1-17-1070/14

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Kriminaalasi Vaidlustatud kohtulahend Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Prokurör Kaitsja Tallinna Ringkonnakohus

1. märts 2017, Tallinn 1-17-1070 Andres Parmas, Meelika Aava ja Orvi Tali Rene Jõenurme süüdistus KarS § 121 lg 2 p 3 järgi Harju Maakohtu
2. veebruari
3. a otsus, lühimenetluses Süüdistatav Rene Jõenurm, isikukood 37903080212, elukoht XXX, Eesti Vabariigi kodakondsus, XXX, emakeel eesti keel, XXX; kahtlustatavana kinni peetud 5.-
4. detsembrini 2016;
5. detsembril 2016 tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keeld Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Meelis Sentifoli Vandeadvokaat Urmas Simon RESOLUTSIOON Jätta Rene Jõenurme apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Rene Jõenurmele esitati süüdistus KarS § 121 lg 2 p 3 järgi selles, et varem KarS 121 lg 2 p-de 2 ja 3 eest karistatud isikuna tungis ta
7. detsembril 2016 Tallinnas XXX asuvas korteris kallale AL-le, paisates viimase põrandale maha ning haarates mõlema käega kõri ümbert kinni, surudes pöidlad kõrile ja kägistades AL, millega põhjustas kannatanule valu ja 1 tervisekahjustustena hematoomi ning marrastuse paremale poole lõuale, samuti nahapunetuse kaelale ja vasakule kõrvalestale.
8. Harju Maakohtu
9. veebruari
10. a otsusega tunnistati R. Jõenurm talle esitatud süüdistuses süüdi ja teda karistati ühe aasta vangistusega, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra. Karistuse hulka arvestati eelvangistuse viibitud aeg, s.o 2 päeva. R. jõenurmele kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistati alates tema vangistuse kandmisele saabumisest. Kriminaalasja materjalide juures asuva asitõendi, CD-plaadi jättis maakohus kriminaalasja juurde. Kohus mõistis R. Jõenurmelt menetluskuluna välja 72 eurot kaitsjatasu ja 705 eurot sundraha. 3.
11. Maakohus leidis, et R. Jõenurmele süüks arvatud teo toimepanemine on tõendamist leidnud kannatanu ütlustega ja nendega riimuvate tunnistajate TP ja MJ ütlustega. Kannatanu kõne häirekeskusesse, kus ta edastab teavet tema suhtes toimepandud kuriteo kohta ja kutsub kohale politsei, on kajastatud asitõendite protokollis. Kannatanule tekitatud tervisekahjustusi kinnitab isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga ja kiirabikaardi koopia. Kuriteojälgede kirjelduse kohaselt AL-l on paremal pool lõua peal punetus/hematoom ja marrastus, vasakul kõrvalestal ja kaelal punetus. Kiirabikaardilt nähtub lokaalne leid – lõual 1x2 cm verevalum. R. Jõenurm on kohtueelses menetluses eitanud talle süüksarvatud teo toime panemist. Kohtuistungil tunnistas ta ennast süüdi ja avaldas kahetsust. Samas väitis ta aga, et ei kägistanud kannatanut, vaid tõstis ta põrandalt voodisse, kannatanu karjus voodist, et kaduge sealt toast välja. Maakohtu hinnangul on R. Jõenurme ütlused ebausutavad ja vastuolus teiste uuritud tõenditega. 3.
12. Maakohtu hinnangul pani R. jõenurm kuriteo toime vähemalt otsese tahtlusega, sest ta teadis või vähemalt möönis, et pöialde kõrile surumine ja kägistamine põhjustab kannatanule valu ja tervisekahjustusi ning soovis seda. Kannatanu proovis kägistamise ajal oma kätega haarata Jõenurme kätest, kuid see ei õnnestunud. Seega pidi Jõenurm aduma, et tema tegevus põhjustab kannatanule tervisekahjustuse tekitamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Tunnistaja MJ sõnul läks ta koheselt kannatanule appi ja üritas Rene käed kõri ümbert lahti saada, aga Rene hoidis teda väga kõvasti haardes. Seega Jõenurme tegevus oli sihipärane tervisekahjustuse ja valu põhjustamiseks. 3.
13. Kuna R. Jõenurm on varem juba KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritavas kuriteos süüdi tunnistatud, siis tuli tema tegu kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. Maakohus ei tuvastanud R. Jõenurme teo õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid. 3.
14. R. Jõenurmele karistust mõistes märkis maakohus, et süüdistatav on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Viimati karistati teda
15. jaanuaril 2015 kehalise väärkohtlemise eest reaalse vangistusega 1 aasta, 8 kuud ja 22 päeva. Karistust asus ta kandma
16. jaanuaril
17. Teatisest kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta nähtub, et R. Jõenurme sissetuleku kohta
18. aastal andmed puuduvad. Arvestades kuriteo korduvust ja süüdistataval sissetuleku puudumist, asus maakohus seisukohale, et rahaline karistus ei ole R. Jõenurmele kohane karistuse liik ning teda tuleb karistada vangistusega. R. Jõenurme süüd luges maakohus pigem väikseks, sest tegu oli ühe episoodiga, millega kannatanule ei põhjustatud ka tõsiseid vigastusi. Kohtuistungil R. Jõenurm eitas rünnet kannatanu vastu, kuid väljendas samal ajal kahetsust. Ennast õigustavate ütluste andmine ei välista ilmtingimata kahetsuse esinemist, mistõttu maakohus võttis R. Jõenurme kahetsust karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes arvesse. Eelneva põhjal pidas maakohus kohaseks karistuseks ühe aasta pikkust vangistust, mida tuleb KrMS § 238 lg-st 2 2 tulenevalt ühe kolmandiku võrra vähendada. Samuti luges maakohus karistusaja hulka 2 päeva eelvangistuses viibitud aega. APELLATSIOON
19. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule süüdistatav R. Jõenurm, kes märgib, et ei ole AL-le viga teinud. Kannatanu viskas end ise põrandale pikali ja hakkas karjuma, sest süüdistatav keeldus tema soovi peale lahkumast. Kui süüdistatav püüdis maas lamavat kannatanut diivanile tõsta, siis ta üksnes hakkas veel kõvemini karjuma. Seejärel saabus politsei ja viis süüdistatava minema. Mõistetud karistust peab süüdistatav liiga karmiks, sest tal on olemas töökoht, mille ta karistuse kandmise korral kaotaks. Seetõttu taotleb ta ringkonnakohtule kergema karistuse mõistmist. Samuti märgib ta, et soovib olla maal abiks enda vanale isale. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
20. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.
21. KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
22. Kriminaalkolleegium leiab, et süüdistatava apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel. Süüdistatava jätkuv seisukoht, nagu ei oleks ta süütegu toime pannud, on maakohtu otsuses veenvalt kummutamist leidnud. Ühtki uut argumenti selle kohta apellatsioonis ei esitata ja seetõttu ei ole ringkonnakohtul vaja vastata ka R. Jõenurmele ette heidetava teo tuvastatusse osas ühelegi küsimusele, mida maakohus pole käsitlenud. Apellatsioonis esitatud taotlus karistuse kergendamiseks on perspektiivitu. Maakohus on R. Jõenurmele karistust mõistes lähtunud seadusest. Karistus vastab süüdistatava süüle, arvestatud on asjakohaselt tema isikust tulenevaid asjaolusid. Karistus ei irdu ka kohtupraktikast. Apellant ei esita apellatsioonis ühtki sisulist asjaolu, millest nähtuvalt peaks maakohtu hinnangut mõistetud karistuse raskusele muutma. Ta küll taotleb karistuse mõistmisel selle arvestamist, et tal on vana isa, keda tal on vaja toetada ja ta soovib säilitada enda töö, kuid need asjaolud ei ole karistuse mõistmise obligatoorsed alused ning kolleegium on üksmeelselt veendunud, et arutataval juhul puudub igasugune põhjus neid asjaolusid karistuse suuruse hindamisel arvestada muu hulgas juba põhjusel, et tegemist on üld- ja paljasõnaliste väidetega, mille kinnituseks ei ole süüdistatav esitanud mingeid tõendeid. Maakohus on jõudnud põhjendatud järelduseni, et varasemad karistused ei ole R. Jõenurmele 3 mingit distsiplineerivat mõju omanud, samuti, et tema süüd järjekordses kuriteos ning tema isikut tuleb hinnata selliseks, et kohane on tema karistamine reaalse vangistusega.
23. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 4