Obsah (4)

§ 15§ 31§ 66§ 1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 12. november 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-1815 Kohtuasi A.P. kaebu

). Selle § 68 lg-tes 1 ja 2 on kehtestatud, et vanglateenistuse ametnikul on õigus teostada kinnipeetava eluruumi ja isiklike asjade läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks ning niisugused esemed ja ained ka ära võtta.

§ 15

lg-st 2 tulenevalt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks, võivad ohustada vangla julgeolekut või korda, pole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega, raskendavad oluliselt vanglal hügieeninõuete täitmist või nõuavad

§ 31

lg 2 kohaselt vanglateenistuse ametniku luba.

§ 15

lg 4 alusel võib vanglateenistus keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad eelnimetatud tingimustele. Viru Vanglas keelatud esemed on loetletud selle vangla direktori 23.01.2013 käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud „Viru Vangla kodukorras“ (edaspidi kodukord). Selle punktis 7.1.44 on ära nimetatud ka 2 kõrvatropid ja -klapid. Kuna kodukorral puuduvad haldusmenetluse seaduse § 63 loetletud haldusakti tühisuse tunnused, on see kehtiv ning nii vanglateenistuse ametnikele kui kaebajale järgimiseks kohustuslik. Seega on vanglateenistuse ametnikud toiminud igati õiguspäraselt, kui võtsid kaebajalt kõrvatopid ära ega ole neid vaatamata tema väidetavatele korduvatele palvetele tagastanud.

1. Vangistusseaduse § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad talle elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja ruumi piisavat valgustatust tagav kunstlik valgustus. Eluruumidele esitatavad nõuded on Vabariigi Valitsus kinnitanud 26.01.1999 määrusega nr
2. Selle punktis 10 on kehtestatud, et müra eluruumis ei tohi ületada päeval 40 ja öösel 30 detsibelli. Kinnipidamisasutuste jalutusboksides lubatud müraga seonduvat nimetatud määrus ei sisalda ja selle kohta pole vastu võetud ka ühtegi muud õigusakti. Samuti puuduvad vangistusalastes õigusaktides sätted, millised annaksid kinnipeetavale õiguse nõuda, et vangla edastaks üksnes talle meeldiva sisuga raadiosaateid. Vastustaja vastuse lisana kohtule edastatud e-kirjavahetus kinnitab, et P2 osakonna kambrites on helitugevust mõõdetud kord kvartalis ja see on jäänud eelnimetatud määruse punktis 10 lubatud 40 dB piiridesse. Kohtul pole tõsiselt võetavat alust vastavat väidet mitte uskuda ega arvata ka seda, et kaebaja poolt nimetatud tolmuimeja või põrandapesumasina töötamine koridoris sai müra lubatud taset kambrites olulisel määral mõjutada. Kuna kodukorra lisa 1.28 kohaselt algab P2 osakonnas öörahu kell 22.00, ei olnud koristamistööde teostamine tema poolt väidetud kellaajal lubamatu. Lubamatuks ei saa pidada ka mehhanismide abil koristustööde tegemist väljaspool eluhooneid. Vastuse lisana edastatud traktoristi töögraafikus sisalduvad töö alguse ja lõpu ajad ei võimalda kuidagi tõepäraseks pidada kaebaja väidet, et neid tehti tema kambri akna all terve öö läbi. Ainult üksikutel päevadel on vastavat tööülesannet täitnud kinnipeetav kambrist välja võetud enne öörahu lõppu, kuid valdava enamiku päevade osas on töid teostatud ainult päevasel ajal. 7.

§ 66

lg 1 kohaselt peab vangla korraldama kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ning üldise julgeoleku vanglas. Justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 2 lg-st 7 tulenevalt sisaldab see kohustus muuhulgas ka kohustuse tagada kõigi vanglas viibivate isikute julgeolek. Kaebuses on kaebaja ise väitnud, et kinnipeetavad panevad pidevalt oma madratseid põlema ja seetõttu on pidevalt ka tulekahjusid. Tulekahju puhkemisest teavitav sireen on ette nähtud selleks, et teavitada kinnipeetavaid ja teisi vanglas viibivaid isikuid ohust. Selle talumine võib ebamugav olla ja ka kannatusi tekitada, kuid kindlasti pole tegemist kellegi inimväärikuse alandamisele või tervise kahjustamisele suunatud õigusvastase tegevusega. Kaebaja tervisekaardi väljavõtte kohaselt on ta kohtueelses nõudes mainitud peavalu üle kurtnud ainult 25.11.2014 ja 08.01.2015, kuid seda seoses eelnevatel päevadel toimunud kukkumise või vigastusega. 04.01.2015 kurtmine oli küll seoses tulekahjuga, kuid mingit diagnoosi ei pandud ega ravi ei määratud. 03.12.2014 tehtud kandest aga ei nähtu üldse mingit peavalu või muude tulekahju tagajärgede üle kurtmist. Detsembrist 2014 kuni kohtueelse kaebuse esitamiseni on kaebaja viibinud korduvalt tervishoiutöötajate vastuvõtul, kuid ühestki nende kohta tehtud kannetes ei sisaldu kaebamist müra üle. Unetus on ära märgitud tema poolse kurtmisena nii 12.12.2014 kui 07.01.2015 toimunud psühhiaatri vastuvõtu kannetesse, kuid selle seost müraga pole võimalik tuvastada. Vastavat seost ei nähtu ka kõrvaarsti 17.03.2015 ja 26.05.2015 vastuvõttude kohta tervisekaarti tehtud kannetest. Mürast tingitud kuulmiskahjustuste tekkimise võimalikkuse on kaebaja aga ise välistanud, väites haldusasja nr 3-14-52440 istungil, et ta ei kuule ravimite mõju tõttu.

1. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on reguleeritud riigivastutuse seaduse §-s
2. Selle lõikes üks on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi 3 ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise alused on käsitletud sama seaduse § 9 lg-tes 1 ja
3. Neis kehtestatu võimaldab küll nõuda süülise väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral mittevaralise kahju rahas hüvitamist, kuid seda saab teha üksnes avaliku võimu kandja poolse süülise rikkumise korral, proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Eelnevalt esitatud järelduste kohaselt pole vastustaja toiminud kaebaja suhtes õigusvastaselt ja seega pole saanud talle tekkida ka riigivastutuse seaduse alusel rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju.
4. Keeleseaduse § 10 lg 1 ja 12 lg 3 tulenevalt toimub riigiasutuste asjaajamine eesti keeles ning võõrkeelsele dokumendile vastatakse eesti keeles. Avalduse või muu dokumendi puhul on õigus nõuda esitajalt selle eesti keelde tõlkimist. Sama seaduse § 9 lg-tes 1, 2 ja 3 kehtestatuga on tehtud erand vaid nende vähemusrahvusest isikute suhtes, kes elavad paikkondades, kus vähemalt pooled püsielanikest on sellest vähemusrahvusest. Viru Vangla asukohaks on Jõhvi vald, mille kodulehel avalikult kättesaadavate andmete kohaselt moodustasid 6080 vene rahvusest elanikku 01.01.2015 seisuga 49,77% ehk vähem kui pool selle omavalitsusüksuse 12 217 elaniku suurusest rahvuslikust koosseisust. Seega ei olnud vastustajal kohustust vastata kaebaja kahjunõuetele vene keeles ega eestikeelset vastust talle omal kulul ka tõlkida. Kohtutoimikusse esitatud 16.06.2015 vastusel nr 616/49-4 olev märge kinnitab, et inspektor-kontaktisik on selle dokumendi kätteandmisel selgitanud otsustuse sisu kaebajale vene keeles. Kaebaja pole vastupidise kinnitusega märget otsusele teinud. Seega puudub kohtul alus arvata, et tegelikult otsuse sisu talle ei selgitatud. Isegi juhul kui mingit vene keelset selgitamist ei toimunudki, pole see takistanud kaebajal põhiseadusest tuleneva kaebeõiguse teostamist, sest kohus on tema kaebuse kohtueelses menetluses esitatud nõude ulatuses menetlusse võtnud ning ka läbi vaadanud. 10.

§ 1

’ lg 8 kohaselt võib kinnipeetav vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtusse pöörduda üksnes tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ja see on tagastatud, rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jäetud. Halduskohtumenetluse seadustikus § 47 lg-s 1 on kehtestatud, et kui seadus näeb mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku kohtueelse menetluse, võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud sellest korrast kinni ning ainult ulatuses, milles tema nõuet ei ole tähtaegselt rahuldatud. Kaebuses on kaebaja esitanud hulga väiteid sündmuste kohta, millised on aset leidnud peale 01.06.2015 haldusasjas nr 3-14-52440 toimunud istungit. Kuna 01.04.2015 esitatud kohtueelses kahjunõudes ei saanud vangla sellekohast kahjunõuet menetleda, pole väited asjassepuutuvad ja jäävad seetõttu tähelepanuta.

1. Vangla otsustus, millega jäeti kaebaja kohtueelne nõue rahuldamata, on toimingu tegemisest keeldumise kohta antud kirjalik põhjendus. Selle peale pole võimalik iseseisvat tuvastamisnõuet esitada, sest kaebaja on selle lubatavuse ainsaks võimalikuks eelduseks oleva hüvitamisnõude juba esitanud ja kohus on selle ka menetlusse võtnud. Sel põhjusel tuleb lugeda Viru Vangla 16.06.2015 vastuse nr 6-16/49-4 õigusvastaseks tunnistamise nõue hüvitamisnõude juurde kuuluvaks ega ole vaja seda eraldiseisva nõudena käsitleda.
2. Eeltoodud järeldustel ei ole Tartu Halduskohtul alust pidada vastustaja tegevust niisuguseks õigusvastaseks mittevaralise ja varalise kahju põhjustamiseks, mille eest on põhjust välja mõista kaebaja poolt soovitud või mistahes muu suurusega rahalist hüvitist. Seetõttu jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust ei esitanud. Kaebaja on kohtumääruse alusel 4 vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest. Seega jäävad vastustaja võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata ning kaebaja riigilõiv Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 5