KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 13. veebruar 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-16-

) § 97, § 99, § 100 lg-t 2, § 101 ja §

1. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ela hagejatega koos. Kostja on oma seletuse kohaselt eelmisest suvest saadik töötu ja tal ei ole sissetulekuid. Äriregistri väljavõtetest nähtuvalt on kostja XXX OÜ juhatuse liige ja ainuosanik ning MTÜ XXX mängutuba juhatuse liige. XXX OÜ raamatupidamisliku
2. a kasumiaruande väljavõtte kohaselt oli äriühingu
3. a aruandeaasta 2 kahjum 19 012 eurot 99 senti. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt on kostja omandis kinnistu XXX (ärimaa).
4. mail 2016 on kostja võõrandanud XXX OÜ-le korteriomandi asukohaga XXX. Liiklusregistri väljavõtte kohaselt on kostja omandis sõiduautod BMW (ehitusaasta 1990) ja Ford Escort Turnier (ehitusaasta 1995) ning kostja kasutab XXX OÜ-le kuuluvaid sõiduautosid Audi A8L (ehitusaasta 2012) ja VW Caravella (ehitusaasta 2005). Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid oma sissetulekute kohta. Tolli- ja Maksuameti andmebaasist nähtuvalt on kostjale tehtud maksustatavaid väljamakseid viimati juulis
5. Laste ema seletuse kohaselt on ta lapsehoolduspuhkusel (tal on veel kolmas laps C (sündinud 2015)). Laste emal on korteriomandid XXX (kus ta lastega elab) ja XXX ning ta kasutab liisitud autot. Tema sissetulekuks on emapalk 310 eurot ja kolme lapse raha 200 eurot kuus. Kostja vastusest hagiavaldusele nähtuvalt on kostja sissetulekuks miinimumpalk; samas kinnitab kostja kohtuistungil, et ta on eelmisest suvest saadik töötu ja tal ei ole sissetulekut. Asja materjalid ja kostja elustiil (mh osalemine arvukatel spordivõistlustel Eestis ja välismaal) annavad alust arvata, et kostja ei ole esitanud oma sissetulekute kohta täielikku teavet ja tõendeid. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja asunud kohtumenetluse ajal oma vara võõrandama, võõrandades oma korteriomandi äriühingule, mille juhatuse esimees ja ainuosanik ta ise on. Kui igakuise elatise väljamõistmist taotletakse kuni seaduses sätestatud miinimummäärani, siis ei pea väljakujunenud kohtupraktika kohaselt täiendavalt tõendama lapse ülalpidamiseks tehtavate kulutuste suurust. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks vaidlusalusel perioodil laste ülalpidamisel osalenud. Kostjal ei ole teisi lapsi peale hagejate, hagejate emal on veel kolmas laps. Laste vanemad on töövõimelised. Kostjal on kohustus tagada endale selline sissetulek või vajadusel realiseerida oma vara, mis võimaldaks tal esmajoones täita oma laste ülalpidamiskohustuse. Asjas ei esine

§ 102

lg-s 2 loetletud asjaolusid, mis tingiksid elatise väljamõistmist alla

§ 101lg 1 sätestatud määra.

Neil asjaoludel tuleb kostjalt välja mõista kummagi lapse kasuks elatis miinimummääras. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vähendada maakohtu otsusega väljamõistetud elatise summat ajavahemiku
2. juuni 2015 kuni
3. mai 2016 eest 3000 euroni (võimaldades nimetatud summa ulatuses hüvitada A breketiravi kulutused). Kostja palub samuti vähendada laste kasuks väljamõistetud igakuulise elatise suurust 150 euroni kummalegi lapsele (millest 100 eurot tasuks kostja hagejatega kooselavale vanemale ja 50 eurot kasutaks hagejaga seotud kulutuste katmiseks). Maakohus rikkus hagi rahuldades otsuse põhjendamise kohustust, kui lähtus üksnes laste ema paljasõnalistest väidetest kostja elustiili kohta, kuid jättis kostja sellekohased väited tähelepanuta. Väljamõistetud elatise suurus on kostjale ebamõistlikult koormav, mistõttu tulnuks seda

§ 102alusel vähendada.

Kostja palus võtta asja juurde tema majanduslikku kitsikust tõendavate dokumentidena

1. märtsi 2016 laenulepingu XXX OÜ-ga,
2. mai 2016 kassa väljamineku orderi ja kostja
3. juuli 2016 töölepingu, märkides, et ei esitanud neid tõendeid varem, sest ei arvanud, et kohus võtab arvesse hagejate esindaja millegagi tõendamata väited, aga tema ütlusi ilma tõenditeta ei arvesta.
4. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja ei pidanud seda õigeks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 21.juunil 2016 otsus muutmata. 3 Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise või muutmise aluseks.
6. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seadsulikkust ja põhjendatust üksens osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebus on esitatud maakohtu otsuse peale osas, milles maakohus mõistis kostjalt ajavahemiku
7. juuni 2015 kuni
8. mai 2016 eest hagejate kasuks välja 3000 eurot ületava summa, ning alates
9. juunist 2016 kummalegi lapsele igakuiselt 150 eurot ületava summa. Ringkonnakohus kontrollib viidatud sätte järgi maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust eeltoodud osas. 8.

§-st 96 ja § 97 p-st 1 tuleneva lapse ülalpidamise kohustuse täitmine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100

lg 2 järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele elatist makstes.

§ 101

lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Riigikohus on selgitanud, et

§ 102

lg-tes 1 ja 2 sätestatud põhimõtete kohaselt ei vabane vanem oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest põhjendusel, et ta ei ole oma varalise seisundi tõttu võimeline andma lapsele ülalpidamist enese tavalist ülalpidamist kahjustamata, kuid kui ta on kirjeldatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt ( vt Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11). Kohus võib siiski

§ 102

lg 2 kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101lg-s 1 sätestatud määra.

Selleks peab kohustatud vanem tõendama mõjuva põhjuse olemasolu.

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes miinimumelatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15). 9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et asjas ei ole erandlikke asjaolusid, mis annaks alust vähendada kostjalt väljamõistetud elatist alla

§ 101lg-s 1 sätestatud määra.

Kostja ei ole esitanud objektiivseid asjaolusid, mis takistaksid tal teenida sissetulekut, mis võimaldaks maksta lastele elatist vähemalt

§ 101lg-s 1 sätestatud määras.

Kostja on töövõimeline ja tal on lapsevanemana kohustus hankida oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikke vahendeid (kui kostja tegevus äriühingus ei võimalda vajalikku sissetulekut hankida, tuleb hagejal laste vajaduste rahuldamiseks otsida muu töö tegemise võimalus). Kostja on lapsevanemana kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, nt vajadusel müües oma vara. Tuvastatud asjaoludel ei ole kostjal teisi lapsi peale hagejate. Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu oleks maakohus lähtunud oma järelduse tegemisel vaid laste ema paljasõnalistest väidetest. Maakohus on tuvastanud registrite andmetele tuginedes kostja varandusliku seisu. Kostjal on kinnistu XXX (ärimaa), oma XXX asuva korteriomandi on kostja võõrandanud

1. mail 2016 talle kuuluvale äriühingule XXX OÜ. Samuti on kostja omandis kaks sõiduautot, samas kasutab kostja kahte XXX OÜ-le kuuluvat sõiduautot. Kostja ei esitanud kohtule tõendeid oma sissetulekute kohta (väites, et ta on 2015 suvest töötu ja tal ei ole sissetulekut). Maakohus on Tolli- ja Maksuameti andmebaasi järgi välja selgitanud, et kostjale tehti maksustatavaid väljamakseid viimati juulis
2. Maakohus tuvastas samas, et kostja elustiil ei kinnita järeldust, et kostjal ei ole sissetulekut. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja elustiil annab alust järelduseks, et kostja ei ole oma sissetulekute 4 kohta täielikku teavet avaldanud. Nii tuvastas maakohus, et avalikult kättesaadavad veebilehed internetis kinnitavad kostja osalemist arvukatel võistlustel nii Eestis kui ka välismaal (võistlustel osalemine nõuab rahalist panustamist). Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus ülalpidamist andma kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul põhjusel võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga (vt viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-17-16, p 14). Kostja on esitanud ringkonnakohtule
3. juulil 2016 (s.o pärast asja menetlemist maakohtus) kostja ja XXX OÜ sõlmitud töölepingu. Ringkonnakohus võtab tõendi TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi asja juurde. Eeltoodud tõend kinnitab, et kostja töötab alates
4. juulist 2016 XXX OÜ-s lihttöölisena miinimumpalgaga (430 eurot) kuus. Tõendist tulenev järeldus kostja sissetuleku kohta ei muuda ringkonnakohtu järeldust, et elatise vähendamine alla

§ 101lg-s 1 sätestatud määra ei ole praegustel asjaoludel põhjendatud.

Ülejäänud apellatsioonimenetluses esitatud tõendid (

1. märtsi 2016 laenuleping XXX OÜga ja
2. mai 2016 kassa väljamineku order) jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta, kuna kostja ei ole uute tõendite esitamise lubatavust TsMS § 652 lg 3 järgi põhjendanud. Ringkonnakohus märgib, et kui elatisnõude aluseks olevad asjaolud muutuvad, võib kumbki pool nõuda TsMS § 497 ja 459 järgi elatise suuruse muutmist hagimenetluses. Riigikohus on selgitanud, et kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on TsMS § 459 lg 1 järgi üldjuhul alust siis, kui ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadused ja/või kohustatud isiku(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud (vt Riigikohtu
3. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 12).
4. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Asjas ei nähtu, et pooled oleks kandnud ringkonnakohtus esindajakulusid. Seega ei ole alust menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson