuvõimalused kallasrajale. Hilisemas menetluses on kaebajad osutanud ka alates 01.08.2014 kehtiva keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 38 lg-le
  1. Samuti on kaebajad tuginenud PlanS v.r § 4 lg 2 p-le 3, mille kohaselt tagab kohalik omavalitsus kehtestatud detailplaneeringu järgimise. Kaebajate ühiseks huviks on juurdepääsu tagamine kallasrajale Karukella ja Kasteheina tänavatelt üle Piibelehe 1a ja Karukella 8a kinnistu, mis nende arvates on ette nähtud kehtiva Tammiste Aasa detailplaneeringu järgi.
  2. Praeguses asjas puudub kaebajate konkreetne taotlus või pöördumine soovitud toimingute sooritamiseks või haldusaktide andmiseks ning ka vastustaja selge ja ühene keeldumine kaebajate soovitud toimingutest või haldusaktide andmisest keeldumiseks. Kohus peab seega kohustamiskaebuse eelduste väljaselgitamiseks vajalikuks hinnata nii kaebajate kui ka vastustaja tegevust ja suhtlust rannaalale juurdepääsu saavutamise üle.
  3. Kaebajate seisukohtadest ning asjas esitatud tõendites ilmneb, et kaebajad on korduvalt ning erinevas vormis pöördunud vastustaja poole järgmiselt: 1) 27.05.2009 taotlus vastustajale (sh kaebajad E. S, A. S, L. J, M. S ja K. K), milles piirkonna elanikud paluvad võtta abinõud, et likvideerida Karukella tn otsas rajatud ning Pärnu jõe kaldale pääsemist takistav kivimüür ja raudväravad; müüri sihtotstarve kehtiva detailplaneeringu alusel on arusaamatu (II kd, tl 74). 2) 29.07.2009 päring vastustajale (sh kaebajad A. S, M S, R. K, J. L, R L) milles kirjeldati takistusi Uuemetsa Ranna kinnistu kasutamise ja konfliktsed intsidendid, tehti ettepanek osapooli rahuldava kasutuskorra või reeglistiku väljatöötamiseks ning küsiti vastustaja seisukohta olukorra, sh liikumispiirangute ja vastavate märkide kohta (II kd, tl 76–77). 3) 06.10.2009 pöördumine vastustajale (sh kaebajad K. K, T. R, M S, A. S, A. J, L. J, R. K, D K, M. K, K T, R L, J. L), milles kirjeldati seniseid pöördumisi vastustajale ja vastustaja seisukohti , osundavad, et vastustajal on PlanS § 4 lg-st 2 tulenev kohustus tagada kehtestatud detailplaneeringute järgimine ning paluti teavitada, kas vastustaja hinnangul on Uuemetsa Ranna kinnistu kasutuse piiramine õiguspärane ning milliseid meetmeid kavatseb vastustaja vastasel korral kasutusele võtta mitteõiguspärase tegevuse lõpetamiseks (II kd, tl 78–79). 4) 03.11.2009 pöördumine vastustajale (sh kaebajad K. K, T. R, M S, A. S, A. J, L. J, R. K, D K, M. K, K T, R L, J. L) milles märgiti, et vastustaja ei ole vastanud varasemale 06.10.09 pöördumisele ning paluti seisukohta, kuidas vastustaja tegutseb, et taastada Uuemetsa rannaala seaduslik ja planeeringule vastav avalik kasutamine (II kd, tl 80). 5) 04.12.2009 korduv teabenõue, milles korrati juba varem esitatud küsimusi (II kd, tl 82) ning 10.12.2009 täpsustava korduva teabenõude (II kd, tl 95). 6) 12.05.2011 korralduse nr 119 p-ga 1 on vastustaja tunnistanud kehtetuks ka 22.02.2011 korralduse nr 54, mille eesmärgiks oli lahendada juurdepääs Pärnu jõe kallasrajale Karukella ja Kasteheina tänavalt (I kd, tl 42, 43). 9
(24)3-11-1509
  1. Kohustamiskaebuse rahuldamine ei ole RVastS § 6 lg 3 esimese lause järgi võimalik olukorras, kus seadus näeb ette taotluse esitamise haldusorganile ning taotlust ei ole esitatud. (Riigikohtu
  2. aprill
  3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-91-13 (p 20). Praegusel juhul ei ole tegemist sellise haldusmenetlusega, kus haldusorganile taotluse esitamine olnuks seadusega kohustuslikuna ette nähtud. Kaebajad on erinevate pöördumistega vastustaja poole väljendanud oma selget soovi, et vastustaja oma tegevusega tagaks planeeringualas asuvatelt Karukella ja Kasteheina tänavatelt pääsu kallasrajale Ranna kinnistu kaudu. Seejuures 06.10.2009 pöördumises on otsesõnu viidatud vastustaja kohustusele tagada kehtiva detailplaneeringu järgmine.
  4. Kaebajad on oma 02.02.2012 kaebuse täpsustuses selgitanud, et vastustaja keeldumine varasema detailplaneeringuga ette nähtut realiseerida ja rannaalal kujunenud olukorda (sh juurdepääsud kallasrajale) lahendada väljendub selgelt hiljemalt Sauga Vallavalitsuse 12.05
  5. a korralduses nr
  6. Nimetatud korralduse p-s 1 tunnistas vastustaja lisaks 04.12.2009 korraldusele nr 332 (praeguse vaidlusega hõlmatud osa) kehtetuks ka 18.06.2010 korralduse nr 182 ja 22.02.2011 korralduse nr 54 ja lõpetas detailplaneeringute menetluse.
  7. Asjas esitatud avaldustest ja tõenditest nähtuvalt esitas vastustaja eelnimetatud pöördumistele vastused 09.11.2009 (II kd, tl 82) ja 16.12.2009 (kiri A. Sule, R. Kle ja T. Rile; II kd, tl 83). Vastustaja selgitas, et liikumist piiravad märgid on kõrvaldatud, Karukella 8 kinnistu omanikule on tehtud ettekirjutus ebaseadusliku ehitustegevuse peatamiseks. Samuti seda, et Karukella tänav on Tammiste Aasa DP järgi tupiktänav ja sealt pole planeeritud väljapääsu Uuemetsa Ranna kinnistule. Uuemetsa Ranna kinnistu kaasomanikud ei ole taotlenud detailplaneeringu algatamist ega kinnistu reaalosadeks jagamist. Samuti teatas vallavalitsus 04.12.2009 korraldusega nr 332 detailplaneeringu algatamisest Uuemetsa Ranna, Uuemetsa Jõe ja Uuemetsa Tänava kinnistutel, mille eesmärgiks on planeeringuala kasutus- ja käsutuskorra määramine ning maa sihtotstarbe muutmine. Samuti märkis vallavalitsus, et esitatud küsimused ja probleemid saavad lahenduse planeeringu koostamise käigus ning planeeringu koostamine on avalik menetlus, milles on võimalik osaleda. Eelnevalt on vastustaja 18.08.2009 kinnitanud, et Uuemetsa ranna-ala on avalikult kasutatav ning Karukella tn sulgemine (raudvärav, piirdeaia nihutamine) on ebaseaduslik ja sellega tegeletakse (II kd, tl 96).
  8. Edaspidi (juba pärast kaebuse esitamist) on kaebajad A. S, R. K ja T. R (esindanud ka ülejäänud elanikke 25.09.
  9. a volikirja alusel) osalenud algatatud planeeringute menetluses ning esitanud 27.09.2011 seisukohad Uuemetsa Ranna, Piibelehe tn 1, Piibelehe tn 56, Kasteheina tn 9 ja karukella tn 8 kinnistute detailplaneeringu eskiisile. Kaebajad on seisukohal, et 04.12.09 algatatud detailplaneeringu eskiisid tellis ja finantseeris vastustaja ning need nägid kõik ette Uuemetsa Ranna kinnistu osalise avaliku kasutuse, sh juurdepääsud kallasrajale. Kaebuse 02.02.2012 täiendustele on lisatud planeeringu menetluses tutvustatud eskiislahendused (II kd, tl 92 ja 94). Need kavatsused pole aga realiseerunud.
  10. Vastustaja eelkirjeldatud tegevus ei kujuta endast sõnaselget keeldumist kaebajate soovitud juurdepääsude tagamisest. Samas ei ole vastustaja alates
  11. aastast andnud ka oma selget seisukohta, kas ta leiab endal olevat vastava kohustuse. Alates kaebajate esmastest pöördumistest (vt eelpool p17) kuni kaebuse esitamiseni 17.06.2011 ei ole vastustaja kaebajate taotlusi ühese arusaadavusega lahendanud. Kuigi kaebaja vastustest nähtuvad ka lubadused kaebajate taotlusi rahuldavaks lõpptulemuseks, nõustub kohus kaebajaga, et 12.05.2011 10
(24)3-11-1509 korraldusest nr 119 selgus, et senine tegevus planeeringualal juurdepääsude küsimuses ei ole viinud kaebajaid rahuldava lahenduseni.
  1. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks RVastS § 6 lg 1 järgi on avaliku võimu kandja kehtivast õigusest tulev kohustus haldusakt anda või toiming sooritada. Kaebajad on õigesti osutanud PlanS v.r 4 lg 2 p-le 3, mis sätestas, et kohalik omavalitsus, kelle pädevuses on planeerimisalase tegevuse korraldamine valla või linna haldusterritooriumil, on kohustatud tagama kehtestatud planeeringute järgimise. Kaebajad on kohustamisnõuet esitades tuginenud asjaolule, et Tammiste Aasa DP kehtib ning et sellega on ette nähtud Karukella tänava ja Kasteheina tänava pikenduste kaudu juurdepääs rannaalale ja kallasrajale. Vaidlus puudutab kõnealust DP-d vaid juurdepääsude tagamise osas. Asjas ei ole vaidlust selles, et juurdepääs avalikult kasutatavale kallasrajale üldse puuduks. Kohtuistungil selgitasid menetlusosalised kaardimaterjalile (IV kd, tl 164) tuginedes, et planeeringuala ulatuses on olemas vähemalt neli-viis juurdepääsu (Vesiroosi tee ja selle pikendus, Vesikupu tee, läbi Piibelehe tänava ja pikendus riigimetsamaale RMK nõusolekul, Uuemetsa tee kaudu ning omanike nõusolekul Karukella ja Kasteheina kaudu) kokku hinnanguliselt mõnesaja meetri pikkuse jõekalda ulatuses. Vaidlus on selles, kas juurdepääs peaks olema kaebajate soovitud viisil ka Karukella ja Kasteheina tänava pikenduste kaudu nagu kaebajate väitel näeb ette kehtiv detailplaneering.
  2. Menetlusosalised on erineval seisukohal selles, kas Tammiste Aasa DP veel kehtib ning selle kehtivuse korral selles, kas planeering on üldse kunagi kehtinud rannaalal, kas selles on olnud ette nähtud juurdepääsud kaebajate taotletud moel ning kas planeeringut on muudetud sedavõrd, et väidetavalt algselt planeeritud juurdepääse kehtiv planeeringulahendus enam ette ei näe. Vastustaja ei ole võtnud selget seisukohta, mis on saanud Tammiste Aasa DP kehtestamise korraldusest.
  3. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 62 lg 1 kohaselt kehtib haldusakt üldreeglina adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates. Haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti (HMS § 62 lg 2).
  4. PlanS v.r § 24 lg 6 kohaselt muutub uue planeeringu kehtestamisega kehtetuks samale maa-alale varem kehtestatud sama liigi planeering või vastav osa suuremale maa-alale varem kehtestatud sama liigi planeeringust. Kuni sellist uut planeeringut kehtestatud ei ole, ei saa uue planeeringu algatamine ega toimuvad menetlustoimingud luua arvamust, et varasem planeering (näiteks olles muutunud ajakohatuks ja planeeringuala elanike ja kinnistuomanike soovidele mittevastavaks) enam ei kehtiks. PlanS v.r § 27 lg 1 kohaselt võis kehtestatud detailplaneeringu või selle osa tunnistada kehtetuks, kui kohalik omavalitsus või planeeritava maa-ala kinnistu omanik soovib planeeringu elluviimisest loobuda. Ka PlanS v.r § 9 lg 1 on rõhutanud, et detailplaneering on ehitustegevuse ja maakasutuse aluseks lähiaastatel. Seega saab küll nõustuda vastustaja lähenemisega, et
  5. a kehtestatud detailplaneering võib olla oma aktuaalsuse kaotanud, kuid samas ei saa detailplaneering aga sel põhjusel kaotada nö iseenesest oma kehtivust. Planeerimismenetluse pädeval organil on olnud PlanS v.r § 29 järgi kehtestatud planeeringute ülevaatamise kohustus. PlanS v.r § 29 lg 1 kohustas kohalikku omavalitsust muu hulgas 11
(24)3-11-1509 detailplaneeringuid üle vaatama ning kaaluma vajadust neid muuta või kehtetuks tunnistada. (vt ka Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-9-14 (p 18). Kohtupraktika on PlanS v.r § 9 lg-t 1 ja § 27 lg-t 1 koostoimes mõistnud selliselt, et kehtestatud detailplaneeringust tekib huvitatud kinnistuomanikule õigustatud ootus, et tal on vähemalt lähiaastatel mõistlik võimalus detailplaneeringus sätestatut realiseerida (viidatud otsus haldusasjas nr 3-3-1-9-14, p 19). Samas on märgitud, et lähiaastate mõiste pole defineeritud. Kohtupraktika on tunnustanud PlanS v.r § 29 lg-t 3 tõlgendades kohaliku omavalitsuse õigust lisaks üldplaneeringute korralisele ülevaatamisele vastavalt kohaliku omavalitsuse volikogude valimise nelja-aastasele tsüklile ka detailplaneeringute osas sellise regulaarsusega ülevaatamiseks (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-9-14, p 22).
  1. Ülevaatuse kohustusest sõltumata kehtivad detailplaneeringute kehtivuse suhtes HMS üldised ning planeerimisõiguse erinormid.
  2. Kohus on seisukohal, et haldusasja menetluses pole ilmnenud aluseid Sauga Vallavalitsuse 30.11.
  3. a korraldusega nr 734 kehtestatud Tammiste Aasa DP kehtetuks tunnistamise ega kehtivuse muul moel kaotamise kohta. Kohtule on esitatud tõendid detailplaneeringut muutvate korralduste kohta (II kd, tl 104; III kd, tl 108), mitte kehtetuks tunnistamise kohta. Samuti planeeringualal muudatuste tegemiseks detailplaneeringute algatamise ning arutelude kohta, mis pole aga päädinud
  4. a detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisega.
  5. Menetlusosalised on erineval seisukohal selles, kas Tammiste Aasa DP kaotas kehtivuse
  6. a üldplaneeringu kehtestamisel. Kaebajad on seisukohal, et vastustaja pole andnud kehtivat haldusakti või muud otsustust, mille alusel oleks DP kehtetuks tunnistatud.. Vastustaja ja kolmanda isiku (M. A) hinnangul ei kehti Tammiste Aasa DP enam põhjusel, et üldplaneeringu kehtestamisel koostatud loetelu kehtima jäävatest detailplaneeringutest ei sisalda Tammiste Aasa DP-d. Kaasatud haldusorgan on seisukohal, et Tammiste Aasa DP-d kehtetuks tunnistavat haldusakti ei ole antud, samuti puuduvad talle teadaolevalt sama planeeringuala kohta kehtestatud uued detailplaneeringud, mis võiksid varasema detailplaneeringu kehtivuse välistada. Oma seisukohta Tammiste Aasa DP kehtivus osas on kaasatud haldusorgan väljendanud ka haldusasjas nr 3-12-729 (kaebajad esitanud ka praeguses haldusasjas; III kd, tl 186–187).
  7. Sauga Vallavolikogu kehtestas 27.03.2009 määrusega nr 15 Sauga valla üldplaneeringu Tammiste küla osas, st kõnealuse detailplaneeringu andmise ajaga võrreldes uue üldplaneeringu (II kd, tl 169-170). Planeeringu seletuskirja p-s 2.
  8. sätestati, et kehtima jäävad tabelis 10 nimetatud detailplaneeringud (üldplaneeringu materjalid kättesaadavad veebis)
  9. Ükski menetlusosalistest ei ole väitnud, et üldplaneeringut kehtestavas määruses või planeeringumaterjalides sisalduks selgesõnaline otsustus tunnistada kehtetuks Sauga Vallavalitsuse 30.11.1998 korraldus nr
  10. Sellist otsustust kohtu hinnangul ka üldplaneeringust ei nähtu. Vaidlust ei ole selle üle, et üldplaneeringu seletuskirjas (p 2.3) toodud loetelus, mille kohaselt jäävad kehtima tabelis nr 10 loetletud detailplaneeringud, Tammiste Aasa DP-d ei ole nimetatud. Pooled on aga erineval seisukohal selles, kas planeeringualasse 1 http://www.sauga.ee/fileadmin/pdf/SaugaYP_20090317.pdf 12
(24)3-11-1509 kuuluv detailplaneering, mille kehtima jäämist ei ole seletuskirjas sõnaselgelt nimetatud (sh Tammiste Aasa DP), kaotab seejuures kehtivuse.
  1. Kohus nõustub kaebajatega selles, et uue üldplaneeringu kehtestamisega ei muutu automaatselt kehtetuks varasema üldplaneeringu kehtivuse ajal kehtestatud detailplaneeringud. Eelnevalt viidatud PlanS v.r. § 24 lg-st 6 tulenevalt ei mõjuta üldplaneeringu kehtestamine automaatselt madalamaliigiliste planeeringute (detailplaneeringute) kehtivust. Üldplaneeringut kehtestava 27.03.2009 Sauga Vallavolikogu määrusega nr 15 (II kd, tl 168) ei ole otsustatud Tammiste Aasa DP-d kehtetuks tunnistada. Sellist otsustust ei nähtu määruse tekstist ega üldplaneeringut moodustavatest tekstidest ega plaanidest (PlanS v.r § 2 lg 1 ls 2 järgi koosneb planeering tekstist ja joonistest, mis täiendavad üksteist ja moodustavad ühtse terviku).
  2. PlanS v.r § 27 sätestas detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise menetluse. Nende normide kohaldamine eeldab teadlikku tegevust ja normikohast menetlust. Praeguse asja materjalidest sellist tegevust ega menetlust ei nähtu. Asjaolu, et üldplaneeringu seletuskirjas loetleti kehtima jäävad detailplaneeringud (mille hulka Tammiste Aasa DP ei kuulunud) ei saanud asendada eelkirjeldatud seaduses ette nähtud menetlust. Õiguslikult pole võimalik detailplaneeringut kui haldusakti tunnistada kehtetuks nö vaikivalt või see kaotaks kehtivus tegevusetuse tulemusena. Detailplaneering ei kaota kehtivust ka sellega kavandatu elluviimisel (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-63-10, p 9). Kohus ei nõustu ka vastustaja seisukohaga nagu võiks planeering oma kehtivuse kaotada selle ebaselguse või sellest erineva arusaamise tõttu. Haldusakt kehtib kuni tema kehtetuks tunnistamise või muutmiseni kooskõlas haldusmenetluse seaduse ja valdkondlike menetlusnormidega või muude seaduses sätestatud asjaolude ilmnemisel. Ka sätestab näiteks kehtiv PlanS § 140 lg 1 p 1, et detailplaneeringu või selle osa võib tunnistada kehtetuks, kui detailplaneeringu kehtestamisest on möödunud vähemalt viis aastat ja detailplaneeringut ei ole asutud ellu viima. Kuid selliselgi juhul tuleb detailplaneering sõnaselgelt kehtetuks tunnistada. Sauga Vallavalitsuse 27.05.2002 korraldus nr 113 (III kd, tl 109), millega on toimunud Tammiste külas Uuemetsa tee 1a kinnistu jagamine, ei kujuta endast detailplaneeringut muutvat ega kehtetuks tunnistavat haldusakti.
  3. Asjas on kerkinud ka küsimus, kas Tammiste Aasa DP on üldse reguleerinud rannaala ning kas sellel on reguleeritud Karukella ja Kasteheina tänava pikendustest juurdepääs jõeäärsele alale. Samuti see, kas detailplaneeringud võivad olla muudetud sel määral, et varem ette nähtud juurdepääse seal enam ei ole.
  4. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on Sauga Vallavalitsuse 20.03.
  5. a korraldusega nr 64 (III kd, tl 108) kehtestanud Tammiste Aasa DP muudatused – kanalisatsiooni ühendamine Sindi-Pärnu survekanalisatsioonitrassiga; elamurajooni veevarustus Reiu-Pärnu veemagistraalist (seletuskiri ja tööjoonised; I kd, tl 122–127). Need muudatused olid ette nähtud korrastama tehnorajatistega seonduvat ning eesmärgiks ei olnud rannaala juurdepääsude korrastamine. Samuti ei ole kohtu hinnangul 02.10.2000 korralduse nr 10 materjali põhjal võimalik selliseid muudatusi järeldada. Vastustaja on kohtule 14.02.2012 kaaskirjaga edastanud enda 02.10.2000 korralduse nr 10 ((II kd, tl 103, 104), mille resolutsioonis on märgitud: „Kehtestada Tammiste külas asuva Tammiste Aasa elamurajooni detailplaneeringu muudatus (muudetud plaan lisatud)“. Samas on vastustaja edastanud ka vastuseks kohtunõudele 30.11.1998 detailplaneeringu joonised (värviline variant). Vastustaja on selgitanud, et kohtule juba 30.01.2012 e-kirjaga on edastatud joonised, mis 13
(24)3-11-1509 originaalis on must-valged. Vastustaja ei ole väitnud, et 14.02.2012 esitatud joonised oleksid muudetud detailplaneeringu joonised (vastavalt 02.10.2000 korraldusele nr 10).
  1. Kohtu hinnangul on nii 14.02.2012 kirjaga edastatud planeeringujoonistel (II kd, tl 105, 106), kohtule 30.01.2012 vastustaja e-kirjaga edastatud plaanimaterjalilt (II kd tl 40) kui ka algselt kaebusele lisatud plaanilt (I kd, tl 24) Karukella ja Kasteheina tänavast jõe suunas nähtuv tänavaosa kajastatud samasugusena, st Kasteheina tänava (pikendus), mis suundub jõe suunas läbi pargi maa-ala (tingmärgiga HP) ja jõuab välja supelranna maale (PR) ning Karukella tänav, mis lõpeb laiema osana heakorrastatava maa tingmärki (HA) kandval ala. Kohtule esitatud plaanimaterjalist ei saa teha järeldust, et vastustaja oleks Tammiste Aasa DP-d muutnud selliselt, et algselt kavandatud juurdepääsud rannaalale oleksid planeeringumaterjali kohaselt kadunud. Planeeringumaterjali (sh jooniseid), mis sellist muudatust kinnitaks, ei ole kohtule esitatud, kaasa arvatud ei ole seda teinud vastustaja, kellele on planeerimisõigus järgi kohustus planeeringumaterjali säilitada (PlanS v.r § 28 lg 2 p 3), ei ole sellist joonist või plaani kohtule esitanud. Tammiste Aasa DP lähteülesandes (II kd, tl 13 pöördel) on märgitud, et planeeringuala piirneb lõunast Pärnu jõega. Detailplaneeringu jooniselt (I kd, tl 24) nähtub planeeringuala piiri kulgemine Pärnu jões.
  2. Kolmanda isiku M. A esindaja on tõstatanud ka küsimuse sellest, kas kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud plaanimaterjal Tammiste Aasa DP kohta on autentne. Vastustaja (detailplaneeringu kehtestanud haldusorganina) ei ole kahtluse alla seadnud, et tegemist on
  3. a detailplaneeringu materjaliga ega ole vaielnud vastu ka kaebaja väitele, et kaebajad ise on käinud vallavalitsuses kohapeal ning seal neile antud plaanimaterjali kohtule esitamiseks pildistanud. Vastavalt PlanS v.r. § 14 lg-le 2 ja § 28 lg 2 p-le 3 on detailplaneeringu koostamist korraldav kohalik omavalitsus kohustatud tagama planeeringu koostamise käigus kogutud andmete ja materjalide ning planeeringumaterjali säilimise ning huvitatud isikutele kättesaadavuse.
  4. Kolmandad isikud E. E ja M. A on esitanud ka väite (29.10.2014 vastus kohtunõudele; III kd, tl 129–131; ning kohtuistungil), et Sauga Vallavolikogu 12.09.
  5. a otsusega nr 60 kehtestatud üldplaneeringu plaani (III kd, tl 133) kohaselt valla
  6. a üldplaneeringu ala (M24) ei ulatu jõeni ning planeeringuala piiri ja jõe vahele jääb umbes 50 meetrit.
  7. a üldplaneeringu joonisel (III kd, tl 133) ei ole planeeringuala piir tõepoolest märgitud jõeni ulatuvana, kuid see ei kõrvalda järeldust, et Tammiste Aasa DP joonised näitavad planeeringuala jõeni ulatuvana. Planeerimismenetluses üldisemalt ning nii
  8. a üldplaneeringu kui ka
  9. a detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduses (sh § 8 lg 6) on üldiselt omane madalama taseme planeeringute kooskõlalisus kõrgema taseme planeeringuga. Asjaolu, et kehtestatud detailplaneering ei ole kooskõlas üldplaneeringuga, ei muuda detailplaneeringut iseenesest kehtetuks ning ka selle võimalikust õigusvastasusest hoolimata kehtib kehtestatud planeering kuni selle korrakohase kehtetuks tunnistamiseni või tühistamiseni või muul seaduses sätestatud alusel kehtivuse kaotamiseni.
  10. Kohus nõustub vastustajaga, et DP kehtestamisest
  11. aastal oli juba
  12. aastaks (kaebuste esitamine) möödunud pikk aeg, mille jooksul on toimunud muudatused tegelikkuses – realiseeritud on detailplaneeringu-järgset ehitusõigust, rannaäärsete kinnistute omanikud on asunud ala heakorrastama, osaliselt ala võsastumine jm. Kohalikul omavalitsusel on aga nii õigus kui ka kohustus oma territooriumil ruumilist planeerimist teostada, sh kontrollida planeeringute ajakohasust ja teostatavust ning näidata 14
(24)3-11-1509 initsiatiivi nii vajalike menetluste algatamisel kui ka neid mõistliku aja jooksul õiguspärases menetluses lõpule viies. Olukorras, kus kohaliku omavalitsuse üksus (vastustaja) ei oma selget arusaama, millised planeeringud (sh kõnealune Tammiste Aasa DP) tema territooriumil kehtivad ning kas ja millisel õiguslikul alusel on Tammiste Aasa DP kehtivuse kaotanud, ei saa pidada kehtiva õigusega kooskõlas olevaks haldustegevuseks planeeringu täitmise tagamisel (PLanS v.r § 4 lg 2 p 3). Kohus nõustub, et ajas toimunud õiguslikud ja faktilised muudatused ning eesmärkide ja huvide muutumine õigustab varemkehtinud planeeringute revideerimist, kuid see peab toimuma õiguspärases haldusmenetluses.
  1. Vastustaja käitumine Tammiste Aasa DP järgselt juurdepääsude tagamiseks esitatud taotluste ja ettepanekute lahendamiseks on kohtu hinnangul käsitatav õigusvastase tegevusena, mille sisuks on keeldumine kaebajate taotluste lahendamisest nende soovitud moel, samas ei ole vastustaja suutnud ebamõistlikult pika aja jooksul luua selgust, millised on kehtivad planeeringulahendused taotlustega hõlmatud alal, kellele ja millised õigused ja kohustused neist tulevad. Samuti on vastustaja loonud õigusselgusetu olukorra, esitades vastuolulisi seisukohti nii DP kehtivuse kui ka valmisoleku kohta kaebajate eesmärk tagada. Kohtupraktikas detailplaneeringu rolli sisustades on leitud, et näiteks tiheasustusalal asuvate naaberkinnisasjade omanike vahelised huvikonfliktid seoses ehitamisega peab lahendama lahendama detailplaneering (Riigikohtu 28.03.
  2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-4-12, p 11 ja seal viidatud praktika).
  3. Vastustaja kohustus ei saa olla aja jooksul toimunud muudatuste taustal igal juhul rahuldada kaebajate taotlused üksnes nende soove ja huve arvestades. Küll aga on kohaliku omavalitsusüksuse kohustus viia läbi mõistliku aja jooksul õiguspärane menetlus ja võtta üheselt arusaadav seisukoht taotluste suhtes. Isegi kui kohaliku omavalitsuse otsustused ei rahulda taotlejaid, on selge ja üheselt arusaadava haldusakti või toimingu korral tagatud isikutele kaebeõigus vaide või kohtukaebuse esitamise näol ning võimalus kasutada seaduses ette nähtud õiguskaitsevõimalusi. Samuti on isikutel üheselt arusaadava keeldumise korral võimalus teha oma elukorralduses sellest tulenevaid valikuid ning planeeringuala elanike jaoks saaks nii omavaheliste suhetes kui ka suhtlemisel vallaga saabuda õigusrahu. Olukorras, kus kord kehtestatud ning juurdepääse võimaldavat planeeringulahendust ei ole õiguspärases menetluses kehtetuks tunnistatud ega muudetud, ei ole võimalust ka järelduseks, et kehtestatud lahendus enam mingis osas ei kehtiks. Planeerimismenetluse eesmärgiks ei saa olla kord kehtestatud planeeringulahenduse elluviimine mistahes tingimustel, kui see pole enam ajas toimunud muudatuste tõttu võimalik erinevate erahuvide ja avaliku huvi tasakaalu rikkumata.
  4. Eelnevale tuginedes on kohus seisukohal, et kohustamiskaebuse rahuldamise eeldused on täidetud. Vastustaja on õigusvastaselt keeldunud lahendamast selgelt arusaadavalt kaebajate taotlusi planeeringualal juurdepääsude küsimuses ning rikub seega kaebajate õigust saada planeeringu osas. Vastustaja seadusest tulenev kohustus ei ole küll luua kaebajatele meelepärane lõpplahendus, kuid on kohustus tagada oma territooriumil õiguspärane ja kogukonna huvidele vastav ruumiline planeerimine, mis muuhulgas peab vastama ka õigusselguse kriteeriumile. Oma senises tegevuses vastustaja seda teinud ei ole. Asjas ei nähtu õiguslikke ega faktilisi takistusi kohustamisnõude rahuldamiseks. 15
(24)3-11-1509 Kohus peab eelnevale tuginedes põhjendatuks esitatud kohustamisnõuet T. R, R. K, A. S, J. L, K. Ki, R L, D K, M Su, M. K, L. J, A. J, D. K ja V. Š osas ning rahuldab kaebuse selles osas.
  1. Kohus leiab aga, et vastustaja õigusvastane tegevus jõeäärsele rannaalale juurdepääsude tagamise küsimuse lahendamisel ei riku OÜ Tregeron õigusi ning kohustamiskaebus tuleb tema osas rahuldamata jätta. 42.
  2. Kinnistusregistri andmetel on OÜ Tregereon Tammiste külas asuva transpordimaa otstarbega Pääsusilma tänava omanik (katastritunnus 73001:008:1088). 42.
  3. Füüsilistest isikutest kaebajad on nii kohtumenetluses kui ka haldusasja toimikus olevatest planeerimismenetluse dokumentidest nähtuvalt põhjendanud oma soovi rannaalale pääseda sellega, et on soetanud endale piirkonda elamukrundid ja rajanud kodud teadmises, et nemad ja nende pered saavad juurdepääsu jõele kasutada just puhke-eesmärkidel (ujumine, päevitamine, jalutamine, mänguvõimalus lastele ja jalutus- ning ka ujumisvõimalus koertele, pääs jõele paatidega). Lisaks on mainitud päästeautode veevõtuvõimaluse loomist. Eelnevalt loetletud eesmärgid on mõistetavad ja olulise huvina arvestatavad füüsiliste isikute puhul, kuid asja pole esitatud ühtki põhjendust, miks on juurdepääs vajalik OÜ Tregeron jaoks ning milline on kohustamiskaebuse esitamisel tema kaitstav subjektiivne õigus. Asjaolu, et OÜ Tregeron on planeeringualal asuva tänavakinnistu omanik, ei loo talle kaitstavat subjektiivset õigust juurdepääsu saamiseks jõeäärsele alale. Kaebaja ei ole väitnud ka tegelemist ettevõtlusega, mille puhul ranna-alale pääs oleks oluline.
  4. Kohustamiskaebuse kohta rahuldatud osas märgib kohus täiendavalt järgmist. 43.
  5. Kaebajad on kohustamisnõuet esitades esitanud konkreetsed taotlused, mida nad kohtumenetluse tulemusena soovivad saada. RVastS § 6 lg 4 sätestab, et kui õigusvastaselt on jäetud andmata haldusakt või sooritamata toiming, mille andmine või sooritamine tuleb otsustada kaalutlusõiguse (diskretsiooni) alusel, teeb kohus nõude rahuldamise korral avaliku võimu kandjale ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks. Vaid juhul, kui avaliku võimu kandja otsustusruum on täielikult olematu ning ta ei saaks haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda, võib kohus teha avaliku võimu kandjale kindlasisulise kohustava ettekirjutuse (RVastS § 6 lg 5). Praegusel juhul kohus vastustajal kaalumisruumi puudumist ei tähelda, vaid vastupidiselt peab seda kaebajate, kolmandate isikute ja avalikke huve silmas pidades väga ulatuslikuks. Seega ei pea kohus võimalikuks teha vastustajale ettekirjutust kaebuses taotletud sõnastuses. Kohus kohustab vastustajat kaebajate taotletud eesmärgi (vaba avaliku juurdepääsu tagamine Pärnu jõe kallasrajale üle Piibelehe 1a kinnistu Kasteheina tänavate mõttelise pikenduse kaudu ja üle Karukella 8a Karukella tänava mõttelise pikenduse kaudu) saavutamiseks küsimust lahendama ning kaebajate poolt seni esitatud taotluste (käesoleva otsuse p 17) osas seisukohta võtma. 43.
  6. Kohustamisnõuet rahuldades peab kohus arvestama ka kaebuse esitamise ajaga võrreldes muutunud õigusliku ja faktilise olukorraga ega saaks kaebust rahuldada, kui see kohtuotsuse tegemise ajal enam õiguslikult või faktiliselt võimalik ei oleks. Kohtu hinnangul praegu selliseid asjaolusid ei esine. Kohtule teadaolevalt ei ole kohtuotsuse tegemise ajaks vaidlusaluse planeeringuala osas kehtestatud haldusakte, mis vaidlusküsimuse lahendaks ja kohustamisnõude eseme välistaks. Kohtuotsuse tegemise ajaks on kehtivuse kaotanud vaidluse lahendamisel kohaldatav planeerimisseadus ning alates 01.07.2015 kehtib uus. Samas ei ole ka seadusemuudatusega kadunud kohaliku omavalitsuse pädevus ja kohustus oma territooriumi ruumilise planeerimise osas. Alates 01.07.2015 kehtiva PlanS järgi on kohalik omavalitsus 16
(24)3-11-1509 planeerimisalase tegevuse korraldajana (§ 4 lg 1) kohustatud tagama maa-alale vastavate planeeringute olemasolu ( 4 lg 2 p 1). PlanS § 124 lg 2 järgi on detailplaneeringu eesmärk eelkõige üldplaneeringu elluviimine ja planeeringualale ruumilise terviklahenduse loomine ning see on lähiaastate ehitustegevuse aluseks. PlanS § 126 lg 1 p 10 kohaselt on üheks detailplaneeringuga lahendatavaks ülesandeks kallasrajale avaliku juurdepääsu tagamine. 43.
  1. Kuna kohus ei tee vastustajale kindlasisulist ettekirjutust konkreetsete toimingute sooritamiseks, ei lähtu kohus ka kaebajate taotletud kolmekuulisest tähtajast. Vastustajal tuleb hiljemalt kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest otsustada, milliste haldusaktide andmine ja toimingute tegemine on kaebajate kohustamisnõudega tõstatatud vaidluse lahendamiseks vajalik ning teavitada hiljemalt kahe kuu möödumisel otsuse jõustumisest kaebajaid ja kolmandaid isikuid asjas tehtud toimingutest ja otsustustest. 43.
  2. Vastustajal tuleb kaebajate taotluste lahendamisel arvestada lisaks muudele kaalumisel olulistele asjaoludele ka uue üldplaneeringu käimasolevat menetlust, samuti looduskaitselisi piiranguid, millele on tähelepanu juhtinud kaasatud haldusorgan. Vastustajal tuleb võtta ka selge seisukoht selles, millised on tema õiguspärased võimalused olukorra lahendamisel ja mil määral tuleb lahendus leida eraõigusliku vaidluse lahendamisel planeeringuala elanike vahel, st mil määral ei pea vastustaja võimalikuks avalik-õiguslikku sekkumist. II
  3. OÜ Tregeron vaidlustab Sauga Vallavalitsuse 12.05.
  4. a korralduse nr 119 osas, milles tunnistati kehtetuks Sauga Vallavalitsuse 04.12.2009 korraldus nr 332, st osas millega lõpetati planeeringumenetlus Uuemetsa Ranna, Uuemetsa Jõe ja Uuemetsa tänava kinnistu osas. Sauga Vallavalitsus algatas 04.12.2009 korraldusega nr 332 (I kd, tl 27) detailplaneeringu Uuemetsa Ranna, Uuemetsa Jõe ja Uuemetsa tänava kinnistul, eesmärgiga kasutus- ja käsutuskorra määramine ning maa sihtotstarbe muutmine. Kaebuse kohaselt on OÜ Tregeron eesmärgiks saavutada 04.12.09 Korraldusega 332 algatatud detailplaneeringu menetlemise jätkamine.
  5. Korraldus, millega tunnistatakse kehtetuks planeeringu algatamise korraldus, on olemuselt haldusakt, mille kohtuliku vaidlustamise võimalust on kohtupraktika tunnustanud (Riigikohtu 24.10.
  6. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-51-07, p 10). Kaebaja on planeeringuala kinnistuomanik ja kohus ei nõustu vastuväitega, et tal puudub selle korralduse vaidlustamiseks kaebeõigus. Kuigi kaebaja seob oma kaebuse põhjendused ka juurdepääsude tagamisega rannaalale (eesmärk, mida kohus eelnevalt ei pidanud kaebeõiguse eelduseks kohustamisnõude esitamisel), on ta tänavakinnistu omanikuna märkinud ka soovi näha planeeringus ette juurdepääs moel, mis puudutab ka tema enda kinnistut. Kinnistuomaniku huvi planeeringu ala teedevõrgu korrastamisel saab pidada planeerimismenetluses kaitstavaks huviks. Ka vastustaja esindaja möönis kohtuistungil teedehoidu kui kompleksset küsimust.
  7. Lisaks 04.12.2009 korraldusele nr 332 (praeguse vaidlusega hõlmatud osa) tunnistas vastustaja 12.05.2011 korralduse nr 119 p-s 1 kehtetuks ka 18.06.2010 korralduse nr 182 ja 22.02.2011 korralduse nr 54 ja lõpetas detailplaneeringute menetluse. Vastustaja esitas kõigi kolme korralduse kehtetuks tunnistamiseks ühesugused põhjendused: 17
(24)3-11-1509 1) 02.01.2011 jõustunud meresõiduohutuse seaduse tulemusena muudeti Pärnu jõgi planeeringualas laevatatavaks siseveekoguks ning kallasraja laiu varasema 4 m asemel 10 m laiuseks. See tingib olulisi täiendavaid piiranguid planeeringuala kinnistutele; 2) kahel detailplaneeringu eskiislahenduse tutvustusel ilmnesid huvigruppide vastuolulised seisukohtade vastuolulisus määral, mis ei võimalda mõistliku aja jooksul lahendamist ühtses detailplaneeringus; 3) detailplaneeringuala haarab eraomandis olevaid kinnistuid ja koostatakse nende huvides ning vallavalitsus ei pea otstarbekaks ja põhjendatuks menetluskulude katmist valla eelarvest.
  1. Kaebaja on väitnud vaidlustatud korralduse õigusvastasust põhjusel, et selle andmisel ei tagatud talle õigust olla ära kuulatud ning korraldus oli üllatuslik, samuti põhjendamispuudusi ja kohaste kaalutluste puudumist.
  2. Haldusakt on vastavalt HMS §-le 54 õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 58 ning RVastS § 3 lg 3 p 1 kohaselt ei pruugi vormi- ja menetlusvead kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Planeerimismenetluses on haldusorganil üldteadaolevalt avar kaalumisruum. Kaalutlusõigust tuleb haldusorganil teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.
  3. Kohus nõustub kaebajaga selles, et detailplaneeringut algatava korralduse kehtetuks tunnistamist saab praegusel juhul pidada üllatuslikuks. Asjas esitatud planeerimismenetluse materjalide kohaselt toimusid eskiislahenduste arutelud 04.12.2009 algatatud planeeringu osas 26.05.2010 ja 13.09.2010 (I kd, tl 31-37) ning vaidlustatud korraldus anti 12.05.
  4. Arvestades viimasest arutelust möödunud aega (8 kuud) ja vallavalitsusele teadaolevat konfliktsituatsiooni, olnuks planeeringu algatamise kehtetuks tunnistamisele eelnevalt menetlusosaliste seisukohtade küsimine põhjendatud ja menetluse iseloomuga kooskõlas. Ka korralduse p 1 põhjendustest nähtub, et korralduse andmiseni (vaidlustatud osas) on viinud ebaselgus seisukohtades. Asjas ei nähtu HMS § 40 lg-s 3 loetletud asjaolusid, mis ärakuulamist välistanuks. Muuhulgas ei ole ka menetlusosaliste arv asjas planeerimismaterjalidest nähtuvalt nii suur, et ärakuulamise võinuks välistada (HMS § 40 lg 3 p 6). Eskiislahenduste arutelul on küll ilmnenud isikutevahelised erimeelsused, millele vastustaja vaidlustatud korralduses ka tugineb, kuid need ei anna seisukohta algatatud planeeringu lõpetamise või jätkamise kohta.
  5. HMS § 56 lg-test 1 ja 4 tulenevalt peab kirjalik haldusakt, millega tunnistatakse kehtetuks varasem isikutele soodne haldusakt ja lõpetatakse detailplaneering, mille menetlemise suhtes on isikul seadusest tulenev õigus ning mis võib piirata ka kolmandate isikute õigusi, olema ka kirjalikult motiveeritud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2) ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (lg 3). 50.
  6. Vastustaja on haldusaktis esitanud selle andmise õiguslikud alused ning faktilise aluse sõnastuses, mis on eelnevalt esitatud p-s
  7. Vastustaja ei pea esitatud põhjendusi piisavaks ega kaalutlusi põhjendatuks. Haldusorganil on kohustus teostada oma diskretsiooniõigust kaalutlusvigadeta ning tema põhjendamiskohustus on planeerimisotsutuste puhul ulatuslik. Ulatuslik 18
(24)3-11-1509 planeerimisdiskretsioon tähendab ka kohaliku omavalitsuse otsustusõigust juba algatatud planeering kehtetuks tunnistada. Kohus nõustub aga kaebajaga, et vastustaja ei ole kaalumiskohustust õiguspäraselt teostanud. 50.
  1. Kohtu hinnangul ei saa kallasraja laiendamine meresõiduohutuse seaduse alusel olla põhjuseks algatatud planeeringu lõpetamisele. Vaieldamatult on sellel regulatsioonil mõju jõeäärse planeeringuala lahendustele, kuid pole välistatud esialgsete lahenduste muutmine algatatud planeeringu menetluses. Seadusest tulenev kallasraja laiuse muudatus jõustus 02.01.2011 ning ajavahemik korralduse andmise eel võimaldanuks planeeringu jätkamist selles valguses menetluselastega arutada (neid ära kuulata). 50.
  2. Korralduse põhjendus, et ühtse planeeringulahenduse menetlus mõistliku aja jooksul ei ole võimalik isikute vahel ilmnenud erimeelsuste üle ei saa õigustada planeeringumenetluse jätkamisest loobumist või vähemalt teha seda isikute seisukohti veelkord küsimata ja analüüsimata. Nagu eelnevalt märgitud (otsuse p 49), oli ajavahemik erimeelsuste selgumise ja korralduse andmise vahel selleks piisavalt pikk. Praegusel juhul ei nähtu korraldusest vaidlustatud osas asjakohaseid kaalutlusi, mis veenaks, et algatatud planeerimismenetluse lõpetamine on parim ja otstarbekas lahendus. Detailplaneerimise menetluses on pädeva organi (sh kohalik omavalitsus) üheks ülesandeks ka erimeelsuste olemasolul õiguspäraselt diskretsioonivolitust kasutades teha vajalikud otsustused (vt ka Riigikohtu 06.11.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-02, p 18). 50.
  3. Kohaliku omavalitsuse kaalumisruumi hulka mahub ka otsustus sellest, kas vald peaks finantseerima valdavalt erahuvidest kantud planeeringulahendust. PlanS v.r § 10 lg 6 ja lg 8 p 1 nägid ette, et kohalik omavalitsus võib detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikuga sõlmida halduslepingu planeeringu koostamiseks või planeeringu koostamise tellimiseks, arvestades sama seaduse § 10 lg-s 61 sätestatud piiranguid (sh p 4, mis keelab üleandmise, kui planeering koostatakse ranna või kalda piiranguvööndis looduskaitseseaduse tähenduses). Korralduse põhjendusest ei nähtu muud argumenti peale seisukoha, et valla eelarvest poleks finantseerimine otstarbekas ega põhjendatud. Õiguspärane põhjendus tähendaks era- ja avaliku huvi põhjalikumat sisulist kaalumist, mida praegusel juhul tehtud ei ole. Korraldusest ei nähtu, et tegemist oleks olukorraga, kus huvitatud isiku finantseerimine poleks lubatav.
  4. Eelnevat arvestades leiab kohus, et põhjalikum ärakuulamine, isikute (sh kaebaja) seisukohtade küsimine ja kaalumine võinuks viia lõppkokkuvõttes teistsugusele lõpptulemusena ning võimaldanuks haldusorganil ka kaalutlusi õiguspäraselt asjakohaste argumentide sisustada. Praegu vaidlustatud haldusaktist sellist asjakohast kaalumist ei nähtu. Seega on kohus seisukohal, et OÜ Tregeron kaebus tühistamisnõude osas tuleb rahuldada. 04.12.2009 korraldusega nr 332 algatatud detailplaneeringu osas menetluse jätkamine on eelduslikult üks osa terviklikumast lahendusest, mida vastustaja 30.11.1998 korraldusega nr 734 planeeritud alal kujunenud olukorra lahendamiseks teha tuleb. III
  5. Kohus määrab otsuses kindlaks ka menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud (

§ 158

lg 5) ning lahendab menetlusosaliste veel lahendamata taotlused (

§ 162lg 1).

53. Kaebajate esindajad on 02.03.2015 esitanud taotluse väidetavalt enam makstud riigilõivu tagastamiseks (IV kd, tl 24–26) ning 26.08.2015 on esitatud täpsustatud taotlus. Kaebajad taotlevad enam tasutud riigilõivu tagastamist (709,08 eurot) ning riigilõivu tagastamist nende kaebajate eest, kes on kaebusest menetluse käigus loobunud. 19

(24)3-11-1509 Kaebused asjas on esitatud 2011. aastal kuni 31.12.2011 kehtinud

v.r kehtivuse ajal.

v.r § 84 lg 1 kohaselt tuli kaebuses mitme nõude, sealhulgas alternatiivsete nõuete esitamisel tasuda riigilõiv lähtudes nõudest, mille esitamisel on ette nähtud suurim riigilõiv. Kaebustes on esitatud mitu erinevat nõuet ning nende kõigi esitamisel tasutud ka eraldi riigilõiv. Riigilõivuseadus kaebuste esitamise ajal kehtinud redaktsioonis nägi ette kaebuse esitamisel riigilõivu 15,97 eurot (§ 57 lg 13) ning esialgse õiguskaitse taotluse ja määruskaebuse esitamisel 12,78 eurot (§ 57 lg 21). Riigilõivu on tasutud järgmiselt: 16.06.11 summas 60.69 (maksekorraldus I kd, tl 81); 21.06.11 summas 60 eurot ja 923.76 eurot (maksekorraldused 21.06.2011 e-kirja lisas; I kd, tl 85–87); 18.07.2011 kolme kaebaja poolt määruskaebuse esitamisel 76.68 eurot (I kd, tl 167); Kokku on tasutud riigilõivu 1121.13 eurot, millest 38.34 eurot (so 3 x 12.78) tasuti kolme kaebaja poolt esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel ja 76.68 eurot määruskaebuste esitamisel esialgse õiguskaitse menetluses. Riigilõivud on tasutud Advokaadibüroo Varul AS poolt. 54.

104 lg 5 p 1 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse enam tasutud osas. Enammakstud riigilõiv, mille tagastamist taotletakse seisneb järgnevas: 1) 21 kaebajat on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu iga esitatud 3 nõude eest (3x15,97eurot). Seega on

v.r § 84 lg 1 järgi enam tasutud 21x2x15,97 eurot=670,74 eurot. 2) kolm kaebajat tasunud ekslikult kahekordselt riigilõivu määruskaebuse esitamisel (3 x 2 x 12.78 = 76.68), enammakse seega 38.34 eurot (3 x 12.78). Kohus peab

v.r § 84 lg-le 1 tuginedes esitatud taotlust põhjendatuks ning riigilõiv tuleb enam tasutud osas tagastada. 55.

§ 104

lg 6 p 2 kohaselt tagastatakse pool asjas tasutud riigilõivust, kui kaebaja loobub kaebusest ning kui tasutud riigilõivu suurus ületab 31,94 eurot. Kuna kohus tagastab kaebuse esitamisel liigselt tasutud riigilõivu kõigi 21 kaebaja osas, jääb iga kaebaja poolt kaebuse esitamisel tasutavaks riigilõivuks 15,97 eurot. See summa ei küündi

§ 104

lg 6 p-s 2 sätestatud määrani (kõik kaebustest loobumised on vastu võetud juba alates 01.01.2012

§ 104lg 6 p 2 kehtivuse ajal.

Seega puudub alus riigilõivu tagastamiseks kaebustest loobumise tõttu. Loobumise korral tagastatava riigilõivu hulka ei saa arvata esialgse õiguskaitse taotlustelt ja selle lahendamisel esitatud määruskaebustelt tasutud riigilõivu, kuna need taotlused ja avaldused on kohtu poolt sisuliselt lahendatud. 56. Kohus on 30.09.2015 määrusega M. V kaebusest loobumise tõttu tagastanud Advokaadibüroo Varul kontole poole tasutud riigilõivust (23,96 eurot), arvestamata taotlust enammakstud riigilõivu tagastamiseks. Riigilõiv tuleb kaebajate taotluse alusel enammakstud osas tagastada kõikide kaebajate, sh M. V osas. Kuna olukorras, kus enammakstud lõivu tagastamise tõttu puudub ka alus M. V kaebusest loobumise tõttu lõivu pooles ulatuses tagastamiseks tasaarvestab kohus juba tagastatud riigilõivusumma käesoleva otsusega alljärgnevalt. Rahuldada tuleb taotlus kaebuste esitamisel ja määruskaebuste esitamisel enam tasutud riigilõivu tagastamiseks (709 eurot 08 senti). Rahuldamata jääb taotlus kaebusest loobumise 20

(24)3-11-1509 tõttu riigilõivu tagastamiseks. Nimetatud summat tuleb vähendada juba 30.09.2015 määruse alusel tagastatud summa (23,96 eurot) võrra. Seega tuleb Riigi Tugiteenuste keskusel tagastada Advokaadibüroo VARUL AS-i kontole riigilõivu 685 eurot 12 senti. 57. Riigilõiv, mis on õiges ulatuses tasutud, kuulub menetluskulude hulka (

§ 101

lg 2), mille osas kohus võtab seisukoha menetluskulude väljamõistmise küsimust lahendades. Selliseks riigilõivuks on 14 kaebaja eest kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv (igaühelt 15,97 eurot), T. Ri ja OÜ Tregeron esialgse õiguskaitse taotluse eest tasutud riigilõiv (kummaltki 12.78) ning esialgse õiguskaitse menetluses T. Ri ja OÜ Tregeron määruskaebuste eest tasutud riigilõiv (kummaltki 12.78). 58.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (

§ 108lg 8).

59. Kaebajad taotlevad menetluskuludena õigusabiteenuse eest tasutud summade väljamõistmist (kokku 7597 eurot 10 senti, koos käibemaksuga) ning tasutud riigilõivu väljamõistmist. Kaebajad on esitanud taotluse menetluskulude väljamõistmiseks koos järgmiste dokumentidega: 1) 26.08.2015 taotlus koos menetluskulude nimekirjaga, arved ja tasumist tõendavad maksekorraldused (IV kd, tl 147–160); 2) kohtuistungil osalemisega seotud 31.08.2015 taotlus, täiendav menetluskulude nimekiri, arve ja maksekorraldus tasumise kohta (IV kd, tl 186–190, tl 195 –196). Kaebajad paluvad seejuures vastustajalt välja mõista ka kinnistusraamatu väljavõtete saamise kulu 7,20 eurot (arve nr 151314, IV kd, tl 157).

§ 101

lg-te 1 ja 2 ning § 102 p 2 kohaselt on menetluskuluks ka dokumentaalse tõendi saamise kulu.

  1. Kolmas isik M.A on esitanud taotlused menetluskulude väljamõistmiseks (kokku 9342 eurot 96 senti) koos järgmiste dokumentidega: 1) 02.03.2015 taotlus õigusabi eest tasutud 7772,16 euro väljamõistmiseks (IVkd, tl 48–51); Raidla Ellex Advokaadibüroo OÜ arved, millest nähtub osutatud teenuse sisu ja kulude koosseis ning konto väljavõtted nende summade tasumise kohta M.A poolt (IV kd, tl 53–68); 2) 26.08.2015 täiendav taotlus eelnevale lisaks 102 euro väljamõistmiseks, kulude nimekiri ja maksekorraldus tasumise kohta (IV kd, tl 161–163); 3) 31.08.2015 täiendav taotlus kohtuistungiga seotud menetluskulude 1468,80 eurot väljamõistmiseks; Raidla Ellex Advokaadibüroo OÜ arve nr 151716, millest nähtub osutatud teenuse sisu ja kulude koosseis ning konto väljavõte summa tasumise kohta M.A poolt (IV kd, tl 191-194).
  2. Kolmas isik E E on esitanud taotlused menetluskulude väljamõistmiseks (kokku 1960 eurot) koos järgmiste dokumentidega: 1) 02.03.2015 taotlus 1540 euro väljamõistmiseks koos menetluskuude nimekirja ja tasumist tõendavate dokumentidega (IV kd, tl 33–42); 2) 28.08.2015 kohtule laekunud taotlus täiendavalt 420 euro väljamõistmiseks seoses kohtuistungil osalemisega, menetluskulude nimekiri ja arve ja maksekorraldus tasumise kohta (IV kd, tl 181–185). 21

(24)3-11-1509 62.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Otsuse põhjenduste osade I ja II kohaselt rahuldab kohus OÜ Tregeron kaebuse tühistamisnõude osas ning T. R, R. K, A. S, J. L, K. Ki, R L, D K, M Su, M. K, L. J, A. J, D. K ja V. Š kaebuse kohustamisnõude osas. Rahuldamata jääb kaebus OÜ Tregeron kohustamisnõude osas. Arvestades, et tühistamisnõude esitas üks kaebaja ning kohustamisnõude 14 kaebajat, peab kohus kaebust kokku rahuldatuks 27/28 osas, st 96% ulatuses. Seega tuleb menetluskulud kaebuse rahuldatud osas kanda vastustajal.

  1. Asjas tasutud riigilõivu osas leiab kohus, et kuna see on tasutud iga konkreetse kaebaja kaebuse, esialgse õiguskaitse taotluse või määruskaebuse esitamisel, on riigilõivu väljamõistmine põhjendatud iga kaebaja puhul tasutud riigilõivu ja kaebuse rahuldatud osa arvestades. 63.
  2. Kaebajate R. K, A. S, J. L, K. Ki, R L, D K, M S, M. K, L. J, A. J, D. K ja V. Š kaebus on täielikult rahuldatud ning nende kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv (igaühel 15, 97 eurot) tuleb kaebajatele kasuks vastavalt välja mõista. 63.
  3. kaebaja T. R kaebus on samuti rahuldatud ning talle tuleb välja mõista riigilõiv kaebuse esitamisel (15,97 eurot), esialgse õiguskaitse taotluselt (12,78) ja määruskaebuse esitamisel (12,78), st kokku 41,53 eurot. 63.
  4. OÜ Tregeron kaebus jääb rahuldamata kohustamisnõude osas ja rahuldatakse tühistamisnõude osas, seega on tema kaebus rahuldatud pooles ulatuses ning välja tuleb mõista kaebuse esitamisel, esialgse õiguskaitse taotlemisel ja määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv pooles ulatuses, so 20,77 eurot. 64.

§ 109lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

  1. Kaebajad on esitanud tõendid õigusabiteenuse eest tasumise kohta. Neist nähtub õigusabi osutamine kokku 41,3 tunni ulatuses tunnihinnaga 120-140 eurot ja seoses 26.08.2015 kohtuistungiks valmistumise ja istungil osalemisega veel 8,3 tundi tunnihinnaga 120 eurot. Teenuse kogumaht on 49,8 tundi. Vastustaja ei ole esitanud vastuväiteid ei mahu ega tunnihinna suhtes. 65.1.Tuleb arvestada, et vaidlus on alanud
  2. aastal, asjas on palju menetlusosalisi, kellest osa kaebajaid on menetlusest loobunud, asjas on tehtud palju menetlustoiminguid ja vahetatud hulgaliselt menetlusdokumente. Asjas on ka korduvalt vahetunud kohtukoosseis ning kohtukoosseisu vahetumise tõttu on toimunud korduv kohtuistung. 65.
  3. Kohus ei pea põhjendatuks kajastada õigusabiteenusena, mille eest tehtud kulusid vastaspoolelt välja mõista, menetluskulude nimekirja koostamist (näidatud ühe osana 19.02.2015 ja 20.02.2015 teenuse kirjelduses (IV kd; tl 158) ning 24.08.2015 teenuse kirjelduses (IV kd; tl 189 pöördel). Kohtupraktika kohaselt on menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamine ja selle kohtule esitamine menetlusosalise kohustus selleks, et menetlusosaline saaks oma menetluskulud hüvitatud ning tegemist ei ole põhjendatud ja vajalike kuludega (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-7-14, p 12) ning seda on tunnustatud ka halduskohtumenetluses (Tallinna Ringkonnakohtu 02.03.2015 otsus haldusasjas nr 3-13-70052, p 12). Kohus ei pea selles osas kulusid õigusabiteenusele põhjendatuks 1 tunni ulatuses. 22

(24)3-11-1509 65.
  1. Kohus ei pea ka põhjendatuks 04.02.2015 kohtuistungile eelnenud teenuse mahtu 16.01.2015–03.02.2015 (kokku 15,7 tundi; IV kd, tl 155 ja 158) ning järgnenud kirjaliku menetluse staadiumis 06.02.2015-20.02.2015 dokumentide koostamise ja analüüsi mahtu esitatud ulatuses (kokku 11,3 tundi), Kohus hindab põhjendatuks teenuse mahtu istungi eel 11 tunni ulatuses ning pärast istungit kirjalikus menetluses tegevusi 6,5 tunni ulatuses. Samuti ei pea kohus 26.08.2015 kohtuistungiks valmistumiseks kulunud aega aruandes näidatud 5 tunni ulatuses, kuna juba enne 04.02.2015 kohtuistungit on aruandest nähtuvalt tehtud mahukas ettevalmistustöö (IV kd; tl 158) ning kohtuistungi kordamist kohtukoosseisu vahetumisel on taotlenud just kaebajad ise. Kohus peab istungiks valmistumisel põhjendatuks kulusid 3,5 tunni ulatuses. Kaebajate poolt arvetel näidatud tunnihind on suurusjärgus, mida on kohtupraktikas aktsepteeritud (Riigikohtu 05.02.
  2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-12, p 19). 65.
  3. Eelneva alusel leiab kohus, et põhjendatuks saab vastavalt esitatud kuludokumentidele ja kohtukulude nimekirjadele pidada õigusabiteenuse kulusid 6037,10 euro ulatuses ning dokumentaalse tõendi saamise kulu 7,20 eurot, so kokku 6044 eurot 30 senti. 66.

§ 108

lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuna 13 kaebaja osas on kaebus rahuldatud täielikult ja OÜ Tregeron puhul pooles ulatuses, peab kohus põhjendatuks vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista õigusabiteenuse eest tasutud kulud 5828 euro 42 sendi ulatuses (96 % ulatuses). Kaebajate T. R, R. K, A. S, J. L, K. Ki, R L, D K, M Su, M. K, L. J, A. J, D. K ja V. Š puhul on summa seega iga kaebaja puhul 431 eurot 74 senti ning OÜ Tregeron puhul 215 eurot 86 senti. 67.

§ 108

lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Kuna kolmandad isikud on praeguses asjas menetlusosalistena vastustaja poolel, kelle kahjuks kohtuotsus tehakse, siis nende menetluskulud jäävad nende enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe Tallinna Ringkonnakohtu 31 mai 2016 kohtuotsuse RESOLUTSIOON:

  1. Rahuldada E.E ja M. A apellatsioonkaebused osaliselt.
  2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 16.10.2015 otsuse haldusasjas nr 3-11-1509 resolutsiooni p-d 1 ja
  3. Teha selles osas uus otsus, millega jätta T. R, R. K, A. S, J. L, K. K, L, D K, M Su, M. K, L. J, A. J, D. K ja V. Š kaebus kohustamisnõude osas rahuldamata.
  4. Tühistada Tallinna Halduskohtu 16.10.2015 otsuse haldusasjas nr 3-11-1509 resolutsiooni p-d 6 ja 7 menetluskulude jagamist puudutavas osas ning muuta kohtukulude jaotust. 23

(24)3-11-1509
  1. Mõista Sauga vallalt OÜ Tregeron kasuks välja 232 eurot.
  2. Mõista E. Eelt ja M. AOÜ Tregeron kasuks solidaarselt välja 200 eurot.
  3. Mõista T. Rlt, R. Klt, A. Slt, J. Llt, K. Klt, R. L, D. Klt, M Sult, M. Kilt, L. Jlt, A. Jlt, D. K ja V. Š kolmanda isiku E. E kasuks solidaarselt välja 1774 eurot.
  4. Mõista T. Rlt, R. Klt, A. Slt, J. Llt, K. Klt, R. L, D Klt, M Sult, M. Kilt, L. Jlt, A. Jlt, D. Klt ja V.Š kolmanda isiku M. A kasuks solidaarselt välja 6250 eurot.
  5. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata. Riigikohtu 01 märtsi 2017 kohtuotsuse RESOLUTSIOON
  6. Jätta M. V kassatsioonkaebus läbi vaatamata.
  7. Jätta M. Ki, A. S, M Su, D. K, T. R, K. K, A. J, L. J, R. K, D K, J. L, R. L ja V. Š kassatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu
  8. mai
  9. a otsus haldusasjas nr 3-11-1509 muutmata.
  10. Mõista M. Kilt, A. Slt, M Sult, D. Klt, T. Rlt, K. Klt, A. Jlt, L. Jlt, R. Klt, D Klt, J. Llt, R. L ja V.Š solidaarselt M. A kasuks välja kassatsiooniastme menetluskulud 474 eurot.
  11. Ülejäänud kassatsiooniastme menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
  12. Tagastada M. V kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 25 eurot.
  13. Kanda ülejäänud kautsjonist 325 eurot riigituludesse.
  14. Tagastada enammakstud kautsjon 350 eurot. 24
(24)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.