Obsah (4)

§ 67§ 63§ 64§ 4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 9. märts 2017, Jõhvi Kohtuasja number 3-17-112 Kohtuasi J.R. kaebus Vir

§ 67

p 1 kohaselt peab kinnipeetav julgeoleku tagamiseks täitma vanglas kehtivaid sisekorraeeskirju. 23.01.2013 käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud Viru Vangla kodukorra (edaspidi kodukord) punktis 1.12.8 sätestatu keelab kinnipeetaval ebaviisakalt käituda ja kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid või žargooni.

1. Vaidlusalusest käskkirjast nähtuvalt seisnes kaebaja rikkumine selles, et 23.10.2016 kasutas ta vanemvalvuriga suheldes väljendit „söö sitta“. Kaebaja on samal kuupäeval koostatud kuriteoteates, 05.11.2016 ja 22.11.2016 vastuväidetes, vaides ja kaebuses niisuguse väljendi kasutamist eitanud 2 ning väidab, et tegemist on tema peale esitatud valekaebusega. Kohtul puudub siiski vähimgi alus arvata, et vanglaametnikud kirjutavad kinnipeetavate kohta ettekandeid sündmuste kohta, mida tegelikult polegi aset leidnud. Seega saab kaebaja kohta koostatud ettekanne olla igati usutavaks, asjakohaseks ja oluliseks tõendiks, millele oli võimalik tema süü tuvastamisel tugineda. Selle väiteid toetab usutavalt ka sama ametniku poolt 09.02.2017 koostatud õiend. Kohtute infosüsteemi andmetest nähtuvalt on kaebaja puhul tegemist niisuguse kinnipeetavaga, keda on korduvalt karistatud selle eest, et ta ei allu vanglas kehtivale korrale, kuid ei taha seejuures tunnistada oma rikkumisi ning süüdistab hoopis vanglaametnikke nende peale esitatavate kuriteokaebuse läbi. See, et karistuse määramise ajal oli tal enam kui nelikümmend kehtivat distsiplinaarkaristust on kirjas ka vaidlusaluses käskkirjas. Seetõttu pole mingit alust arvata, et tegemist sai olla kaebaja ebavõrdse kohtlemisega ega tõsiselt võetavat põhjust pidada tema käesolevas asjas esitatud kuriteokaebust kahtluste kõrvaldamata jätmises seisnevaks menetlusnõuete rikkumiseks. See, et kaebajal on tavaks käituda oma tahtmise mittesaavutamisel vanglas töötavate isikute suhtes ebaviisakalt, nähtub ka tema tervisekaarti tehtud kannetest nr 235, 242, 255, 261, 282 ja
2. Asjaolu, et ta ise eitab distsipliinirikkumist, on aga igati loogiline ja mõistetav, sest teo lubamatus ja selle tagajärjed ei saanud talle teadmata olla. 7.

§ 63

lg 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kaebaja kohta koostatud ettekannetes kirjeldatu on käsitletav

§ 67

lg-s 1 ja kodukorra punktis 1.12.8 kehtestatud kohustuse ja keelu rikkumisena ning tema süü selle toimepanemises on tõendatud viienda üksuse vanemvalvuri ettekande ja õiendiga. Videosalvestise vaatamise protokoll olulist tõenduslikku tähendust omada ei saa, sest selles kirjeldatud salvestisel puudub heli. Küll aga saab see kinnitada, et kaebaja ja ametniku vahel toimus mingi vestlus ning just niisugusena on seda tõendit käskkirjas ka kirjeldatud. 8. Vastustaja poolt toimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt järgiti kaebaja karistamisel kõiki

§ 64lg 1, 2, 3, 4 tulenevaid nõudeid ning diskretsiooni piire ja eesmärki.

Menetluse on läbi viinud vanglateenistuse ametnik, selle käik on VSkE § 97 lg 2 sätestatud nõuete kohaselt protokollitud, karistatut on teavitatud menetluse algatamisest, talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta ning karistus on määratud

§ 63lg 4’ ette nähtud ühekuulise tähtaja ja VSk

E § 17 sätestatud pädevuse piires. Seejuures on käsitletud nii süüteo asjaolusid kui karistatu seletustest tulenevat ning arusaadavalt on põhjendatud ka seda, miks on just kartserisse paigutamine võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige otstarbekam. Kohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel kohaldatud karistuse sisulist otstarbekust, kuid kuna

§ 63

lg 1 lubab sellest seadusest, vangla sisekorraeeskirjadest ja muudest õigusaktidest tulenevate nõuete rikkumise eest kohaldada mitut erineva kaaluga karistusliiki, sealhulgas ka kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, pole kolmeteistkümne ööpäeva pikkune kartserikaristus nii kaebaja varasemate kehtivate karistuste rohkust kui toime pandud rikkumise olulist tähendust vangla julgeolekule arvestades ülemäära range ega koorma teda ebaproportsionaalselt. 9. Miski kohtule esitatust ei tõenda ka õiguse üldiste põhimõtete või otsustamist mõjutada võinud menetlusnõuete rikkumist distsiplinaarmenetluse käigus. Kaebaja on küll viidanud erapooletuse põhimõtte ja taandamiskohustuse rikkumisele, sest karistuse määras sama ametnik, kes viis läbi ka distsiplinaarmenetluse, kuid seadusest vastavat keeldu ei tulene.

§ 64

lg-tes 1 ja 4 on kehtestatud, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ja karistuse määrab vanglateenistus. Samade sätete varem kehtinud redaktsiooni kohaselt olid need õigused vangla direktoril ning selle seaduse aastal 2009 ilmunud kommenteeritud väljaande § 64 kommentaaris 2.1 on märgitud üheselt mõistetavalt, et tegemist pole menetlusliku rikkumisega. Sama paragrahvi kommentaari 2.2 kohaselt pole vastava haldusakti tühistamist võimaldava menetlusliku rikkumisega tegemist isegi siis, kui menetluse on läbi viinud sellekohast pädevust mitteomav ametnik. 3

1. Alust distsiplinaarkaristuse kohta koostatud käskkirja tühistamiseks ei anna ka kaebaja viited KrMS § 6 sätestatud nõude ja PS § 12 võrdsuspõhimõtte rikkumisele ning väited, et kahtlusi ei kõrvaldatud tema kasuks ja tal ei võimaldatud salvestisega tutvumise läbi end kaitsta. Kuna vanglas tehtud videosalvestise puhul on tegemist tõendiga, milline võimaldab saada teavet turvakaamerate paigutuse, vaateväljade ulatuse, kinnipeetavate paiknemiste, ametnike toimingute ja muu sarnase kohta ning aidata seeläbi õiguserikkumiste kavandamisel ja toime panemisel, oli igati arusaadav, et seda kinnipeetavatele ei näidata. Käesoleva juhtumi puhul on oluline tähendus lisaks ka sellel, et vaidlusaluses käskkirjas on 23.10.2016 toimunut kajastavalt salvestiselt nähtuvat küll kirjeldatud, kuid mitte kaebaja ebaviisaka käitumise kinnitusena, vaid üksnes ettekandes sisalduvat toetava tõendusena. Teisena nimetatud etteheidete osas on eelnevalt juba esitatud järeldused, millest tulenevalt pole need põhjendatud ning miks saab kaebaja distsiplinaarkorras karistamise lugeda igati õiguspäraseks. KrMS § 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte kohustab kriminaalmenetlust toimetama üksnes juhul, kui puuduvad seda välistavad asjaolud ning PS § 12 tulenev võrdsuspõhiõigus seda ära ei muuda. Kaebuse väide vaidemenetluses vastamata jäänud argumentide kohta on aga üldse arusaamatu, sest kaebaja pole selle menetluse ega vaideotsuse kohta kohtule mingeid nõudeid esitanud.
2. Veel pole kaebaja rahul sellega, et käesoleva vaidluse põhjustanud distsiplinaarkaristus pöörati täitmisele varem määratuga järjestikku. Seetõttu on ta esitanud kahju hüvitamise soovil rajaneva tuvastamisnõude väites, et oli viibinud kartseris juba 45 ööpäeva ja pidanud iga päev haige jalaga voodivarustust tassima, mistõttu on tegemist tema piinamise ja tervise ohtu seadmisega. HKMS § 45 lg-s 2 kehtestatuga on seaduseandja tuvastamisnõude esitamise õigust küll väga olulisel määral piiranud, kuid ei välista siiski sellist nõuet, kui kaebus esitatakse eesmärgiga tuvastada niisuguse haldusakti või toimingu õigusvastasus, millega võidi tekitada kahju. Kaebaja pole märkinud, millist täpset kahju ta silmas peab, kuid osundamine vaidlustatud tegevuse piinavale iseloomule ning haigele jalale viitavad väärikuse alandamisest ja tervise kahjustamisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsusele. 12.

§ 4

’ lg 1 kohustab kohtlema kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ja kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevast rohkem kannatusi või ebameeldivusi. Kaebaja poolt osundatud kohustus kanda iga päeva hommikul ja õhtul oma voodivarustust tuleneb VsKE § 7 lg 4 p-st 1, sest magamisase ei ole kartseris päevasel ajal lubatud. See ei pruugi kinnipeetavale küll meeldida ning võib talle ka pahameelt, nördimust ja muid sarnaseid vaimseid üleelamisi põhjustada, kuid mitte igasugust ebamugavust ei saa veel mõista tema põhiõiguste ja vabaduste rikkumise või väärikuse alandamisena. Rahas hüvitatava mittevaralise kahju tekkimise võivad need kaasa tuua üksnes siis, kui väärkohtlemine on piisavalt tõsine ja ületab nii kestvuselt kui intensiivsuselt mõistlikkuse piire. Käesolevas kaebuses viidatud kannatuste puhul pole kindlasti tegemist niisugust piiri ületavate kannatustega ning seda olenemata vastustaja tegevusele antavast õiguslikust hinnangust. Seetõttu ei saanud see tegevus kaasa tuua väärikuse alandamisega seotud mittevaralise kahju tekkimist ega anda alust sellel rajaneva tuvastamiskaebuse esitamiseks.

1. Tuvastamisnõude esitamise alust ei anna ka kaebaja tervisega seonduv. Kaebuses on ta väitnud, et haige jala tõttu põhjustas voodivarustuse kandmine kannatusi. Kohtu algatusel toimikusse võetud tervisekaardi väljavõttes olevast kandest nr 259 nähtub aga, et 28.10.2016 on vanglateenistuse ametnik arstilt uurinud kaebaja võimekust voodiriideid kanda ja iseseisvalt liikuda ning saanud vastuseks, et tal ei esine iseseisvat liikumist takistavaid traumasid, diagnoositud on vaid ealised artrootilised muutused liigestes ja psühhiaatrilised probleemid, kuid vastavatest ravimitest on ta keeldunud. 24.11.2016 on arst märkinud tervisekaardi kandesse nr 261, et kaebaja on võimeline tegema kergemaid majandustöid ning liigub abivahendi ja lonkamiseta. Liikumist ja voodivarustuse 4 kandmist välistavaid asjaolusid ei nähtu ka järgmistest kannetest ning 12.01.2017 tehtud kandes nr 272 on arst avaldanud kahtlust kaebaja vastavates väidetes märkides, et põlvel turse puudub ja liikuvus on hea. Kohtul pole mingit põhjust arvata, et vangla tervishoiutöötajad ei tea, kui raske on kartseris viibiva kinnipeetava voodivarustus ja kui kaugele tuleb tal seda kanda ega oska hinnata tema suutlikkust sellega hakkama saada. Samuti pole usutav see, et nad kannavad kinnipeetava tervisekaarti tõele mittevastavaid andmeid ning väljastavad ebaõigeid arvamusi või tõendeid.
2. HKMS § 77 lg 1 ning TsKMS § 38 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus menetluse kinniseks kuulutada, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise eraelu kaitseks ning huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Käesolevas asjas on kaebaja väitnud, et karistuste järjestikkune kandmine põhjustas talle haige jala tõttu piinu ja seadis ohtu tervise. Seetõttu on kohus toimikusse võtnud tema tervisekaardi väljavõtte. Kuna selles on kajastatud tema eraelulised andmed, millede avaldamiseks puudub avalik huvi, on vajalik menetlus vastavas osas kinniseks kuulutada.
3. Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud riigilõivu tasumisest, vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Seega puuduvad käesolevas asjas hüvitamisele kuuluvad menetluskulud. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 5