Obsah (6)

§ 37§ 67§ 63§ 38§ 64§ 4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 16. märts 2017, Jõhvi Kohtuasja number 3-17-139 Kohtuasi J.R. kaebus Vi

§ 37

lg 1 ja § 67 lg 1 tulenevate kohustuste rikkumises ja määrati talle karistuseks viieteistkümne ööpäeva pikkused kartserisse paigutamised. Käskkirjade kohaselt ei allunud ta 21.10.2016, 26.10.2016 ja 27.10.2016 tööle asumiseks antud korraldustele. 11.01.2017 vaideotsusega nr 6-12/325-2 (tl 32-35) jäeti käskkirjade kehtetuks tunnistamiseks kaebaja poolt 11.12.2016 esitatud vaie (tl 25-31) täies ulatuses rahuldamata. Veel on toimikusse esitatud 21.10.2016, 26.10.29016 ja 27.10.2016 koostatud ettekanded (tl 71p72, 81p-82 ja 88), distsiplinaarmenetluse algatamise teated (tl 73p, 82p ja 89), 16.11.2016, 24.11.2016 ja 26.11.2016 koostatud distsiplinaarmenetluse protokollid (tl 69-71, 78-80 ja 85-87), kaebaja seletused ja vastuväited (tl 75-77), meditsiiniosakonna 25.10.2017 ja 26.10.2016 tõendid (tl 72p-73 ja 83) ning väljavõtted tervisekaardist (tl 40-58 ja 92-98). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

1. 17.01.2017 koostatud kaebuses (tl 1-11) palus kaebaja, et kohus tunnistaks õigusvastaseks ja tühistaks tema suhtes 18.11.2016, 21.11.2016 ja 28.11.2016 koostatud käskkirjad nr 6-3/1294, nr 63/1298 ja nr 6-3/1340 ning tuvastaks õigusvastasuse karistuste järjestikku täitmisele pööramises ja talle vajaliku ravi mitteosutamises. Tuvastamisnõuet põhjendas ta kahjunõude esitamise sooviga. Kaebaja väitel on tal 2013 aastal tuvastatud vasaku põlve valu ja vigastuse tõttu püsiv töövõimetus ja vanglas 18.08.2016 tehtud liigutuse tõttu saab ta vasakule jalale toetuda vaid osaliselt, kuid teda peetakse simulandiks ja ravi puudub tänaseni. Veel väitis kaebaja, et ta tunnistati valeandmetele toetudes töövõimeliseks ja määrati selgitusi ignoreerides tööle, karistatakse sellest keeldumise eest ilma tervisehäireid ja ravimite tarvitamist arvestamata, ei anta võimalust ennast tõhusalt kaitsta ning pööratakse karistused täitmisele järjestikku. Kaebaja polnud rahul ka sellega, et kartseris olles antakse talle iga päev korraldusi väljuda kambrist seoses voodivarustuse äraandmisega. Niisugust olukorda pidas ta julmaks ja ebainimlikuks kohtlemiseks ning enda väärikust riivavaks ja tervist ohustavaks. Lisaks viitas ta veel ärakuulamise ja erapooletuse põhimõtete rikkumisele, üksnes süüdistavate tõendite arvestamisest tulenevale menetluse ühekülgsusele ning üksikvangistusega karistamise põhjendamatusele.
2. Vastustaja kirjalikus vastuses (tl 67-69) peeti vaidlustatud käskkirju ja nende aluseks olevaid menetlusi õiguspärasteks, paluti arvestada karistuste määramiste ja vaideotsuse põhjendustega ning jätta kaebus rahuldamata. Vastuseks selle väidetele märgiti, et kaebaja on korduvalt viibinud tervishoiutöötajate vastuvõtul, nad teavad üldkasutatavate ruumide koristustöö iseloomu ning arvestavad sellega töövõimelisuse hindamisel, kuid ei ole tal täielikku töövõimetust tuvastanud, mistõttu puudus õigustus korralduste täitmisest keelduda. Veel märgiti, et distsiplinaarkaristus tuleb täitmisele pöörata kohe ning lisati, et kaebaja puhul pole teada reaalselt hinnatavat negatiivset mõju, mis saanuks anda aluse selles osas erandi tegemiseks. KOHTU PÕHJENDUSED
3. Kaebuse väidetest tulenevalt on käesolevas asjas vaja lahendada küsimused, kas vastustaja on toiminud kaebaja distsiplinaarkorras karistamisel ning karistuse täitmisele pööramisel õiguspäraselt. 5.

§ 37

lg 1 kohaselt peab kinnipeetav reeglina töötama ning juhud, millistel tal vastavat kohustust ei ole, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teises lõikes. Selle punktist kolm tulenevalt ei pea töötama muuhulgas kinnipeetav, kes pole selleks võimeline tervislikel põhjustel.

§ 37lg-st 3 tulenevalt teeb kinnipeetava töövõimelisuse kindlaks arst.

Kaebaja tööle määramise käskkirjas nr 6-2/1412 märgitu kohaselt on meditsiiniosakonna arst teinud 14.09.2016 otsuse, et tema tervislik seisund võimaldab töötada. Kaebaja on nimetatud käskkirja küll 2 14.12.2016 koostatud kaebusega vaidlustanud ja see on registreeritud haldusasjana nr 3-16-2621, kuid pole käesolevaks ajaks veel menetlusse võetud. Seega oli tema tööle määramise käskkiri vaidlustatud käskkirjade andmise ajal kehtiv ja kõigile puudutatud isikutele täitmiseks kohustuslik. 6.

§ 67

p-s 1 kehtestatu paneb kinnipeetavale kohustuse täita vangla sisekorraeeskirju ning alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Korraldusele mitteallumist on võimalik õigustatuks pidada vaid selle ilmselge tühisuse korral ja kinnipeetava teistsugune arusaamine oma kohustustest ei anna talle õigust vanglateenistuse ametnike korralduste täitmisest keeldumiseks, sest vastasel juhul muutuks distsipliini tagamine vanglas raskendatuks. Sellist seisukohta on Riigikohus selgelt väljendanud lahendites nr 3-3-1-21-03, nr 3-3-1-103-06 ja 3-3-1-44-12 ning see on igati kohaldatav ka käesolevas asjas. Kõigis vaidlustatud käskkirjades karistuse määramise alusena nimetatud korraldused rajanesid PS §-st 29 ja

§ 37

lg-st 1 tuleneval töötamise kohustusel ja kaebaja majandustööle määramise käskkirjal 18.10.2016 nr 6-2/1412, mida polnud enne distsiplinaarmenetluste alustamist kehtetuks tunnistatud ega tühistatud. Seega oli tegemist õiguspäraste korraldustega ning kaebajal tuli need vaatamata oma teistsugusele arvamusele ilma vastu vaidlemata ära täita. 7.

§ 63

lg-st 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kaebaja süü tööle asumise kohta antud korraldustele mitteallumises on tõendatud viienda üksuse vanemvalvurite 21.10.2016, 26.10.2016 ja 27.10.2016 ettekannetega. Ta pole oma seletustes, vaides ja kaebuses ka ise tööle mitteasumist eitanud, kuid arvab, et selleks oli olemas tervisest tulenev põhjus.

§ 38

lg 22 kehtestatu võimaldab küll kinnipeetava töökohustusest vabastamist, kui ta pole võimeline seda täitma, kuid tegemist on ajutist iseloomu omava meetmega, mille põhjendatust peab iga konkreetse juhtumi puhul eraldi kontrollima. Kaebaja puhul on seda ka tehtud, kuid 25.10.2016 ja 26.10.2016 väljastatud tõendid ja tervisekaarti tehtud kanded nr 255 ja 258 kinnitavad, et korralduse andnud ametniku poolt kohale kutsutud tervishoiutöötaja tal mingit töövabastust võimaldavat terviseriket ei tuvastanud. 27.10.2017 ei soovinud ta ettekande kohaselt aga ise tervishoiutöötaja kutsumist väites, et see ärritaks teda ilma põhjuseta. Sellise käitumise tõttu polnud võimalik tal ajutise töövõimetuse olemasolu tuvastada. Seda, et sellel kuupäeval võis kaebajal olla tervisega mingeid töötamist takistavaid probleeme, ei näita ka tema tervisekaart. Samuti ei tulene sellesse tehtud kannetest, et vaidlusalused käskkirjad põhjustanud korralduste andmise ajal sai kaebaja niisuguseid ravimeid, mis võisid raskendada või välistada koristajana töötamist. Kandest nr 257 nähtuvalt on psühhiaater küll määranud 26.10.2016 ravi, kuid järgnev kanne nr 258 ei kinnita, et sama päeva õhtul tööle asumise korraldust saades oleks kaebaja kurtnud midagi ravimi saamisega seonduvalt ning 28.10.2016 kandesse nr 259 on arst muuhulgas märkinud, et ta keeldub psühhiaatrilistest ravimitest. Sarnane märkus on olemas ka varasemalt tehtud kandes nr 253. 8. Distsiplinaarmenetluse materjalid kinnitavad, et kaebaja karistamisel on järgitud kõiki

§ 64lg-test 1, 2, 3, 4 tulenevaid nõudeid. Menetluste käik on protokollitud VSk

E § 97 lg-s 2 kehtestatud nõuete kohaselt, teda on teavitatud nende algatamisest, talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta ning karistused on määratud seaduses ette nähtud tähtaja ja VSkE § 17 sätestatud pädevuse piirides. Kõigis kolmes käskkirjas on piisavalt käsitletud nii süüteo asjaolusid kui kaebaja seletustest ja tervislikust seisukorrast tulenevat. Piisava ulatusega on põhjendatud ka seda, miks on just viieteistkümne ööpäeva pikkused kartserisse paigutamised võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige õigemad. HKMS § 158 lg-st 3 tulenevalt pole halduskohtul kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti puhul küll õigust hinnata otsustatu sisulist otstarbekust, kuid kuna

§ 63

lg 1 p 4 lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, saavad niisuguse pikkusega karistused arvestada nii kaebaja isikut kui vanglaametniku korralduste täitmisest keeldumistes seisnenud rikkumiste olulist tähendust vangla julgeolekule. Need ei ole 3 tema korduvaid samalaadseid rikkumisi arvestades ülemäära rasked ja võisid teiste võimalike karistusvahenditega võrreldes kõige paremini kaasa aidata õiguskuulekale käitumisele suunamises ning õiguskorra tagamises seisnevate vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. 9. Miski kohtule esitatust ei tõenda ka seda, et distsiplinaarmenetluste käigus oleks toimunud õiguse üldiste põhimõtete või otsustamist mõjutada võinud menetlusnõuete rikkumisi. Kaebaja on küll väitnud, et karistused määranud vanglaametnikud polnud erapooletud, sest nemad viisid läbi ka distsiplinaarmenetlused, kuid ühestki õigusaktist siiski vastavat keeldu ei tulene.

§ 64

lg-tes 1 ja 4 on kehtestatud, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ja karistuse määrab vanglateenistus. Samade sätete varem kehtinud redaktsiooni kohaselt olid need õigused vangla direktoril ning selle seaduse aastal 2009 ilmunud kommenteeritud väljaande § 64 kommentaaris 2.1 märgitust tuleneb üheselt mõistetavalt, et tegemist pole menetlusliku rikkumisega. Sama paragrahvi kommentaari 2.2 kohaselt ei ole vastava haldusakti tühistamist võimaldava menetlusliku rikkumisega tegemist isegi siis, kui menetluse on läbi viinud sellekohast pädevust mitteomav ametnik. 10. Lisaks distsiplinaarkaristustele pole kaebaja rahul ka sellega, et need pöörati täitmisele varem määratutega järjestikku. Seetõttu on ta esitanud kahju hüvitamise soovil rajaneva tuvastamisnõude väites, et oli viibinud kartseris juba 45 ööpäeva ja pidanud iga päev haige jalaga voodivarustust tassima, mistõttu on tegemist tema piinamise ja tervise ohtu seadmisega. HKMS § 45 lg-s 2 kehtestatuga on seaduseandja tuvastamisnõude esitamise õigust küll olulisel määral piiranud, kuid ei välista seda siis, kui nõue esitatakse eesmärgiga tuvastada niisuguse haldusakti või toimingu õigusvastasus, millega võidi tekitada kahju ning tulevast kaebust pole põhjust pidada perspektiivituks. Kaebaja pole märkinud, millist täpset kahju ta silmas peab, kuid osundamine vaidlustatud tegevuse piinavale iseloomule ning haigele jalale viitavad väärikuse alandamisest ja tervise kahjustamisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsusele. 11.

§ 4

’ lg 1 kohustab kohtlema kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ja kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevast rohkem kannatusi või ebameeldivusi. Kaebaja poolt viidatud kohustus kanda iga päev oma voodivarustust tuleneb VsKE § 7 lg 4 p-st 1, sest magamisase ei ole kartseris päevasel ajal lubatud. See ei pruugi kinnipeetavale küll meeldida ning võib talle ka pahameel ja muid sarnaseid vaimseid üleelamisi põhjustada, kuid mitte igasugust ebamugavust ei saa veel mõista tema põhiõiguste ja vabaduste rikkumise või väärikuse alandamisena. Rahas hüvitatava mittevaralise kahju tekkimise võivad need kaasa tuua ainult siis, kui väärkohtlemine on piisavalt tõsine ja ületab nii kestvuselt kui intensiivsuselt mõistlikkuse piire. Käesolevas kaebuses osundatud kannatuste puhul pole kindlasti tegemist vastavat piiri ületavate kannatustega ning seda olenemata vastustaja tegevusele antavast õiguslikust hinnangust. Seetõttu ei saanud see tegevus kaasa tuua väärikuse alandamisega seotud mittevaralise kahju tekkimist ega anda alust sellel rajaneva tuvastamiskaebuse esitamiseks.

1. Tuvastamisnõude esitamise alust ei anna ka kaebaja tervisega seonduv. Kaebuses on ta väitnud, et 2013 aastal tuvastatud püsiva töövõimetuse ning vanglas 18.08.2016 tekkinud vigastuse tõttu saab ta vasakule jalale toetuda vaid osaliselt, mistõttu põhjustas voodivarustuse kandmine kannatusi. Tema tervisekaardi väljavõttes olevast kandest nr 259 nähtub aga, et 28.10.2016 on vanglateenistuse ametnik arstilt uurinud kaebaja võimekust voodiriideid kanda ja iseseisvalt liikuda ning saanud vastuseks, et tal ei esine iseseisvat liikumist takistavaid traumasid, diagnoositud on vaid ealised artrootilised muutused liigestes ja psühhiaatrilised probleemid, kuid vastavatest ravimitest on ta keeldunud. 24.11.2016 on arst märkinud tervisekaardi kandesse nr 261, et kaebaja on võimeline tegema kergemaid majandustöid ning liigub abivahendi ja lonkamiseta. Liikumist ja voodivarustuse kandmist välistavaid asjaolusid ei nähtu ka järgmistest kannetest ning 12.01.2017 tehtud kandes nr 272 on arst avaldanud kahtlust kaebaja vastavates väidetes märkides, et põlvel turse puudub ja liikuvus on hea. Kohtul pole mingit põhjust arvata, et vangla tervishoiutöötajad ei 4 tea, kui raske on kartseris viibiva kinnipeetava voodivarustus ja kui kaugele tuleb tal seda kanda ega oska hinnata tema suutlikkust sellega hakkama saada. Samuti pole usutav see, et nad kannavad kinnipeetava tervisekaarti tõele mittevastavaid andmeid ning väljastavad ebaõigeid arvamusi või tõendeid.
2. Veel nähtub kaebusest, et selle esitaja pole rahul talle osutatud raviga. Kuna tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise ning seeläbi tekitatud kahju hüvitamisega seonduva puhul on tegemist eraõigusliku suhtega, pole vastava tegevuse õiguspärasuse kontrollimine halduskohtu pädevuses. Niisugune seisukoht tuleneb Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-69-
3. Selles leiti, et kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see tema tegevust avalikõiguslikuks, sest tervishoiuteenuse osutamisel ei täida ta avalik-õiguslikke ülesandeid, vaid tegutseb kutseala esindajana. Seetõttu tuleb jätta kaebus ravi mitteosutamist puudutava tuvastamisnõude osas HKMS § 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata.
4. HKMS § 77 lg 1 ning TsKMS § 38 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus menetluse kinniseks kuulutada, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise eraelu kaitseks ning huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Käesolevas asjas on toimikusse esitatud rida kaebaja kohta vangla meditsiiniosakonnas koostatud dokumente. Kuna neis on kajastatud tema eraelulised andmed, millede avaldamiseks puudub avalik huvi, on vajalik menetlus vastavas osas kinniseks kuulutada.
5. Eeltoodud järeldustel jääb kaebus ravi mitteosutamist puudutavas osas läbi vaatamata ning muus osas täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud riigilõivu tasumisest, vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Seega puuduvad käesolevas asjas hüvitamisele kuuluvad menetluskulud. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 5