← Eesti

2-16-9279/38

Obsah (7)§ 442§ 652§ 331§ 230§ 445§ 163§ 654

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 17. märts 2017,

) § 657 lg 1 p 2 alusel hagi rahuldada vaidlustatud otsuses märgitust suuremas summas, samuti muuta tulevikus makstava elatise arvutamise korda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. 7.

§ 442

lg 5 esimese lause sätestab mh, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte veel lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on seni lahendamata kostja

  1. märtsi 2017 taotlus kahe täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks ja hagejate
  2. märtsi 2017 taotlus ühe täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks. Kostja esitas oma tõendid tähtaegselt ja tulenevalt ringkonnakohtu selgitustest
  3. veebruari 2017 määruses. Osaliselt käsitlevad need ajavahemikku pärast maakohtu otsuse tegemist. Ringkonnakohus leiab, et tõendite esitamine on

§ 652lg 3 p 2 järgi lubatav ja need tuleb vastu võtta.

Hagejate täiendav tõend on esitatud hilinenult ja selle esitamise taotlust ei saa tulenevalt

§ 331lg-st 1 menetleda, sest see tooks kaasa asja lahendamise viibimise.

Esitatud tõendit ei ole vaja selle elektroonilise edastamise tõttu vaja hagejatele tagastada. Samuti ei saa ringkonnakohus samal põhjusel arvestada hagejate eelviidatud menetlusdokumendis esile toodud uute asjaoludega. 4

(7)
  1. Sisuliselt vaidlevad pooled kahes küsimuses: esiteks, kas esinevad erandlikud asjaolud, mis võimaldavad mõista kostjalt välja elatise alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära; teiseks, kas elatist tuleb maksta alates
  2. juunist 2016 või alates maakohtu otsuses märgitud kuupäevast, st
  3. jaanuarist
  5. Elatise väljamõistmisel alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et elatise vähendamiseks on PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus (vt nt Riigikohtu
  6. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11 teine lõik, samuti selles viidatud
  7. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Kostja tõi esile, et ta on töövõimetu. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra mh juhul, kui vanem on töövõimetu. Töötukassa
  8. jaanuari 2017 tõendi põhjal tuvastab ringkonnakohus, et kostja on alates
  9. jaanuarist 2017 töövõimetu (tl 96). Kuna kostjal töövõime praeguseks täielikult puudub, siis võib see anda alust hagejate kasuks elatise väljamõistmiseks väiksemas summas, kui näeb ette PKS § 101 lg
  10. PKS § 102 lg-st 1 ja lg 2 teisest lausest tuleneb, et kui vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, ilma sellega kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Seega sõltuvad nii elatise alammäärast väiksemas summas väljamõistmine kui ka apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatus sellest, millised vahendid on kostja käsutuses. Kostja tõi esile, et ta saab igakuist hooldajatoetust summas 15,34 eurot, selle asjaolu maakohus ka tuvastas ja apellatsioonkaebusega pole seda vaidlustatud. Hagejad leidsid
  11. veebruari 2017 menetlusdokumendis, et kostja peaks saama lisaks töövõimetoetust 337 eurot kuus. Kostja selgitas, et ta sai
  12. aasta veebruari algul toetust 303,75 eurot, järgmisel kuul 315 eurot. Sellised laekumised tuvastab ringkonnakohus kostja esitatud arveldusarve väljavõtte järgi (tl 110). Muud regulaarset sissetulekut kostja arveldusarve väljavõtetest (lisaks tl 28–31) ei nähtu. Maakohus on seega õigesti tuvastanud, et kostja töötasu (sh muuseumist) oli ebaregulaarne. Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 14 lg 1 järgi on toetuse päevamäär 11,25 eurot. Seega maksti hagejale veebruari algul välja toetus jaanuari 27 päeva eest (alates
  13. jaanuarist 2017) ja märtsi algul veebruari 28 päeva eest. Selline toetuse maksmise kord nähtub ka TVTS § 17 lg-st
  14. Kokkuvõtvalt saab lähtuda sellest, et kostja igakuine sissetulek on käesoleval ajal ca 350 eurot, millest põhiosa moodustab töövõimetoetus. Kostja ei ole võimeline maksma kahele lapsele elatist PKS § 101 lg-s 1 ette nähtud alammääras (praegu kokku 470 eurot = 2 × 235), sest tema igakuine sissetulek on sellest summast väiksem ja tal puudub töövõimetuse tõttu mõistlik võimalus teenida täiendavat tulu. Riigi kehtestatud töövõimetoetuse päevamäär ei võimalda muude sissetulekute puudumise korral maksta elatist kahele lapsele isegi alammääras. Ringkonnakohus ei tuvasta, et kostjal oleks sellist vara, mille arvel ta saaks ülalpidamiskohustust eelviidatud alammääras täita.
  15. Eelneva põhjal esineb alus mõista kostjalt hagejate kasuks välja igakuine elatis väiksemas summas, kui selle näeb ette PKS § 101 lg
  16. Selles osas on maakohtu otsus õige, aga ringkonnakohus saab apellatsioonimenetluses selgunud täiendavate asjaolude põhjal muuta igakuise elatise summat tulenevalt sellest, et kostja saab nüüd regulaarselt töövõimetoetust. Nimetatud asjaoluga arvestamine on

§ 652

lg 3 p 2 järgi lubatav ning kooskõlas

§ 230lg-te 4 ja 5 mõttega.

Kuna kostja sissetulekust valdava osa moodustab töövõimetoetus, mida arvestatakse ja makstakse päevamäära alusel, siis on otstarbekas elatise määramisel lähtuda sarnasest arvutusviisist. Kalendrikuus on keskmiselt 30 päeva, seega tuleb kostja käsutada olevate vahenditena eelkõige hinnata selle arvu päevade eest saadavat töövõimetoetust. 5

(7)Ringkonnakohus leiab, et PKS § 102 lg 2 teises lauses sisalduv sõna „ühetaoliselt“ ei tähenda, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tähendab see, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks (Riigikohtu
  1. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas nr 32-1-119-15, p 11 kolmas lõik). Käesoleval juhul tähendab see, et kostja panus hagejate ülalpidamisse peab olema piisav tagamaks lastele enam-vähem samasugust elustandardit, mida kostja saab võimaldada endale. Siinjuures tuleb lisaks arvesse võtta poolte praegust elukeskkonda, aga ka tõsiasju, et kasvav laps peab sagedamini uuendama garderoobi, ja koolikohustuse täitmisega kaasnevad teatavad kulud, mida kostjal enda ülalpidamiseks ei tule kanda. Seevastu kostja peab ise kandma ka kulud ravimitele (tl 111). Lastel on lisaks teine vanem, kes saab samuti anda neile ülalpidamist. Maakohus tuvastas õigesti, et ema brutopalk on 1 829,06 eurot kuus ja ema saab ka peretoetust 219,18 eurot kuus. Kalendrikuu keskmisest 30 päeva eest arvestatavast toetusest on eelmises lõigus märgitud kaalutlustel põhjendatud suunata kaheksale päevamäärale vastav summa kummagi lapse ülalpidamiseks ja kostjale endale jääb 14 päevamäära summa. Lisaks on kostja käsutuses hooldajatasu summas 15,34 eurot. Praegu kehtiva töövõimetoetuse päevamäära järgi tähendab see, igakuine elatis kummalegi hagejale on 90 eurot ( = 8 × 11,25) ja kostja enda käsutusse jääb keskmiselt 172,84 eurot ( = 14 × 11,25 + 15,34). Maakohtu otsusega määratud elatist (50 eurot kuus kummalegi hagejale) tuleb suurendada 40 euro võrra kuus.
  2. Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus küsimust, mis ajast alates tuleb kostjalt hagejate kasuks elatis välja mõista. Üldjuhul mõistab kohus välja elatise alates hagi esitamisest (Riigikohtu
  3. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 24 teine lõik). Sarnaselt alammäärast väiksema elatise summaga peab ka elatise maksmise kohustuse alguskuupäeva edasilükkamine olema tingitud teatavatest erandlikest asjaoludest. Riigikohus on leidnud, et elatise suuruse määramisel tuleb mh arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma, ning väljamõistetud elatis ei või olla maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (vt
  4. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 20 esimene lõik, ja selles viidatud
  5. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul tähendab see, et ka hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemise ajani ei peaks kohtud välja mõistma elatist, mille tasumine ilmselgelt paneb vanema olukorda, kus tal ei ole enam võimalik ise toime tulla. Tagasiulatuva (st enne hagi esitamist) elatise väljamõistmisel saab senise kohtupraktika järgi arvestada mh ka kohustatud isiku varalist seisundit kohtulahendi tegemise ajal (Riigikohtu
  6. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 14 viies lõik). Sama põhimõte kohaldub olukorras, kus erandlikud asjaolud võivad tingida elatishagi rahuldamise hilisemast kuupäevast kui hagi esitamise aeg.
  7. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 7 p 1 järgi on käesoleval aastal üksi elava isiku või perekonna esimese liikme toimetulekupiir 130 eurot kuus. Ringkonnakohus järgib käsitlust, et elatise maksmise kohustus, sh tagasiulatuva elatise maksmise kohustus menetluse aja eest, et tohi panna isikut olukorda, et tema käsutusse jäävad rahalised vahendid osutuvad oluliselt väiksemaks toimetulekupiiri määrast. Ringkonnakohus tuvastas eespool p 10 viimases lõigus , et pärast elatise kohustuse täitmist jääb kostja käsutusse tema enda ülalpidamiseks keskmiselt veidi enam kui 170 eurot kuus. Võrreldes seda summat toimetulekupiiriga 130 eurot kuus ja võttes arvesse, et kostja saab töövõimetoetust alates
  8. jaanuarist 2017, leiab ringkonnakohus, et kostjale ei saa panna kohustust tasuda elatist perioodi eest alates hagi esitamisest kuni
  9. aasta lõpuni. Selles osas jääb maakohtu otsus muutmata. 6
(7)12.

§ 445

lg 1 esimese lause sätestab mh, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva. Kostja taotles võimaliku võla ajatamist märkides, et praeguse sissetulekuga ei ole ta suuteline korraga elatist tagantjärele tasuma. Ringkonnakohus loeb sel viisil avaldatud taotluse piisavaks. Poolte seisukohtadest ja kostja esitatud arveldusarve väljavõttest (tl 110) nähtub, et kostja on veebruaris märtsis laekunud toetuse arvel täitnud elatise maksmise kohustuse vastavalt maakohtu otsusele, st jaanuari–märts 2017 eest tasunud kokku 300 eurot. Ringkonnakohus peab põhjendatuks ja ka laste huvidega piisavalt arvestavaks lahendust, et võimaldada kostjal maakohtu ja ringkonnakohtu määratud summas elatiste vahe tasuda mõistliku aja jooksul alates ringkonnakohtu otsuse tegemisest. Vältimaks kostja käsutusse jääva sissetuleku osa langemist alla toimetulekupiiri, on otstarbekas ajatada vahepeal lisandunud elatise summa 240 eurot ( = 2 × 3 × 40) kaheksa kuu peale, sest siis tuleb igal kuul tasuda kostjal täiendavalt 30 eurot (kummalegi hagejale 15 eurot). Ringkonnakohus võtab arvesse, et eeltoodust suuremas summas elatise sissenõudmine ei ole täitemenetluse seadustiku §-des 131 ja 132 ette nähtud piiranguid arvesse võttes tõenäoline.

  1. Asja lahendamisel tuleb ringkonnakohtul lõpuks hinnata hagejate nõuet aspektist, et hagejad soovivad elatise väljamõistmist PKS § 101 lg 2 teise alternatiivi järgi muutuva summana lähtudes Vabariigi Valitsuse kehtestatavast töötasu alammäärast. Selliseks indekseerimiseks on ringkonnakohtu hinnangul alust ka juhul, kui elatis mõistetakse PKS § 102 lg 2 alusel välja alammäärast väiksemas summas, aga käesoleval juhul on otstarbekas kasutada indekseerimiseks muud alust. Nimelt ei tulene PKS § 101 lg-st 2, et muutuva summana välja mõistetav elatis peaks igal juhul sõltuma sama paragrahvi esimeses lõikes viidatud alammäärast. Alammäärast väiksema elatise väljamõistmise korral on elatise indekseerimisel otstarbekas arvesse võtta samu asjaolusid ja kriteeriume, mis määravad elatise praeguse summa. Käesoleval juhul tähendab see, et indekseerimisel tuleb lähtuda töövõimetoetuse päevamäärast nii nagu selle näeb ette TVTS §
  2. TVTS § 14 lg 2 sätestab, et töötukassa indekseerib töövõimetoetuse päevamäära suurust iga aasta
  3. aprillil riikliku pensionikindlustuse seaduse § 26 lg 6 alusel kehtestatud riikliku pensioni indeksiga, võttes indekseerimisel aluseks jooksva kalendriaasta
  4. märtsil kehtinud päevamäära, kusjuures päevamäära suuruse arvutamisel ümardatakse summa pärast indekseerimist ühe sendi täpsuseni. Vastavalt TVTS § 14 lg-le 3 avaldab töötukassa kehtiva päevamäära suuruse oma kodulehel. Sel viisil on töövõimetoetuse päevamäära indekseerimine seaduses piisava selgusega ette nähtud ja seda saab kasutada ka tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise arvutamisel. Sel viisil tuleb hagejate kasuks välja mõistetud summat vajadusel korrigeerida alates
  5. aprillist 2017, aga laste huve arvesse võttesi ei tohi see siiski muutuda väiksemaks praegusest elatise summast, st 90 euro kuus ühe hageja kohta.
  6. Asjaolude võimaliku muutumise korral saavad nii elatise saamiseks õigustatud isik (hagejad) kui ka kohustatud isik (kostja) pöörduda kohtusse elatise summa muutmise nõudega (vt nt Riigikohtu
  7. septembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-16, p 34). 15.

§ 163

lg 1 alusel jäävad menetluskulud poolte endi kanda, sest hagi rahuldatakse osaliselt ja ringkonnakohus ei pea põhjendatuks jaotada menetluskulusid muul viisil. 16. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.