KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 28.03.2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-111934 K
§ 208
lõikele 1 ja § 692 lõikele 1 ning märkis, et viidatud sätetest ja poolte esile toodud asjaoludest ning tõenditest on selge, et poolte vahel ei olnud müügilepingut, vaid oli komisjonileping. Kuigi kostja vastuväidetest tulenevalt ei soovinud ta hagejalt mingit kaupa müügiks võtta, on kostja siiski möönnud, et müüs hagejalt saadud kaks tööjopet ning et pooled sõlmisid komisjonilepingu. VÕS-i üldsätteid arvestades puudub alus lugeda, et pooled saavutasid kokkuleppe, millest tulenevalt saaks lugeda poolte vahel sõlmituks suulise komisjonilepingu. Poolte esitatust ei nähtu, et nad oleks saavutanud kokkuleppe lepingu olulistes punktides, sh poolte kohustustes. Hageja esitatud tõendid ei tõenda asjaolusid, mille tõendamiseks ta need esitas. Arve nr 53 (t lk 32) tõendab hageja väitel varasema tehingu toimumist, seega on hageja ka ise seisukohal, et arve ei tõenda käesoleva nõude puhul muud kui vaid seda, et poolte vahel on varasemalt toimunud tehing. Arve koostas hageja kostjale selles märgitud 4061.88 euro tasumiseks, arves on kirjas kauba nimetused, kogused, hinnad ja summad ning et kaup kuulub hagejale kuni arve lõpliku tasumiseni. Arve ei tõenda varasema tehingu toimumist ega ka midagi muud peale selle, et hageja võis arve kostjale esitada. Kirjavahetus (t lk 25-29), mis hageja väitel tõendab, et kostja esitas hageja nõudel müügiaruande ja hageja väljendas soovi kaup ära tuua, koosneb 11.05.2016 kostja e-kirjast hagejale, hageja 02.05.2016 e-kirjast kostjale, kostja 09.12.2015 e-kirjast hagejale, hageja 09.12.2015 e-kirjast kostjale, kostja 10.05.2015 e-kirjast hagejale ja hageja 04.05.2015 e-kirjast kostjale. 11.05.2016 e-kirjas (vastus sama päeva hageja e-kirjale, milles hageja selgitab kostjale VÕS § 9 lõiget 1 ja § 11 lõiget 1, § 24 lõiget 1, nõuab kostjalt 1161.36 euro ja 200 euro suuruse viivise tasumist
- maiks 2016) küsib kostja töötaja poolte vahel sõlmitud dokumenti kokkuleppe kohta kauba müümiseks ning väidet, et sellist dokumenti ei ole olemas. 02.05.2016 ekirjas küsib hageja kostjalt, kas nad on üksteisest väga valesti aru saanud, kui ta väidab, et kostja sooviks oli jätta arvel olevad asjad kostja juurde müüki ja et nii lepiti kokku, kui hageja asju ära viis. Kostja 09.12.2015 e-kirjas küsib kostja, miks hageja oma kaupa, mis oli kirjas arvel nr 97, ära ei viinud. Kiri on vastus hageja sama päeva e-kirjale, milles hageja märgib, et aasta saab läbi ja raamatupidamine on vaja korda saada ning et hageja tegi kostjale kreediti ja kostja juurde jäänud kaubale uue arve ning et kaup on olnud kostja juures juba aasta. Kostja 10.05.2015 e-kiri sisaldab 30.04.2015 müügiaruannet andmetega kahe kaubaartikli kohta. 04.05.2015 e-kirjas märgib hageja, et viiks kauba ära, aga enne sooviks müügiaruannet, et ei tekiks erimeelsusi kauba koguse üle. Sellele e-kirjale vastas kostja 10.05.
- Kirjavahetusest ei saa tuletada nagu võlgneks kostja hagejale hagis nõutud summa. Pigem tõendab see, et hageja lubas kostja juurde jäetud kauba tagasi võtta (ära viia). Arve nr 97 (t lk 33) tõendab hageja arvates, et ta jättis osa kaupa kostja valdusesse. Arve iseenesest ei tõenda arves märgitud kauba kostja valdusesse jätmist, kuigi arvestades kostja vastust hagile, siis nii see oli. Arvest aga ei tulene kostjale selle tasumise kohustust juhul, kui pooltel puudus kokkulepe selle kohta, et kostja võtab hagejalt müüki arves märgitud kauba. Sellise kokkuleppe olemasolu on aga hageja poolt tõendamata. Kreeditarve nr 96 (t lk 34) tõendab hageja väitel, et ta jättis osa kaupa kostja valdusesse ning et ta oli valmis kõik asjad tagasi võtma. Arve ei tõenda hageja väidetut. Arvest iseenesest ei tulene hageja poolt osa kauba kostja valdusesse 3
(5)jätmine ega ka asjaolu, et hageja oli valmis kõik asjad tagasi võtma. Hageja tõlgendab arveid meelevaldselt. Hageja poolt GH-le (H) antud volikiri (t lk 36) tõendab vaid seda, et enne käesolevat menetlust esindas hagejat GH, kuid sellel ei ole asja lahendamise seisukohalt tähtsust, nagu ka GH 26.04.2016 nõudekirjal kostjale (t lk 36).
§ 29lõigetele 1 ja 3.
Lepingu tõlgendamise eesmärgiks on lepingu sisu välja selgitamine. Praegusel juhul tuleks välja selgitada pooltevahelise komisjonilepingu sisu.
§ 8
lõikele 1 märkides, et antud juhul puuduvad andmed, mis võimaldaksid lepingupoolte kohustusi ja muid olulisi tingimusi kindlaks teha. Poolte esitatust saab teha järelduse, et pooled ei ole kokku leppinud olulistes asjaoludes/tingimustes. Asjaolusid, milles kokku leppimist hageja väidab, kostja eitab ning poolte esitatu alusel ei saa kokkulepet tuvastada. Seega ei ole hageja tõendanud, et poolte vahel oleks olnud võlasuhe, mille kostja jättis täitmata ning kostjal puudub kohustus maksta hagejale arves nr 97 märgitud esemete eest 1161.36 eurot. Kuivõrd kostjal puudub kohustus maksta hagejale arves märgitud summat, puudub hagejal õigus ka viivise saamisele.
- Menetluskulud jäid TsMS § 162 lõike 1 alusel hageja kanda. Kostja palus hagejalt välja mõista õigusabikulu 9h õigusabi eest (hagiga tutvumine ja vastuse koostamine 4h; kaja koostamine 1h; kaja täienduse koostamine 0,5h; määruskaebuse koostamine 2h; lõplike seisukohtade koostamine 1,5h) 670 eurot + käibemaks ja riigilõivu 275 eurot. Esindaja tunnitasu on 75 eurot. Riigilõivu maksis kostja kaja esitamisel 175 eurot, määruskaebuse esitamisel 50 eurot ja täitemenetluse peatamise taotluselt 50 eurot. Hageja seisukohta menetluskuludele ei esitanud. Kostja õigusabikulud olid kohtu arvates põhjendatud ja vajalikud esitatud ulatuses. Esindaja tehtud toimingud olid kõik vajalikud kostja esindamiseks menetluskulude nimekirjas märgitud ulatuses – kokku 9h, menetluskulude nimekirjast nähtuv tunnitasumäär ei ületa kohtupraktika kohast määra. Lisaks on kostja menetluskuluks kajalt, määruskaebuselt ja täitemenetluse peatamise taotluselt tasutud riigilõivud kokku 275 eurot, mille suurus on sätestatud riigilõivuseaduses (RLS). Kokku on kostja menetluskulud 945 eurot, mis tuleb hagejalt välja mõista. Kuivõrd kostja on käibemaksukohuslane, mõistis kohus menetluskulud välja käibemaksuta.
- 01.03.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada osaliselt või täielikult ja teha uus otsus või saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kaevatavas otsuses on kohus võtnud õigeks sisuliselt kõik kostja lõplikes seisukohtades esitatud väited, k.a sellised, mille hageja on tõenditega ümber lükanud asja lõplikuks lahendamiseks esitatud seisukohtades (müüdud kauba kogused; poolte kokkulepped). Kohus on olulistes punktides jätnud tähelepanuta hageja seisukohad, seega ei ole kohus järginud TsMS § 232 lõiget
- Samuti on kohus lähtunud pooltevahelise tehingu tõlgendamisel otseselt kostja väidetest, võtmata arvesse hageja selgitusi ja seisukohti ostu-müügi tehingu oluliste tingimuste olemasolust (ostu-müügi tehingule vastavaid täidetud ja kirjavahetusega tõendatud tingimusi ilmneb kaasuses mitmeid, sh hinnaläbirääkimised ja maksetähtaeg; realisatsiooni/komisjonimüügi aluseks olevaid tingimusi esineb üksnes kostja paljasõnalistes väidetes). Seega on kohus ebaõigesti tuvastanud poolte võlasuhte olemuse. Määruse põhjendused
- Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja muude materjalidega, leiab, et kaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. 4
(5)- TsMS § 405 lõike 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Hageja esitas maakohtule hagi, milles nõudis kostjalt põhivõlgnevuse 1161.36 euro ja viivise 452.93 euro väljamõistmist. Kuna vaidlusaluses asjas on tegemist rahalise nõudega, mille hind ei ületa arvestatuna põhinõudelt 2000 eurot ega koos kõrvalnõuetega 4000 eurot, siis on tegemist TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjaga. Viidatud asjas saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lõige 21).
- Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidlusaluses asjas maakohus otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või selgelt rikkunud menetlusõigust või selgelt ebaõigesti tõendeid hinnanud, seega ei kerki küsimust taoliste rikkumiste mõjust lahendile. Maakohus tuvastas kokkuvõtvalt asjakohaselt, et hageja ei suutnud tõendada poolte vahel ostu-müügilepingu sõlmimist, kuid nimelt sellise tehingu tõi hageja esile kostjale arvete esitamise alusena. Maakohus analüüsis seejuures kooskõlas TsMS § 232 lõikega 1 asjakohaselt kõiki esitatud tõendeid kogumis. Kas poolte vahel võis olla sõlmitud komisjonileping, ei ole käesolevas vaidluses tuvastamisele kuuluv õiguslik asjaolu, sest sel alusel hageja nõuet ei esitatud. Ainuüksi asjaolu, et apellant maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslik alus.
- Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lõike 1 alusel koosmõjus § 639 lõikega 1 kaebuse esitaja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad, kuna apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud kaebust vastustajale vastamiseks. Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ 5
(5)