← Eesti

1-15-10916/100

Obsah (12)§ 199§ 18§ 257§ 200§15§ 339§ 50§ 491§ 210§ 341§ 268§ 337

1-15-10916 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number 16. veebruar 2017, Tallinn, kirjalik menetlus 1-15-10916 Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Meelika A

§ 199lg 1 p 2 ja § 200 alusel, s.o kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu.

Riho Maureri ja Martin Penu kaitsjad taotlesid 28.12.2016 esitatud kaitseaktides samuti kriminaalmenetluse lõpetamist aegumise tõttu. 03.01.

  1. a toimunud korraldaval kohtuistungil asus prokurör Laura Feldmanis seisukohale, et 29.01.2016.a koostatud kohtu alla andmise määrus on jõus ning katkestanud süüteo aegumise, mistõttu puudub alus menetluse lõpetamiseks. Maakohtu määrus
  2. Harju Maakohus lõpetas 11.01.2017 määrusega kriminaalmenetluse Kärt-Ragnar Kitse, Ivar Grossevi, Riho Maureri, Martin Penu ja AS-i Liviko suhtes seoses aegumistähtaja möödumisega. Maakohus leidis pärast poolte seisukohtade ärakuulamist, kirjalikult esitatud argumentide uurimist, et asjas ilmnes kriminaalmenetlust välistav asjaolu ning seetõttu tuleb kriminaalmenetlus lõpetada. Maakohtu kohtuniku hinnangul ei oma tähtsust asjaolu, millisel põhjusel (alusel) on kriminaalasi ühe kohtuniku menetlusest nö ära võetud ja üle antud arutamiseks teisele kohtunikule.

§ 18

sätestab, millises kohtukoosseisus arutatakse kriminaalasju esimese astme kohtus ning annab võimaluse kaasata varukohtuniku ja varurahvakohtuniku, kuid ükski kriminaalmenetluse seadustiku säte ei anna vastust ega vihjet, kuidas peab toimima, kui vahetub kriminaalasja ainuisikuliselt arutanud kohtunik või kohtukoosseisust langeb välja rahvakohtunik ning varukohtunikku (rahvakohtunikku) ei olnud varem kohtuistungile kaasatud. Peale kohtunik K. Poljakova taandamist kriminaalasja oma menetlusse saanud maakohtunik nentis, et uuele kohtunikule ei antud kriminaalasjas varasemalt tehtud kohtulahendeid, kuid lähtudes prokuröri ja kaitsjate seisukohas sisalduvast informatsioonist, võib ometi järeldada, et kõrgemalseisev kohus ei ole tuvastanud, et kohtu alla andmisel oleks tehtud vigu või oleks rikutud kriminaalmenetluse norme ning kohtunik, kellele kriminaalasi üle anti, ei ole pädev hindama eelmise kohtuniku määruse õiguspärasust. Kohtunik on seisukohal, et kriminaalasja menetlemine teise kohtuniku poolt peab algama algusest peale ning otsustamaks, mida lugeda kohtumenetluse alguseks arutatava probleemi valguses, ei oma eelmisele kohtunikule taandamisavalduse esitamise aeg menetluslikku tähtsust. Kohtunik on seisukohal, et kuivõrd tema on vastutav kriminaalasja menetlemise eest, siis on tema otsustada, millised taotlused tõendite uurimise kohta, kui nende esitamist vajalikuks peetakse, ta rahuldab, millised aga jätab rahuldamata. Seega ei ole varasemalt toimunud eelmenetluses vastuvõetud otsustused uuele kohtunikule siduvad. Sellest võib aga järeldada üksnes seda, et kui kriminaalasja menetlemine peab algama uuesti, siis alates eelmenetluse staadiumist. Prokurör on oma seisukohas viidanud ka Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohale (3-1-1-104-13) selle kohta, et kriminaalasja kõrgemalseisva kohtu poolt esimese astme kohtule uueks arutamiseks tagastamisel teises kohtukoosseisus korratakse kohtumenetlust alates kohtulikust arutamisest, mitte kohtu alla andmisest. Kohtunik leiab, et toodud seisukoht ei ole ülekantav käesolevas kriminaalasjas tekkinud olukorda. Viidatud lahendist saab järeldada, et varasemate kohtuotsuste tühistamine ei olnud tingitud eelmenetlust reguleerivate menetlusnormide rikkumisest, kuna vastasel juhul on raske ette kujutada, et Riigikohus oleks asunud seisukohale, et kohtumenetlust korratakse ka siis alates kohtulikust arutamisest, kuna kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise eesmärgiks on varem aset leidnud rikkumiste kõrvaldamine. Sellest tulenevalt leidis kohtunik, et osutatud lahendis väljendatud seisukoht annab vastuse eraldivõetud kriminaalasja menetlussituatsioonile ning ei kohaldu käesolevas kriminaalasjas. Kohtunik on seisukohal, et lähtudes kehtiva kriminaalmenetluse seaduse regulatsioonist algab kohtumenetlus süüdistatava kohtu alla andmisest ja jätkub kuni kohtulahendi jõustumiseni. 2

(12)Käesolevas kriminaalasjas kohtunikule üle antud toimik sisaldab süüdistusakti, muudetud süüdistust ja Harju Maakohtu kohtuesimehe määrust eelmise kohtuniku taandamise kohta kriminaalasja nr 1-15-10916 menetlemisest. Kriminaalmenetluse 10. peatüki sätted algavad §-ga 257 „Kohtu alla andmine“, mis käsib eelmenetluses alustada süüdistatava kohtu alla andmisest. Kohtumääruse eelnevalt märgitu kohaselt on kohtunikul alust arvata, et kaitsjad taotletavad süüdistusakti tagastamist, samuti on nad juba esitanud taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks

§ 199lg 1 p 2 alusel, mis juba iseenesest välistab isiku kohtu alla andmise.

Seega, lähtudes Riigikohtu antud juhistest, ei ole käesolevas kriminaalasjas võimalik kohtu alla andmise võimalikkuse üle otsustada eraldi (enne) muude eelmenetluslike küsimuste lahendamist. Lahendatav menetluslik probleem on seaduse tasandil reguleerimata, mistõttu tuleb tugineda kohtupraktikale. Küsimusele, kas süüdistatava peab igal juhul kohtu alla andma kohtunik, kes arutab kriminaalasja lõpuni, leidub vastus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendist 3-1-1-6908, kus on asutud seisukohale, et

§ 257

lg 1 eesmärgiks on tagada kriminaalasja vahetu ja järjepidev arutamine ühe ja sama kohtukoosseisu poolt. Kohtunik on seisukohal, et viidatud Riigikohtu lahendis on väljendatud üldine arvamus sellise menetlusolukorra osas, kus esimese astme kohtus ei ole kriminaalasjas lõpplahendit tehtud. Lisaks sellele vajab märkimist, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud menetlusseaduse ühetaolise rakendamise vajadust. Kuigi kohtunik nõustub prokuröri poolt väljendatuga, et esimese astme lahendid ei ole kriminaalmenetluse õiguse allikaks, ei saa ometi normaalseks pidada olukorda, kus ühe kohtumaja kohtunikud tõlgendavad seadust erinevalt ja selle tulemusena on tehtavad otsustused kardinaalselt vastupidised. Kohtunikule on teada, et vähemalt kahes kriminaalasjas (1-12-5792 ja 1-14-543) on kohtukoosseisu vahetumisel peetud vajalikuks anda isikud teistkordselt kohtu alla. Seega ei ole ka arutatavas kriminaalasjas alust asuda teistsugusele seisukohale ning süüdistatavad tuleb käesolevas kohtumenetluses uuesti kohtu alla anda. Süüdistusakti kohaselt pandi kuriteod toime ajavahemikus 01.02.2011 kuni 09.02.2011. Süüdistatavatele inkrimineeritavad kuriteod on II astme kuriteod. Vastavalt KarS §-le 81 lg 1 p 2 ei tohi kedagi kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat teise astme kuriteo korral. KarS § 85 lg 5 p 2 kohaselt kuriteo aegumine katkeb kriminaalmenetluses süüdistatava kohtu alla andmisega. Sellest tulenevalt võib järeldada, et ajavahemikul, mil isikud on kohtu alla andmata, kuid kohtueelse menetluse staadium on lõppenud, jätkub aegumistähtaja kulgemine. Riigikohtu praktika kohaselt on sellele perioodile omistatud mõiste „maa ja taeva vahel ehk pädeva menetlejata“. Just menetlussituatsiooni sellise ebamäärasuse likvideerimiseks peeti vastavalt eelpool viidatud Riigikohtu seisukohtadele võimalikuks otsustada kohtu alla andmist eraldi ja enne muude eelmenetluslike küsimuste lahendamist. Eelnevast järeldub, et hetkest, mil eelmine kohtunik taandati arutatava kriminaalasja menetlemisest ja niikaua, kui uus kohtunik ei ole andnud isikuid uuesti kohtu alla, kulgeb aegumistähtaeg edasi. Nimetatud periood on samastatav selle perioodiga, mil kriminaalasi saabus küll kohtusse, kuid kriminaalasja lahendamiseks määratud kohtunik (menetleja) ei ole veel kohtu alla andmise määrust teinud. Asjaolu, et kõnesolev kriminaalasi asus füüsiliselt kohtumajas ja seda arutama pädev uus kohtunik oli kriminaalasjas määratud, ei saa olla aluseks lugeda aegumistähtaja katkenuks alates eelmise kohtuniku poolt 29.01.2016 kohtu alla andmise määruse tegemisest. Siinkohal ei saa nõustuda kaitsjate käsitlusega nagu oleks „maa ja taeva vahel“ seisund likvideeritud hetkest, mil kriminaalasjale määrati uus menetleja. Seda enam, et selles osas on kaitsjad läinud vastuollu ise endaga, väites kriminaalmenetluse lõpetamise taotluses, et just kohtu alla andmise allkirjastamine avab nn kohtumenetluse värava ning värava avaja saab olla üks konkreetne kohtunik, kes kriminaalasja algusest peale menetleb. Seega tuleb kohtuniku hinnangul lugeda aegumistähtaeg süüdistatavatele inkrimineeritud tegude puhul saabunuks, kuna juba 29.01.2016 kohtu alla andmise määruse tegemisel jäi KarS § 81 lg 1 p 2 sätestatud aegumiseni 2 päeva.

§ 199lg 1 p 2 kohaselt ei alustata kriminaalmenetlust, kui 3

(12)kuriteo aegumistähtaeg on möödunud. Kriminaalmenetlust välistava asjaolu ilmnemisel tuleb kriminaalmenetlus lõpetada (

§ 200). Määruskaebus 3.

Harju Maakohtu 11.01.2017 määruse peale esitas määruskaebuse riigiprokurör Laura Feldmanis, kes palub kohtumäärus täies ulatuses tühistada ning saata kriminaalasi uueks sisuliseks lahendamiseks Harju Maakohtule. Määruskaebusest tuleneb alljärgnev. Harju Maakohtu hinnangul olid 03.01.2017. a kohtuistungiks süüdistatavate teod aegunud ning kriminaalmenetlus nende suhtes kuulus lõpetamisele. Seejuures oli kohtunik seisukohal, et uuel kohtulikul arutamisel kohtuniku taandumisel tuleb alustada menetlust kohtu alla andmisest. Prokuratuur on seisukohal, et Harju Maakohtu käsitlus ei ole kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku ega Riigikohtu praktikaga. Esiteks ei nõustu prokuratuur väitega, et kui kohtunik taandub või taandatakse, siis algab menetlus uuesti kohtu all andmisest. Prokuratuur on seisukohal, et juhul kui kohtunik taandub nt kohtuliku uurimise keskpaigas, siis tuleb kogu kohtulik uurimine ning kohtuistungi rakendamine uuesti läbi viia. Eelnev tuleneb nii

§-st 18 kui ka

§15lg-st 1 (kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõte).

Järelikult peab uus kohtumenetlus hõlmama kogu kohtulikku arutelu. Eraldiseisvaks on küsimus, kas ja millises määras peab uuesti läbima eelmenetlust. Harju Maakohtu määruses on põhjendatud, et läbida tuleb kogu eelmenetlus sh kohtu alla andmine, et sellisel juhul on võimalik esitada kaitsjatel tõendeid, mis kohtuistungil on raskendatud ning samuti saab otsustada süüdistusakti tagastamise küsimust. Prokuratuur märgib, et nimetatud küsimuste lahendamiseks ei ole vaja uuesti läbida kohtu alla andmise staadiumit. Kohtuliku eelmenetluse üks osa esimese astme kohtumenetlusest on kohtu alla andmine. Samas nii taotlusi tõendite kogumiseks ning kaitseakti täiendamiseks ning süüdistusakti tagastamist võib otsustada kogu eelmenetluse vältel ning see ei ole seotud kohtu alla andmisega. Nimetatud seisukoht tuleneb üheselt Riigikohtu lahenditest. Prokurör on siinjuures viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-22-16. Samuti ei saa nõustuda ringkonnakohtu ja kaitsjate hinnanguga, et maakohus rikkus kriminaalmenetlusõigust, kui andis süüdistatavad kohtu alla enne kaitseaktide esitamiseks määratud lisatähtaja möödumist, ei võtnud kohtu alla andmise määruses seisukohta kõigis

§-s 263 sätestatud küsimustes ega lahendanud enne süüdistatavate kohtu alla andmist kaitsjate kõiki taotlusi, tehes seda alles hiljem. Järelikult selleks, et kaitsjatel oleks võimalik esitada taotlusi ja kaitseakti täiendusi ning otsustada süüdistusakti tagastamine, ei ole vajalik läbida kohtu alla andmise staadiumit, vaid seda on võimalik teha kohtulikus eelmenetluses. Kohtu alla andmine on vaid kohtuliku eelmenetluse esimene toiming. Järelikult kohtu alla andmisel kui eelmenetluse ühel osal ei ole siduvust järgneva menetluse osas, vaid nimetatud otsuseid võib muuta. Järelikult ei ole väited kohtuliku eelmenetluse kohta ringkonnakohtus üle kantavad kohtu alla andmise staadiumile, sest nimetatud otsused ei ole järgnevas menetlusstaadiumis siduvad. Kohtu alla andmisele, kui ühele osale kohtulikust eelmenetlusest, on lähtuvalt Riigikohtu lahendist antud järgnev tähendus: alates

  1. septembrist 2011 ei tähenda süüdistatava kohtu alla andmine kohtuliku eelmenetluse lõppu ja eelmenetluslike küsimuste lahendamine võib jätkuda ka pärast süüdistatava kohtu alla andmise määruse koostamist. Selline seisukoht sisaldub Riigikohtu lahendites nr 3-1-1-38-16 ja 3-1-1-22-
  2. Järelikult kohtu alla andmise määrusega määratakse, kelle menetluses on kriminaalasi, tähistades, et kriminaalasi on jõudnud kohtu menetlusse ning alates nimetatud ajahetkest on menetlejaks kohus. Prokurör osutab, et kohtuniku taandamise korral esimese astme kohtumenetluses ei saadeta kriminaalasja tagasi prokuratuuri, nagu see võib olla näiteks lühimenetluse või kokkuleppemenetluse puhul, vaid kohtumenetlus jätkub ning menetlejaks on endiselt kohus. Järelikult on selles osas tegemist samaväärse olukorraga kui kõrgema astme kohus saadab kriminaalasja tagasi esimese astme kohtusse asja uueks sisuliseks arutamiseks. Seega on põhjendatud lähtuda Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-104-13 väljendatud põhimõttest, et kohtu alla 4

(12)andmise staadiumit ei ole alust uuesti läbida. Harju Maakohtu määruses on välja toodud, et nimetatud seisukoht ei käesoleval juhul kohaldatav, sest viidatud kriminaalasjas ei tuvastatud rikkumisi kohtuliku eelmenetluse staadiumis. See seisukoht ei pea paika, sest ka käesoleva kohtuasja puhul on kohtu alla andmise staadium läbinud määruskaebemenetluse, mille kohaselt on kohtu alla andmisel järgitud seaduse nõudeid ning kohtunik ei ole toiminud erapoolikult. Samuti ei ole Harju Maakohtu määruse kohaselt alust kahelda, et kohtu alla andmisel ei ole rikutud kriminaalmenetlusõigust, näitamaks, et kohtu alla andmisel on järgitud seaduse nõudeid ning kohtunik ei ole toiminud erapoolikult. Eeltoodust järeldub, et kui kriminaalasi on kohtu menetluses, siis ei ole põhjendatud uue kohtu alla andmise määruse koostamine, sest kriminaalasi on juba kohtumenetluses ning nimetatud ei muuda asjaolu, et asja eelnevalt arutanud kohtunik on taandatud. Samuti on põhjendatud kohtu alla andmise staadiumi uut läbimist Harju Maakohtu vastava praktikaga. Prokuratuur märgib, et Harju Maakohtu käsitlused viidatud küsimuses on ebaühtlased. Nimelt on Harju Maakohus kriminaalasjas 1-16-2411 toiminud vastupidiselt, sest peale kohtu alla andmist kohtuliku eelmenetluse käigus vahetus kohtunik ning ei korratud kohtu alla andmise staadiumi. Järelikult ei saa ka isikute võrdse kohtlemise põhimõttest tuleneda, et tuleks korrata kohtu alla andmise staadiumit. Samas olenemata varasemast praktikast on oluline, et see oleks kooskõlas seaduse ja Riigikohtu praktikaga. Kohtu alla andmine väljendab, et lõppenud on kohtueelne uurimine ning alanud on kohtumenetlus ning menetlejaks on kohus. Oluline on välja tuua, et vastavalt KarS § 81 lg 5 p 2 katkeb aegumine kohtu alla andmisega. Aegumise katkemine tähendab, et nimetatud menetlustoiminguga s.o antud juhul kohtu alla andmisega, tühistatakse aegumise senine kulg ja aegumist hakatakse arvestama vastava menetlustoimingu tegemisest. Nimetatu tuleneb üheselt KarS § 81 lg-st
  1. Lisaks on karistusseadustikus veel mõiste aegumise peatumine ning see kohaldub üksnes § 81 lg 7 p-des 13 nimetatud juhtudel. Aegumise peatumise korral hakatakse vastavat tähtaega uuesti lugema aluse ära langemisest. Kohtu alla andmise määrus ei peata aegumistähtaega ning järelikult ei saa sellisel juhul kohaldada aegumise peatumise regulatsiooni. Järelikult, juhul kui on olemas kehtiv kohtu alla andmise määrus (29.01.2016), mis on aegumise katkemise aluseks, siis tuleb aegumise tähtaega vastavalt KarS § 81 lg 6 sellest arvutada. Käesoleval juhul on nimetatud asjaolu jäetud arvestamata ning leitud, et aegumise tähtaeg hakkas uuesti kulgema 29.01.
  2. Oluline on märkida, et ei ole möödunud ka viie aasta võrra pikem tähtaeg, mille puhul tuleks kriminaalmenetlus aegumise tõttu igal juhul lõpetada olenevalt katkemisest. Kokkuvõtvalt leiab prokuratuur, et kohtuniku taandumisel kriminaalasja uuel arutamisel ei tule uuesti läbi viia kohtu alla andmise staadiumit, sest kriminaalasi on juba kohtumenetluses. Samuti on kohtu alla andmine käesoleval juhul olnud õiguspärane, mida näitab ka määruskaebemenetlus. Oluline on märkida, et kohtu alla andmise staadium on üksnes osa kohtulikust eelmenetlusest ning kõiki kaitsjate taotlusi on võimalik arutada kohtuliku eelmenetluse käigus. Lähtuvalt eeltoodust leiab prokuratuur, et oluliselt on rikutud kriminaalmenetluse õigust, sest on leitud ebaõigesti, et 29.01.2016 kohtu alla andmise määrus ei oma tähendust ja tuleks läbida uus kohtu alla andmise staadium ning sellega on kaasnenud ebaseaduslik kohtulahend

§ 339lg 2 tähenduses.

Järelikult on käesolevas asjas kriminaalmenetlus lõpetatud alusetult. Kohtumenetluse poolte seisukohad 4. Ringkonnakohtule esitas 02.02.2017 kirjaliku seisukoha süüdistatav Riho Maureri lepinguline kaitsja ning süüdistatav Martin Penu lepingulise kaitsja Sirle Kalma asenduskaitsja vandeadvokaat Maskim Greinoman, kes palub jätta prokuröri 20.01.2017 määruskaebus rahuldamata, tunnistada KarS § 81 lg 5 p 1 PS § 12 ja § 13 vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata ning tagastada prokurörile määruskaebusele lisatud dokumendid. 5

(12)Esitatud seisukoha kohaselt olevat inkrimineeritud kuriteod toime pandud 1.-9.02.2011 (esimene episood) ja 8.-9.02.2011 (teine episood). Antud ajavahemikust kuni vaidlustatava määruse tegemiseni on möödunud rohkem, kui viis aastat, mida prokurör ei vaidlusta. Määruskaebuses tugineb prokurör sellele, et eelmise, ennast taandanud kohtukoosseisu poolt tehtud kohtu alla andmise määrus erandina muudest taandatud kohtukoosseisu tehtud toimingutest on kehtiv ja aegumine on sellega katkenud. Seisukoha esitaja hinnangul on prokuröri selline seisukoht ebaõige. Esmalt tuleb märkida, et teise episoodi (08.02-09.02.2011) osas on süüdistus esitatud alles 17.10.2016 süüdistusakti täiendusega. Seega inkrimineeritava kuriteo toimepanemise ajast süüdistuse esitamise ajani on möödunud KarS § 81 lg 1 p 2 sätestatud ajast pikem aeg. Selle osas 29.01.2016 kohtu alla andmise määrus aegumist katkestada ei saanud, mistõttu teine inkrimineeritav episood on igal juhul aegunud. Teiseks selgitab kaitsja, et kuivõrd esimene kohtukoosseis kuulus taandamisele, siis on tegemist ebaseadusliku kohtukoosseisuga. Ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt tehtud määrused on õigustühised põhjusel, et on tehtud kohtuniku pädevuse väliselt. Väljatoodud põhjustel taandatud kohtuniku poolt tehtud või tegemata jäetud menetlustoimingud, mille tegemist ei saa praegu ringkonnakohus ka kontrollida selleks menetlusõigusliku aluse puudumise tõttu, ei saa mõjutada aegumise kulgu. Kaitsja märgib, et teised taandatud kohtukoosseisu poolt tehtud menetlustoimingud ja korralduslikud määrused on õigustühised, mida prokurör ka ei vaidlusta. Puudub õiguslik alus ja ka loogiline põhjendus, miks peaks kohtu alla andmise määrust käsitlema eraldi. Taandatud kohtukoosseisu ei saanud seadustada ka prokuröri poolt osundatud kohtu alla andmise määrusele esitatud määruskaebuste läbivaatamata jätmine kõrgemalseisvate kohtute poolt. Läbi vaatamata jätmine tähendab, et kohus keeldub lahendi sisulisest kontrollist, mitte seda, et kohtu alla andmise määrus oleks seaduslik. Kohtu alla andmise määruse seaduslikkusele kohtud hinnangut anda ei saanud. Prokuröri määruskaebuses viidatud Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-3816, 3-1-1-22-16 ei käsitle kohtu alla andmise määruse kehtivuse küsimusi ning on asjassepuutumatud. Samuti on asjassepuutumatu Riigikohtu lahend nr 3-1-1-104-13, mis viitab Riigikohtu otsusele 3-1-1-26-13, milles rahuldas Riigikohus kaitsja kassatsiooni ja tühistas madalamalseisvate kohtute otsused menetlusõiguse ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu, mitte seepärast, et otsuseid oleksid teinud ebaseaduslikud kohtukoosseisud. Sellepärast ei saa antud kohtupraktika olla aluseks prokuröri soovile legitimeerida ebaseaduslikku kohtulahendit. Juhul, kui eeltoodule vaatamata leiab ringkonnakohus, et 29.01.2016 kohtu alla andmise määrus katkestas aegumise KarS § 81 lg 5 p 2 alusel, palub kaitsja tunnistada see õigusnorm PS § 12 esimese lausega ning PS § 13 viimase lausega vastuolus olevaks. Kaitsja leiab, et aegumise eesmärk on õigusrahu ja õiguskindluse saavutamine. Aegumise eesmärk seisneb lisaks selle stabiliseerivale rollile ühel poolt sellise õigustatud isiku (antud juhul riigi) tegevusetuse häbivääristamises, kes ei näita üles hoolsust, et oma õigused maksma panna. Teiselt poolt on aegumise eesmärk piirata vanade kohtuvaidlustega seotud vaidlusi, mis kätkevad tõendamisraskuste tõttu suurt meelevaldsete lahenduste riski. Aegumise eesmärk on ühildada õigustatud isiku (antud juhul riigi) õiguste kaitse õiguskindluse põhimõttega. Teisisõnu, peab vastutuse aegumine olema ühetaoline kõikide isikute suhtes. Isik võtab endalt võimaluse tugineda aegumisele, kui ta oma tegevusega takistab õigustatud poole (riigivõimu) tegevust, eelkõige menetlusest kõrvalehoidumisel. Süüteo aegumine ei saa aga sõltuda õigustatud poole (riigi) suvast – kas ja millal isiku suhtes peetakse või ei peeta vajalikuks kohaldada tõkendit, kas ja millal anda teda kohtu alla jmt. Vastupidisel juhul – KarS § 81 lg 5 p 2 järgi – sõltub inkrimineeritava süüteo ja vastutuse aegumine riigi omavolist ja suvast. Kui nt ühiselt toimepandud kuriteo üks isik antakse kohtu alla, teise osas kriminaalmenetlus eraldatakse ja kohtu alla andmine viibib, siis võib riik mõista ühe isiku süüdi ja karistada teda, teise aga jätta 6
(12)karistamata. Samuti ei saa kahtlustatav nõuda enda kohtu alla andmise kiirendamist, et kiirendada õigusrahu saavutamist. Sellepärast, seades aegumise sõltuvaks kohtu alla andmisest, annab riik üksikisiku enda täielikku meelevalda. Seega kehtestab KarS § 81 lg 5 p 2 riigi omavoli ja süüdistatavate ebavõrdsuse. Väljatoodud põhjustel, kui ringkonnakohus leiab, et KarS § 81 lg 5 p 2 kuulub kohaldamisele, tuleb tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata. 5. Ringkonnakohtule esitasid 06.02.2017 kirjaliku seisukoha süüdistatav AS-i Liviko kaitsja Erki Kergandberg, süüdistatav Kärt-Ragnar Kitse kaitsja Elmer Muna ja süüdistatav Ivar Grossevi kaitsja Tanel Pürn, kes paluvad jätta Riigiprokuratuuri 20.01.2017 määruskaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu 11.01.2017 määrus muutmata ning võtta kohtutoimikusse kohtunik Katre Poljakova taandamistaotlus. Kaitsjad on seisukohal, et Harju Maakohtu 11.01.2017 määrus on lõppjärelduste osas õige ja kooskõlas kehtiva õiguse ning kohtupraktikaga. Riigiprokuratuuri 20.01.2017 määruskaebuses ei esine aluseid määruse tühistamiseks. Määruskaebuses on moonutatud tegelikku olukorda ja faktilisi asjaolusid. Esiteks ei ole kohane põhjendada kohtuniku taandamise järgset menetluse läbiviimist Riigikohtu lahendiga nr 3-1-1-22-16, kus obiter dictum korras käsitletakse käesoleva kaasuse asjaoludest kardinaalselt teistsugust hüpoteetilist olukorda. Samuti ei ole Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-38-16 käsitletud käesoleva kaasusega isegi mitte ligilähedast olukorda. Teiseks ei ole ühegi Riigikohtu lahendi alusel võimalik teha järeldust, et kohtu alla andmise määrus saaks kehtida pärast kohtu alla andmise määruse teinud kohtuniku taandamist. Kohtu alla andmise määruse kehtivus pärast kohtuniku taandamist ja eelmenetluse regulatsioon on oma olemuselt erinevad õiguslikud küsimused. Kolmandaks ei näe ükski

i säte ette võimalust, et kohtuasja arutatakse kohtuniku taandamise järgselt esimese astme kohtus kahes etapis ja kahe kohtuniku poolt. Olukord, kus kohtu alla andmise lahendab üks kohtunik ja asja sisulist arutamist viib läbi teine kohtunik, ei ole

i alusel taanduse järgselt mõeldav. Ehk tegemist ei ole olukorraga, kus asi saadetakse tagasi esimese astme kohtusse seoses kriminaalmenetlusõiguse rikkumise või materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Tegemist on täiesti teistsuguse olukorraga, kus kriminaalasja arutamist alustatakse uuesti seoses varasema ebaseadusliku kohtukoosseisuga. Ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt tehtud määrused on õigustühised põhjusel, et on tehtud kohtuniku pädevuse väliselt. Neljandaks on kohtunik K. Poljakova ise oma taandustaotluse lk 5 teinud viite, et kohtuniku erapooletus on seatud kahtluse alla juba kohtu alla andmise määruse vaidlustamisel. Seega seostas kohtunik erapooletuse küsimust otseselt kohtu alla andmisega ehk kohtu alla andmine oli kohtuniku enda poolt käsitletav ühe alusena, miks ta palus Harju Maakohtu esimehel enda taandamist. On tähelepanuväärne, et kohtunik K. Poljakova teeb eelneva osas viite Tartu Ringkonnakohtu 15.02.2016 lahendi p 8, kuid ei eita fakti, et tema poolt allkirjastatud kohtu alla andmise määrus sisaldas eelistungivälist ja kohtutoimikus mitteolevat prokuratuurist saadud teavet. Viiendaks sisaldas kohtunik K. Poljakova kohtu alla andmise määrus ka süüdistusakti prokuratuurile tagastamise taotluse lahendamist. Süüdistusakti tagastamise korral oleksid süüdistatavatele etteheidetud teod olnud aegunud. Süüdistusakti prokuratuurile tagastamise küsimuse lahendamine saab toimuda vaieldamatult ka enne kohtu alla andmise otsustamist ehk kohtu alla andmise alternatiivina. Järelikult ka eelnev kinnitab kohtuasja alustamist uuest kohtu alla andmise otsustamisest. Kuuendaks moonutatakse määruskaebuses kaitsjate seisukohti teemadel „kohtumenetluse väravate avamine“ ja „maa ja taeva vahel olemine“. Kaitsjad on olnud läbivalt seisukohal, et pärast kohtuniku ehk pädeva menetleja taandamist suletakse kohtumenetluse väravad uue pädeva menetleja leidmiseni ja uue pädeva menetleja poolt uue kohtu alla andmise määruse tegemiseni. Ehk kaitsjate käsitluses puudub vastuolu. Seitsmendaks on määruskaebuse lk 2 alt teises lõigus märgitu, et „asjaolu, et kriminaalasi asus füüsiliselt kohtumajas ja seda arutama pädev uus kohtunik oli kriminaalasjas 7

(12)määratud, ei saa olla aluseks lugeda aegumistähtaja katkenuks alates eelmise kohtuniku poolt 29.01.2016 kohtu alal andmise määruse tegemisest.“ Jättes kõrvale lause grammatilise külje, on oluline rõhutada, et uue kohtuniku jaoks ei saa kohtumajas olla isegi mitte füüsilist kriminaalasja. Uue kohtuniku jaoks saab kohtumajas füüsiliselt eksisteerida ainult süüdistusakt ja mitte midagi rohkemat. Kaitsjad on seisukohal, et uue kohtuniku laual ei saa olla ühtegi muud menetlusdokumenti sh ka süüdistusakti täiendust. Ainult kirjeldatud viisil ja viidatud piiratud teabe alusel on uuel kohtunikul võimalik alustada asja menetlust selle algusest. Ka eelnev kinnitab vajadust otsustamaks uus kohtu alla andmine. Muus osas jäid kaitsjad oma varasemate seisukohtade juurde, sh paluvad arvestada kohtutoimikus oleva 20.12.2016 taotluses toodud seisukohtadega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  1. Vaadanud läbi toimiku materjalid, maakohtu määruse, määruskaebuse ja sellele esitatud seisukohad, leiab kohtukolleegium, et määruskaebus on põhjendatud ja Harju Maakohtu 11.01.
  2. a määrus tuleb tühistada.
  3. Esmalt märgib ringkonnakohus ära asjaolu, et maakohtu määruse põhjenduste ning resolutsiooni vahel on vastuolu, kuivõrd põhjendustest (määruse lk 8) on näha, et kohus lõpetas Kärt-Ragnar Kitse, Ivar Grossevi, Riho Maureri, Martin Penu ja AS-i Liviko suhtes neile KarS § 400 lg 2 p 1 ning § 400 lg 4 järgi esitatud süüdistustes. Seejuures ei nähtu määruse resolutsioonist, et kohus oleks menetluse Riho Maureri suhtes lõpetanud.
  4. Selleks, et tuvastada käesolevas asjas aegumine, tuleb esmalt anda ringkonnakohtul hinnang, millises ulatuses tuleb kohtuniku taandamise korral uuel asja menetleval kohtunikul asi läbi vaadata ning kas ja millised taandatud kohtuniku poolt läbiviidud menetlustoimingud tuleb uuesti läbi viia. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse seisukohaga, mille kohaselt peab kohtuniku taandumisel asja menetlus läbima uuesti kohtuliku uurimise. Selline nõue tuleneb

§-st 15, mis sätestab kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtte. St nõutav on, et kohtunik, kes hakkab asjas kohtulahendit tegema, oleks ise kohtuistungil tõendeid vahetult uurinud. Seega peab maakohtus asja ainuisikuliselt arutav kohtunik läbi viima kogu kohtuliku arutelu.

ei sätesta aga selgesõnaliselt, kas ja millised kohtuliku eelmenetluse toimingud on peale kohtuniku taandamist nö kehtivad või millised toimingud tuleb uuesti läbi viia. Kuivõrd kaitsjate hinnangul on taandatud kohtuniku menetlustoimingud tühised ning menetlust tuleb alustada kohtu alla andmisest, analüüsib ringkonnakohus alljärgnevalt kohtuniku taandamisega seonduvat problemaatikat. 9. Maakohus viitas oma määruses Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-69-08, millest tulenevalt peab asja arutama üks ja sama kohtukoosseis ning leidis, et sellest tulenevalt peab süüdistatava kohtu alla andma igal juhul kohtunik, kes arutab asja lõpuni. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb arvesse võtta, et Riigikohtu poolt lahendatud asjas on kohtu alla andmise määruse teinud eeluurimiskohtunik, kelle suhtes oli teada, et tema ei ole juba seadusest tulenevalt pädev asja lõpuni menetlema. Seega tuleb Riigikohtu praktika kohaselt menetlust uuesti alustada isiku kohtu alla andmisest juhul, kui seda on teinud ebaseaduslik kohtukoosseis. Kohtukolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas oli süüdistatavad kohtu alla antud pädeva ning seadusliku kohtukoosseisu poolt, seega maakohtu hinnang selles osas on ebaõige. Kolleegiumi hinnangul sisustavad kaitsjad käesolevas asjas ebaseadusliku kohtukoosseisu instituuti vääralt. Ebaseaduslik kohtukoosseisu all peetakse silmas olukorda, kus asja arutab kohtukoosseis, mida

§ 18ette ei näe.

Näiteks olukord, kus kohtu alla andmise määruse on koostanud eeluurimiskohtunik, kellele seaduses sellist pädevust ette nähtud ei ole (RKKK 3-1-1- 8

(12)69-08).

§ 18lg 5 kohaselt toimetab eelmenetlust kohtunik ainuisikuliselt.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kohtunik K. Poljakova ei oleks olnud

§-st 18 tulenevalt pädev menetlustoiminguid tegema. Kaitsja Maksim Greinomani poolt viidatud Tallinna Ringkonnakohtu määruses nr 1-15-3555 on tegemist

§ 339

lg 1 p 1 rikkumisega, mis seisnes selles, et kohtumenetlust viis läbi kohtukoosseis, mida seadus ette ei näinud (asja menetlusse olid kaasamata rahvakohtunikud). Seejuures kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-123-05 tuleneb hoopis, et olukorras, kus kohtunik oleks pidanud taanduma, kuid ei teinud seda, on tegemist

§ 339

lg 2 rikkumisega, mitte ebaseadusliku kohtukoosseisuga

§ 339lg 1 p 1 tähenduses.

Seega ei ole asjakohane ka kaitsjate Elmer Muna, Erki Kergandbergi ja Tanel Pürni 06.02.2017 seisukohas esitatud viited ebaseaduslikule kohtukoosseisule. Kaitsjad on seisukohal, et asja menetleb kohtunik ainuisikuliselt ja algusest peale ning seega ei ole mõeldav antud juhul see, et kohtunik J. Vernikova menetleb asja K. Poljakova 29.01.2016 kohtu alla andmise määruse alusel. Viide, nagu vastupidisele seisukohale jõudmise korral võiks edaspidi kohtu alla andmise määruseid allkirjastada ükskõik milline kohtu töötaja (sh kohtukordnik), on ilmselgelt põhjendamatu ning liialdatud. Nagu eeltoodust tuleneb, oli kohtunik K. Poljakoval pädevus asja menetleda ning teha menetlustoiminguid, kuivõrd tegemist oli seadusliku kohtukoosseisuga. 10. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kohtuniku taandamine ei tohi muutuda kohtumenetluse pooltele nn venitamistaktikaliseks relvaks. Lähtuvalt

§ 50

lg-s 2 sätestatust, tuleb enda kahtlused kohtuniku erapooletuses teatavaks teha kohe ja taandamistaotlus tuleb üldjuhul esitada kohtuistungi rakendamisel. Mõistetavalt ei ole välistatud, et kõnealune kahtlus tekib pooltel alles kohtuistungi käigus nii mingi istungiväliselt saadud teabe alusel kui ka nt istungil kogetud kohtuniku ilmselgelt küsitava käitumise põhjal, mis viitab kohtuniku erapoolikusele. Sellistel puhkudel –

§ 50

lg 2 teise lause kohaselt – tuleb taandamistaotlus esitada viivitamata selleks aluse tekkimisel. Käesolevas asjas esitati kohtuniku taandamiseks taotlus 30.11.2016, mis on 10 kuud peale süüdistatavate kohtu alla andmist. Ringkonnakohus järeldab sellest, et kohtu alla andmise määruse koostamisel ei tekkinud menetluspooltel kahtlust kohtuniku erapooletuses. Kohtukolleegium märgib, et asja lahendamisel kohtunik mitte ei pea olema erapooletu, vaid sellisena ka näima. Väärib märkimist, et enda taandamistaotluses on kohtunik K. Poljakova kinnitanud oma erapooletust, kuid viitas asjaolule, et asja lahendamine peab näima erapooletu ka mõistlikule kõrvaltvaatajale, mis on kaitsjate poolt kahtluse alla seatud. Kohtu esimees nõustus kohtuniku põhjendustega ning taandas kohtunik K. Poljakova käesoleva kriminaalasja menetlemisest. Kolleegiumi hinnangul võib antud kaasuse pinnal aegumise jaatamine tuua tulevastes kohtumenetlustes kaasa lubamatu olukorra, kus menetlusosalistel tekib võimalus oma menetlusõigusi kuritarvitada ning kohtuniku taandamise avalduste esitamisega venitada kriminaalasja lahendamist kuni aegumistähtaja saabumiseni. 11. Kaitsja Maksim Greinomani seisukohal, mille kohaselt on kõik taandatud kohtukoosseisu poolt tehtud menetlustoimingud õigustühised, puudub kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatud ja õiguslik alus.

§ 491

lg 2 sätestatu mõte on selge: kui kohtuniku või kohtukooseisu erapooletuses on kahtlus, kuid taandamise küsimus on veel lahendamata, võib kohtunik (kohtukoosseis) lahendada vaid edasilükkamatuid küsimusi (nt põhiõiguse mingi riive lõpetamine), kuid peaks mis tahes sisuliste küsimuste lahendamisest hoiduma, et vältida hiljem kohtutoimingute tühiseks tunnistamist. Sellest tulenevalt leiab kohtukolleegium, et kriminaalmenetlusnormidega vastuolus olevaks võib lugeda kohtuniku poolt tehtud mitte edasilükkamatu iseloomuga menetlustoiminguid, mida kohtunik teeb peale taandamistaotluse saamist, kuid enne selle lahendamist, st siis, kui on tõusetunud küsimus kohtuniku erapooletuses. 9

(12)Nagu eeltoodust nähtub, ei ole asja materjalidest tuvastatav, et kahtlus kohtuniku erapooletuses oleks tekkinud isikute kohtu alla andmise hetkel, kuivõrd taotlus kohtuniku taandamiseks esitati 10 kuud peale isikute kohtu alla andmist. Kaitsjate seisukoht, nagu oleks kohtunik K. Poljakova justkui ise tunnetanud, et kohtu alla andmise määrus oli üks osa taanduse aluseks olevatest asjaoludest, ei ole asjakohane ega esitatud materjalidel põhinev. Kohtukolleegium rõhutab, et kohtunik kinnitas taandamistaotluses, et ei ole asja lahendamisel erapoolik. Selles puudub alus kahelda ka ringkonnakohtul.
  1. Kolleegium nõustub prokuröri hinnanguga, mis puudutab asjaolu, et kohtu alla andmise määrusega määratakse, mis menetlusfaasis kriminaalasi on, tähistades, et kriminaalasi on jõudnud kohtu menetlusse ning alates nimetatud ajahetkest on menetlejaks kohus. Seda kinnitab ka Riigikohtu praktika, mille kohaselt tuleb isik kohtu alla anda kohe pärast süüdistusakti saamist, sest enne kohtu alla andmise otsustamist on kriminaalasi pädeva menetlejata (RKKK 31-1-38-16). Kohtuniku taandamisel ei tagastata süüdistusakti prokuratuurile, seega menetlejaks jääb siiski kohus. Kui kohus on isikud juba ühe süüdistusakti alusel korra kohtu alla andnud, siis ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada võimalikuks olukorda, kus sama süüdistusakti, mille seadusele vastavust ja tagastamise aluste puudumist on kord juba kontrollitud, alusel antakse isikud uuesti teise kohtuniku poolt kohtu alla. Seejuures tuleb märkida, et Riigikohtu praktika kohaselt on lubatav olukord, kus isikud antakse kõige pealt kohtu alla ning seejärel lahendatakse muud eelmenetluslikud küsimused. Seejuures on lubatud, et isikute kohtu alla andmine on ajaliselt ülejäänud eelmenetluslike küsimuste lahendamisest lahutatud ja kohtu alla andmine toimub ilma eelistungit pidamata (RKKK 3-1-1-38-16). Nagu eeltoodust nähtub, saab tõendite kogumist taotleda või süüdistusakti tagastamist otsustada eelmenetluses ka siis, kui isikud on juba kohtu alla antud. Siinkohal nõustub ringkonnakohus ka kaitsjate seisukohaga, et süüdistusakti tagastamise otsustamine võib toimuda enne isikute kohtu alla andmist või selle alternatiivina, kuid erinevalt kaitsjatest, ei leia kohtukolleegium eeltoodu alusel, et see kinnitaks seisukohta, mille kohaselt tuleb kohtuasja arutamist alustada uuest kohtu alla andmise otsustamisest. Viidatud Riigikohtu praktikast nähtub, et isegi kui uus asja arutav kohtunik alustab asja arutamist eelmise kohtuniku poolt kohtu alla andmisest alates, on tal võimalik tal muid eelmenetluslikke küsimusi otsustada.
  2. Vastuseks kaitsjate Erki Kergandbergi, Elmer Muna ja Tanel Pürni väitele, mille kohaselt moonutatakse määruskaebuses kaitsjate seisukohti teemadel „kohtumenetluse väravate avamine“ ja „maa ja taeva vahel olemine“, märgib ringkonnakohus, et määruskaebusest ei nähtu, et prokurör oleks nimetatud seisukohti käsitlenud või kaitsjate seisukohtades vastuolule viidanud. Nimetatud vastuolule on tähelepanu juhtinud oma määruses maakohus (vt 11.01.2017 määruse lk 8). Seega on kaitsjate selline viide alusetu.
  3. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses esitatud seisukohaga, mille kohaselt on kohtu alla andmise määrus õiguspärane seetõttu, et ringkonnakohus on selle määruskaebemenetluses jõusse jätnud. Ringkonnakohus on jätnud määruskaebused läbi vaatamata, st ei ole andnud hinnangut kohtu alla andmise määruse õiguspärasusele, vaid kinnitanud, et kohtu alla andmise määrusele saab määruskaebuse esitada vaid väga erandlikel asjaoludel (RKKK 3-1-1-22-16), näiteks olukorras, kus menetlusõiguse ilmselge olulise rikkumise tõttu ei ole süüdistatava kohtu alla andmist seaduses sätestatud korras tegelikult toimunudki (RKKK 3-1-1-86-15). Vaidlustamisõigust on aktsepteeritud ka olukorras, kus kohtu alla andmise määruse on teinud ebaseaduslik kohtukoosseis (RKKK 3-1-1-69-08) või ei ole nõuetekohaselt korraldatud eelistungit (RKKK 3-1-1-86-15). Määruskaebemenetluses kinnitas ringkonnakohus, et määruskaebusest nähtuvalt ei esinenud isikute kohtu alla andmise määruses sedavõrd olulisi rikkumisi, mis oleksid andnud alust järeldada, et süüdistatavate kohtu alla andmist ei ole 10
(12)seaduses sätestatud korras tegelikult toimunudki, kuid sisulist hinnangut pole kohtu alla andmise määrustele antud. Siinjuures on kohtukolleegiumi hinnangul kohane märkida, et ringkonnakohus ei nõustu kaitsjate seisukohtadega Riigikohtu lahendite nr 3-1-1-22-16, 3-1-1-38-16 ja 3-1-1104-13 asjassepuutumatuse osas. Riigikohtu lahendid on analoogia korras kohaldatavad ning kohtupraktika ühtlustamise seisukohalt olulised, seejuures ei ole vajalik, et lahend käsitleks detailselt samasugust olukorda või problemaatikat. Siinjuures märgib ringkonnakohus, et nimetatud lahenditele on menetluses varasemalt viidanud ka nii maakohus kui ka kaitsjad ise. 15. Kohtukolleegium ei nõustu vaadeldavas olukorras kaitsjate väitega, mille kohaselt saab uue kohtuniku jaoks eksisteerida vaid süüdistusakt ja mitte muid dokumente. Kohtukolleegium osundab, et

§ 210

kohaselt on E-toimiku menetlemise infosüsteem (edaspidi e-toimiku süsteem) kriminaalmenetluses menetlusandmete ja isikuandmete töötlemiseks peetav riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mille eesmärk on: 1) tagada ülevaade uurimisasutuste, prokuratuuri ja kohtute menetluses olevatest kriminaalasjadest, samuti alustamata jäetud kriminaalasjadest; 2) kajastada andmeid kriminaalmenetluse käigus tehtud toimingute kohta; 3) võimaldada menetleja töö korraldamist; 4) tagada kriminaalpoliitiliste otsustuste tegemiseks vajaliku kuritegevuse statistika kogumine; 5) võimaldada andmete ja dokumentide elektroonilist edastamist. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt kantakse andmekogusse: 1) andmed menetluses olevate, alustamata jäetud ja lõpetatud kriminaalasjade kohta; 2) andmed kriminaalmenetluse käigus tehtud toimingute kohta; 3) digitaalsed dokumendid käesolevas seadustikus sätestatud juhtudel; 4) andmed menetleja, menetlusosalise, süüdimõistetu, eksperdi, asjatundja ja tunnistaja kohta; 5) kohtulahend. Eesti Vabariigi kohtud kasutavad oma igapäevase töövahendina E-toimiku osana Kohtute infosüsteemi (KS § 34), mis on andmekogu, mille eesmärk on kohtute töö korraldamine, statistika kogumine, kohtulahendite kogumine, süstematiseerimine ning kohtutele ja avalikkusele kättesaadavaks tegemine. Kaitsjate poolt viidatud asjaolu, justkui ei oleks isikuid kohtu alla antud, kuivõrd kohtutoimikus vastav kohtumäärus puudub, ei ole seega asjakohane, kuna jõustunud kohtu alla andmise määrus sisaldub Kohtute infosüsteemis ning on menetlejale ja menetlusosalistele nähtav. Kriminaaltoimikus paberkandjal kohtu alla andmise määruse puudumine ei muuda nimetatud määrust olematuks. Kohtukolleegium märgib, et erinevalt eelnimetatud menetlusdokumentidest üldmenetluses arutatavas kriminaalasjas ei tohi kohtukooseis tutvuda kogutud tõenditega enne, kui nad on menetlusosaliste poolt kohtuliku uurimise käigus nõuetekohaselt esitatud. Käesoleval juhul ei tutvunud uus kohtu kooseis kriminaalasjas kogutud tõenditega ning eeluurimisel kogutud tõendeid ei sisalda ka eelpoolnimetatud infosüsteemid. 16. Kuivõrd kriminaalkolleegium leiab eeltoodust tulenevalt, et isikute kohtu alla andmise määrus on jõustunud ning kehtiv menetlusdokument, on süüdistusaktiga inkrimineeritud tegude aegumine 29.01.2016 katkenud KarS § 5 lg 2 alusel ning asi tuleb saata maakohtule menetlemiseks. Kuna kriminaalasja arutav uus kohtukooseis ei ole kohtuliku uurimiseni jõudnud, st ei ole tutvunud kriminaalasjas kogutud tõenditega, tuleb kriminaalasi tagastada arutamiseks

§ 341lg 3 esimese alternatiivi kohaselt samale kohtukoosseisule.

17. Seoses teise inkrimineeritud episoodiga (08.02-09.02.2011), mis on esitatud 17.10.2016 süüdistusakti täiendusega, märgib ringkonnakohus, et tulenevalt

§ 268

lg 2 võib prokurör kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta ja täiendada, esitades muudatused ja täiendused kirjalikult kohtule ning teistele kohtumenetluse pooltele. Selline õigus on tingitud asjaolust, et kohtuliku arutamise käigus, mil tõendikogumi sisu ja poolte argumendid sageli esimest korda oma terviklikul kujul ilmsiks saavad, võib prokuröri jaoks selguda, et 11

(12)süüdistatava teo asjaolud ja/või nende õiguslik kvalifikatsioon erinevad sellest, mis on ära toodud süüdistusaktis või, et süüdistatav on pannud toime veel mõne kuriteo, mida on otstarbekas menetleda sama kriminaalasja raames. Selleks, et kohtulik uurimine oleks paindlik ja võimaldaks arvesse võtta kohtus ilmnevat uut teavet, kuid samas saaks tagatud süüdistatava kaitseõigus ning säiliks kohtumenetluse võistlevus, annavad § 268 lg-d 2 ja 4 süüdistusfunktsiooni kandjale võimaluse süüdistust – ja seega ka kohtuliku arutamise piire – kuni kohtuliku uurimise lõpuni korrigeerida (RKKK 3-1-1-79-10). 18. Vastuseks kaitsja Maksim Greinomani taotlusele tunnistada KarS § 81 lg 5 p 1 vastuolus olevaks PS §-ga 12 ja §-ga 13, märgib kolleegium, et tulenevalt

§-st 390 lg 2 lahendab ringkonnakohus asja määruskaebuse piires. Kuivõrd nimetatud taotlus on esitatud määruskaebusele esitatud seisukohas ja määruskaebuses vastavat taotlust esitatud ei ole, jätab kohus selle tähelepanuta. 19. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 2 p-st 2, § 339 lg 1 p 8; lg 2, § 341 lg 3 ja §-st 390 rahuldab ringkonnakohus esitatud määruskaebuse, tühistab vaidlustatud kohtumääruse ning saadab kriminaalasja menetluse jätkamiseks Harju Maakohtule samas kohtukoosseisus. Pavel Gontšarov allkirjastatud digitaalselt Meelika Aava allkirjastatud digitaalselt Orvi Tali allkirjastatud digitaalselt 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.