← Eesti

2-13-13511/96

Obsah (13)§ 401§ 113§ 200§ 139§ 1§ 149§ 14§ 415§ 108§ 101§ 6§ 145§ 42

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2016 Tartu Tsiviilasja number

) § 145 lg 1 kohaselt vastutab käendaja võlausaldaja ees solidaarselt. Arvestades, et krediidileping ei ole tühine, siis ei ole tühine ka hageja ja kostja II vahel

  1. novembril 2008 sõlmitud käendusleping. Hageja alternatiivne nõue ei ole aegunud. Kostja I on tunnustanud nõuet
  2. märtsil 2010,
  3. juulil 2010 ja
  4. juulil 2011 sõlmitud võla tasumise kokkulepetega ning lepingu raames tasutud maksetega (II kd, tl 76–77). Alternatiivne nõue ei ole aegunud ka kostja II osas. Hageja ja kostja II vahel on sõlmitud
  5. novembril 2008 uus käendusleping. Laenulepingute sõlmimisel on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vaidlust ei ole, et hageja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet esialgse tarbijakrediidilepingu ning käenduslepingu sõlmimisel
  6. aprillil
  7. Varasemast kohustustest tekkinud võlgnevuse likvideerimiseks sõlmitavate uute krediidilepingute ning kokkulepete sõlmimisel ei ole tegemist sama olukorraga, kus krediidiandja otsustab väljastada krediiti uuele kliendile. Hageja ja kostja I vahel käisid võlgnevuse tekkides läbirääkimised, kus kostja I on kinnitanud enda soovi võlgnevuse lisamiseks uude maksegraafikusse ning kinnitanud, et uue maksegraafiku igakuine makse on talle jõukohane. Hageja on teinud kaalutletud otsuse sõlmida kostjaga I laenulepingud. Kohustuste täitmist tagab täiendavalt asjaolu, et kostjale I kuulub kaks kinnisasja. Samuti tagas kohustuste täitmist kostjaga II sõlmitud käendusleping. Hageja on käitunud vastutustundlikult ka käendaja, s.o kostja II suhtes. Käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada muid õiguskaitsevahendeid, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule (Riigikohtu
  8. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11). Isegi juhul, kui hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, puudub kostjatel kahju hüvitamise nõue. Hageja on
  9. jaanuari 2015 nõude täpsustusega (II kd, tl 187–194) vähendanud 3 tagastamata krediidisummat refinantseeritud kõrvanõuete osas, intressinõuet refinantseeritud nõuete pealt arvestatud intressi osas ning arvestanud viivise vastavalt uuele tagastamata krediidisummale, st et hageja on vähendanud nõuet selliselt, nagu ei oleks kostjale täiendavat krediiti võlgnevuste katteks väljastatud ja seega ei ole kostjatele kahju põhjustatud. Laenulepingute sõlmimise tasusid ei saa pidada kostjate kahjuks, sest tegemist on tasulise maksetähtpäeva edasilükkamisega

§ 401lg 2 tähenduses.

Ka võla sissenõudmisega seotud kulu ei saa olla tegemist kostjate kahjuga, sest tegemist on hageja tasulise teenusega, milles pooled on kokku leppinud lepingu üldtingimustes ning tegemist ei ole leppetrahviga.

§ 113

lg 5 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlikke võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Kostjatel ei ole tekkinud kahju intressimäära suurenemisest, sest hageja on vähendanud intressinõuet refinantseeritud nõude pealt arvestatud intressi võrra. Kui hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kostjatel on kahju hüvitamise nõue, siis on kostja I vastavalt

139 lg-le 2 ise vastutav kahju tekitamise eest (III kd, tl 55), kahju hüvitamise nõue on tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 aegunud 11. jaanuaril 2013 ning nõuet ei ole võimalik tasaarveldada

§ 200

lg 2 alusel, kuna tegemist on nõudega, millele saab tulenevalt

§ 200esitada vastuväiteid (III kd, tl 56–58).

  1. Kostjad vaidlesid hagile vastu ning palusid jätta see rahuldamata. Hageja ja kosta I vahel on
  2. aprillil 2006 sõlmitud leping II (I kd, tl 70–71) ning
  3. veebruaril 2008 lepingu II kokkulepe nr 1 (I kd, tl 77), millega suurendati täiendavat krediidisummat, mis tasaarvestati lepingust II tuleneva võlgnevusega.
  4. novembril 2008 sõlmisid hageja ja kostja I lepingu I, millega hageja andis kostjale I täiendavat krediiti 1466 eurot 23 senti. Täiendav krediidisumma tasaarvestati lepingust II ja selle kokkuleppest nr 1 tuleneva võlgnevusega.
  5. märtsi 2009 lepingu I kokkuleppega nr 1 andis hageja kostjale I täiendavalt krediiti 155 eurot 39 senti. Täiendav krediidisumma tasaarvestati lepingust I tuleneva võlgnevusega. Nimetatud lepingute ja kokkulepete alusel on kostja I tasunud hagejale 2075 eurot 48 senti. Hageja on lepingut I ja selle kokkuleppe nr 1 sõlmides rikkunud head pangandustava ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seetõttu on nimetatud tehingud vastuolus heade kommetega ning tühised. Kostja I tunnistab krediidi 1278 eurot 23 senti saamist ning leiab, et ta on 2075 euro 48 sendi tasumisega oma kohustused hageja ees täitnud. Krediidilepingu tühisuse kohta käivate erisätete (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) olemasolu ei välista krediidilepingu tühisuse võimalust TsÜS § 86 lg 1 alusel. TsÜS § 86 lg 1 on võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (Riigikohtu
  6. märtsi 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Hageja on kostja I kulul teeninud ja oleks jätkuvalt teeninud märkimisväärset intressitulu, kui tarbijakrediidileping ei oleks lõppenud. Kogu laenusuhte kestel on kostja I tasunud hagejale põhinõude katteks 8974,41 Eesti krooni ja intressinõude katteks 20 975,78 Eesti krooni ning kui kostja I oleks
  7. novembri 2008 lepingut I ja selle kokkulepet nr 1 vastavalt maksegraafikule täitnud, oleks kostja I tasunud 20 000 Eesti krooni kasutamise eest intressinõude katteks 92 714,14 Eesti krooni (III kd, tl 22). Kuna laenu tagastamise tähtaja pikendamise tasu saab käsitada täiendava intressina laenu kasutamise (pikendatud) aja eest, saab seda arvesse võtta ka soorituste väärtuste vahe olulisuse üle otsustamisel (Riigikohtu
  8. märtsi 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 23). 4 Tegemist on liigkasuvõtjaliku (refinantseerimis)tehinguga, mis on tehtud kostja I jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja kus vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Hageja arvestas intressi krediidisummalt, mitte tagastamata krediidisummalt nagu tavapäraselt laenusuhetes arvestatakse. Hageja kasutas annuiteetgraafikuid, kus perioodi alguses moodustas intress kuumaksest 65%–75%, kuid hilisemates lepingutes juba üle 90% (III kd, tl 42). Hageja refinantseeris ja tasaarvestas eelkõige intressi ning seda olukorras, kus kostja I sissenõutavaks muutunud kohustused ei olnud märkimisväärsed ega andnud veel alust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks (III kd, tl 23). Refinantseerimine võimaldas hagejal korduvalt kasutada annuiteetgraafikut ehk „taastada“ olukord, kus perioodi alguses moodustab intress kuumaksest taas suurema osa. Hageja viivitas lepingu erakorralise ülesütlemisega, sest lepingu kehtivus tähendas õigust arvestada jätkuvalt intressi, lepingu erakorralise ülesütlemise korral oleks see õigus lõppenud ja asendunud õigusega arvestada viivist, mis on võrreldes intressiga „nõrgem“ nõue (III kd, tl 22). Hageja on kõike eespoolöeldut teinud kostja I suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes, jättes omandamata teabe, mis võimaldanuks hinnata kostja I krediidivõimelisust, jättes hindamata kostja I krediidivõimelisuse ja täitmata selgitus- ja nõustamiskohustuse. Sõltumata sellest, kas ja millal kostja I hagejale oma makseraskuste tekkepõhjusest teatas, olid kostja I makseraskused hagejale teada juba
  9. veebruaril 2008 (kostjal I oli tekkinud makseviivitus), mil pooled sõlmisid lepingu II kokkuleppe nr 1 ja seetõttu pidi hageja tekkepõhjuste järele ise pärima. Hageja ei ole teabe kogumist kostja I kohta tõendanud. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevalt tuleb kontrollida laenusaaja maksevõimet mitte ainult laenulepingu sõlmimisel, aga ka selle muutmisel.

§ 139

lg 2 kohaldamine on antud juhul välistatud, sest sätet ei saa kohaldada, kui kahju tekitajal (hagejal) oleks olnud samasugused võimalused vastavat informatsiooni saada või kui ta kahju tekkimise ohu ära tundis või ära tundma pidi. Kahjustatud isiku omaosaluseks ei saa lugeda seda, kui isik kasutab kellegi teenuseid just tema professionaalsete omaduste tõttu (III kd, tl 22). Hageja saatis kostjale II meeldetuletusi ja hoiatusi, kuid meeldetuletusi ja hoiatusi saatis hageja pärast

  1. novembri 2008 käenduslepingu sõlmimist. Hageja ei täitnud teavitamiskohustust kostja II suhtes. Hageja ei saanudki seda teha, sest kui hageja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes teavet kostja I kohta, siis ei saanud hageja ka kostjat II millestki teavitada. Kui
  2. novembri 2008 leping I ja selle kokkulepe nr 1 on heade kommete vastasuse tõttu tühised, siis ei ole õiguslikke tagajärgi ka
  3. novembri 2008 käenduslepingul ja kostja II võib keelduda käenduslepingu täitmisest. Hageja alternatiivne nõue on aegunud. Hageja nõuab kostjatelt korduvate kohustuste täitmist. TsÜS §-de 154 ja 144 kohaselt algas
  4. aasta maksete osas aegumistähtaeg
  5. detsembril 2008 ja neist maksetest tulenevad nõuded aegusid
  6. detsembril 2011 ning
  7. aasta maksete osas algas aegumistähtaeg
  8. detsembril 2009 ja neist maksetest tulenevad nõuded aegusid
  9. detsembril
  10. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kuna hageja ütles lepingu I ja selle kokkuleppe nr 1 üles ja esitas lepingu lõppemisest tuleneva nõude kostjate vastu
  11. jaanuaril 2010, siis muutus
  12. jaanuaril 2010 sissenõutavaks ka kostjate kahju hüvitamise nõue, mis kolmeaastase aegumistähtaja korral aegunuks
  13. jaanuaril
  14. Kuna kostjad esitasid tasaarvestuse avalduse
  15. jaanuaril 2015 (III kd, tl 20, 22), siis tuleb

§ 200lg 2 kohaldamiseks tuvastada, millal tekkis kostjate õigus nõuet tasaarvestada.

Hageja nõue kostjate vastu tekkis enne

  1. jaanuari 2013 ja kostjate nõue hageja vastu muutus sissenõutavaks enne
  2. jaanuari 2013, ehk kostjate õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne kostjate nõude aegumist
  3. jaanuaril
  4. 5 Hageja ei ole kostjate väiteid annuiteetgraafikute ebaõigsuse osas ümber lükanud ja seetõttu on hageja nõue (vähemalt osaliselt) tõendamata.
  5. Viru Maakohus jättis
  6. märtsi 2014 vaheotsusega (II kd, tl 113–121) kostjate taotluse aegumise kohaldamiseks seoses hageja alternatiivse nõudega rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu
  7. oktoobri 2014 kohtuotsusega (II kd, tl 172–175) tühistati maakohtu vaheotsus ning asi saadeti menetluse jätkamiseks, kuivõrd maakohus asus vaidlustatud vaheotsusega ennatlikult lahendama alternatiivset nõuet enne esimese nõude lahendamist, millega rikkus menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu otsus jõustus edasikaebamata
  8. novembril
  9. MAAKOHTU LAHEND
  10. Viru Maakohus lõpetas
  11. aprilli 2016 otsusega menetluse osaliselt, s.o 933 euro 83 sendi tagastamata krediidisumma, 82 euro 33 sendi sissenõutavaks muutunud tasumata intressi, 149 euro 97 sendi võla sissenõudmisega seotud kulude, 19 euro 18 sendi lepingu sõlmimise tasu, 647 euro 24 sendi sissenõutavaks muutunud viivise ning solidaarselt alates
  12. märtsist 2013 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivise 30,75% tagastamata krediidisummalt aastas nõuete osas. Maakohus rahuldas hagi täielikult võlgnevuse nõudes vähendatud ulatuses, mõistis solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja 1684 eurot 14 senti, millest 637 eurot 91 senti on tagastamata krediidisumma, 338 eurot 4 senti sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 51 eurot 12 senti võla sissenõudmisega seotud kulud, 19 eurot 16 senti lepingu sõlmimise tasu ja 637 eurot 91 senti sissenõutavaks muutunud viivis. Seoses hagi rahuldamisega ja nõudest osalise loobumisega jättis maakohus hageja menetluskulud 42,1% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja kostjate menetluskulud 57,9% ulatuses hageja kanda. Hageja on andnud kostjale I laenu oma majandus- või kutsetegevuses ja kostja I on tarbija

§ 1lg 5 tähenduses.

Hageja loobus osaliselt põhinõudest summas 2315 eurot 86 senti. Maakohus võttis loobumise vastu ja seega kuulub nimetatud osas menetlus lõpetamisele (TsMS § 428 lg 1 p 3, § 429 lg 1). Maakohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, et hageja on

  1. jaanuari 2016 kohtuistungil loobunud alternatiivsest viivisenõudest (III kd, tl 160). Kuigi hageja möönis, et alternatiivses nõudes niinimetatud lisanduv viivise piirsumma on sama, mis on põhinõue, ei ole sellele järgnenud hageja menetluslikku taotlust. Hilisemalt on hageja jäänud oma esialgselt esitatud alternatiivse nõude juurde (III kd, tl 191). Maakohus leidis, et hagiavaldus kuulub põhinõudes rahuldamisele hageja poolt vähendatud ulatuses. Puudub vaidlus ja on tõendatud, et: - hageja ja kostja I sõlmisid
  2. aprillil 2006 lepingu II 20 000 Eesti krooni (1278 euro 23 sendi) krediidi väljastamiseks intressimääraga 29,04% aastas, krediidi brutosummaga 37 801,79 Eesti krooni (2415 eurot 97 senti), lõpptähtajaga
  3. aprill 2009 (I kd, tl 70–72; II kd, tl 65–67); - hageja ja kostja II sõlmisid
  4. aprillil 2006 käenduslepingu vastutuse rahalise maksimumsummaga 57 502 Eesti krooni (3675 eurot 5 senti) tähtajaga
  5. mai 2011 (II kd, tl 82–83); - hageja ja kostja I sõlmisid
  6. veebruaril 2008 lepingu II kokkulepe nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta, millega suurendati täiendavat krediidisummat 4277,11 Eesti krooni (273 euro 36 sendi) võrra, mis tasaarvestati lepingust II tuleneva võlgnevusega. Leping sõlmiti lõpptähtajaga
  7. märts 2011, intressimääraga 29,57% aastas (I kd, tl 77–78). Hageja ütles lepingu kostjatele
  8. augustil 2008 saadetud ülesütlemise avalduses üles. Ülesütlemisel võlgnes kostja I hagejale tagastamata krediidisumma 15 883,10 Eesti krooni, sissenõutavaks muutunud intressi 2245,66 Eesti krooni, viivise 1236,13 Eesti krooni, leppetrahvi 3176,62 Eesti krooni ja sissenõudekulude jäägi 400 Eesti krooni, kokku 22 941,51 Eesti krooni; 6 - hageja ja kostja I sõlmisid
  9. novembril 2008 lepingu I, millega tasaarveldati lepingu II kokkuleppest nr 1 tulenevad nõuded summas 22 941,51 Eesti krooni (1466 eurot 23 senti). Krediidi brutosumma oli 94 079,38 Eesti krooni (6012 eurot 77 senti). Leping sõlmiti lõpptähtajaga
  10. november 2018, intressimääraga 30,93% aastas (I kd, tl 11–14); - hageja ja kostja II sõlmisid
  11. novembril 2008 käenduslepingu vastutuse rahalise maksimumsummaga 116 620,89 Eesti krooni (7453 eurot 43 senti) tähtajaga
  12. detsember 2020 (I kd, tl 28–29); - hageja ja kostja I sõlmisid
  13. märtsil 2009 lepingu I kokkulepe nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta, millega suurendati täiendavat krediidisummat 2431,26 Eesti krooni (155 euro 39 sendi) võrra, mis tasaarvestati lepingust I tuleneva võlgnevusega. Krediidi brutosumma oli 101 584,53 Eesti krooni (6492 eurot 43 senti), leping sõlmiti lõpptähtajaga
  14. detsember 2018, intressimääraga 30,75% aastas (I kd, tl 21–24); - hageja ütles
  15. jaanuaril 2010 kostjatele saadetud ülesütlemise avaldusega lepingu I üles (I kd, tl 40–41, 169–170). Ülesütlemisavalduse kohaselt moodustas ülesütlemise seisuga võlgnevus 2266 eurot 81 senti, millest 1615 eurot 69 senti on tagastamata krediidisumma, 439 eurot 54 senti on tasumata intress, 185 eurot 34 senti on võla sissenõudmisega seotud kulu, 25 eurot 56 senti on tasumata lepingu sõlmimise tasu ja 66 senti on viivis; - hageja ja kostja I sõlmisid
  16. märtsil 2010,
  17. juulil 2010 ja
  18. juulil 2011 lepingust I tulenevad võla tasumise kokkulepped. Pooled ei vaidle, et leping I sõlmiti lepingu II ja selle kokkuleppe nr 1 järgse võlgnevuse refinantseerimiseks. Kostja I ei vaidle, et ta oli lepingu II ja kokkuleppe nr 1 järgi hagejale võlgu. Vaidlust ei ole, et raha kostjale üle ei kantud, vaid lepinguga I loeti lepingu II järgsed kohustused täidetuks ja asendatuks uue lepingu järgsete kohustustega. Pooled ei vaidle ka käenduslepingute tühisuse üle. Pooltel on vaidlus, kas leping I ja selle kokkulepe nr 1 on heade kommete vastasuse tõttu tühised ja kas kostja II võib lepingu I ja selle kokkuleppe nr 1 tühisuse tõttu keelduda 25.novembri 2008 käenduslepingu täitmisest

§ 149lg 1 alusel. Maakohus leidis, et lepingut I ja selle kokkulepet nr 1 ei saa lepingute sõlmimise ajal kehtinud Ts

ÜS § 86 ja § 97 redaktsioonist lähtuvalt lugeda heade kommetega vastuolus olevaks ja tühiseks osas, mille täitmist hageja nõuab. Kuivõrd lepingud ei ole eelmärgitud osas tühised, puudub kostjal II õigus keelduda 25. novembri 2008 käenduslepingu täitmisest

§ 149lg 1 alusel. Poolte vahel krediidilepingute ja kokkulepete sõlmimise ajal kehtinud Ts

ÜS § 86 sätestas, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Kostjad ei saa tugineda laenulepingute tühisuse hindamisel tehingute tegemise ajal kehtinud TsÜS §-le 86 ja samaaegselt põhjendada tehingu tühisuse eeldusi praegu kehtiva TsÜS § 86 lg-tes 2 ja 3 märgitud eeldustega, kuna nende eelduste puhul oli tehingute tegemise ajal tegemist tehingu tühistamise eeldustega TsÜS § 97 alusel. Tehingu, asjaolu ja toimingu suhtes kohaldatakse nende tegemise ajal kehtinud materiaalõigust ning tehingu ja toimingu tegemisest hiljem jõustunud materiaalõiguse kohaldamine varem tehtud tehingu ja toimingu suhtes on võimalik ainult erandkorras, kui selline tagasiulatuv jõud on selgelt väljendatud seaduse rakendussätetes (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-06, p 16). Kehtivale TsÜS §-le 86 ei ole seadusega tagasiulatuvat jõudu antud. Seega kehtinud TsÜS § 97 andis võimaluse leping tühistada, kui füüsilisest isikust lepingupool tõendas, et ta tegi tehingu talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Pooled ei vaidle, et TsÜS § 97 alusel ei olnud kostja I pidanud vajalikuks hagejaga sõlmitud krediidilepinguid tühistada. Lepingud lõppesid hageja poolse ülesütlemisega

  1. jaanuaril
  2. Hindamaks seda, kas pool on teinud tehingu äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, s.h kas tegemist on liigkasuvõtjalike (refinantseerimis) tehingutega, saab krediidi kulukuse määra arvestada ka praeguses vaidluses. Kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord 7 on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, siis õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist ka krediidisaaja sundolukorda hindamata TsÜS § 86 lg 1 alusel. Vähemalt eelduslikult on sellise olukorraga tegemist siis, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda (Riigikohtu
  3. novembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-14, p 19;
  4. märtsi 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Maakohus leidis, et lepingute krediidi kulukuse määrad ei ületa riigikohtu poolt märgitud määra, mistõttu ei saa lugeda, et vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ning seepärast oleksid leping I ja selle kokkulepe nr 1 eelnimetatud alusel tühised. Lepingu I kohaselt on lepingu krediidi kulukuse määraks 49,64%. Eesti Panga kodulehel avaldatu kohaselt oli eraisikutele antavate tarbimislaenude kulukuse määr laenulepingu sõlmimise ajal novembris 2008 28,71% (III kd, tl 61). Seega ületab lepingujärgne krediidi kulukuse määr krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste antud tarbimislaenude kulukuse määra vaid 1,73 korda. Lepingu I kokkuleppes nr 1 oli krediidi kulukuse määraks 49,76% aastas. Eesti Panga kodulehel avaldatu kohaselt oli eraisikutele antavate tarbimislaenude kulukuse määr kokkuleppe sõlmimise ajal märtsis 2009 35,87%. Seega ületab kokkuleppe nr 1 krediidi kulukuse määr krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste antud tarbimislaenude kulukuse määra vaid 1,39 korda. Olukorras, kus hageja on loobunud nõudest refinantseeritud intressi ja viivise pealt arvestatud intressi ja viivise osas, ei ole enam asjakohased kostjate väited, et liigkasuvõtjalikkus seisnes hageja intressiarvestuses. Kuivõrd vastastikuste soorituste väärtus ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, lasub kostjal I kui laenusaajal kohustus selgitada ja tõendada, milles sundolukord seisnes. Maakohus leidis, et kostja I ei ole tõendanud kehtinud TsÜS § 97 sätestatud eelduste olemasolu, s.t tehingu tegemist äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Kostja I ei olnud laenusuhtes kogenematu, kuivõrd kostja I on tunnistanud, et see ei olnud tal esimene laenusuhe (III kd, tl 153) ning kostja I ei ole oma kogenematust ka täpsemalt põhjendanud. Samuti on paljasõnaline kostja I väide tema vaimse ja emotsionaalse seisundi kohta. Oma väite tõendamiseks ei ole kostja I tõendeid esitanud. Üksnes see, et isik võtab endale laenukohustuse, mis ületab tema võimet laenu teenindada, ei anna alust järeldada isiku otsustusvõimetust lepingu sõlmimisel. Asjaolude hilisem muutumine ei tingi lepingu heade kommete vastasust. Laenu refinantseerimine ei pea kindlasti toimuma võlgniku jaoks soodsamatel tingimustel. Võlgnetava laenu tasumise tähtaja edasilükkamist mõistliku intressi eest ei saa pidada tehingu tegemiseks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Maakohtu hinnangul ei ole lepingutasud krediidisummat arvestades ülemäärased. Hageja on veenvalt ümber lükanud kostjate väite, et hageja refinantseeris ja tasaarvestas eelkõige intressi olukorras, kus kostja I kohustused ei olnud märkimisväärsed ega andnud alust lepingu ülesütlemiseks (II kd, tl 30–31, 193). Üldtingimuste p 5.1.
  5. kohaselt oli hagejal õigus leping üles öelda kas juhul, kui krediidisaaja on viivitanud maksekohustuse täitmisega vähemalt 30 päeva või on osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksegraafikujärgse maksega. Kostja I oli maksete tasumisel viivituses rohkem kui 30 päeva ning kolme osamaksega, seega oli hagejal tekkinud ülesütlemisõigus. Poolte vahel on vaidlus, kas hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet (kostja I suhtes) ja teavitamiskohustust (kostja II suhtes) ning tekitanud kostjatele kahju ning kas hageja nõue on tasaarvestuse tõttu lõppenud. 8 Maakohus leidis, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Kuigi krediidiandja peaks olema krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe kogumisel aktiivsem pool, tuleb tarbijal avaldada krediidiandjale asjakohast, täielikku ja tõest teavet oma finantsiliste võimaluste kohta. Nimetatud kohustus tuleneb

§ 14lg-st 2.

Sarnane kohustus tulenes ka krediidilepingute lahutamatuks lisaks olevate üldtingimuste p-st 9.

  1. Kostja I on menetluse käigus pakkunud välja mitmeid erinevaid aegu, millal ta väidetavalt teatas hagejale oma makseraskustest, kuid selget aega ei ole suutnud määratleda. Samuti ei ole selge, mida täpsemalt kostja I oma makseraskuste kohta hagejale rääkis. Olukorras, kus hageja on loobunud kõigist refinantseeritud kõrvalnõuetest ning kostjalt I nõutakse krediidi tagastamist vastavalt reaalselt saadud laenule (lepingu II alusel), on kostja I asetatud olukorda, milles ta oleks olnud juhul, kui järgnevate lepingute puhul oleks tegemist olnud vaid lepingu muudatustega, millega muudetakse / pikendatakse laenu tähtaega ja intressi suurust seoses laenutähtaja pikendamisega, s.t. sisuliselt ei ole hageja kostjale I täiendavat krediiti andnud, mistõttu ei saa rääkida vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest. Kostjad ei vaidlusta, et hageja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtteid ning kontrollis piisavalt kostjate I ja II majanduslikke võimalusi enne lepingu II sõlmimist. Hageja ja kostja II käenduslepingust ei tulene hageja kohustust kostjaga I võimalike sõlmitavate lepingute tutvustamiseks kostjale II enne nende allkirjastamist. Hageja on saatnud maksetega viivitamisel kostjale II meeldetuletuskirju, s.h enne lepingu I sõlmimist (III kd, tl 63) ning
  2. augusti 2008 ja
  3. veebruari 2009 lepingute ülesütlemishoiatused (III kd, tl 64). Kostja II on vande all kinnitanud, et ta on sõlminud käenduslepinguid ka varem (III kd, tl 168–169), mistõttu ei saa väita, et kostja II ei olnud käendajana teadlik käenduslepinguga seotud riskidest ja õiguslikest tagajärgedest. Kostjad leidsid, et neile tekkis kahju lepingute sõlmimise tasude ulatuses seoses võla sissenõudmiskuludega ning seoses täiendava intressikuluga 1,89%. Maakohus leidis, et praegusel juhul ei saa pidada lepingu sõlmimise tasusid kostjate kahjuks, sest tegemist oli tasulise maksetähtpäeva edasilükkamisega

§ 401

lg 2 tähenduses ning kostjad on kohustatud hagejale laenulepingute sõlmimise eest tasu maksma. Lepingu sõlmimise tasu maksmise kohustus jääb ka olukorras, kui kohus loeks vastutustundliku laenamise põhimõtteid rikutuks, sest see ei too kaasa lepingute / kokkulepete tühisust. Samuti on tavapärane, et lepinguperioodi muutumisega / pikenemisega seoses muudetakse ka intressinõudeid ning kostjad ei saanud eeldada, et hageja jätab olukorras, kus esialgse 3 aasta asemel tuleb laen tasuda 12 aasta jooksul, intressinõude muutmata (III kd, tl 52–54). Kahjuna ei saa käsitleda võla sissenõudmiskulusid, kuivõrd viimased on tekkinud eelkõige seoses kostja I enda käitumisega (kohustuste mittenõuetekohase täitmisega) ning nende kulude hüvitamise õigus tulenes juba lepingust II. Poolte vahel on vaidlus, kas hageja võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise nõudel on õiguslik alus, kas hageja on kohaldanud õigesti

§ 415ja kas annuiteetmaksegraafikud on õiged.

Lepingute lahutamatuks lisaks olevate alates

  1. augustist 2008 kehtinud lepingu üldtingimuste p 6.6 ja alates
  2. aprillist 2009 kehtinud lepingu üldtingimuste p 6.7 nimetab otseselt võla sissenõudmise kuludeks krediidisaajale, käendajatele ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seonduvad kulud, vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Leppetrahvid on sätestatud eraldi üldtingimuste p-des 6.3.–6.
  3. Seda, et meeldetuletuskirjade kulu liigitatakse õiguspraktikas võla sissenõudmise kuludeks, kinnitab ka kehtiva

§-d 1131 ja 1132, mis kehtivad alates

  1. oktoobrist
  2. Kehtiv

§ 113

lg 5, mis sätestab võlausaldaja õiguse nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmise kulude hüvitamist, kuulub kohaldamisele alates 5. aprillist 2011. Maakohus ei leidnud hageja arvestustes vastuolu

§ 415lg-ga 2.

Maakohus möönis, et hageja poolt lepingutele lisatud maksegraafikud ei ole koostatud kõige tarbijasõbralikumalt, kuid hageja 9 on maksegraafikuid koostades juhindunud siiski lepingus kokku lepitud intressimäärast. Seega ei saanud aastane intressimäär ületada lepingujärgset intressi määra. Samuti on hageja juhindunud eeldusest, et lepingud kehtivad neis määratud tähtaja jooksul. Pooltel oli vabadus sellistel tingimustel leping sõlmida. Maakohus leidis, et kostjal II ei ole alust

§ 149lg-le 3 tuginevate vastuväidete esitamiseks.

Kostja II vastutus tuleneb

§-st

  1. Sama sätte lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Käendaja vastutab kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Hageja ja kostja II vahel
  2. novembril 2008 sõlmitud käenduslepingust nähtub, et kostja II võttis endale hageja ees vastutuse kõigi hageja ja kostja I vahelisest lepingust I ning võimelikest tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete täitmise eest. Kostja II vastutuse rahaline maksimumsumma oli 116 620,89 Eesti krooni (7453 eurot 43 senti) tähtajaga
  3. detsember 2020 (I kd, tl 28). Kostja I enda kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vaidluse all ei ole, et kostja I on tasunud laenu kaootiliselt nii ajaliselt kui tasutud summade osas. Kostja I sai hagejalt lepingu II alusel krediiti 20 000 Eesti krooni ehk 1278 eurot 23 senti ning on tasunud krediidisumma katteks nelja lepingu alusel kokku 586 eurot 36 senti (II kd, tl 192–193). Hageja palub kohtul kostjatelt solidaarselt välja mõista 637 eurot 91 senti, mis on 53 eurot 96 senti vähem, kui krediidisumma ning tasutud summa vahe.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. Kostjad on palunud lähtudes

§ 113

lg-st 8 vähendada viivisenõuet põhinõudeni (III kd, tl 25) ja hageja on seda ka teinud (II kd, tl 190, 198). Hageja viivisenõue on põhjendatud. Hageja on arvestanud 29. jaanuari 2015 seisuga kostjate poolt tasumata sissenõutavaks muutunud intressi suuruseks 338 eurot 4 senti. Maakohus luges nimetatud summa põhjendatuks.

§ 113

lg 5 sätestab, et sõltumata viivise maksmisest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Hageja nõuab kostjatelt võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist summas 51 eurot 12 senti. Maakohus leidis, et nõue võla sissenõudmisega seotud kulude väljamõistmiseks on põhjendatud Hageja on esitanud alternatiivse nõude solidaarselt kostjate vastu juhul, kui kohus hageja põhinõuet ei rahulda. TsMS § 442 lg 8 viimase lause järgi alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

  1. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsus ulatuses, milles maakohus hagi rahuldas ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt jääb arusaamatuks, millist õigusnormi on maakohus kohaldanud. Jääb selgusetuks, miks maakohus, leides, et tehingu tühistamise tähtaeg (varem kehtinud TsÜS § 97 ja § 99 lg 1 p 2 järgi) on möödunud, pidas ikkagi põhjendatuks hinnata varem kehtinud TsÜS § 97 kohaldamise eelduseid. Maakohus käsitleb samaaegselt kordamööda selgelt eristamata heade kommete vastasuse küsimust ja varem kehtinud TsÜS § 97 kohaldamise küsimust. Lepingu 10 sõlmimise ajal kehtinud TsÜS §-de 86 ja 97 kohaldamisalad olid erinevad, mitte teineteist täiendavad või sisustavad. Maakohus ei pidanud hindama varem kehtinud TsÜS § 97 (või täna kehtiva TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3) kohaldamise eelduseid, vaid TsÜS § 86 lg 1 kohaldamise eelduseid, sest kostjad põhjendasid tehingu tühisust liigkasuvõtmisega, mitte erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse või muu sellise asjaoluga. Kostjad tuginesid heade kommete vastasuse küsimuses TsÜS § 86 lg-le 1, mitte varem kehtinud TsÜS §-le
  2. Maakohus pidi hindama, kas tehing on kostjate poolt esile toodud asjaolude tõttu heade kommetega vastuolus, mitte hindama krediidi kulukuse määra vastavust headele kommetele. Maakohus on valikuliselt hinnanud üht või teist kostjate poolt esile toodud asjaolu eraldi, kuid mitte kõiki kostjate poolt esile toodud asjaolusid kogumis. Kostjad ei väitnud, et tehing on liigkasuvõtjalik iga üksiku asjaolu tõttu vaid et tehing on liigkasuvõtjalik kõiki kostjate poolt esile toodud asjaolusid kogumis hinnates. Maakohus pidi lisaks TsÜS § 86 lg 1 kohaldamisele hindama ka

§ 6kohaldamist.

Hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist tõendanud. Kostja I ei ole andmeid hageja eest varjanud ega esitanud hagejale valeandmeid.

  1. jaanuari 2015 kohtuistungil avaldas kostja I vande all, et makseraskuste tekkepõhjusest teatas ta hagejale juba
  2. a alguses. Tähtsust ei oma, mida hageja on kostjale II avaldanud
  3. a sõlmitud käenduslepingu kehtivuse ajal, vaid see, mida hageja on kostjale II avaldanud
  4. a sõlmitud käenduslepingu lepingueelsete läbirääkimiste pidamisel (

§ 14

). Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab. Hageja ei ole esitanud teavitamiskohustuse täitmise kohta ühtegi tõendit. Kostja II vande all antud seletustega on tõendatud, et kostja II teavitamist lepingueelsete läbirääkimiste pidamisel ei toimunud ja käenduslepingu sõlmimine

  1. a oli vaid formaalsus. Kostjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et lepingute sõlmimise tasusid, võla sissenõudmise kulusid ja täiendavat intressikulu ei saa käsitleda kahjuna. Kui hageja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis ei oleks hageja kostjaga I täiendavaid lepinguid sõlminud ning täiendavate lepingute sõlmimise tasusid, täiendavate lepingutega seotud võla sissenõudmise kulusid ja täiendavate lepingutega seotud täiendavat intressikulu ei oleks olnud (Riigikohtu
  2. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25). Kostja II ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui hageja oleks teavitamiskohustust täitnud (Riigikohtu
  3. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 13).

§ 415

lg 1 reguleerib ammendavalt tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise tagajärgi. Kui tüüptingimustes on kokku lepitud võla sissenõudmiskulude määr vastavalt hageja hinnakirjale, on olemuslikult tegemist leppetrahvi kokkuleppega, mis on keelatud nii seaduse kui kohtupraktika kohaselt.

§ 415

lg 2 osas oli küsimus selles, et kui kostja I võlgnes hagejale ühe kuu põhimakse ja kahe kuu intressimakse, siis millises järjekorras pidi hageja arvestama laekunud summa milliste kohustuste katteks. Kuna maakohus nentis, et kohus ei ole hageja arvestustes leidnud vastuolu

§ 415

lg-ga 2, nõustus maakohus hageja seisukohaga, mis on aga vastuolus seaduse ja kehtiva kohtupraktikaga. 6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud kostjate kanda. Vastuse kohaselt on maakohus õigesti hinnanud tehingute heade kommetega kooskõlas olemist, hinnates eelkõige krediidi kulukuse määra. Maakohus on hinnanud kostjate seisukohtasid lepingute liigkasuvõtjalikkuse osas ning on leidnud, et kostjate seisukohad ei ole põhjendatud. Seega on asjakohatu apellatsioonikaebuse väide, et maakohus ei ole arvestanud kostjate poolt välja toodud seisukohtasid lepingute liigkasuvõtjalikkuse hindamiseks. 11 Refinantseerimislepingute sõlmimise ajal puudus krediidiandjal informatsioon krediidisaaja makseraskuste tõsiduse osas ning krediidisaaja maksevõimelisuse hindamisel on arvesse võetud avalikest registritest tulenevat informatsiooni krediidisaaja kahe kinnisasja kohta. Seega ei saa pidada hageja käitumist uute lepingute sõlmimisel hea usu põhimõtte vastaseks. Hageja on esitanud maakohtule vähendatud nõude, kus on nõudest maha arvestatud refinantseeritud intress ning intressilt arvestatud intress ja viivis. Seega on hageja taastanud olukorra, kus ei oleks sõlmitud hagejate seisukohalt kahjulikke refinantseerimislepinguid. Hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega käendaja teavitamiskohustust. Võla sissenõudmisega seotud kulude näol on tegemist hageja tasulise teenusega, milles on lepingu üldtingimustes kokku lepitud. Viivise ning viivist ületava kahju hüvitamise nõue ei välista mõistlike võla sissenõudmise kulude nõude. Lepingu tüüptingimused viitavad otse edasi seaduse sättele. Seega leides, et tegemist on tühise tüüptingimusega, tuleks jõuda ka järeldusele, et

§ 113lg 1 kolmas lause on samuti tühine.

Hageja nõustub kohtuotsuse seisukohtades

415 lg 2 järeldustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus täiendab TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja ei vaidlustanud ringkonnakohtus maakohtu poolt tuvastatut (maakohtu otsuse p 4.61), et kostja I sai hagejalt lepingu II alusel (
  2. aprillil 2006 sõlmitud krediidileping nr 0600392/45kt) krediiti 20 000 Eesti krooni ehk 1278 eurot 23 senti ning on tasunud krediidisumma katteks nelja lepingu alusel kokku 586 eurot 36 senti (II kd, tl 192–193).
  3. Ringkonnakohus peatub esmalt hageja nõude õiguslikul alusel kostja I vastu. Maakohus leidis otsuse p-s 4.3.1, et kohus lahendab hageja nõuet kokku summas 1684 eurot 14 senti, kuid ei nimeta, millisele hageja ja kostja I vahelisele võlasuhtele ta selles tugineb. Hageja ja kostja I sõlmisid
  4. aprillil 2006 laenulepingu 20 000 Eesti krooni (1278 euro 23 sendi) krediidi väljastamiseks intressimääraga 29,04% aastas (leping II) (I kd, tl 70–72; II kd, tl 65–67); hageja ja kostja I sõlmisid
  5. veebruaril 2008 lepingu II kokkulepe nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta, millega suurendati täiendavat krediidisummat 4277 krooni 11 sendi (273 euro 36 sendi) võrra, mis tasaarvestati lepingust II tuleneva võlgnevusega. Hageja ja kostja I sõlmisid
  6. novembril 2008 laenulepingu (lepingu I), millega tasaarveldati lepingu II kokkuleppest nr 1 tulenevad nõuded summas 22 941 krooni 51 senti (1466 eurot 23 senti). Hageja ja kostja I sõlmisid
  7. märtsil 2009 lepingu I kokkulepe nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta, millega suurendati täiendavat krediidisummat 2431 krooni 26 sendi (155 euro 39 sendi) võrra, mis tasaarvestati lepingust I tuleneva võlgnevusega. Otsuse p-des 4.8 ja 4.9 on maakohus nimetanud
  8. novembri 2008 tarbijakrediidilepingut nr 0805018/5kt ja 16.märtsi 2009 kokkulepet nr
  9. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et pooled sõlmisid ka
  10. veebruaril 2008 lepingu II kokkuleppe nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta, millega suurendati täiendavalt krediidisummat. Maakohus on aga nimetatud kokkulepet silmas pidanud otsuse p-s 4.57.
  11. 12 Arvestades asjaolu, et hageja on
  12. jaanuari 2015 menetlusdokumendis vähendanud oma nõuet ka
  13. veebruari 2008 kokkuleppe alusel (IV kd, tl 71), kostja ei ole sellele arvestusele sisulisi vastuväiteid esitanud ega apellatsioonkaebuses põhinõude suuruse kujunemisele tuginenud, leiab ringkonnakohus, et hageja lepingulise nõude aluseks on

§ 108lg 1 raha maksmise kohustuse täitmise nõude kohta 19.

aprilli 2006 laenulepingu alusel, mida on sellele järgnevate kokkulepetega pikendatud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et

  1. veebruari 2008,
  2. novembri 2008 ja
  3. märtsi 2009 lepingute alusel kostjale I raha üle ei kantud, sest täiendav krediidisumma tasaarveldati täies ulatuses võlgnevustega varasemastest lepingutest. Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud kokkuleppeid tuleb lugeda seetõttu
  4. aprilli 2006 laenulepingu muudatusteks (pikendamisteks), mille majanduslikuks eesmärgiks oli võimaldada kostjal
  5. a laenulepingust tulenevat võlgnevust tasuda senisest pikema tähtaja jooksul täiendava intressi eest (Riigikohtu
  6. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas 3-2-1-169-13, p 17). 9.

§ 113

lg 6 esimesest lausest tuleneb keeld nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral. Nimetatud keeldu võlgniku kahjuks rikkuv kokkulepe on

§ 113lg 6 teise lause järgi tühine.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti lähtunud sellest, et kuigi hageja on nõude vähendamisel sisuliselt tunnistanud refinantseerimislepingute tühisust refinantseeritud intressi ja viivise pealt arvestatud intressi ja viivise osas (maakohus on küll lähtunud vaid

  1. novembri 2008 ja
  2. märtsi 2009 kokkuleppest, kuid hageja on nõuet vähendanud ka
  3. veebruari 2008 kokkuleppe järgi, II kd, tl 188 jj), ei too selle kokkuleppe tühisus aga vähemasti eelduslikult kaasa refinantseerimislepingute tühisust tervikuna (Riigikohtu
  4. veebruari 2014 ostus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 27). Seega tuli maakohtul kontrollida, kas hagejal on kostja I vastu laenulepingust tulenev nõue. Maakohus on õigesti hinnanud
  5. novembri 2008 tarbijakrediidilepingut nr 0805018/5kt ja
  6. märtsi 2009 kokkulepet nr
  8. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse seisukoht, mille kohaselt jääb arusaamatuks maakohtu poolt hageja nõude suhtes kohaldatud õigusnorm. Maakohus on põhjendatult tuginenud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (

RS) § 171 lg-le 2, mille teise lause järgi tarbijakrediidilepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne

  1. juulit 2011 kohaldatakse seni kehtinud seadust. Maakohus on lugenud tehingute tegemise ajaks
  2. november 2008 ja
  3. märts
  4. Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole otsuse põhjendustes selgelt esile toonud, miks ta kontrollib esmalt lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 kohaldamise eeldusi ning seejärel TsÜS § 86 eeldusi leides samas, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud, eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97 on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Kostjate apellatsioonkaebuse järgi ei oleks maakohus pidanud kontrollima tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS §
  5. Ringkonnakohus juhib kostja tähelepanu sellele, et kohus kohaldab õigust ise ega ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7). Juhul, kui hagis esitatud asjaolud võimaldavad järeldada alternatiivselt nõude kahte võimalikku materiaalõiguslikku alust, kontrollib kohus mõlema nõude eelduste olemasolu ja annab õigusliku hinnangu hageja nõude suhtes. Ringkonnakohus juhib kostjate tähelepanu sellele, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (Riigikohtu
  6. mai 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14;
  7. veebruari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08, p 19). Seega kui 13 pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostjad menetluses väitnud, et tehingud on liigkasuvõtjalikud kõiki kostjate poolt esile toodud asjaolusid kogumis hinnates. Seega on hageja esitanud hagi alusena asjaolude kogumi ning sellele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) on kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (TsMS § 438 lg 1 esimene lause). Arvestades Riigikohtu varasemat praktikat ei saanud ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes lugeda vähemalt üldjuhul laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada (vaidlustada) raskete asjaolude ärakasutamise tõttu (Riigikohtu
  8. jaanuar 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 22).
  9. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei tuginenud kostjad menetluses krediidi kulukuse määrale, maakohus oleks pidanud hindama, kas tehing on kostjate poolt esile toodud asjaolude tõttu heade kommetega vastuolus, mitte hindama krediidi kulukuse määra vastavust headele kommetele. Ringkonnakohus leiab, et kuigi apellatsioonkaebuses ei ole märgitud, millised on need asjaolud, millega maakohus jättis arvestama, on ülikõrge krediidikulukuse määr asjaolu, mida kohus sai iseseisvalt hinnata tehingu heade kommete vastaseks lugemisel. Krediidilepingu soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ja võis ka Riigikohtu varasema praktika järgi olla heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ülikõrge krediidi kulukuse määra tõttu (Riigikohtu
  10. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 8). Riigikohus leidis lisaks, et kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist ka krediidisaaja sundolukorda (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) hindamata. Sel juhul on võimalik laenulepingu tühisus tuvastada TsÜS § 86 lg 1 alusel.
  11. Apellatsioonkaebuse kohaselt pidi maakohus hindama

§ 6

kohaldamist.

§ 6

järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on otsuse p-des 4.24–4.30 põhjalikult hinnanud kostjate väiteid kostja I ärakasutamise suhtes ning tõendamiskoormise jaotust. Kostjad ei ole apellatsioonkaebuses toonud esile ühtegi tõendit, millega kohus ei arvestanud või mida maakohus oleks valesti hinnanud. Hageja väited raskele majanduslikule olukorrale on üldsõnalised.

  1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti asunud seisukohale, et praegusel juhul ei ole hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
  2. veebruari 2008,
  3. novembri 2008 ja
  4. märtsi 2009 lepingute sõlmimise ajal kehtinud krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kinnitas hageja
  5. novembri 2013 kohtuistungil, et enne laenu väljastamist teeb pank päringud registritesse. Üks laenusaajale kuuluv asi oli koormamata, samuti käendajale kuuluv kinnisasi ning otsuse teeb krediidikomitee (I kd, tl 198). Kostjale I kuulus kuni
  6. aprillini 2009 kaks kinnistut. Kohtule esitatud kirjavahetus hagejaga (I kd, tl 83–112) on aset leidnud peale viimase
  7. märtsi 2009 tarbijakrediidilepingu nr 0805018/95kt kokkuleppe nr 1 sõlmimist.
  8. Maakohus on õigesti rahuldanud nõude kostja II vastu.

§ 145

järgi vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Hageja ja kostja II vahel on

  1. novembril 2008 sõlmitud käendusleping, millega kostja II võttis endale hageja ees vastutuse kõigi hageja ja 14 kostja I vahelisest tarbijakrediidilepingust nr 0805018/95kt ning võimalikest tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete täitmise eest. Kostja II vastutuse rahaline maksimumsumma oli 116 620 krooni 89 senti (7453 eurot 43 senti) tähtajaga
  2. detsember 2020 (I kd, tl 28). Hea usu põhimõttest tuleneva võlausaldaja teatamiskohustuse rikkumine ei anna käendajale iseenesest õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest. Kui aga käendajale tekkis teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue. Kahju hüvitamise nõude esitamisel tuleb käendajal tõendada, et ta oleks asjaoludest teadasaamisel enda tegevusega hoidnud ära oma vara vähenemise (Riigikohtu
  3. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-15, p 16). Kostja II ei ole ühtegi sellekohast asjaolu menetluses esile toonud.
  4. Iseenesest õige on kostjate seisukoht, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustuse (või lepingueelse teavitamiskohustuse) rikkumisel võiks krediidisaaja senise kohtupraktika järgi nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Maakohus leidis, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud ning ringkonnakohus nõustub sellega, seega ei ole hagejale tekitatud kahju kostja kohustuse rikkumisega. Ringkonnakohus märgib lisaks, et kuna tekitatud kahju suuruse tõendamise koormis lasub kannatanul, siis pidid kostjad põhjendama ning tõendama, milles konkreetselt nendele tekkinud kahju seisneb. Samuti oleks pidanud kostjad tõendama, et väidetava vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisel ei oleks hageja kostjaga I täiendavaid lepinguid sõlminud ning kostjale I poleks täiendavate lepingute sõlmimisega tasusid ja kulusid kaasnenud. Kostjad ei ole nimetatut tõendanud.
  5. Ekslik on kostjate Riigikohtu
  6. jaanuari 2009 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 tõlgendamine. Nimetatud tsiviilasjas ei ole Riigikohus öelnud, et sissenõudmiskulude kokkuleppimine on keelatud. Riigikohus selgitas otsuse p-s 13, millist kahju

§ 415lg 1 teine lause silmas peab.

Riigikohtu hinnangul ei hõlma tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise korral kahju ärahoidmise eesmärk endas kahjuna saamata jäänud intressi või muu tulu nõude esitamise võimalust, sest tagatud on juba varem kokku lepitud intressimääras viivisenõue

§ 113lg 1 kolmanda lause ja § 415 lg 1 järgi.

Küll võib kõne alla tulla mõistlike võla sissenõudmise kulude nõue. Riigikohus küll möönis nimetatud otsuse p-s 15, et

§ 42

lg 3 p 5 järgi võib olla tühine tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale ja käendajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi. Samas ei tähenda sissenõudmiskulude krediidiandja hinnakirjas kehtestamine ringkonnakohtu hinnangul automaatselt selle tühisust. Tüüptingimuse tühisust tuleb igal konkreetsel juhtumil kaaluda vaidluse asjaoludest lähtuvalt. Seadus ei ole keelanud võla sissenõudmiskulude hüvitamist, vaid alates

  1. oktoobrist 2015 on seaduses ettenähtud sissenõudmiskulude ülempiirid. Ka varasemas kohtupraktikas on Riigikohus tunnistanud võlausaldaja võlgnevuse sissenõudmiskulude nõuet ning käsitlenud seda võlausaldaja kahjuna juhul, kui nende kandmine võlausaldaja poolt on asjaolusid arvestades mõistlik ja põhjendatud. Võlgnevuse sissenõudmisega tehtud mõistlikud kulud ei ole vaadeldavad võlausaldaja kahjuna seoses võlgniku raha maksmise kohustuse rikkumisega (Riigikohtu
  2. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 22). Võlausaldaja on võlgniku rikkumisega seoses sunnitud tegema kulusid oma nõudeõiguse maksmapanekuks. Võlgnik saab selliste kulude tekkimist ette näha ning peab kohustuse täitmise rikkumisel nende tekkimise ning hüvitamise kohustusega arvestama. 15
  3. Kuna ringkonnakohus ei tühista maakohtu otsust, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Seoses kostjate apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda. Maakohus ei ole otsuses poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud, märkides, et maakohus lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg-te 2 ja 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist. TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 16

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.