KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 21. aprill 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-5691 Tsiviilasi AP ha

) § 371 lg 2 p 1 alusel menetlusse võtmast, sest see on õiguslikult perspektiivitu. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on need vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg 1 kohaldamisel on määrav tasaarvestusolukorra tekkimise aeg, mitte tasaarvestuse tegemise aeg. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis on võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis tekkisid pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist, st tasaarvestusolukord peab olema tekkinud pärast lahendi jõustumist (Riigikohtu

1. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). Vaidlusaluses täiteasjas on täitedokumendiks menetluskulude kindlaksmääramise lahend, mis jõustus
2. veebruaril 2017 ja siis tekkis tasaarvestusolukord. Hageja tõi oma tasaarvestatud nõude alusena esile asjaolud, mis tekkisid enne seda päeva. Järelikult tugineb hageja asjaoludele, mille korral on välistatud TMS § 221 lg 2 järgi hagi rahuldamine, sest väidetav nõue kostja vastu tekkis varasema kohtumenetluse ajal. Seetõttu ei ole hagejapoolsed vastuväited lubatud, kuna need ei tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, vaid varem. HAGEJA MÄÄRUSKAEBUS
3. Hageja esitas
4. aprillil 2017 vaidlustatud määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada, hagi menetlusse võtta ja tagada. Määruskaebus rajaneb Riigikohtu seisukohal, et TMS § 221 lg-st 2 tuleneb ka järeldus, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi (
5. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 11). Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle
6. aprilli 2017 kirjaga lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 2

§ 667

lg 2 alusel tühistada ja saata tsiviilasi hagi menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule.

1. Määruskaebuse lahendamine oleneb vastusest küsimusele, kas hageja täitemenetluse võlgnikuna saab TMS § 221 lg-s 1 ette nähtud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel tugineda sellisele tasaarvestusele, milleks kasutatud nõude alus oli olemas enne kohtulahendi kui täitedokumendi jõustumist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et üldjuhul välistab TMS § 221 lg 2 kohtulahendil rajaneva sundtäitmise puhul selliste vastuväidete esitamise, mis põhinevad enne lahendi jõustumist tekkinud asjaoludel. Maakohus viitas selles osas põhjendatult Riigikohtu praktikale. Siiski ei ole TMS § 221 lg 2 välistus absoluutne ega saa takistada selliste vastuväidete esitamist sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis, millele ei saanud pool sisuliselt tugineda varasemalt. Erandlikult on võimalik tugineda varasema kohtumenetluse käigus tekkinud alusele, kui sellel rajanevat nõuet ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha. Sellisel juhul puudub jõustunud kohtulahend TMS § 221 lg 2 tähenduses ja sel juhul ei lahendataks TMS § 221 järgset hagi menetledes juba lahendatud vaidlust uuesti (Riigikohtu
2. veebruari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p 25 teine lõik, samuti selles viidatud
3. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 11). Hageja palub tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas, kus täitedokument on menetluskulude rahalise kindlaksmääramise määrus.

§ 174

lg 1 esimene lause sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Vastavalt

§ 174

lg-le 8 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades samas jaos sätestatud erisusi. Neist sätetest tulenevalt ei saa kohus menetluskulude kindlaksmääramisel lahendada poolte muud vaidlust ega teha lahendit võimalike tasaarvestuste ja nende aluse kohta. Sellest järeldub, et menetluskulude kindlaksmääramise lahendi puhul võib täitemenetluse võlgnik esitada TMS § 221 lg-s 1 ette nähtud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tuginedes mh sellisele tasaarvestusele, milleks kasutatava nõude alus tekkis enne kulude kindlaksmääramise lahendi jõustumist. Eelneva põhjal on määruskaebus põhitaotluses edukas. Maakohus peab siiski kontrollima hagi menetlusse võtmise muude eelduste täidetust. Seejärel saab maakohus lahendada hagi tagamise taotluse, sest tagada saab üldjuhul üksnes hagi, mille kohus on menetlusse võtnud (Riigikohtu 16. novembri 2004 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-04, p 17 kolmas lõik). 6.

§ 173

lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Maakohus otsustab menetluskulude jaotuse sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. 7.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule juhul, kui see on seaduse järgi lubatud.

§ 372

lg 5 esimese lause kohaselt võib hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale hageja esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale kaevata. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 3