lg 2 alusel ning mõista OÜ-lt Fassader G Ti kasuks välja alljärgnevad netosummad: töötasu 2016 jaanuarikuu eest summas 625 €; veebruarikuu eest summas 750 €; puhkusehüvitis 22 kalendripäeva eest summas 737,44 €; hüvitis töölepingu
lg 2 alusel ülesütlemisel avaldaja kolme kuu keskmise töötasu määras summas 3000€. Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata G Ti veebruarikuu 2016.a töötasu OÜ Fassader vastu summa 11,90 € osas.
MS § 162 lg 1, § 177 lg 4, § 367 ja § 368 lg 1:
Lõpparvet tööandja töötajale välja ei maksnud. Hageja pöördus töölepingu töötaja algatusel ülesöelduks lugemise, saamata jäänud lõpparve, s.h. töötasu, puhkusehüvitise ning töölepingu ülesütlemise hüvitise nõudes töövaidluskomisjoni. Töövaidluskomisjoni 24.04.2016.a. otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/646/16 tema töövaidlusavaldus rahuldati osaliselt. Töövaidluskomisjon otsustas: 1. Lugeda, et G Ti ning OÜ Fassader vahel 10.03.2015 sõlmitud tööleping on üles öeldud töötaja algatusel 22.02.2016
lg 2 alusel ülesütlemisel avaldaja kolme kuu keskmise töötasu määras summas 3000€;
) § 91 lg 2 alusel.
lg 1 kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Hageja (töötaja) esitas töölepingu ülesütlemise avalduse ajaliselt esimesena
lg 2) ja ülesütlemise põhjendus (seoses töötasu väljamaksmise korduva hilinemisega). Tööandja vastas
lg 2 alusel üles öelnud ja tööandja leiab, et selliseks töölepingu ülesütlemiseks ei ole seadusest tulenevat alust või ülesütlemine ei vasta seaduse nõuetele, s.t töölepingu ülesütlemine on
lg 1 kohaselt tühine, peab ta ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks pöörduma töövaidlusorganisse.
lg 1 järgi tuleb töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitada kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avaldus 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Viidatud sätte alusel peab ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude esitama pool, kellele ülesütlemine tehti. Praegusel juhul ei ole tööandja, kes sai töötajalt ülesütlemisavalduse, esitanud töövaidluskomisjonile ega kohtule avaldust töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks.
lg-s 2 on sätestatud, et kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Tööandja ei esitanud seaduses ettenähtud tähtaja jooksul
lg-s 1 ettenähtud hagi või avaldust, st tööandja ei saa tugineda töötaja poolse ülesütlemise tühisusele. Tööleping lõppes 4 2-16-8089 töötaja erakorralise ülesütlemise avalduse esitamisega
veebruaril 2016.a.
lg 1 järgi võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist.
lg 2 punktis 2 on sätestatud, et töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. Tööandja hilines töötasu maksetega 2015.a. septembrist kuni detsembrini lühiajaliselt, kuid 2016.a. jaanuarist tekkisid viivitused, mida on alust lugeda oluliseks viivitamiseks: pool detsembri töötasust maksti välja 3-päevase hilinemisega
teise lause järgi on tööleping tasuline leping.
lg 2 p 2 näeb ette, et tööandja on eelkõige kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Tööandja nimetatud kohustust nõuetekohaselt ei täitnud. Sellega tekkis töötajal alus tööleping erakorraliselt tööandjapoolse olulise lepingurikkumise tõttu üles öelda. Hagejal on töölepingu tema poolse ülesütlemise alusel lõppemise, s.h töölepingu lõppemise päeva, tuvastamiseks õiguslik huvi: 1) seoses sellest tulenevate rahaliste õigusjärelmitega. Töölepingu lõppemise korral töötaja poolse erakorralise ülesütlemisega
lg 2 alusel on töötajal õigus saada tööandjalt ülesütlemise hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses vastavalt
Töötamise registrisse tegi tööandja töölepingu lõpetamise kohta kande 22. aprillil 2016.a., kandis registrisse töötamise lõpu kuupäevaks 31.01.2016 ja lõpetamise aluse: „
Arvestades töösuhte asjaolusid, on tööandja kandnud töötamise lõpu kohta suvalise kuupäeva ja vale töölepingu lõpetamise õigusliku aluse. Kehtiv töölepingu seadus ei näe üldse ette töösuhte taandkuupäevaga lõpetamist. Tööandja on teinud töötamise registrisse töölepingu lõpetamise kohta ebaõige kande ja on rikkunud sellega hageja mittevaralisi õigusi. Ebaõige kande tegemine riiklikusse registrisse on töötaja mainet kahjustav. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 251 lg 1 järgi on töötamise register MKS § 17 lõikes 1 sätestatud registri /maksukohustuslaste registri/ alamregister, mida peetakse Maksu- ja Tolliametile, Tööinspektsioonile, Eesti Töötukassale, Eesti Haigekassale, Sotsiaalkindlustusametile ning Politsei- ja Piirivalveametile seadusega pandud ülesannete täitmise tagamiseks. Tööandja tegema töösuhte lõpetamisel töötamise registrisse kande 10 päeva jooksul töösuhte lõppemisest (MKS § 252 lg 4). Praegusel juhul on tööandja töötamise registris töösuhte lõppemise registreerimise kohustuse küll täitnud, kuid teinud registrisse ebaõige sisuga kande. Töölepingu lõpetamise aluse tuvastamine on vajalik vigase registrikande parandamiseks MKS §-s 256 ettenähtud korras. Rahalised nõuded 10.03.2015.a. sõlmitud töölepingu järgi töötas hageja OÜ-s Fassader täistööajaga 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas, netotasuga 1000 eurot kuus, põhipuhkuse kestusega 28 kalendripäeva ning tööandja kohustusega kanda tema töötasu üle tema pangakontole töökuule järgneva kuu 10-ndal kuupäeval. Tööleping lõppes 22. veebruaril 2016.a.
lg 1 järgi muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhetest tulenevad nõuded sissenõutavaks. See tähendab, et tööandjal tekkis 22. veebruaril 2016.a. kohustus maksta töötajale välja lõpparve. Lõpparve koosseisus pidi kostja hagejale välja maksma töötasu, puhkusehüvitise ja ülesütlemise hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses vastavalt
Töötasu nõue 5 2-16-8089
lg 2 p 2 alusel on tööandja eelkõige kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. 1) Kostja ei maksnud hagejale välja 2016.a. jaanuarikuu töötasu töölepingus kokkulepitud summas, vaid kandis hageja pangakontole üle 10.02.2016.a. ainult 375 eurot. Hagejal on õigus saada ja kostja on kohustatud temale maksma lõpparve koosseisus 2016.a. jaanuarikuu töötasu netosummas 625 eurot (1000 – 325). 2) 2016.a. veebruarikuu eest on hagejal õigus saada töötasu ajavahemiku 1. – 21.02.2016, s.o 15 tööpäeva eest (viimane tööpäev oli reede, 19.02.2016) netosummas 750 eurot (15 tööpäeva * 50 eurot = 750 eurot). Veebruarikuu tööpäeva netotasu arvutus: töölepingus kokku lepitud netokuutasu 1000 eurot : 20 tööp. = 50 eurot. Puhkusehüvitise nõue
§-s 71 on sätestatud, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Töölepingu järgi oli töötajal ette nähtud põhipuhkus 28 kalendripäeva tööaasta eest. Töölepingu kehtivuse ajal hageja puhkust ei kasutanud. Seega on tööandjal kohustus hüvitada töölepingu lõppemisel kasutamata jäänud puhkus töötamise eest ajavahemikus 10.03.2015 kuni 22.02.2016 (kokku 350 kalendripäeva) 26,85 kalendripäeva eest [(28/365) * 350 = 26,85]. Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses nõudis töötaja puhkusehüvitist 22 kalendripäeva tasu ulatuses. Ehkki hagejal on alus nõuda puhkusehüvitist 26,85 kalendripäeva eest, ei muuda ta varem esitatud nõuet ja nõuab puhkusehüvitist kasutamata põhipuhkuse eest 22 kalendripäeva eest. Päevatasu arvestus: - arvutamise vajadusele eelneva kuue kalendrikuu jooksul töötasuna teenitud netosumma 6000 eurot (6 * 1000); - ajavahemiku 01.08.2015 kuni 31.01.2016.a. kalendripäevade arv Kuu Kalendripäevade arv August 2015 30 September 2015 30 Oktoober 2015 31 November 2015 30 Detsember 2015 28 Jaanuar 2016 30 Kokku: 179 Keskmine kalendripäevatasu on 6000/179 = 33,52 eurot. Puhkusehüvitise nõue netosummas on 22 * 33,52 = 737,44 eurot. (Vastavalt Vabariigi Valitsuse 11.06.2009.a. määrusega nr 91 vastu võetud „Keskmise töötasu maksmise tingimuste ja korra“ § 4 lg-le 2 ei arvata keskmise töötasu arvutamisel põhipuhkusetasu maksmiseks kalendripäevade hulka rahvuspüha ega riigipühi.) Ülesütlemise hüvitis
lg-s 4 on ette nähtud, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja keskmine töötasu oli netosummas 1000 eurot. Hagejal on õigus saada ja kostjal on kohustus maksta lõpparve koosseisus ülesütlemise hüvitist netosummas 3000 eurot (3 * 1000). Lõpparve nõude kogusumma Eeltoodud põhjendustel nõuab hageja kostjalt kokku lõpparvet netosummas 5112,44 eurot (viis tuhat ükssada kaksteist eurot ja 44 senti) (625 + 750 + 737,44 + 3000). Viivitusintressi nõue 6 2-16-8089 Tööandja täitmisviivitus kestab juba nii kaua, et hageja esitab hagimenetluses kõrvalnõudena ka viivitusintressi nõude. Tööandja pidi töötajale lõpparve 5112,44 eurot välja maksma vastavalt
veebruaril 2016.a. Kostja rikub töölepingust tulenevat kohustust hagejale lõpparve välja maksta. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 1 järgi kohaldatakse nimetatud seaduse üldosas sätestatut muu hulgas ka töölepingule. VÕS §-s 100 on sätestatud, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Hagejal on alust nõuda VÕS § 101 lg-tes 1 ja 6 sätestatud õiguskaitsevahendite kohaldamist, s.t. nõuda nii kohustuse täitmist kui ka rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled ei ole töölepingus intressimääras kokku leppinud, kohaldamisele kuulub seaduses sätestatud viivitusintressimäär, mis ajavahemikus
) § 78 lg 1 tööandja nõuete tasaarvestamise töötasu nõudega ilma töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekuta. Mingit nõusolekut tööandja võimalike nõuete tasaarvestamiseks hageja andnud ei ole ega kavatse anda. Kostja vastuväited ei välista hageja nõude maksmapanekut.
lg 1 järgi muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhetest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Töösuhe lõppes 22.02.2016.a. Tööandja on lõpparve väljamaksmisega viivituses, lõpparve väljamaksmisega viivitamine ei ole õiguslikult lubatav ega vabandatav. Hageja esitas hagiavalduses nõude välja mõista kostjalt tema kasuks viivis (viivitus-intress) lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest viivise kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasi 8% aastas põhinõudest 5112,44 eurost. Hagiavalduse esitamise päeva, s.o 24.08.2016.a. seisuga arvestatud viivis oli 205,40 eurot. 15.11.2016.a. seisuga on kostja viivitanud hagejale lõpparve väljamaksmisega juba 266 päeva, sissenõutavaks muutunud viivise summa 298,15 eurot (vt lisatud viiviseraport). Hageja ei ole nõus lahendama asja kompromissiga kostja poolt välja pakutud viisil, s.t selliselt, et hageja loobuks kõikidest oma rahalistest nõuetest OÜ Fassader vastu. Hageja oleks nõus kompromissi saavutamise huvides vähendama osaliselt oma rahalist nõuet põhinõude ja viivise nõude osas. Hageja teeb omapoolse kompromissiettepaneku. Hageja teeb ettepaneku lahendada vaidlus kompromissiga selliselt, et:1) kostja aktsepteerib, et töölepingu lõppes 22.02.2016.a.
lg 2 alusel; 2) tööandja maksab koheselt välja töötajale lõpparve netosummas 5000 (viis tuhat) eurot; 3) tööandja kinnitab, et temal ei ole ja et tema ei esita töötaja vastu mingeid omapoolseid rahalisi nõudeid; 4) hagimenetluse menetluskulud jäävad neid kandnud poole enese kanda ja pooled teineteisele menetluskulusid hüvitama ei pea.
lg 2 alusel ülesütlemisel kolme kuu keskmise töötasu määras summas 3000 eurot ning välja mõista osaühingult Fassader G Ti kasuks viivis lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest viivis 416,78 eurot kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasi 8% aastas põhinõudest 5112,44 eurost. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja töötas 10.03.2015 sõlmitud töölepingu alusel OÜ-s Fassader eelarvestaja-konstruktori ametikohal. Töötamise registrisse tehtud sissekande järgi asus hageja kostja ettevõttesse tööle 10.03.2015 /tlk 43/. Töölepingu punktide 3.2.1. ja 3.2.4. järgi oli töötaja põhipalk 1000 eurot netosummas kuus /tlk 38/. Hageja on esitanud tuvastusnõude, millega palub lugeda, et tema ja OÜ Fassader vahel 10.03.2015 sõlmitud tööleping on üles öeldud töötaja algatusel 22.02.2016 töölepingu seaduse (
) § 91 lg 2 alusel, kuna tööandja hilines oluliselt töötasu väljamaksmisega. Kostja vastuväidete kohaselt Fassader OÜ teatab, et ei nõustu G T nõudega. Tööandja tegi töötamise registrisse töölepingu lõpetamise kohta kande 22.04.2016, kandis registrisse töötamise lõpu kuupäevaks 31.01.2016 ja lõpetamise alusena: „
Kostja on seisukohal, et G T on oma töökohustuste rikkumise läbi tekitanud kahju tööandjale. Seega on poolte vahel vaidlus selles, kas tööleping lõppes töötajapoolse erakorralise ülesütlemisega 22.02.2016
lg 2 alusel või tööandjapoolse erakorralise ülesütlemisega 31.01.2016
lg 1 p 7 alusel.
lg 1 kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Hageja on esitanud kostjale 22.02.2016 e-kirja teel oma töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse töölepingu seaduse § 91 lg 2 alusel seoses töötasu väljamaksmise korduva hilinemisega. Ülesütlemise avaldus on tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 mõttes. TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus kehtivaks kättesaamisega. Kostja vastas nimetatud e-kirjale samal päeval /tlk 41/, seega on kostja avalduse kätte saanud 22.02.2016. Töötaja ütles töölepingu üles kirjalikku taas-esitamist võimaldavas vormis e-kirja teel 22. veebruaril 2016.a. kell 11:46, saates e-kirja tööandja kehtivale e-posti aadressile. Ülesütlemise avalduses oli näidatud ülesütlemise alus (
lg 2) ja ülesütlemise põhjendus (seoses töötasu väljamaksmise korduva hilinemisega). Tööandja vastas 22.02.2016.a. kell 12:22, s.o. 9 2-16-8089 ajaliselt hiljem, et lõpetab ise hagejaga töölepingu. Tööandja poolne ülesütlemine on tühine. Tööandja avaldas soovi lõpetada tööleping, mis oli töötaja erakorralise ülesütlemisega juba lõppenud. Töölepingu seaduse § 83 järgi lõpetab ülesütlemine lepingu. Töötaja poolse ülesütlemisega lõppenud lepingut ei saa tööandja omalt poolt teistkordselt ja mingil muul alusel lõpetada. Riigikohus on töölepingu seaduse kohaldamise kohta selgitanud (vt nt Riigikohtu 6. veebruari 2012. a otsus 3-2-1-170-11, p 12 - 13), et kui töötaja on töölepingu
lg 2 alusel üles öelnud ja tööandja leiab, et selliseks töölepingu ülesütlemiseks ei ole seadusest tulenevat alust või ülesütlemine ei vasta seaduse nõuetele, s.t töölepingu ülesütlemine on
lg 1 kohaselt tühine, peab ta ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks pöörduma töövaidlusorganisse.
lg 1 järgi tuleb töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitada kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avaldus 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Tööandja ei ole esitanud töövaidluskomisjonile ega kohtule avaldust töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks.
lg-s 2 on sätestatud, et kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Tööandja ei esitanud seaduses ettenähtud tähtaja jooksul
lg-s 1 ettenähtud hagi või avaldust, st tööandja ei saa tugineda töötaja poolse ülesütlemise tühisusele. Tööleping lõppes töötaja erakorralise ülesütlemise avalduse esitamisega
Kohus leiab, et hageja on esitanud kostjale ülesütlemisavalduse, kostja on selle kätte saanud, kuid ei ole ülesütlemist tähtaegselt vaidlustanud, seega on ülesütlemine kehtiv ning tööleping lõppes ülesütlemisavalduses märgitud kuupäeval ning alusel. Kohus nõustub hagejaga, et kehtiv töölepingu seadus ei näe üldse ette töösuhte taandkuupäevaga lõpetamist, et tööandja on teinud töötamise registrisse töölepingu lõpetamise kohta ebaõige kande ja on rikkunud sellega hageja mittevaralisi õigusi. Ebaõige kande tegemine riiklikusse registrisse on töötaja mainet kahjustav. Töölepingu lõpetamise aluse tuvastamine on vajalik vigase registrikande parandamiseks MKS §-s 256 ettenähtud korras. Hageja on lisaks töölepingu kehtivalt ülesütlemise tuvastamise nõudele esitanud ka rahalise nõude tööandja vastu saamatajäänud palga, puhkusehüvitise, töölepingu ülesütlemise hüvitise ja viivise saamiseks. 10.03.2015.a. sõlmitud töölepingu järgi töötas hageja OÜ-s Fassader täistööajaga 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas, netotasuga 1000 eurot kuus, põhipuhkuse kestusega 28 kalendri-päeva ning tööandja kohustusega kanda tema töötasu üle tema pangakontole töökuule järgneva kuu 10-ndal kuupäeval. Tööleping lõppes 22. veebruaril 2016.a.
lg 1 järgi muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhetest tulenevad nõuded sissenõutavaks. See tähendab, et tööandjal tekkis 22.02.2016 kohustus maksta töötajale välja lõpparve. Lõpparve koosseisus pidi kostja hagejale välja maksma töötasu, puhkusehüvitise ja üles-ütlemise hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses vastavalt
lg-le 4.
lg 2 p 2 alusel on tööandja eelkõige kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Kostja ei maksnud hagejale välja 2016.a. jaanuarikuu töötasu töölepingus kokkulepitud summas, vaid kandis hageja pangakontole üle 10.02.2016.a. ainult 375 eurot /tlk 40/. Hagejal on õigus saada ja kostja on kohustatud temale maksma lõpparve koosseisus 2016.a. jaanuarikuu töötasu netosummas 625 eurot. 2016.a. veebruarikuu eest on hagejal õigus saada töötasu ajavahemiku 1. – 21.02.2016, s.o 15 tööpäeva eest, ning kuna töölepingus kokku lepitud netokuutasu oli 1000 eurot ning veebruaris oli 20 tööpäeva, on tööpäeva netotasu 50 eurot ning 15 tööpäeva eest pidi kostja hagejale maksma 750 eurot.
§-s 71 on sätestatud, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Töölepingu /tlk 38-40/ järgi oli töötajal ette 10 2-16-8089 nähtud põhipuhkus 28 kalendripäeva tööaasta eest. Hageja nõuab puhkusehüvitist kasutamata põhipuhkuse 22 kalendripäeva eest netosummas 22 * 33,52 = 737,44 eurot. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjalt hageja kasuks
lg 2 p 2 ja 3 ning
lg 1 alusel välja mõistmisele saamata jäänud töötasu summas 1375 eurot ning saamata jäänud puhkusehüvitis summas 737,44 eurot.
lg 4 kohaselt kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Seega eelduslikult on töötajal õigus saada hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, kuid arvestades asjaolusid ning mõlema poole huve võib kohus hüvitise suurust muuta. Hageja ühe kuu keskmiseks netotöötasu suuruseks oli 1000 eurot. Käesoleval juhul ei esine kohtu hinnangul asjaolusid, mis tingiksid hüvitise suuruse muutmise. Hageja on kostja juures töötanud ligikaudu aasta, sealjuures on kostja alates augustist 2016 töötasu väljamaksmisega viivitanud. Kostja on väitnud, et hageja tegevusega on talle tekkinud kahju /tlk 55/, kuid kostja ei ole väidetava kahju kohta tõendeid esitanud, seega on tema väited paljasõnalised ega anna alust hüvitise suuruse muutmiseks. Nõude arvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Hagejal on õigus saada ja kostjal on kohustus maksta lõpparve koosseisus ülesütlemise hüvitist neto-summas 3000 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
lg 1 järgi muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Töölepingu ülesütlemisega muutus sissenõutavaks mh hüvitis
Hageja nõuab kostjalt kokku lõpparvet netosummas 5112,44 eurot. Tööandja pidi töötajale lõpparve 5112,44 eurot välja maksma vastavalt
Kostja rikub töölepingust tulenevat kohustust hagejale lõpparve välja maksta. VÕS § 113 lg 1 teise ja kolmanda lause kohaselt viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas; kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled ei ole töölepingus intressimääras kokku leppinud, kohaldamisele kuulub seaduses sätestatud viivitusintressimäär, mis ajavahemikus
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.