) §-s 67 on sätestatud kinnipeetava põhilisemad kohustused.
p-st 1 tulenevalt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Neile korraldustele peab kinnipeetav alluma vastuvaidlemata ja viivitamata. Kaebusest ilmneb, et kaebaja keeldus korduvalt täitmast korraldust avada läbiotsimise teostamiseks suu. Kinnipeetav on kohustatud alluma vanglaametnike korraldustele, tagamaks vangla julgeolekut. 2) Kaebaja teadis, et vanglaametnikel on õigus anda talle korraldus avada kontrolliks suu ja temal on kohustus see korraldus täita. 3) RÜ liikmed selgitasid kaebajale, et korraldus suu avamiseks on antud veendumaks, et kinnipeetava suuõõnde ei ole peidetud keelatud esemeid. Kuivõrd kaebaja emakeel on vene keel ning arvestades, et isikule antud korraldused peavad olema selged ja temale arusaadavad, toimus läbiotsimisel kaebajaga suhtlemine vene keeles. Vastustaja rõhutab, et eeltoodud teadmiste valguses (kaebajale oli teada, milliseid korraldusi on vanglaametnikel õigus anda) ning arvestades, et keelatud esemete avastamine on vangla üldise julgeoleku tagamise huvides, ei saanud kaebaja korralduse tühisust mingil viisil eeldada. 4)
lg-st 2 tuleneb vanglaametnikele õigus kasutada füüsilist jõudu ka sundimaks kinnipeetavat täitma talle antud seaduslikku korraldust. Kuivõrd kaebaja keeldus vabatahtlikult täitmast RÜ seaduslikku korraldust, siis tulenevalt
5) Kaebaja puhul on tegemist kinnipeetavaga, kes on toime pannud raske isikuvastase kuriteo ning kelle agressiivse või vägivaldse käitumise ohtu on hinnatud suureks. Toimingu läbiviimisel ja ametnike julgeoleku tagamisel ei saa ülaltoodud asjaolusid olukorra hindamisel pidada väikesteks ohuteguriteks, mida võiks või tuleks jätta arvesse võtmata. Kaebajat on korduvalt distsiplinaarmenetluste käigus karistatud ametnike korralduste täitmatajätmise eest, mis ilmestab kaebaja järjepidevat negatiivset suhtumist ja meelestatust nii vangla julgeolekusse kui ametnikesse üldiselt. 6) läbiotsimise käigus leiti kambrist, kus kaebaja paiknes, keelatud esemeid, mistõttu oli ametnikel alust kahtlustada, et kinnipeetava valduses võib olla ka teisi keelatud esemeid. Samuti võib kinnipeetava poolt temale läbiotsimise käigus antud korralduse täitmisest keeldumine viidata keelatud esemete olemasolule. Võib eeldada, et õiguspärase käitumise korral, st kui kinnipeetaval ei ole suuõõnde keelatud esemeid peidetud, puuduks vajadus lihtsa, kiire ja füüsilist pingutust mittenõudva korralduse täitmisest keelduda. 7) Kaebaja väljendas korduvalt ja selgelt, et ei täida korraldust, mille järel hoiatati kinnipeetavat, et korralduse täitmata jätmisel võidakse kasutada füüsilist jõudu. Ametnikud püüdsid mitmel korral veenda isikut vabatahtlikult suud avama veendumaks, et isiku suuõõnes ei ole keelatud esemeid, kuid kaebaja vabatahtlikult suud avama ei nõustunud. Füüsilise jõu kasutamine on sobiv vahend eelnevalt kirjeldatud olukorras seatud eesmärkide saavutamiseks (korraldustele allumatuse lõpetamine, läbiotsimistoimingu teostamine). 8) Videosalvestiselt nähtub, et ametnikud on selgitanud kinnipeetavale, miks on vajalik läbiotsimise teostamiseks avada suu ning kinnipeetav on selgelt keeldunud korraldust täitmast. Videolt nähtub, et kaebajale anti korraldus avada suu ning kaebajat püüti enne füüsilise jõu kasutamist korduvalt veenda korraldust täitma. Korraldusele mitteallumisega väljendas kaebaja selget soovi mitte täita ametnike korraldust ning mistahes rünnakuohu maandamiseks 4 3-14-53011 miinimumini oli vajalik kaebaja asendi fikseerimine. Kaebaja ei nõustunud jätkuvalt korraldust täitma, mistõttu fikseeriti kaebaja püstises asendis vastu seina. Videolt nähtub, et kaebaja hambad olid kõvasti kokku surutud ning kaebaja tegi kõik endast oleneva, et mitte suud avada. Videosalvestiselt on selgelt näha, et kaebaja ei ole allunud ametnike korraldustele ka siis, kui kaebaja oli RÜ liikmete poolt juba põrandale fikseeritud. 9) Muul viisil kui suud avades ei ole võimalik veenduda, et suuõõnde ei ole peidetud keelatud esemeid. Kuivõrd füüsilise jõu kasutamine oli antud olukorras eesmärgi saavutamiseks isikut kõige vähem koormav abinõu ning muude abinõude või ohjeldusmeetmete (nt käeraudade) kasutamine ei oleks mõistetavalt aidanud eesmärki saavutada isikut vähem koormaval viisil, oli füüsilise jõu rakendamine vastavuses vajalikkuse kriteeriumiga. 10) Väär on kaebaja esitatud väide käte murdmise osas – kinnipeetava käte asendi fikseerimine täielikuks läbiotsimiseks koridorist eraldatud ruumi viimisel oli vajalik lähtuvalt turvakaalutlustest ja selleks, et keelatud eseme olemasolu puhul ei oleks kinnipeetaval võimalik peidetud eseme asukohta märkamatult muuta või seda enda kehapinnalt eemaldada. Ametnikud olid kaebaja käed strateegilisel eesmärgil ning ohutuse tagamiseks fikseerinud selja taha ning ka videosalvesiselt nähtuv kinnitab, et kinnipeetava käsi ei väänatud ega viidud ebaloomulikku asendisse, mis oleks võinud tekitada valu, ka ei viidanud kaebaja valu tekitamisele koridorist eraldi asuvasse ruumi viimise ajal. Tegemist oli kinnipeetava saatmise puhul tavapärase toiminguga ning ülemäärast jõudu ei ole kasutatud. 11) Väärad on kaebaja väited ka sellest, et kaebaja oli toimingu vältel rahulik, korrektne ega osutanud vastupanu. Olukorras, kus videosalvestiselt nähtuvad selgelt kaebaja vastupanu avaldamisena (nii esimese kui teise episoodi osas) hammaste kokkusurumine, fikseeritud pea jõuga asendist väljaviimine, verbaalne negatiivne avaldus toimingut läbiviivate ametnike suunas, ei vasta kindlasti kaebaja kirjeldatud käitumisele. 12) Füüsilise jõu kasutamise esimeses episoodis fikseerisid RÜ ametnikud kaebaja õlavöötme ja pea püstises asendis, seljaga vastu seina, ning püüti avada suu. Võimaliku ründe vältimiseks oli vaja kinnipeetav õlavöötme piirkonnast fikseerida. Videosalvestiselt nähtub, et fikseerimisel paiknes RÜ liikme 07 vasak käsi kinnipeetava õlavöötmega diagonaalselt (sellise käeasetusega välditakse otse kõrisõlmele surumist), samal ajal püüdis ametnik parema käega avada suud. Samuti nähtub videomaterjalist, et ametnikud on kahe käe abil fikseerinud pea asendi ja näo ülaosa. Pea asendi fikseerimine on vajalik just vältimaks võimalikke vigastusi vastupanu osutamise korral. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, mille kohaselt suruti teda kõrist hoides vastu seina. 13) Kaebaja osutas passiivset vastupanu, s.o hoidis hambaid tugevalt koos, takistamaks ametnikel suuõõnt kontrollimast. Jõu kasutamine mitme ametniku poolt oli kaebaja passiivse vastupanu osutamise tõttu möödapääsmatu. Suuõõne ohutu kontrollimine saab toimuda vaid paigalasendis. Ühel ametnikul ei ole samaaegselt võimalik hoida isikut paigal ja kontrollida suuõõnt. Vastustaja möönab, et kinnipeetav võis tunda ebamugavustunnet, kuna osutas passiivset vastupanu. See ebamugavustunne on aga kaebaja enda tegevuse paratamatu tagajärg, mis ei ületanud vastustaja hinnangul tavapäraselt sellise vastupanuga kaasnevat ebamugavustunnet. 14) Kaebaja väide silmale surumisest on eksitav kuivõrd silmade kinnihoidmise eesmärgiks on vältida vastupanu osutamise korral võimalikke silmavigastusi. Kuna kinnipeetav fikseeriti paigalasendisse, pidi kaebaja rakendama nii pea kui õlgade liigutamiseks ja pea vabastamiseks 5 3-14-53011 jõudu, millest tulenevalt võis paratamatult tunda tugevat rõhumis- või survetunnet silma- ja näopiirkonnas. Ametnike poolt järske ega äkilisi liigutusi pea asendi fikseerimisel ei tehtud. Videosalvestisel nähtub, et esimeses episoodis fikseeriti kaebaja püstises asendis vastu seina ning ametnikud vabastasid kaebaja fikseeritud asendist 32 sekundit hiljem. Seega ei olnud tegemist pikaajaliselt kestnud toiminguga. Vastustaja rõhutab, et jõu kasutamise vajadus tulenes otseselt ainult kaebaja korralduse täitmisest keeldumisest ja vastupanu osutamisest füüsilise jõu kasutamise ajal. 15) Füüsilise jõu kasutamise esimeses episoodis fikseerisid kaks ametnikku kaebaja püstises asendis, pea vastu seina, samal ajal püüdis kolmas ametnik avada suud. Videosalvestiselt nähtub toimingu käik, millest nähtuvalt viidi kaebaja põrandale alles pärast seda, kui kaebaja vastupanust tulenevalt ei õnnestunud toimingut läbi viia (teine episood). Kaebaja põrandale fikseerimise vajadus tulenes strateegilistest põhjustest, kuivõrd kõhuli asendis ei ole isikul võimalik võrdväärselt püstise asendiga kerge vaevaga liigutada pead ja end fikseeritud asendist vabastada. 16) Teises episoodis, mil kaebaja oli põrandale fikseeritud, osutas kaebaja jätkuvalt passiivset vastupanu, hoidis hambaid tugevalt koos ja takistas ametnikel toimingut läbi viimast. Suuõõne kontrollimiseks fikseeriti kaebaja, näo parem pool maha suunatult. Kaebaja osutas taas vastupanu, püüdis pead fikseeritud asendist vabastada, samal ajal hambaid tugevalt kokku surudes. Väär on kaebaja väide, mille kohaselt üks ametnikest istus tema peale, pead tahapoole murdes. Videolt nähtub, et üks ametnikest fikseeris kaebaja õlavöötme vasaku põlve abil, teise ametniku poolt fikseeriti alakeha ning kolmas ametnik püüdis samal avada suuõõnt. Sarnaselt esimeses episoodis kirjeldatule, hoiti silmi suletult silmavigastuste tekkimise vältimiseks. 17) Asjakohatu on kaebaja viide mõnitusele ja peksule. Videosalvestiselt on selgelt näha, et kaebaja osutab ise toimingu läbiviimisele terve toimingu kestel vastupanu, ametnikud suhtlevad kinnipeetavaga rahulikus kõnes, annavad korralduse ja selgitavad korralduse täitmise vajalikkust ja selle täitmatajätmise tagajärgi. Vanglaametnikud ei kasutanud ebakorrektseid väljendeid ega halvustavat tooni Ametnikud andsid korduvalt kaebajale võimaluse täita korraldus vabatahtlikult. Lisaks kohe pärast jõu kasutamise lõppemist tõusis kinnipeetav üles ning riietus tavapärasel viisil, ilmutamata nähtavaid märke halvenenud tervislikust seisundist, samuti ei vajanud kinnipeetav esmaabi. 18) Kaebajale tekkisid jõu kasutamise tulemusel minimaalsed vigastused, mis on tavapärased ja iseloomulikud sellises olukorras jõu kasutamisele. 19) Antud juhul ei rikutud relvastatud üksuse tegevusega kaebaja inimväärikust, ehkki oma olemuselt võis see olukord kinnipeetavale ebamugavust tekitada. Inimväärikuse kaitseala ei hõlma iga võimalikku ebameeldivustunnet, mida isik võib kinnipeetavana kogeda. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 15. Kaebusest nähtuvalt on I.M. esitanud tuvastamisnõude vanglate relvastatud üksuse 1. oktoobri 2014. a tegevuse (piinamine, julm ja inimväärikust alandav kohtlemine) õigusvastasuse tuvastamiseks. 16. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendamata ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohus 6 3-14-53011 nõustub vastustaja seisukohtadega ja neid kõiki ei korda, märkides kaebusele vastuseks järgmist. 17. Poolte vahel pole vaidlust selles, et 1. oktoobri 2014. a läbiotsimisel keeldus I.M. täitmast vanglaametniku korraldust avada suu ja liigutada keelt. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kaebaja pidi suu avama ainult meditsiinipersonalile. Samuti on pooled erineval seisukohal selles, kas relvastatud üksuse tegevus alandas kaebaja inimväärikust ja oli piinav. Kaebaja ei vaidlusta käesolevas asjas Viru Vangla 17. oktoobri 2014. a käskkirja nr 6-3/1620-D, mille alusel karistati kaebajat viieks ööpäevaks kartserisse paigutamisega kuuekuulise katseajaga, kuna kaebaja eiras 1. oktoobril 2014 vanglateenistuse ametniku korraldusi avada suu (I kd, tl 63-64). 18. Kaebuse lahendamiseks on vajalik esmalt vastata küsimusele, kas kaebajal oli kohustus alluda relvastatud üksuse korraldusele ning kas relvastatud üksuse korraldus oli seaduslik. Järgevalt on vaja kohtul välja selgitada, kas füüsilise jõu kasutamine oli vajalik, lubatud ja mõõdukas ning lõpuks vastata küsimusele, kas relvastatud üksuse tegevus alandas kaebaja inimväärikust. 19.
lg 3 kohaselt moodustatakse vangla juurde relvastatud üksus eriülesannete täitmiseks. Relvastatud üksus on moodustatud vanglaametnikest, kellele kehtivad vanglaametnikele õigusaktidest tulenevad õigused ja kohustused. RÜ ülesanded ja töökord on kehtestatud justiitsministri
lg 1 sätestab, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas.
p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.
7 3-14-53011 lg 1 sätestab, et vanglateenistuse ametnikul on õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud. Läbiotsimise korda reguleerib justiitsministri
Kinnipeetav on kohustatud alluma vanglaametnike korraldustele, tagamaks vangla julgeolekut. Seega olenemata sellest, kas kaebaja pidas talle antud korraldust õiguspäraseks, tuli korraldus täita. Käesoleval juhul ei vastanud kaebajale suu avamiseks antud korraldus ilmselgelt tühise haldusakti tunnustele, kuna ei esinenud ühtegi HMS § 63 lg-s 2 sätestatud asjaolu. Kaebajale antud korraldus oli vajalik, selge, üheselt mõistetav ja kaebajale arusaadav, ei nõudnud füüsilist pingutust ning oli kiirelt ja kergesti täidetav. Suuõõne vaatluse riive ei ole intensiivsuse mõttes võrreldav isiku kehaõõnsuste läbiotsimisega ning vastavalt ei tulene kehtivast õigusest ega ka rahvusvahelistest normidest nõuet, et toimingu teeks meditsiinitöötaja.
p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele (I kd, tl 63p). Kohtute infosüsteemist nähtub, et ka varasemalt, haldusasjas nr 3-10-1729 on kaebaja kohtule esitanud sarnaselt kõnealuse kaebusega väite, mille kohaselt on korraldus avada suu ebaviisakas ja inimväärikust alandav ning selliste korraldustega rikutakse kaebaja õigusi ning, et suu avamise korralduse andmiseks puudub seaduslik alus. Kaebajat oli neljateistkümnel korral distsiplinaarkorras karistatud ametniku seadusliku korralduse (korraldus avada suu pärast ravimite manustamist) täitmata jätmise eest. Kohus selgitas kaebajale põhimõtteid, millest lähtuvalt saab hinnata korralduse õiguspärasust. Kohus rõhutas, et vangistust reguleerivad 8 3-14-53011 õigusaktid ei saa anda ammendavat loetelu korraldustest, mida vanglaametnikud võivad anda ning vanglaametnikel on õigus anda korraldusi, mis on suunatud vangla sisekorraeeskirjade täitmisele ja üldise julgeoleku tagamisele vanglas. Kohus leidis, et antud korraldus oli mõistetav ja vajalik negatiivsete tagajärgede vältimiseks. Kohtuotsus haldusasjas nr 3-10-1729 jõustus 29. märtsil 2012. Seega oli kaebajale teada, et vanglaametnikel on õigus anda korraldusi, mis on suunatud vangla sisekorraeeskirjade täitmisele ja üldise julgeoleku tagamisele vanglas. 25. Kohtu hinnangul ei tulene Eesti Vabariigi põhiseadusest (PS), EIÕK-st ega Riigikohtu praktikast, et jõu kasutamine kinnipeetava suhtes oleks täiesti lubamatu. Füüsilise jõu rakendamist ei käsitleta eelduslikult piinamise, inimväärikust alandava või julma kohtlemisena. Väärkohtlemiseks võib jõu rakendamine kujuneda ennekõike juhul, kui isiku varasem käitumine, situatsioon, asjaosaliste julgeolek vms asjaolud ei tingi vajadust jõu kasutamiseks. 26.
lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. Jõudu võib vanglateenistuse ametnik rakendada muuhulgas ka sundimaks kinnipeetavat täitma talle antud seaduslikku korraldust (L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura 2014, lk 175). 27. Ka Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) standardite p-i 53 kohaselt võivad vanglatöötajad teatud juhtudel kinnipeetavate ohjeldamiseks jõudu kasutada. CPT leiab, et kinnipeetaval, kelle puhul on rakendatud ükskõik milliseid jõumeetmeid, peaks olema õigus kohesele meditsiinilisele läbivaatusele ja vajaduse korral arstiabile. Ka
lg 71 sätestas, et pärast jõu kasutamist kinnipeetava suhtes kontrollitakse tema terviseseisundit ning kontrolli tulemus protokollitakse. Täpsemalt reguleerib jõu kasutamise ja terviseseisundi kontrollimise küsimusi määruse § 46, mille lg 1 sätestab, et vahetu sunni kasutamine ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrolli tulemus protokollitakse esimesel võimalusel pärast kinnipeetava suhtes füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamist ja ohjeldusmeetmete kasutamise korral vajadusel ka nende kasutamise ajal. Käesoleval juhul võimaldati kaebajale vahetult pärast jõu rakendamist terviseseisundi kontrolli (I kd, tl 88-89). Tervishoiutöötaja selgitas kontrolli aja ja tulemuste kohta järgmist: „01.10.2014 kell 11:25 tuvastatud: ülemine huul paistes, nina all vuntsi piirkonnas täppverevalumid 4,0cm × 2,0cm. Parema õlaliigese piirkonnas punane ala 6,0cm × 4,0cm. Esmaabi ei vajanud.“ (I kd tl 88). Seega olid vigastused minimaalsed (ei vajanud esmaabi). Kohus nõustub vastustajaga, et vigastused on kaebaja enda vastupanutegevuse paratamatu tagajärg.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.