← Eesti

2-14-60372/50

Obsah (8)§ 371§ 3§ 657§ 423§ 173§ 174§ 175§ 177

1 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Liis Arrak, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 05.12.2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-14-6037

§ 371

lg 2 p 1 järgi) kostja vastuhagi kaubamärgi „mediaprint+kuju“ ja „Media-Print“ suhtes klassides, milles hageja kaubamärgid olid registreeritud, kuid mille tegevusvaldkond ei olnud seotud kostja majandustegevusega. Kohus määratles, millises osas kuulub kostja vastuhagi kuulub läbivaatamisele (otsuse p-d 131-132 ja 141-142, 143). Kohus kohaldas EEÜKM art 165

(1),
(2)ja
(4)ja leidis, et sõnalise kaubamärgi osas ei saa kostja tugineda nõude esitamisel artikli 52
(1)alusel asjaoludele, mis esinesid Eestis, Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis, Küprosel, Lätis, Leedus, Ungaris, Maltal, Poolas, Sloveenias, Slovakkias, Bulgaarias ja Rumeenias. 8. Kohus jättis rahuldamata vastuhagi I alternatiivse nõude – tunnistada hagejate kaubamärgid kehtetuks EEÜKM art 7
(1)(b), (
  1. c)ja (
  2. d)ning art 52 (
  3. a)alusel. Maakohus analüüsis, kas hageja kaubamärgid on eristusvõimelised, kohaldades EEÜKM art 7
(1)(
  1. b)(
  2. c)(d),
(2), art 12, art 52
(1)(a),
(3), art 55
(1),
(2). Kostja esile toodud väited ja asjaolud võimaldasid kaaluda EEÜKM art 7
(1)(
  1. c)ja (
  2. d)kohaldamist. Eesti keeles puudub sõna „mediaprint“. Õiguslikku tähendust ei oma, kas või kuidas mõistavad Eesti tarbijad kaubamärgis kasutatud tähist „mediaprint“, sest antud vaidluse puhul esitati sõnalise kaubamärgi „Media-Print“ registreerimistaotlus 24.04.1998, mil Eesti Vabariik ei olnud veel liitunud Euroopa Liiduga. Seetõttu ei oma tähendust eestlaste inglise keele oskus. Värvikinnituse näitest (toimiku 1. kd, lk 204) ei saa järeldada, et asjaomane avalikkus peaks hageja 1 kombineeritud kaubamärgi kujunduslikku osa automaatselt kirjeldavaks klassides 16, 35, 41 ja 42 toodud asjakohaste teenuste ja kaupade suhtes. Kombineeritud kaubamärki tuleb hinnata terviklikult arvestades keskmiselt tähelepaneliku tarbija vaatenurka, kes ei analüüsi kaubamärkide kujundlike osade eripärasid. Kombineeritud kaubamärgi kujunduslikust osast ei saaks asjaomanike avalikkus otseselt ja ilma täiendavate selgitusteta teha mistahes järeldusi nende kaupade või teenuste suhtes, milliste jaoks on kaubamärk registreeritud. Seetõttu ei saa kostja vastuhagi kummagi hageja kaubamärgi suhtes EÜKM artikli 7 lg 1 p b alusel rahuldada. Vastuhagi rahuldamiseks artikli 7 lg 1 punkti c alusel pidi kostja tõendama, et kahe kirjeldava tähise „media“ ja „print“ kombinatsiooni tulemusena ei tekkinud uut eristusvõimelist tähist, sest koondsõna on mõlema vaidlustatud kaubamärgi kõigi teenuste ja kaupade suhtes mõnda teenuse või kauba omadust kirjeldav. Ka neid väiteid ei ole kostja põhistanud ega tõendanud. Tähis „mediaprint“ koosneb kahest inglisekeelsest sõnast ning järelikult tuleb tähise kirjeldavuse hindamisel lähtuda eeskätt inglise keelt emakeelena rääkiva tarbija arusaamadest. Kostja ei ole tõendanud tähisele „mediaprint“ omistatud tähendust inglise keelt kõnelevatele tarbijatele ning seda seisuga 24.04.1998, mil esitati sõnalise kaubamärgi taotlus. Samuti seda, et trükiteenuseid tarbivad tarbijad on erilised ega võrreldavad tavatarbijatega. Inglise keeles oleks korrektne vaste kostja väidetud tähendusele mitte „mediaprint“, vaid „printed media“ või „printing services of paper products“. Keeleliselt ei ole sõnade kombinatsioon „mediaprint“ selles mõttes korrektne, et inglise keelt kõnevad isikud ei saaks antud tähist kasutades kirjeldada ühtegi tegevust ega ühegi kauba või teenuse omadust. Hageja 1 kombineeritud kaubamärgi puhul oleks kostja pidanud tõendama kaubamärgi kui terviku eristusvõime puudumist ehk kirjeldavust artikli 7 lg 1 punkti c mõistes. 10
(28)11 ESÜA 28.05.2013 otsuses nr R1994/2012-4 ei tuvastatud hagejate kaubamärkidel eristusvõime puudumist ja otsuse punktis 15 leiti, et tegemist on kujundusliku kaubamärgiga, kus sõnade esitlusviis ja graafiline kujund omavad tähtsust. Punktis 16 leidis apellatsioonikoda, et sõna „media” tähendab massikommunikatsiooni, näiteks ajalehti, raadiot ja televisiooni. Sõna „print” tähendab koopiat või reproduktsiooni. Kahe sõna kombinatsioon on asjaomaste teenuste ja kaupade osas nõrgalt eristusvõimeline. Samas asuti punktis 25 selgele seisukohale, et tervikuna ei olnud hageja 1 kaubamärk kirjeldav, sest see ei kirjeldanud asjaomaste kaupade ja teenuste omadusi ning arvestada tuli kaubamärgi kujunduslikke elemente. Tähis „mediaprint“ on eristusvõimeline tähis asjaomaste kaupade või teenuste osas, sest kuigi tähises on kasutatud kahte sõna, mida tavaliselt võib kasutada seoses trükitoodete või teenustega, ei ole nende kombinatsiooni näol tegemist kirjeldava tähise ehk sõnaga, mis otseselt, ilma täiendavate selgitusteta inglise keelt kõneleva tarbija jaoks viitaks mõnele teenusele või kaubale või nende omadustele. Tähisega „mediaprint“ ei saa kirjeldada otseselt ühtegi teenust või kaupa või nende funktsioone, milliste jaoks vaidlusalused kaubamärgid registreeritud olid ja vastupidist ei ole kostja tõendanud. Järelikult on kahe kirjeldava sõna kombinatsiooniga tekkinud tähis, mis on midagi enamat, kui pelgalt kahe kirjeldava sõna summa ning seda sõltumata sellest, et tähis „mediaprint“ ei ole eriti fantaasiarikas. Järelikult ei kuulu kostja vastuhagi EÜKMe artikli 7 lg 1 p c alusel rahuldamisele. Kuivõrd hageja 2 sõnalise kaubamärgi taotlus esitati 24.04.1998, tuli kostjal tõendada, et tähis „mediaprint“ oli muutunud igapäevases keelekasutuses või kindlaks kujunenud kaubandustavades mõne kauba või teenuse omadust kirjeldavaks. Kostja vastavat asjaolu ei tõendanud. Kostja esitatud tõendid tähise „mediaprint“ kasutamise kohta Eestis, Lätis, Bulgaarias, Horvaatias, Tšehhis, Ungaris, Leedus, Poolas, Rumeenias, Slovakkias ja Sloveenias on asjakohatud nõude esitamisel EÜKM artikli 7 lg 1 punkti d mõistes, sest kaubamärgitaotluse esitamise ajal ei olnud nimetatud riigid veel Euroopa Liiduga liitunud. Väljavõtetest erinevatest Euroopa Ühenduses registreeritud domeeninimedest „mediaprint“ ei saa järeldada, millal on domeenid registreeritud ning kas kõiki domeeninimesid kasutatakse trükitoodete ning trükiteenuste valdkonnas. Seega ei saa esitatud tõendid kostja vastuväiteid tõendada. Hagejad selgitasid, et domeen mediaprint.tv kuulub ettevõttele, mille ainuosanikuks on hageja 1 (toimiku 2. kd, lk 45-56). Veebileht mediaprint.org kuulub hagejaga 1 koostööd tegevale ettevõttele (toimiku 2. kd, lk 57-65). Hagejatega seotud domeeninimed ei saa kuidagi kohtu hinnangul tõendada kostja väiteid selle kohta, et tähist „mediaprint“ oli juba kaubamärgitaotluse esitamise ajal asjaomastes valdkondades kasutatud mõnda asjaomast kaupa või teenust kirjeldavana. Kohus analüüsis kostja koostatud tabelit tähise „mediaprint“ kasutamise kohta Euroopa Liidus koos vastavate veebilehtede näidetega ja leidis kokkuvõttes, et neist ei saa järeldada, et tähist „mediaprint“ oleks kasutatud mõne teenuse või kauba kirjeldamiseks. EÜKM artikli 12 järgi võib antud juhul tegemist olla olukorraga, kus hagejatel ei olnud õigust keelata kasutamast oma nime nendel ettevõtetel, kellel see oli juba olemas varasemalt. Sõna „mediaprint“ kajastavate domeeninimede ja veebilehtede kohta erinevates riikides ja järeldas, et esitatud tõenditest ei nähtu, et tähist „mediaprint“ oleks kasutatud mõne teenuse või kauba kirjeldamiseks. Väljavõttest saksakeelsest Wikipediast (toimiku 3. kd, lk 108-111m, tõlge toimiku 4. kd, lk 71-74) Austrias samanimelise ettevõtte olemasolu kohta nähtub küll tähise „mediaprint“ kasutamine, kuid järeldada ei saa, et tähist on kasutatud mõne kauba või teenuse omaduse kirjeldamiseks. Hageja 11
(28)12 kodulehe väljavõttest (toimiku
  1. kd, lk 112, tõlge lk 113) ei saa ka järeldada, et hageja ise kasutaks tähist „mediaprint“ millegi kirjeldamiseks. Väljavõttest inglise-eesti masintõlkesõnastikust Eesti Keele Instituudi kodulehelt (toimiku
  2. kd, lk 105) nähtub, et sõnad „print meedium“ tähendavad eesti keeles trükisõna. Samuti on Eestis registreeritud 24.05.2000 OÜ Print Media (toimiku
  3. kd, lk 106), mis on trükitooteid valmistav ettevõte (toimiku
  4. kd, lk 107). Kohtu hinnangul on tegemist asjakohatu tõendiga, sest sellest ei saa järeldada, kuidas asjaomane avalikkus tajus tähist „mediaprint“ seisuga 24.04.
  6. Kohus ei rahuldanud kostja vastuhagi teist alternatiivset nõuet tunnistada hagejate õigused kaubamärkidele tühisteks EÜKM artikli 51
(1)(a) alusel alates 04.12.2014. Osas, milles kohus keeldus vastuhagi menetlusse võtmast, ei hinnanud kohus vastuhagi puhul seda, kas vastavates klassides on hageja 1 ja 2 oma kaubamärki kasutanud. Kohus kohaldas EÜKM art 51
(1)(a) ja art 52
(2). Kostja vastuhagi kuuluks rahuldamisele juhul, kui kumbki hagejatest ei oleks vaidlusaluseid kaubamärke kasutanud (sealhulgas eristusvõimet mitte muutval kujul) nii esimese viie aasta jooksul pärast registreerimist kui ka viieaastase ajavahemiku lõpu ja vastuhagi esitamise vahelisel ajal. Kohus luges hagejate arvetega, tootenäidistega aastatest 2011-2015 tõendatuks kaubamärkide kasutamise asjakohastes klassides ja teenuste liikides. EÜKM-st ei tulene, et kaubamärgi kasutamist saaks lugeda tõendatuks vaid siis, kui kaubamärgiomanik esitaks selle kohta laiaulatuslikult ja rohkearvuliselt tõendeid. 10. Kohus jättis rahuldamata nõude tunnustada hagejate kaubamärgid kehtetuks seoses hagejate pahausksusega taotluste esitamisel. tunnistamise nõue. Kohus kohaldas EÜKM art 52
(1)(b). Hagejate kaubamärkides on kasutatud hagejate ärinime ning hageja 2 oli sama ärinime all tegutsenud mitmeid aastaid enne, kui esitas kaubamärgi registreerimise taotluse. Järelikult oli hageja 2 kasutanud oma äritegevuses tähist „mediaprint“ juba alates
  1. aastast. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hagejad registreerisid oma kaubamärgid ilma kavatsuseta neid reaalselt kasutada ning sooviga takistada mõne teise isiku õigust pakkuda sama tähise abil kaupu või teenuseid. Väljavõttest saksakeelsest Wikipediast Austrias samanimelise ettevõtte olemasolu kohta ei saa aga järeldada hagejate pahausksuse olemasolu. Tõendist ei saa järeldada, kas hagejad
  2. aastal esimese kaubamärgitaotluse esitamise ajal olid teadlikud või pidid olema teadlikud teise samanimelise ettevõtte olemasolust Austrias. Ainuüksi pelk fakt, et kaubamärgitaotluse esitamise ajal tegutses samanimeline ettevõte teises liikmesriigis ei ole piisav, et põhistada ja tõendada hagejate pahausksust kaubamärgitaotluste esitamisel. Kostja väited, milliste kohaselt olid hagejad kaubamärgitaotluste esitamisel teadlikud vaidlusalustel kaubamärkidel eristusvõime puudumise kohta, ei ole tõendatud ega põhistatud. Kostja esitas kohtule hulgaliselt Interneti väljavõtteid tähise „mediaprint“ kasutamise kohta, kuid enamikel juhtudel ei ole tegemist olukorraga, kus tähist oleks kaubamärgi tähenduses või kaupu ning teenuseid kirjeldavana enne 24.04.
  3. Eeltoodust tulenevalt jääb kostja kolmas alternatiivne nõue tunnistada hagejate kaubamärgid kehtetuks EÜKM artikli 52 lõike 1 punkti b alusel rahuldamata.
  4. Kohus rahuldas hagejate esimese nõude kostja suhtes KaMS § 57 lg 1 ja VÕS § 1055 lg 3 punkti 1 alusel ja kohustas kostjat lõpetama tähise "Mediaprint group+kuju" kasutamine ja hoiduma 12
(28)13 sellisest kasutamisest tulevikus. Kohus kohaldas EÜKM art 9
(1)(a), (b), (c),
(2)(a), (b), (c), (d),
(2),
(3), art 12 (a), (b), KMS § 57 lg 1, VÕS § 1055 lg 1. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hagiavalduse esitamise ajal kasutas kostja oma veebilehtedel tähist mediaprint.ee ja mediaprint.eu. Maakohus analüüsis kostja kaubamärgi kujunduslikku ja sõnalist osa kogumis ja leidis, et kostja kasutatud tähise on identne ja äravahetamiseni sarnane mõlema hageja kaubamärgiga. Menetluse kestel kostja muutis kasutatava tähise kuju, kuid tähise sõnaline osa on sama ning on endiselt identne hagejate kaubamärkide sõnalise osaga. Muudatused kostja tähise kujunduslikus osas ei too kaasa sarnasuse puudumist tähise ja hagejate kaubamärkide vahel eeskätt sõnaliste osade identsuse tõttu. Samuti ei ole kostja kasutatud tähisega tekitatud üldmulje endiselt kontseptuaalselt erinev hageja 1 kaubamärgi üldmuljest. Seetõttu kasutab kostja endiselt tähist, mis on äravahetamiseni sarnane hagejate kaubamärkidega. Puudub vaidlus selle üle, et kostja kasutab vaidlusalust tähist oma majandus- ja kutsetegevuses ärilise tulu saamiseks. Kostja kasutab hagejate kaubamärkidega identset ning äravahetamiseni sarnast tähist kaupade ja teenuste suhtes, mis on identsed ja sarnased nende kaupade ning teenustega, milliste jaoks on hagejate kaubamärgid registreeritud. EÜKM artikli 9
(1)kohaldamisel ei oma tähtsust Nizza klassifikatsioon, sest kaubamärgiomanikul on õigus kasutada identsete ja sarnaste tähiste kasutamist mitte ainult identsete kaupade ja teenuste puhul, vaid ka sarnaste kaupade ja teenuste puhul. Kostja väited oleksid asjakohaseid vaid siis, kui mõni kostja osutatavatest teenustest või müüdavatest kaupadest oleks täiesti erinev nendest, milliste jaoks on hagejate kaubamärgid registreeritud, kuid kostja ei ole ühtegi sellist teenust või kaupa esile toonud. Kohus ei nõustu kostja väitega, et kliendid, kellele on tema kaubad ja teenused suunatud, erinevad täielikult hagejate klientidest, mistõttu on tähiste segiajamise võimalikkus välistatud. EÜKM artikli 9 lõikest 1 ei tulene, et kaubamärgiomanik võib keelata kolmandal isikul sarnase või identse tähise kasutamise siis, kui segiajamine on reaalselt aset leidnud. Piisab segiajamise tõenäosusest, mis on tõendanud. Kostja ei ole vastuhagis tõendanud oma väidet hagejate kaubamärkide eristusvõime puudumise kohta. Kuivõrd vastuhagi on jäänud rahuldamata, tuleb lähtuda kaubamärkide kehtivuse eeldusest (EÜKM artikkel 99) ning hagejate kaubamärkidega antud õigused jõustusid kostja kui kolmanda isiku suhtes alates kuupäevast, mil avaldati kaubamärkide registreerimine (EÜKM artikkel 9
(3)).
  1. Kohus rahuldas hagejate nõude ja kohustas kostjat tegema hagejale Media-Print Group GmbHle allkirjastatud tahteavaldus domeeninimest www.mediaprint.ee loobumiseks hageja Media-Print Group GmbH kasuks ning tegema oma igakordsele domeeninimega www.mediaprint.eu seotud teenuseid osutavale registripidajale tahteavalduse domeeninime www.mediaprint.eu hagejale Media-Print Group GmbH-le üleandmiseks vajaliku kinnituskoodi edastamiseks ja selle MediaPrint Group GmbH-le üleandmiseks ning asendada kostja vastavad tahteavaldused kohtulahendiga, millega kohustatakse kostjat tahteavaldusi tegema. Kohus kohaldas VÕS § 1055 lg 1, KaMS § 57 lg 1 p 1, TsÜS § 68 lg 5, tippdomeenide .ee registreerimist reguleerivad .ee domeenireeglite p-i 4.1.4.6, tippdomeeni .eu reguleerivat Euroopa Komisjoni 28.04.2004 määruse nr 874/2004 art-t 20, art 21 p 1 (a), viidates Riigikohtu lahendi 3-2-1-4-
  2. 13
(28)14 Tõenditest nähtub, et domeeninimi mediaprint.eu on registreeritud 08.06.2007 ning see kuulub kostjale. Domeeninimi mediaprint.ee on registreeritud 04.07.2010 ning see kuulub. Domeeninimedes on kasutatud hagejate kaubamärkide sõnaliste osadega „mediaprint“ ja „MediaPrint“ identset tähist „mediaprint“. Vaidlus puudub selle üle, et kostjal või domeeninimed registreerinud OÜ-l Hansavalve puudus hagejate nõusolek domeeninimede registreerimiseks. Domeeninimesid www.mediaprint.ee ja www.mediaprint.eu kasutab kostja oma äritegevuses selliste kaupade ja teenustega seoses, mis on sarnased nende kaupade ja teenustega, milliste suhtes on hagejate kaubamärgid registreeritud. Seetõttu rikub kostja vastavaid domeeninimesid kasutades hagejate kui kaubamärgiomanike õigusi EÜKM artikli 9 lg 1 punkti b mõistes. Kostja vastuväited, et tähis „mediaprint“ vabaks kasutamiseks mõeldud sõna, ei ole põhistatud ega tõendatud. Mitmetel kostja viidatud juhtudel on kolmandad isikud registreerinud oma domeeninimed, sest nende ärinimi sisaldab tähist „mediaprint“ ning see ärinimi on varasem võrreldes hagejate kaubamärgitaotluste esitamise ajaga. Olukorras, kus ettevõtja kasutab registreeritud kaubamärgiga võrreldes varasemat ärinime oma domeeninimena, võib tegemist olla EÜKMe art 12 (a) toodud juhtumiga, sel juhul järgib nimetatud ettevõtja ausat tööstus- või kaubandustava. Kostja puhul ei ole aga tegemist sellise olukorraga, sest kostja registreeris oma domeeninimed hiljem võrreldes hagejate kaubamärkidega. Tähis „printmedia“ ei ole identne tähisega „mediaprint“. Hagejatel on endal õigus otsustada, kas nad soovivad või ei soovi esitada mõnda kaubamärgiomanike õigustest tulenevat nõuet tähist „printmedia“ kasutava isiku vastu. Sellise nõude esitamata jätmine ei anna kostjale õigust kasutada domeeninimedes tähist „mediaprint“.
  1. Kohus kohustas kostjat lõpetama tähise „mediaprint“ kasutamise oma ärinimes ja hoiduma tähise „mediaprint“ sellisest kasutamisest tulevikus. Kohus kohaldas ÄS § 12 lg 3, ÄS § 15 lg 1, § 33 lõiget 11, KaMS § 57 lg 1, VÕS § 1055 lg 1 ja lg 3 punkt 1viitas Riigikohtu lahenditele 3-2-1-406, p 36, 37 ja 3-2-1-162-14, p
  2. Kohus tuvastas, et kostja ärinimi on Mediaprint Group OÜ ja esimene registrikanne on tehtud 13.04.
  3. Järelikult võttis kostja vastava ärinime kasutamisele pärast hagejatele kuuluvate kaubamärkide registreerimist. Kostjal puudus ärinimes hagejate kaubamärkidena registreeritud tähiste kasutamiseks ÄS § 12 lõikes 3 toodud hagejate nõusolek. Kostja ärinimes sisalduv tähis „mediaprint“ on identne hagejate kaubamärkide sõnaliste osadega „mediaprint+ kuju“ nind „MediaPrint“. Kostja näol on tegemist äriettevõtjaga, kes osutab samu teenuseid ja müüb samu tooteid, milliste suhtes on registreeritud hagejate kaubamärgid. Kostja väited, milliste kohaselt on tähis „mediaprint“ vabalt kõigi jaoks kasutatav, ei ole käesolevas asjas tõendamist leidnud. Seega rikub kostja tähise „mediaprint“ kasutamisel oma ärinimes hagejate kui kaubamärgiomanike õigusi.
  4. Kostja rikkus hagejate kui kaubamärgiomanike õigusi, kui kostja kasutas oma majandustegevuses sõnalist tähist „mediaprint“ ning tähist „mediaprint+kuju“. Antud tähist kasutas kostja muuhulgas oma veebilehel, domeeninimedes ning ärinimes. Tähise kasutamisega pani kostja toime õigusvastase teo. Kohus tuvastas, et hagejad püüdsid lahendada vaidlust ja lõpetada kostja õigusrikkumist kohtuväliselt, millega seoses kandsid nad õigusabikulusid summas 720 eurot. Kostjalt tuleb hagejate kasuks kahju hüvitisena välja mõista 720 eurot (VÕS § 1045 lg 1 p 5, § 128 lg 3, § 113 lg 1 alusel). ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras summalt 720 eurot alates hagiavalduse esitamisest 06.11.2014 kuni kahju hüvitise 720 euro täieliku tasumiseni. 14
(28)15
  1. Kohus jättis jõusse hagi tagamise määruse lahendi täitmise tagamiseks, jättis hagejate menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt välja hageja menetluskulud. Kostja apellatsioonkaebus
  2. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega vastuhagi rahuldada ning jätta hagi rahuldamata.
  3. Juba menetlusse võetud nõuet ei ole võimalik enam mitte menetlusse võtta.
  4. Vastuhagi läbivaatamisel tulnuks lähtuda EÜKM-st. Kostja kordab maakohtu menetluses esitatud seisukohta, et EÜKM kohaselt on Ühenduse kaubamärkide tühiseks/kehtetuks tunnistamine nö igamehe õigus, st arvesse ei pea võtma vastuhagi esitaja tegevusvaldkondasid. Isegi kui lähtuda maakohtu seisukohast, mille kohaselt peab lähtuma Eesti kaubamärgiseadusest, on kohtu seisukoht õigusliku huvi puudumise kitsendamise osas on ebaõige. Kostja viitas Riigikohtu praktikale (RKTKo 3-2-1-167-14). Kuna vastustajad tuginevad apellandile tegevuspiirangute tegemisel oma Euroopa Ühenduse kaubamärkidele tervikuna, siis tulenevalt

§ 3

lg-st 1 on apellandi õigustatud huviks oma õiguse või huvi kaitseks astuda vastusamme samas ulatuses millega tema vastu pretensioone esitatakse. Ka hagejad on kostja õiguslikku huvi laiemalt sisustanud:

  1. märtsi
  2. a menetlusdokumendis on vastustajad leidnud, et apellandi teenused on muuhulgas identsed ja samaliigilised ka nende kaupade/teenustega, mille maakohus on otsuse p-s 141 ja 142 (ja resolutsiooni p 2 ja 3) välistanud. Klassides 36, 38 ja 39 sisalduvaid kaupasid/teenuseid ei ole kohus otsuse p-des 141 ja 142 välistanud, kus selgitab, miks ta keeldub menetlusse võtmast vastuhageja nõuet. Oma eelviidatud
  3. märtsi
  4. a menetlusdokumendis on vastustajad leidnud, et apellandi teenused on muuhulgas identsed ja samaliigilised ka klassi 39 teenustega.
  5. Sisuliselt on vastuhagi esimese alternatiivse nõude osas tehtud paljasõnaline otsus p-s 176, millele eelnes 30 punkti väljavõtteid varasematest kohtulahenditest ja õigusaktidest. Kohus jõuab seisukohale, et kuigi tegemist pole eriti fantaasiarikka tähisega, on see siiski eritusvõimeline. „BabyDry“ lahend on õiguslikus mõttes vananenud. Kahest tavapärasest inglise keelsest sõnast moodustatud tähistel puudub kaubamärgina õiguskaitse. Maakohus on nendest lahenditest toodud seisukohtade analüüsi jätnud tegemata. Märgitust tulenevalt on maakohtu lahend vastuoluline. Sõnaühendite kasutamisel on tänaseks väljakujunenud Euroopa kohtu praktikas leitud, et üldjuhul ainuüksi osade ühend, millest iga osa kirjeldab kauba või teenuse omadust, mille jaoks registreerimist taotletakse, on ka ise neid omadusi kirjeldav. Kohus on ebaõigesti kohaldanud EÜKM art 7

(1). Normis toodud absoluutsed keeldumisalused on üksteisest sõltumatud ning neid tuleb hinnata eraldi. Kohus on neid käsitlenud segamini. Kui asjaomane avalikkus saab aru sõnade/mõistete „media“ ja „print“ tähendusest ja saab aru ka nende lihtsate sõnade ühendamisel tekkivast mõistest, so kombinatsioonist „mediaprint“. Kuivõrd vastustajate varasemate kaubamärkidega hõlmatud kaubad ja teenused on otseselt seotud trükimeediaga (trükised, perioodika, trükitud massiteabevahendid ja nende trükkimine), siis on ilmne, et need tähised ei saa funktsioneerida selles valdkonnas kaubamärkidena, kuna nende abil ei ole võimalik eristada ühe isiku kaupa või teenust teise isiku samaliigilisest kaubast või teenusest. Sõnal ei pea olema ühene tähendus selleks, et asjaomane avalikkus sellest aru saaks. Ühenduse kaubamärgimääruse artikli 7
(1)(c) alusel ei ole vajalik, et kaubamärki moodustavad märgid ja tähised, millele on selles sättes viidatud, on tegelikult registreerimise taotlemise ajal kasutusel kas 15
(28)16 kaupu või teenuseid või kaupade või teenuste omadusi kirjeldavana, millega seoses taotlus esitati. Piisab sellest, kui neid märke ja tähiseid saab sellel eesmärgil kasutada. Selle sätte alusel ei registreerita sõnamärki, kui vähemalt üks selle võimalikest tähendustest tähistab asjaomaste kaupade ja teenuste omadust (C-191/01P Doublemint, p 32). EÜKM artikli 7
(1)(c) osas ei pea tõendama tähisele omistatud tähendust (kirjeldavust). Sätte mõte on kaitsta avalikke huvisid, et isik ei saaks enda nimele registreerida tähist, mis on tulenevalt selle kirjeldavusest vabaks kasutamiseks kõigile asjast huvitatud isikutele. Apellant esitas tõendeid tähiste „media“ ja „print“ tähenduste osas. Tähise kirjeldavuse üle otsustamisel ei ole määrav grammatiliselt õige nimi- ja omadussõnade kasutamine. Eri keelte sõnadest moodustatud kombinatsioonid ei pruugi tulemust muuta, kui asjaomased tarbijad mõistavad mõlemat sõna ilma täiendava pingutuseta. Nii on see ka antud juhul ja kohus on sellega oma otsuses nõustunud. Pigem tuleb hinnata, kas sõnaühendi tähendus ümberpööramise korral muutub. „Mediaprint“ ja „Media-Print“ on samaväärsed tähistega „print media“, „printmedia“ ja „print medium“ e. trükimeedia (trükisõnalised massiteabe-vahendid). Maakohus leidis ebaõigesti (lahendi p-s 150), et Ühenduse kaubamärk on ühtne, mille põhjal järeldas kohus, et ühenduse kaubamärgi puhul saab eristusvõime puudumist hinnata tervikuna liikmesriikides, mitte ainult ühe liikmesriigi pinnalt. EÜKM art 7
(2)tulenevalt kohaldatakse art 7
(1)keeldumisaluseid olenemata sellest, et registreerimata jätmise põhjused on ainult teatavas ühenduse osas. Seega piisab absoluutsete keeldumisaluste olemasolust kasvõi ühes liikmesriigis, et ühenduse kaubamärki mitte registreerida (või kehtetuks tunnistada). Seega piisaks nõude rahuldamiseks vaid sellest, kui vaid ühes liikmesriigis tajuksid isikud vaidlusalust tähist eritusvõimetuna. Inglise keel on arusaadavaks võõrkeeleks Euroopa Liidus tervikuna asjaomase asjatundliku avalikkuse hulgas. EÜKM artikli 7
(1)(b) kohaselt ei pea tõendama asjaomase tarbija keeleoskust kaubamärgitaotluse esitamise kuupäeva seisuga. Samuti ei pea inglise keele oskus olema vastava tarbija emakeele oskusega võrdsel tasemel. Sõnad „media“ ja „print“ on laensõnadena otseselt ka eesti keeles samatähenduslikena kasutusel (meedia, printima), nende tähendust teab keskmine eesti tarbija olenemata tema inglise keele tasemest. Kostja kordab maakohtus esitatud väiteid asjaomase tarbijaskonna keskmisest suurema informeerituse ja tähelepanu ning inglise keele rolli kohta. Maakohtu ESÜA otsusest R1994/2012-4 tehtavad järeldused on ebaõiged. Asjaolu, et tervikkaubamärk (koos kujundusega) peeti eristusvõimeliseks, pole oluline. Oluline on, et sõnalise osa „mediaprint“ õiguskaitse ulatuse osas andis Komisjon oma õigusliku hinnangu ja sellest tulenevalt ei saa vastustaja esitada pretensioone kolmandatele isikutele, kes soovivad seda vabaks kasutamiseks mõeldud sõnaühendid oma majandustegevuses kasutada. EÜKM artikli 7
(1)(d) alusel esitatud hagi jättis maakohus ebaõigesti rahuldamata. Apellant on esitanud piisavalt tõendeid nii enne
  1. aprilli 1998 (vt nt otsuse p-d 181, 182), kui ka
  2. detsembrit
  3. Tõendid, mis on esitatud vahemiku
  4. aprill 1998 kuni
  5. detsembri 2006 osas, saab edukalt kasutada seoses kaubamärgiga vastustaja 1 kaubamärgi CTM 005608211 analüüsiga, mida maakohus ei teinud. 16
(28)17 Maakohus on ekslikult leidnud, et paljude domeeninimede ja ärinimede koosseisus on kasutatud tähist „mediaprint“ koos muude sõnaliste elementidega ja järelikult ei oma need asjassepuutumust. Ärinimede õiguslik regulatsioon on üles ehitatud teisiti, kui kaubamärkide oma. Ärinimi peab olema eristatav teistest ärinimest, kuid erinevalt kaubamärgist võib ärinimi olla sellega tähistatava tegevusvaldkonna suhtes kirjeldav. Domeeninimedega on sisulisest olukord analoogne – need võivad olla tegevusvaldkonna suhtes eristusvõimetud või kirjeldavad. Sama tippdomeeniga saab olla ainult üks identne domeeninimi. Kui see domeeninimi on kaubamärgi mõistes eristusvõimetu või kirjeldav, siis teised kasutades sarnast domeeninime, peavad sellele lisama täiendavaid elemente. Saksamaal on lisaks vastustajate domeeninimedele registreeritud mitmeid domeeninimesid, mis sisaldavad tähist „mediaprint“ (vt otsuse p 188). Järelikult omavad käesolevas asjas puutumust ka ärinimed ja domeeninimed, mis sisaldavad endast tähist „mediaprint“ ja lisaks veel mingeid sõnalisi elemente, kuna nende kasutamine on vajalik, et eristada ärinimesid ja domeeninimesid tulenevalt nende eristamist/registreerimist reguleerivatest regulatsioonidest. See ei ole samastatav kaubamärkide eristamise ja registreerimise nõuetega. Tähise „mediaprint“ laialdane kasutamine näitab selgelt, et tegemist on tavapärase tähisega vastavas valdkonnas ja lisaks kirjeldava tähisega, mida tohivad ja ka kasutavadki paljud iseseisvad ettevõtjad erinevates riikides. Tavapärasuse tõendamiseks piisab, kui tähist „Mediaprint“ on laialdaselt kasutatud erinevate isikute ärinime või domeeni osana – seda on apellant tõendanud. Apellant on lisaks tõendanud, et tähist on kasutatud ka üksikuna ainult ärinime või domeeninimena. Artikli 12 lg 2 käsitleb füüsilise isiku nime. Ärinimede, domeeninimede ja kaubamärkide (ka nimed) kohta on erinevad regulatsioonid ja sellele artikli 12 lg a ei laiene. Järelikult saab siin lähtuda sellest, et tegemist on kirjeldava ja tavapärase tähisega. Domeeninimedega seonduvad tõendid on asjakohased, kui võrrelda vastavaid kuupäevi vastustajate kaubamärkide esitamise kuupäevadega (vastavalt 20. detsember 2006. a vastustaja 1 24. aprill 1998. a vastustaja 2). Kostja toob näiteid domeeninimedest ja nende registreerimise kuupäevadest. Asjaolu, et osad neist internetilehekülgedest on veel loomisel, ei oma antud juhul tähtsust, kuivõrd oluline on siinkohal asjaolu, et domeen on kellegi poolt registreeritud, st ka see isik on eeldanud, et tegemist on vabaks kasutamiseks mõeldud tähisega. Samuti ei oma tähendust domeeni mittekasutamine täna, sest välistada ei saa, et see alles võetakse kasutusele või, et see oli kasutusel varem. Avalikkus ei taju seda tähist kaubamärgina vaid kui eristusvõimetu, tavapärase ja asjaomaseid valdkondasid kirjeldava tähisena. Tulenevalt eeltoodust tuleb käesolevas asjas otsuse tegemisel arvesse võtta ka hilisemaid domeeninimesid ja ärinimesid, kuna need näitavad selgelt avalikkuse arvamust antud tähise osas. Tavapärasuse tõendamiseks tuleb tõendada, et tarbija on vaidlusesemeks oleva tähisega puutunud kokku mujal, kui kaubamärgi kontekstis, mille tõttu tuntakse ära tähise tavapärane tähendus seoses taotletavate kaupade ja teenustega. Maakohus on lähtunud sellest, kas domeeninimes peituv tähis kirjeldab selle domeeninimega hõlmatud tegevusalasid. Kirjeldavus on hoopis teine kaubamärgi registreerimisest keeldumise alus – EÜKM artikli 7
(1)(c). Kostja kordab maakohtus esitatud väiteid hageja 1 kujundliku kabamärgi kujundelemendi kohta ja viitab ESÜA Apellatsioonimenetluse otsusele R 2600/2011-1 (14.11.2012). Ruutudest koosnev kujunduselement on eristusvõimetu, mistõttu selle elemendi lisamine kaitsevõimetule sõnale „mediaprint“ ei anna kaubamärgile eristusvõimet. 17
(28)18
  1. Hagejad ei tegutse mitte üheski klassis, milles nende kaubamärgid registreeritud on. Kaubamärkide kasutamist ei ole hagejate poolt toimunud. Klassis, milles hagejad reaalselt teenuseid pakuvad, ei ole mitte kumbki kaubamärk üldse kaitstud. Kõik trükiteenuse osutamisega kaasnevad teenused (pakkimine, küljendamine, transport jms) on vaid trükkimisega seonduvad abiteenused, mis moodustavad tervikliku trükise valmistamise ja kliendini kohaletoimetamise teenuse. Vastustaja poolt varasemas kohtumenetluse astmes esitatud tõenditest ei nähtu, et ühelgi neist oleks toodud kaubamärk „Mediaprint“ trükise nimetuse või selle tähistamise tähenduses ehk siis puudub see kaup (trükis), mis iseseisvalt vastavate kaubamärkidega on tähistatud. Asjaolu, et trükiteenuse pakkumise tagajärjel on sündinud trükis, millele on märgitud trükiteenuse osutajat reklaamivad andmed, ei ole veel kaubamärgi kasutamine trükitoodete (kl 16) valdkonnas. Kokkuvõttes on hagejate tegevus oma olemuselt siiski ainult trükiteenus, mis kuulub kaubamärkide klassifitseerimise Nizza klassifikaatori klassi 40, mille osas aga hageja kaubamärgid pole registreeritud ja mille osas oma tegevuse näitamine ei oma mingisugust tähendust kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamisel kaubamärgiregistreeringutes toodud klassides. Kohus on arusaamatult jätnud märgitud asjaolu vajaliku hinnanguta. Apellant jääb oma varasemas kohtumenetluses toodud seisukohtade juurde, milles seisneb kaubamärgi tegelik kasutamine ja et vastustaja pole tõendanud tegelikku kaubamärgi kasutamist kaubamärgiregistreeringutes toodud kaupade ja teenuste osas. Kohus pole tõendeid põhjalikult analüüsinud. Hagejad on esitanud mitmeid arveid, mis pole üldse seotud vastustajate isikutega (tegemist on teisenimelised äriühingud) ning osades tõendites pole kasutatud „Mediaprint“ tähist. Samuti tuleb kriitiliselt suhtuda arvetel toodud selgitustesse, kuivõrd need on kõik seotud trükiteenustega kaasnevate tegevustega, mida tehakse vastustajate poolt ainult trükiteenust osutades. Vastustajate poolt esitatud dokumendid ei ole piisavad tõendamaks kaubamärgi tegelikku kasutamist, tõendite hulk on väike ja pealiskaudne. Hinnates, kas kaubamärki on reaalselt kasutatud, ei tohi arvesse võtta kaupade/teenuste võimalikku samaliigilisust.
  2. Hagejad on registreerinud oma kaubamärgid pahauskselt. Olukorras, kus vastustajate naaberriigis tegutseb pikaajaliselt suur kirjastus Mediaprint Zeitungs- und Zeitschriftenverlag GmbH & Co KG, on vastustajad registreerinud kaubamärgina tähise, mis on identne viimase omaga ning mis koosneb inglise keelsetest tavapärastest sõnadest. Ei ole eluliselt usutav, et märgitu on juhus.
  3. Hagejad ei saa keelata kellegi eritusvõimetute tähiste kasutamist ja seda lisaks veel klassis, milles hagejate kaubamärgid pole kaitstud. Apellandi tegevusalaks on üksnes trükiteenuste osutamine (klass 40). Sellest tulenevalt on võrreldavad kaubad ja teenused eriliigilised. Tähised „Mediaprint“ ja „Media-Print“ osad „media“ ja „print“ on asjaomaste kaupade/teenuste osas olematu eristusvõimega ja kirjeldavad tähised. Kujundelemendil puudub eristusvõime ja see on kirjeldav ning koosneb üksnes kujust, mis on vajalik tehnilise tulemuse saavutamiseks. Tegemist on vabaks kasutamiseks mõeldud tähistega.
  4. Hagi mitterahuldamise eelduseks saanuks lisaks olla ka kohtu poolt kehtivatele EÜ kaubamärkide õiguskaitse ulatusele õigusliku hinnangu andmine (EÜKM art 12 (b)). Hagi saab rahuldamata jätta ka selliselt, et EÜ kaubamärgid jäävad registrisse alles, kuid kohus määrab nende õiguskaitse ulatuse (mittekaitstav osa). 18
(28)19 Apellant on järgides ausat tööstus- või kaubandustava oma majandustegevuses (ärinimes, domeeninimes ja logos) kasutanud vabaks kasutamiseks mõeldud tähiseid – sõna mediaprint ja värvilised kastikesed, mis sümboliseerivad trükinduses tavapäraselt kasutatavaid elemente (trükipoognal kasutatavate värvide proovilappe). Apellant ei ole sellise tegevusega kuidagi rikkunud vastustajate kaubamärkide õiguskaitset.
  1. Vastustajate kahju hüvitamise nõue on alusetu. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjalidega ja kuulanud ära pooled kohtuistungil, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus keeldus kostja hagi osalisest menetlusse võtmisest. Ringkonnakohus saab teha nimetatud osas uue otsuse, millega jätab hagi nimetatud osas läbi vaatamata. Maakohtu otsus jääb muus osas lõppjäreldustes muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu põhjendusi (

§ 657lg 1 p 2 ja 2¹).

I

  1. Maakohus leidis põhjendatult, et hagejate ja kostja kaupade/teenuste näol on tegemist sarnaste (samaliigiliste) või identsete kaupade ja teenustega, mille tõttu võib avalikkus võrreldavad tähised segi ajada. Ringkonnakohus nõustub nimetatud osas maakohtu põhjendustega ja ei korda neid.
  2. Maakohus kohaldas õigesti EÜKM-i, kui leidis, et kostja õigusliku huvi sisustamisel tuleb lähtuda Eestis kehtivast menetlusõigusest. Nimetatu tuleneb EÜKM art 100

(1), art 101
(2)ja
(3)sätestatust nende koostoimes. Nimetatud normidest tegi maakohus õige järelduse, et menetluslikus mõttes tuleb kostja vastuhagi lahendamisel hinnata vastuhagi esitamise lubatavust Eesti menetlusõiguse alusel. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja kasutab tähist trükiteenuste ja trükiste järeltöötlemise teenuste osutamiseks. Maakohus leidis õigesti, et nende kaupade ja teenuste osas, millistega kostja ise ei tegele, ei saa ta vastuhagi tulenevalt

§ 3lg 1 esitada.

Maakohus on põhjenanud otsuse p-des 141 ja 142 välistatud kaupade ja teenuste väljajäämist apellandi õigusliku huvi ulatusest õigesti sellega, et apellant ei tegele p-des 141 ja 142 märgitud kaupade tootmise ja teenuste osutamisega. Vastupidist pole apellant väitnud. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei saanud

  1. oktoobri
  2. aasta määrusega (IV köide, tl 75-76) menetlusse võetud kostja vastuhagi nõuete osas keelduda menetlusse võtmisest kohtuotsusega. Sisuliselt on arusaadav, mida maakohus on silmas pidanud, maakohus on eksinud vaid menetluslikult. Ringkonnakohus tühistab nimetatud osas maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab vastavad nõuded läbi vaatamata

§ 423lg 2 p 2 alusel. 28. Maakohus on tõlgendanud õigesti EÜKM art 165

(1),
(2)ja
(4)sätestatut, kui leidis, et kostja ei saa EÜKM art 52
(1)alusel esitatud hagis hageja 2 sõnalise kaubamärgi „Media-Print“ osas tugineda asjaoludele, mis esinesid Eestis, kuna kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise ajal 24.04.1998 ei olnud Eesti veel ühinenud Euroopa Liiduga (ühines 01.05.2004). 29. Otsuse p-s 143 määratles maakohus õigesti, milliste kaupade või teenuste suhtes kuulub kostja vastuhagi hagejate kaubamärkide kehtetuks tunnistamise osas läbivaatamisele. Kokkuvõtvalt võib öelda, et nendeks kaupadeks on trükised nendega seotud teenused nagu kujundus- , reklaami ja transporditeenused. II 19
(28)20 30. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hagejate kaubamärgid (vastavalt registreerimise aja seisuga või tavapäraseks muutumise osas hetkeseisuga) on eristusvõimetud, kirjeldavad ja tavapärased tähised EÜKM art 7 (b), (
  1. c)ja (
  2. d)mõistes, ning seetõttu registreeritud Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (ELIA) (varasema nimega Euroopa Liidu Siseturu Ühtlustamise Amet ehk ESÜA) poolt ekslikult. 31. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on tsiteerinud olulises ulatuses Euroopa Kohtu lahendeid, tegemata neist igaühe juures otseseid järeldusi käesoleva vaidluse kontekstis. Samas näitab see maakohtu siseveendumuse kujunemist lahendites toodud põhimõtetest juhindumisel, samuti ei ole see viinud lõpptulemusena ebaõige lahendini maakohtu poolt. 32. Kas tähis on registreerimistaotluses nimetatud kaupade/teenuste suhtes kaitstav kaubamärgina, kas ta on eristusvõimetu, kirjeldav, tavapärasena registreeritud või muutunud kasutamise käigus tavapäraseks, sõltub sageli sellest, kuidas tajub tähist kaubamärgitaotluses märgitud tooteid/teenuseid tarbiv tarbijaskond. Vaidluse lahendamise seisukohalt oli seetõttu oluline määrata ka asjaomane avalikkus. Hageja leidis, et asjaomane avalikkus on Eesti keskmine trükiste ja trükiteenuste tarbija. Kostja on leidnud, et tegemist on keskmisest tähelepanelikuma tarbijaga. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, et vaidlusaluste kaupade/teenuste osas on asjaomaseks avalikkuseks üksnes suurendatud teadmistega ja eelduslikult ka keskmisest parema inglise keele oskusega isikud. Milline tarbijate või ärisektor on relevantne, sõltub vastavatest kaupadest/teenustest. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlusaluste teenuste ja kaupade tarbijaks nii ärisektor kui ka n.ö lõpptarbija. Iga eraisik või ettevõtja võib oma teenuste või kaupade reklaamimiseks või pakendamiseks kõnealuseid teenuseid tellida, olemata seejuures eriti tähelepanelik spetsiifiline trükiteenuste tarbija. Kui kaubamärk on suunatud, nagu käesoleval juhul, lisaks ärisektorile ka lõpptarbijale, tuleb arvestada normaalselt informeeritud ja mõõdukalt tähelepaneliku ja asjatundliku keskmise tarbija vaatepunktiga. Tegemist on normatiivse tarbija mõistega ehk kaubamärki tuleb hinnata normatiivselt väärtustades, tegemist on õigusliku, mitte faktiküsimusega (kohus tugineb siinjuures Franz Hackeri teosele „Markenrecht. Das deutsche Markensystem.” Carl Heymanns Verlag, 2007, lk 44, äärenumber 109). Nõustuda ei saa seetõttu maakohtu seisukohaga, et kostja oleks pidanud tõendama, et tükiteenuseid tarbivad tarbijad on erilised ega ole võrreldavad tavatarbijatega. Tegemist ei ole mitte faktilise asjaoluga, vaid õigusliku küsimusega. Kuivõrd aga tooted või teenused on suunatud niikuinii muuhulgas lõpptarbijale, ei oma see maakohtu eksimus asja lahendamisel sisulist tähendust. Apellatsioonkaebuses viidatud kohtuasja Capital Markets (T-490/08 p 59) asjaolud erinevad käesoleva vaidluse omadest. Nimetatud kohtuasjas oli asjaomaseks avalikkuseks väga tähelepanelik, hästi informeeritud ja ingliskeelset finantssõnavara valdav tarbijaskond, kes peab vähetähtsaks sõnade capital ja markets tähendust, kuna need kirjeldavad kõnealuseid teenuseid ega võimalda kindlaks teha asjaomaste kaubamärkide majanduslikku päritolu. Käesoleval juhul on tegemist lõpptarbijaga. 33. Õige on apellandi käsitlus, et EÜKM art 7
(1)kohaldamisel on kõik keeldumisalused üksteisest sõltumatud ning neid tuleb hinnata eraldi. Euroopa Kohus on sedastanud, et EÜKM art 7 (b), (
  1. c)ja (
  2. d)vastavad kohaldamisalad teatud määral kattuvad (vt 12. veebruari 2004 otsus kohtuasjas C363/99 Koninklijke KPN Nederland p 67 ja sama kuupäeva otsus kohtuasjas C-265/99 Campina Melkunie p 18). Siiski on määruse artiklis 1 nimetatud keeldumispõhjused teineteisest sõltumatud 20
(28)21 ning vajavad eraldi hindamist (vt nt
  1. jaanuari 2016 otsus kohtuasjas C-173/04 Deutsche SiSiWerke vs. Siseturu Ühtlustamise Amet p 59).
  2. Iseenesest õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on n.ö seganud erinevaid käsitletud kehtetuks tunnistamise aluseid, mis tulenevad EÜKM art 7 (b) - (d). Nii on nt maakohtu otsuse p-s 167, mis käsitleb kaubamärgi eristusvõimet, asunud maakohus hindama kirjeldavust. Samas ei ole nimetatu viinud maakohut vale lõppjärelduseni ja teatud ulatuses on see ka vajalik (vt ringkonnakohtu otsuse p 37).
  3. Samuti on põhjendatud apellandi seisukoht, et absoluutsete keeldumisaluste olemasoluks on piisav, et need esineksid kasvõi ühes liikmesriigis. Maakohtu otsust tuleb nimetatud põhjenduse osas muuta. III Hagejate kaubamärkide eristusvõime EÜKM art 7
(1)(b) mõttes
  1. Eristusvõime on tähise omadus näidata kaubamärgiregistreeringus hõlmatud kaupade/teenuste päritolu/kuuluvust kindlale ettevõtjale ja seeläbi eristada neid kaupu/teenuseid teiste ettevõtjate omadest. Teisest küljest tuleb eristusvõimet hinnata lähtuvalt sellest, kuidas asjaomane avalikkus neid tajub.
  2. Eristusvõime küsimus on tihedalt seotud kirjeldavuse küsimusega. Seda põhjusel, et kohtupraktika kohaselt peetakse just kirjeldavaid andmeid ja märke eristusvõimetuteks (vt nt Postkantoor C-363/99 p 86). Seega on kaubamärgi registreerimisel esitatava eristusvõime vastuväite hindamine problemaatiline ja senini vaieldav. Puuduvast eristusvõimest on võimalik lähtuda, kui kaubamärgil on märgitud kaupade/teenuste osas ilmne kirjeldav iseloom või, niivõrd kuivõrd on tegemist sõnaliste kaubamärkidega, on tegemist tavalise sõnaga kas emakeeles või tuntud võõrkeeles, mida avalikkus mõistab selle vahetus mõttes ega taju eristuvana. Nii on sõnamärkide puhul peetud tükitoodete, eriti kalendrite puhul eristusvõimetuks tähist „Kalenderfabrik“ (vt eelpool tsiteeritud Fr. Hackeri teos, lk 52-53, äärenumber 127-129, lk 55, äärenumber 132).
  3. Hageja 1 kaubamärgi sõnaline osa „mediaprint“ ja hageja 2 sõnaline kaubamärk „Media-Print” koosnevad kahest inglisekeelsest sõnast „media” ja „print”. Mõlemad sõnad on tänu inglise keele laiale levikule tuttavad ega jää tarbijatele arusaamatuks. Samas on kahel sõnal eraldi ja nende kombinatsioonil palju erinevaid tähendusi ja pole võimalik väita, et sõnakombinatsioonil oleks olemas üheselt mõistetav tähendus nagu maakohus õigesti otsuse p-s 169 leidis. Õige on ka maakohtu otsuse p-s 172 tehtud järeldus, et hageja 1 kombineritud kaubamärgi kujundlikust osast ei saaks asjaomane avalikkus vahetult ja ilma täiendavate selgitustega teha järeldusi nende kaupade või teenuste suhtes, milliste jaoks on kaubamärk registreeritud.
  4. Ka kostja poolt viidatud ELIA neljanda Apellatsioonikoja otsuse p-de 16 ja 25 (kättesaadav arvutivõrgus: https://oami.europa.eu/eSearchCLW/#basic/*///number/1994%2F2012-4 ) kohaselt on hageja 1 kombineeritud kaubamärgis kasutatavad sõnad nõrgalt eristusvõimelised, kui mitte eristusvõimetud, kuid kombineeritud kaubamärk kui tervik on eristusvõimeline. Lahend ei sisalda seisukohta, kas sõnakombinatsioon „mediaprint“ kui kahe vähesel määral eristusvõimelise sõna kombinatsioon on eristusvõimetu. Otsuses ei ole „mediaprint“ eristusvõimetus täie kindlusega tuvastatud, kuna kombineeritud kaubamärgi puhul selleks ka vajadus puudus. 21
(28)22
  1. Maakohus leidis õigesti, et eristusvõime hindamisel tuleb vaadelda kaubamärki tervikuna. Juba üksnes üksik kaitstav element, nagu ülejäänud osas kirjeldava märgi eriline graafiline kujundus või ebatavaline ja seetõttu individuaalselt mõjuv sõnamoodustis, on piisav selleks, et tähis oleks eristusvõimeline. Maakohus jõudis analüüsi tulemusel järelduseni, et tähis „mediaprint“ on piisavalt eristusvõimeline täitmaks kaubamärgi funktsiooni (individuaalselt mõjuv sõnamoodustis). Maakohus on oma seisukohta piisavalt põhjendanud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust teisele järeldusele.
  2. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus õigesti seisukohale, et kostja vastuhagi ei saa rahuldada kummagi hageja vastu EÜKM art 7
(1)(b) alusel. IV Hagejate kaubamärgid kui kirjeldavad kaubamärgid EÜKM art 7
(1)(c) mõttes
  1. See, kes kirjeldab kaupa/teenust nende tunnuste järgi, ei individualiseeri seda reeglina. Toimiva konkurentsi põhieelduseks on, et iga kaaskonkureerija kirjeldaks oma pakutavat, ilma sellega kolmandate isikute õigusi rikkumata. Kirjeldavate andmete kasutamine tähises ei ole seetõttu lubatud (eelpool tsiteeritud Fr. Hackeri teos, lk 46, äärenumber 112).
  2. Kaubad ja teenused liigitatakse märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe alusel vastuvõetud kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni järgi. Kaupade ja teenuste liigitus Nizza klassifikatsiooni järgi ei oma tähendust kaupade ja teenuste samaliigilisuse määratlemisel. Seega ei oma ka tähendust, millistes klassides on hagejate kaubamärgid registreeritud. Trükiteenused on seotud kõigi klassidega, milles maakohus on otsuse p-s 143 otsustanud kostja vastuhagi läbi vaadata, nii klassides 16, 35, 41 kui ka
  3. Selle hindamisel, kas hageja kaubamärk on kirjeldav, tuleb arvesse võtta asjakohast hageja kaubamärgiregistreeringus märgitud kaupade/teenuste loetelu, mille maakohus otsuse p-s 143 asjakohaselt tuvastas.
  4. Põhimõtteliselt on õige apellatsioonkaebuse väide, et Euroopa Kohtu BabyDry lahend (C383/99) on n.ö vananenud ja vaikivalt on Euroopa Kohus sellest taganenud, esmalt Companyline otsuses (C-104/00, p-d 98-100), hiljem järjest selgemalt otsustes Postkantoor (C-363/99, p-d 98100), BIOMILD (C-265/00, p-d 37-41), EUROHYPO (C-304/06, p-d 45, 69), COLOR EDITION (C-408/08, p-d 61-64), 1000 (C-51/10, p 40). Samas ei ole maakohus otsust tehes tuginenud üksnes BabyDry lahendile.
  5. Maakohus nõustus küll sellega, et kuigi tähises on kasutatud kahte sõna, mida tavaliselt võib kasutada seoses trükitoodete või teenustega, ei viita nende sõnade kombinatsioon ilma täiendava selgituseta inglise keelt kõneleva tarbija jaoks mõnele teenusele või kaubale, milliste jaoks vaidlusalused kaubamärgid on registreeritud.
  6. Euroopa Kohus on märkinud järgmist: et pidada kaubamärki, mis koosneb mitmest keeleliselt uuenduslikust koostisosast, kirjeldavaks direktiivi art 3
(1)c mõttes (EÜKM käesolevas vaidluses kohaldatud redaktsiooni järgi vastab see art-le 7 (c)), ei piisa sellest, et iga kaubamärgi koostisosa oleks võimalikult kirjeldava iseloomuga. Selline iseloom peab olema ka keelelisel uuendusel endal. Seejuures ei ole vajalik, et märgid või andmed, millest kaubamärk koosneb, oleks juba tõepoolest registreerimistaotluse esitamise ajal kasutatavad kaupade või teenuste märkimiseks nagu need on taotluses esitatud või nagu neid kasutatakse kaupade või teenuste tunnustena. Üldiselt jääb üksikosade lihtne kombinatsioon, millest igaüks kirjeldab kauba või teenuse tunnuseid, art 3
(1)c mõttes neid tunnuseid ise kirjeldavaks ka siis, kui see kujutab endast keelelist uudissõna. Selliste 22
(28)23 koostisosade lihtne järjestamine, ilma ebatavalise muutmiseta, eriti süntaktilist või semantilist laadi, võib tuua endaga kaasa kaubamärgi, mis koosneb eranditult tähistest või andmetest, mis kirjeldavad käibes märgitud kaupade või teenuste tunnuseid. Sellisel kombinatsioonil võib ka kirjeldav iseloom puududa, kui kombinatsioonist tulenev mulje erineb piisavalt sellest, mis tekib tema komponentide kokkupanekust. Sõnamärgi puhul, mida võib nii kuulda kui näha, tuleb arvestada nii akustilist kui ka visuaalset muljet (lahendis C-265/00 BIOMILD, p-d 37-40)
  1. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kostjal lasus kohustus põhistada, milliseid konkreetseid kaupade või teenuste omadusi (funktsiooni, kvaliteeti, kogust vms) kirjeldavad hagejate kaubamärkides toodud sõnakombinatsioon „mediaprint“ või sõnakombinatsioon „mediaprint“ koos kujundusega (maakohtu otsuse p 167), mis oleks olnud asjaomasele avalikkusele vahetult ilma täiendavate selgitusteta mõistetav.
  2. Omadus kirjeldavuse kontekstis tähendab põhimõtteliselt tõendatavat toote omadust, nii nt on Saksa kohtupraktikas peetud trükitööstuse toodete osas kirjeldavaks tähist „foolio“ klassides 9, 16, 38 ja 42 (vt BPatG, Beschl. V. 31.1.2007, 29 W (pat) 214/04, kättesaadav arvutivõrgus http://www.jusmeum.de/urteil/bpatg/879cbe4428d296a10afccbcee2f376610b85c00b9dba4559c8cef 8445b857e32). Eelviidatud otsuses leidis Saksa Bundespatentamt kui kaubamärgitaotlusi apellatsioonikorras läbivaatav organ, et tähis „foolio“ märgistas trükitoodete omadust, kuna tähendas trükitoote suurust ja oli seetõttu kirjeldav.
  3. „Mediaprint“ ilma ja koos vaidlusaluse kujundusega ei kirjelda trükiteenust kui sellist. Maakohus on otsuse p-s 169 õigesti leidnud, et tähisel „mediaprint“ sellised vastavates klassides märgitud toodete või teenuste omadused puuduvad. Seetõttu jättis maakohus kostja vastuhagi EÜKM art 7 (c) alusel põhjendatult rahuldamata. V Hagejate kaubamärkide tavapärasus EÜKM art 7
(1)(c) mõttes
  1. Seoses apellandi etteheidetega erinevate kehtetuse aluste segiajamise kohta maakohtu poolt, tuleb kõigepealt vastata küsimusele, mis on erinevus kaubamärgi kirjeldavuse (EÜKM art 7 (c)) ja tavapärasuse (EÜKM art 7 (d)) vahel.
  2. Absoluutset õiguskaitset välistav asjaolu – tähise tavapärasus – ei sõltu sellest, kas tähis on kirjeldav, vaid on seotud sellega, kas see on muutunud käibes tavapäraseks, kuna viimane on vastuolus kauba pärituolu näitamise funktsiooniga. Kui selline tavapärasus on olemas, ei ole oluline, kas tähis kirjeldab kaupu või teenuseid. Registreerimisele ei kuulu seega mitte ainult reklaamihüüdlaused, kvaliteeti märkivad või kaupu ostma kutsuvad tähised (ärisuhtluses ja reklaamides kasutatavatena), vaid ka tähised ja andmed, mis on tavapärased (tavapäraseks muutunud) kaupade/teenuste kirjeldamiseks. Seega on kirjeldavus selles mõttes tavapärasusega seotud. Eeldus kaubamärgi tavapäraseks pidamisel on kõikidel juhtudel märgi või tähise tavapärasus üldises keelekasutuses või suulises ja püsivas käibetavas. See tähendab, et märk või tähis peaks olema relevantse tarbijaskonna poolt kasutatav vastavate kaupade/teenuste tähistamiseks. Ka siin tuleb arvesse normaalselt informeeritud ja mõõdukalt tähelepaneliku ja asjatundliku keskmise tarbija kontseptsioon. (vt Ströbele/Hacker „Markengesetz”
  3. Auflage, Carl Heymanns Verlag, 2006, lk 356, ääremärkus 298). Kuivõrd hagejate kaubamärke tuleb hinnata tervikuna, ei anna tõendid alust väita, et tähised olid muutunud hagejate kaubamärkide registreerimistaotluse esitamise ajal tavapäraseks vastavate teenuste tarbijate poolt Euroopa Liidus, v.a kaubamärgi registreerimistaotluste esitamise aja seisuga Euroopa Liitu mittekuulunud riigid. 23
(28)24
  1. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et domeeninimedes tähise „mediaprint“ sage kasutamine näitab tähise tavapärasust. Domeeninimega seonduvaid õiguslikke aspekte lahates on Riigikohus m.h selgitanud, et „domeeninimi on osa Internetis kasutatavast aadressist, mis aitab leida soovitud dokumenti või saata e-kirja. /…/ Domeeninimi ei ole üksnes aadress, vaid see kannab lisaks tehnilisele funktsioonile ka muid ülesandeid. Viidates domeeninime omajale, mõjutab domeeninimi nt Interneti kasutajaid külastama just seda veebilehekülge. Seega sarnaneb domeeninimi oma funktsioonidelt kaubamärgiga, kuna see hõlbustab eristamist ja meeldejätmist, annab teavet, näitab kuuluvust või päritolu ning täidab reklaamifunktsiooni“ (vt RKTKo 3-2-1-406, p 48 ja 49). Domeeninimes tähise kasutamise eesmärk võib seega olla lisaks ettevõtja reklaamimisele ka tema kaupade ja teenuste identifitseerimine ja reklaamimine.
  2. Maakohus leidis siiski põhjendatult, et kostjal ei tulnud tõendada mitte seda, kas ja kui palju keegi Euroopas tähist „mediaprint“ ärinimedes või domeeninimedes kasutas, vaid tõendada tuli, et tähise „mediaprint“ kasutamine eraldiseisvalt või domeenides ärinimena on vaadeldav nende kasutusena ärisuhtluses või reklaamides tavapäraste sõnade või väljenditena. Kuna apellant tugines ise eelkõige asjaolule, et tähis „mediaprint“ on eristusvõimetu ja kirjeldav, ei ole ebaõige maakohtu hinnang asjaolule, et tähis ei ole muutunud igapäevases keelekasutuses või kindlaks kujunenud kaubandustavades mõne kauba või teenuse omadust kirjeldavaks. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja tõendid (hoolimata nende hulgast) ei ole asjakohased ega tõenda vaidlusaluste kaubamärkide tavapärasust. Keelekasutuse tavapärasuse hindamise seisukohalt on tegemist asjakohatute tõenditega. Seetõttu ei oma vaidluse lahendamisel iseenesest tähendust asjaolu, et maakohus jättis analüüsimata kostja poolt esitatud apellatsioonkaebuse lk-l 15 märgitud tõendid, mis olid esitatud ajavahemiku 24.04.1998 – 20.12.2006 kohta. Nimetatud tõenditest ei nähtu, et turuosalised kasutaksid vastavaid domeeninimedes sisalduvaid tähiseid tavapärase ärisuhtluse või kaupade/teenuste reklaamimiseks.
  3. Kuivõrd kohus on vaid ühe ettevõtte osas tuginenud ebaõigesti EÜKM § 12 (a)-le (otsuse p 181), ei muuda see ebaõigeks kohtu lõpphinnangut.
  4. Kaubamärke hinnatakse nende eristusvõime, kirjeldavuse ja tavapärasuse aspektist tervikuna, seega tuleb hageja 1 kaubamärgi puhul lisaks sõnalisele osale arvestada ka selle kujundusega. Apellant tugineb apellatsioonkaebuses ebaõigele eeldusele, et hageja 1 osutatav teenus on suunatud üksnes asjatundlikule professionaalile. Oma seisukoha nimetatud osas on ringkonnakohus väljendanud (otsuse p-s 32). Põhjendatud on maakohtu otsuse p-s 172 väljendatud seisukoht, et hageja 1 kaubamärgi kujundlikust osast ei saaks asjaomane avalikkus otseselt ja ilma täiendavate selgitusteta teha järeldusi nende kaupade või teenuste suhtes, mille jaoks on kaubamärk registreeritud.
  5. Kokkuvõttes jättis maakohus kostja vastuhagi esimese alternatiivse nõude osas põhjendatult rahuldamata. VI Kaubamärkide tühistamise nõue tulenevalt nende mittekasutamisest (EÜKM art 51
(1)(a) mõttes. 57. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et hagejad ei kasuta kaubamärke klassides, milleni ulatub kostja õiguslik huvi. Apellandi kaebuses toodud teoreetilised käsitlused kaubamärgi kasutamisest on õiged, kuid ei anna teha teistsugust järeldust maakohtu poolt tehtust. Maakohus on piisava põhjalikkusega hinnanud hagejate poolt esitatud tõendeid otsuse p-des 200-201 ja leidnud põhjendatult, et hagejad on tõendanud kaubamärkide kasutamist asjakohastes klassides. 24
(28)25
  1. Euroopa Kohus on oma
  2. juuli 2005 kaubamärgi registreerimist käsitlevas kohtuvaidluses PRAKTIKER (C-418/02 p-d 34-35) tõlgendanud „teenuse“ mõistet direktiivi 89/104 tähenduses jaekaubanduses ja leidnud, et „jaekaubanduse eesmärk on kaupade müümine tarbijatele. Selline kaubandus seisneb lisaks õiguslikule müügitehingule kõikides ettevõtja tegevustes, mille eesmärk on aidata kaasa sellise tehingu sõlmimisele. Nimetatud tegevus seisneb eelkõige müügiks pakutava kaubavaliku väljavalimises ja erinevate teenuste pakkumises, mille eesmärk on suunata tarbijat tehingu sõlmimisele pigem kõnealuse jaemüüjaga kui konkurendiga. Direktiivist ega ühenduse õiguse üldpõhimõtetest ei tulene ühtegi mõjuvat põhjust, mis välistaks selliste teenuste liigitamise mõiste „teenused” alla direktiivi tähenduses või jaemüüja õiguse omandada tema kaubamärgi registreerimise kaudu kaubamärgi kui tema poolt osutatavate teenuste päritolu tähise kaitset.“ Ringkonnakohtu hinnangul on nimetatud lahendi seisukohad kohaldatavad ka käesolevas vaidluses. Trükised, nagu see on määratletud Nizza klassifikatsiooni klassis 16, ja trükiteenuste osutamine (klassis 40, milles hagejate kaubamärgid ei ole registreeritud) on omavahel tihedalt seotud ja üksteist täiendava iseloomuga.
  3. Apellandi etteheited, et tõendite hulk on väike ja pealiskaudne, ei muuda maakohtu otsust iseenesest ebaõigeks. Oma vastuväiteid kaubamärgi mittekasutamise kohta oleks apellant maakohtu menetluses pidanud põhistama. Kaubamärgi kasutamine ei pea olema alati kvantitatiivselt oluline selleks, et pidada kasutamist tegelikuks, vaid sõltub vastava turu kaupade või teenuste iseloomust. Kohtupraktikas on peetud piisavaks ka kaubamärgi minimaalset kasutamist, tingimusel, et seda peetakse õigustatuks vastavas ärisektoris turuosa säilitamiseks või loomiseks kaupade ja teenuste jaoks, mis on kaubamärgiga kaitstavad. Kaubamärgi kasutamise territoriaalne ulatus on seejuures vaid üks arvestatavaid asjaolusid (vt selle kohta U. Hildebrandt „Harmonised Trade Mark Law in Europe“, Carl Heymanns Verlag, München 2008, lk 203, ääremärkus 1156-1160). VII Hagejate pahausksus kaubamärgi registreerimisel EÜKM art 52
(1)(b) mõttes
  1. Pahausksuse sisustamisel tuleb lähtuda objektiivsetest kriteeriumidest, st ilmsetest asjaoludest, mis viitavad pahausksusele. Seejuures ei tähenda „ilmne” seda, et pahausksust ei peaks üldse kontrollima või uurima, vaid pahausksus peab ilmnema ja järelduma kontrollijale tema erialastest teadmistest, tavalistest informatsiooniallikatest ja asjas esitatud asjaoludest ning materjalidest (vt nt Ströbele/Hacker eelpool toodud viide, lk 423, äärenumber 428 ja Büscher/Dittmer/Schiwy kommentaar „Gewerblicher Rechtschutz. Urheberrecht. Medienrecht” Carl Heymanns Verlag, 2008, lk 465, äärenumber 45-46).
  2. Kes tähise kaubamärgina registreerimist taotleb, ei ole tingimata seetõttu pahauskne, et ta teise isiku identsest või äravahetamiseni sarnasest kasutatavast tähisest samade või sarnaste kaupade puhul teadlik on. Konkurendil ei ole kohustust teostada kaubamärgi kasutuselevõtuks turuuuringuid teiste äriühingute poolt kasutatavate kaubamärkide kohta või tunda teise äriühingu toodangut. Pahausksuse puhul peavad esinema täiendavad kriteeriumid, mis võimaldavad pidada taotleja käitumist kõlvatuks konkurentsiks (sellisele seisukohale on asunud nt Saksa Liidukohus pahausksuse hindamisel lahendites AKADEMIKS, BGH, Urt, v 10.01.2008 - I ZR 38/05 ja EROS, BGH, Urt, v 26.06.2008 I ZR 190/05, kättesaadavad arvutivõrgus http://www.bundesgerichtshof.de/ ).
  3. Maakohus leidis eeltoodust tulenevalt põhjendatult, et tõendamist ei leidnud hagejate tegutsemine kaubamärgi taotluste esitamisel pahauskselt. Maakohtu seisukoht, et kaubamärgitaotluse esitamise pahausksust ei põhista fakt, et taotluse esitamise ajal tegutses Austrias kirjastus Mediaprint Zeitungs- und Zeitschriftenverlag GmbH & Co KG, on põhjendatud. 25
(28)26
  1. Kuivõrd tuvastamist ei leidnud, et hagejate kaubamärkide näol on tegemist kõigile huvitatud isikutele vabaks kasutamiseks mõeldud sõnaühendiga, on apellandi vastavad väited põhjendamatud. VIII Põhihagi rahuldamine
  2. Seoses vastuhagi rahuldamata jätmisega rahuldas maakohus õigesti põhihagi. Ringkonnakohus on põhjendanud (otsuse p-s 58), miks on trükiste valmistamine ja trükiteenuste osutamine lahutamatult seotud ning miks tuleb nimetatud asjaolu arvestada hagejate kaubamärkide kaitseulatuse arvestamisel.
  3. Hagejate kaubamärkide eristusvõime, kirjeldavuse ja tavapärasuse osas on ringkonnakohus oma hinnangu eelpool andnud ning seda ei korda. Kuivõrd maakohus leidis õigesti, et nii sõnakombinatsioon „mediaprint“ kui ka ruudukestest koosnev graafiline kujutis on eristusvõimelised ja mittekirjeldavad tähised, puudub alus EÜKM art 12 (b) kohaldamiseks.
  4. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hagejad pöördusid kohtuväliselt enne hagi esitamist kostja poole nende kaubamärkidest tulenevate õiguste rikkumise lõpetamiseks, kuid kostja leidis, et ta ei riku hagejate õigusi. Maakohus tuvastas, et hagejad kandsid sellega seoses õigusabikulusid 720 eurot. Seetõttu on põhjendatud ka hagejate kahju hüvitamise nõue. IX Menetluskulud
  5. Apellatsioonkaebuses heidab apellant maakohtule ette, et maakohus ei arvestanud kostja vastuväidetega menetluskulude väljamõistmisele ega ole nimetatu arvestamata jätmist ka põhjendanud. Tegemist on maakohtu poolse menetlusõiguse rikkumisega, kuid ringkonnakohus saab selle rikkumise kõrvaldada, hinnates apellandi vastavasisulisi väiteid.
  6. Toimikust nähtuvalt on kostja maakohtus vaidlustanud menetluskulude väljamõistmise advokaadi õigusabikulude osas konkreetsete arvete lõikes (20150394, 20151193 ja 20160112) põhjusel, et menetlusdokumentidelt nähtub üksnes asjaolu, et need on allkirjastanud patendivolinik. Arvelt nr 20150394 (V kd, tl 123) ei nähtu, et selle alusel nõutaks advokaadi teenuste eest tasu, teisel kahel arvel on märgitud tasu nii patendivoliniku kui ka advokaadi teenuse eest. Apellatsioonimenetluses on kostja täpsustanud, milliseid dokumente ta silmas on pidanud.
  7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on määranud õigesti kindlaks hagejate menetluskulud. Kui ka igale menetlusdokumendile mõlemad esindajad alla ei kirjutanud, oli kostja teadlik kahe esindaja olemasolust juba alates hagiavalduse kättesaamisest. Kui üldjuhul peab esindaja olemasolu menetluses nähtuma sellest, et ta allkirjastab menetlusdokumente ja ei piisa sellest, et esindaja olemasolu ilmneb alles menetluskulude nimekirja esitamisel, siis käesoleval juhul oli kahe esindaja osavõtt kostjale teada. Samuti ei teki 27.03.2015 vastuse, 03.08.2015 vastuse ja 01.02.2016 lõplike seisukohtade osas kahtlust, et nende koostamiseks olid vajalikud lisaks patendivolinikule ka advokaadi erialased teadmised. Dokumentide pealdises on mõlemad esindajad märgitud ja maakohus on õigesti pidanud kahe esindaja osalemist ka vajalikuks. Seetõttu jääb apellatsioonkaebus nimetatud osas rahuldamata.
  8. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele osas, millega maakohus kostja vastuhagis esitatud nõude menetlemisest osaliselt keeldus. Samas jätab ringkonnakohus kostja vastuhagi nõude vastavas osas 26
(28)27 läbi vaatamata. Apellatsioonkaebuse osaline rahuldamine ei too kaasa kostja vastuhagi rahuldamist või hagejate hagi rahuldamata jätmist. Seoses sellega maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks alus puudub. Poolte ringkonnakohtu menetluskulud jäävad 100 % kostja kanda (

§ 173lg 1).

71. Ringkonnakohus määrab vastavalt

§ 174lg 3 kindlaks väljamõistetavad menetluskulud.

  1. Hagejad esitasid ringkonnakohtu istungil menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, milles paluvad vastaspoolelt välja mõista oma lepinguliste esindajate kulude katteks 7540 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejatele osutatud õigusabi 58 tunni ulatuses tunnitasuga 130 eurot. Hagejate lepingulised esindajad teostasid apellatsioonimenetluses järgmisi toiminguid: maakohtu 18.03.2016 otsuse ettekandmine hagejatele (3 h); apellatsioonkaebusega tutvumine ja vastuse koostamine (42 tundi); patendivoliniku poolt kohtuistungiks ettevalmistamine, sh kohtukõne kirjalike seisukohtade koostamine (10 h) ning vandeadvokaadi poolt kohtuistungiks ettevalmistamine (3 h). Eelnimetatud toimingutele lisandub esindajate osalemine 14.11.2016 istungil kestusega 1,5 h. Hagejad kinnitasid, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega, ning palusid märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vaidles hagejate menetluskuludele vastu, leides, et need ei ole põhjendatud. Hagejate esindajate tunnihinnale kostja vastuväiteid ei esitanud.
  2. Ringkonnakohus, tutvunud hagejate esindajate õigusabitoimingute nimekirjaga ning analüüsinud selles näidatud toiminguid toimiku materjalide põhjal, leiab, et hagejate lepinguliste esindajate poolt õigusabi osutamise käigus tehtud toimingutele kulunud aeg oli esindajate töö eeldatavat mahtu arvestades

§ 175lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik osaliselt.

Ringkonnakohtu hinnangul on õigusabitoimingute ajakulu seoses apellatsioonkaebusele vastuse esitamisega (42 h) ülemäära suur, ringkonnakohus loeb nimetatud ajakulu põhjendatuks 25 tunni ulatuses. Ringkonnakohus arvestab eeltoodud ajakulu määratlemisel käesoleva asja keerukust, esitatud dokumentide sisulist mahtu ning seda, et kõik vaidluse asjaolud ja materjalid olid hagejate lepingulistel esindajatel juba eelnevalt seoses maakohtu menetlusega teada ning läbi töötatud. Osaliselt põhjendatuks saab hinnata ka hagejate õigusabikulu, mis on tekkinud seoses lepinguliste esindajate kohtuistungiks ettevalmistumisega (3 h vandeadvokaadil ja 10 h patendivolinikul). Istungi põhjendatud ettevalmistusajaks loeb ringkonnakohus vastavalt 2 tundi ja 5 tundi, mille hulka on arvestatud ka kohtukõne kirjalike seisukohtade koostamise ajakulu, kuivõrd sisuliselt on hagejate kohtukõne teeside puhul tegemist varasemalt esitatu kordusega. Nähtuvalt tsiviilasja materjalidest kestis 14.11.2016 istung ringkonnakohtus 1,5 tundi, hagejate lepingulised esindajad on istungist osa võtnud ning seega on esindajate istungil osalemise ajakulu põhjendatud 1,5 tunni ulatuses kummagi esindaja osas. Kuivõrd tegemist oli keskmisest keerukama vaidlusega, oli ringkonnakohtu arvates kahe esindaja kasutamine käesolevas asjas põhjendatud. Põhjendatud ja vajalikuks toiminguks ei saa ringkonnakohtu hinnangul hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel pidada hagejate esindajate poolt maakohtu 18.03.2016 otsuse ettekandmist hagejatele (3 h). Kuivõrd nimetatud toimingu eest esitatud Lasvet Patendibüroo arve nr 20160376 kannab kuupäeva 08.04.2016, on toiming tehtud enne kostja poolt apellatsioonkaebuse esitamist (20.04.2016) ning seega ei ole tegemist apellatsioonimenetlusega seotud toiminguga. 27

(28)28 Seega loeb ringkonnakohus hagejate lepinguliste esindajate toimingud põhjendatuteks ja vajalikeks kokku 35 (25 + 2 + 5 + 1,5 + 1,5) tunni ulatuses. 74. Lisaks esindamisele kulunud ajale tuleb kohtul

§ 175

lg 1 alusel hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt on hagejatele osutatud õigusabi teenust tunnihinnaga 130 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei ületa hagejate esindajate tunnitasu määr keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 75. Eeltoodust tulenevalt on hagejate esindajate põhjendatud ajakulu kokku 35 tundi ning kostjalt kuulub hagejate kasuks väljamõistmisele lepinguliste esindajate kulude hüvitamiseks kokku 4550 (35 x 130) eurot. Kooskõlas

§ 177

lõikega 4 tuleb rahuldada hagejate taotlus menetluskuludelt viivise maksmiseks kohustamiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 28

(28)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.