Obsah (5)

§ 657§ 171§ 177§ 190§ 179

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise aeg ja koht Tartu, 20. märts 2017 Tsiviilasja number 2-

§ 657lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

1. Hageja palub tunnustada oma nõuet kostja vastu kostja pankrotimenetluses lisaks kaitsmiseta tunnustatuks loetud nõudele summas 2749 eurot 8 senti täiendavalt summas 304 224 eurot 66 senti PankrS § 153 lg 1 p 2 kohase muu tähtaegselt esitatud nõudena. Maakohus rahuldas hageja nõude, kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ning jätta hageja nõue rahuldamata või saata tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses VÕS § 103 lõikele 2 ning leiab, et kostja makseraskused on põhjustatud asjaolust, mis ei olnud tema mõjuulatuses. Ülemaailmset majanduskriisi ei olnud kostjal võimalik ette näha. Kostja ei ole menetluses esitanud vastuväiteid hageja nõude suurusele ega selle kujunemise alustele, samuti pooltevaheliste lepingute osas. VÕS § 103 lg 2 järgi on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Hageja nõuded tulenevad hagiavalduse kohaselt laenulepingutest ja käenduslepingust. Raha maksmise kohustuse rikkumisel on üldjuhul vabandatavus välistatud (Riigikohtu
3. novembri
4. a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-05, p. 16). Raha maksmise kohustuse eest vastutab võlgnik alati ja võlausaldaja võib selle täitmist VÕS § 108 lg 1 järgi alati nõuda. Ka juhul, kui tegemist oleks äärmiselt erakorraliste asjaoludega, oleks vääramatule jõule tuginemise tagajärjeks mitte apellatsioonikaebuses väidetud vabanemine raha tagastamise kohustusest vaid üksnes võimalik kõrvalnõuete vähenemine või nende välistatus. Kostja ei ole viidanud ka ühelegi konkreetsele asjaolule käenduslepingust tuleneva kohustuse suhtes, mis mõjutas tema kohustuste täitmist. 6 Kostja ei ole menetluses toonud esile ühtegi konkreetset asjaolu, mis võimaldaks eeldada äärmiselt erakorraliste asjaolude esinemist, mis mõjutaksid hageja kõrvalnõuete suurust. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit hagiavalduses esitatud väidete kohta, et tal oli võimalus võõrandada kohustusi taganud kinnistud kordades kõrgema hinnaga, kui seda tegi hageja. Ringkonnakohus märgib, et kostja ei ole tuginenud menetluses ka ühelegi asjaolule, mis võimaldaks muuta pooltevaheliste lepingute kohustuste vahekorda VÕS § 97 järgi. See, et kostjal tekkisid majanduslikud raskused, mille tõttu muutus laenumaksete tasumine ülejõukäivaks, ei tähenda, et kostja saadud hüve (rahasumma) väärtus oleks vähenenud.
5. Kuna ringkonnakohus ei tühista maakohtu otsust hagi rahuldamise osas, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole diskretsiooniõiguse piire ületanud ning maakohtu poolt määratud menetluskulude suurus on põhjendatud ja vajalik. Seoses kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

§ 171

lg 1 alusel kostja kanda.

§ 177

lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Hageja kinnitas Tartu Ringkonnakohtu

1. veebruari 2017 kohtuistungil, et hagejal puuduvad hüvitatavad menetluskulud. Tartu Ringkonnakohtu
2. septembri 2016 määrusega anti kostjale menetlusabi ja vabastati riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel summas 300 eurot.

§ 190

lg 2 kohaselt kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Kuna ringkonnakohus jätab rahuldamata kostja apellatsioonkaebuse, tuleb

§ 190

lg 2 alusel kostjalt välja mõista riigilõiv, mille tasumisest ta apellatsioonkaebuse esitamisel vabastati. Kostjal tuleb tasuda riigilõiv 300 eurot 15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest vastavalt otsusele lisatud maksekorraldusele (

§ 179

lg 5).

§ 179

lõikest 9 tulenevalt tuleb kostjalt riigi kasuks väljamõistetud menetluskulude tasumisega viivitamise korral tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 7