← Eesti

3-15-1703/44

Obsah (6)§ 45§ 25§ 4§ 14§ 49§ 30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kaupo Kruusvee Otsuse tegemise aeg ja koht 22.03.2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-1703 Haldusasi A.O.i kaebus Tallinna Vanglalt

) § 41 lg-ga

  1. Samuti tugineb kaebaja Tartu Halduskohtu 11.03.2014 otsuse nr 3-13-1885 põhjendustele, milles kohus tuvastas VSkE § 6 lg 6 vastuolu PS-ga. 3) Seoses totaalse ruumi puudusega kannatas kaebaja psüühilist, vaimset ja hingelist valu. Ülerahvastatuse probleem oli Tallinna Vanglas aastaid ning kaebajal ei olnud võimalik midagi teha olukorra leevendamiseks. Seega puudus kaebajal tõhus vahend kahju tekkimise ärahoidmiseks või vähendamiseks. Tallinna Vangla oli teadlik, et kambrid on ülerahvastatud, kui õiguskantsler sellele
  2. a tähelepanu juhtis. 4) EIK praktika kohaselt eeldatakse inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral kannatuse ja hüvitamisele kuuluva kahju tekkimist ning kinnipeetav ei pea eeltoodut tõendama (EIK otsused 38427/05, 16391/05). Ka Riigikohus on rõhutanud, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada mitteühegi tõendiga, kuna valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada (30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11, p 15; 05.03.2014 otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). 5) Õiglane hüvitis 5 kuu eest ebainimlikes ja alandavates tingimustes viibimise eest on 2000 eurot, mis on vähem, kui seda oleks välja mõistnud EIK. Seega on 2000 eurot hüvitisena kannatuste ja üleelatu eest proportsionaalne ning kooskõlas RVastS § 9 lg-ga
  4. Tallinna Vangla vastuväited: 1) A.O. viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 05.01.2012-05.06.
  5. Kaebaja pöördus kahju hüvitamise taotlusega Tallinna Vangla poole 27.04.
  6. Vastustaja võttis nimetatud kuupäeva aluseks kolmeaastase kaebetähtaja arvutamisel ning leidis, et perioodi 05.01.2012-26.04.2012 osas on kahjunõude esitamise tähtaeg tulenevalt RVastS § 17 lg-st 3 möödunud. Perioodi 27.04.2012-05.06.2012 osas jättis Tallinna Vangla kahjunõude rahuldamata, kuna vangla tegevus ei olnud õigusvastane. 2) Arvestades, et taotluse esitaja väidetav mittevaraline kahju seisnes ebapiisavast põrandapinnast tingitud inimväärikuse alandamises ning füüsilistes- ja hingelistes kannatustes, siis ei saa Tallinna Vangla hinnangul sellise kahju tekkimine olla tuvastatav läbi teise isiku kaebuses tehtava kohtuotsuse, vaid kahju pidi olema taotluse esitajale tuntav vahetult, Tallinna Vanglas viibimise ajal. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (04.06.2013 määrus asjas nr 3-3-1-86-12, p 11). Eeltoodu saavutamiseks on seadusandja ette näinud kahju hüvitamise nõude esitamiseks tähtaja, mis on RVastS § 17 lg 3 kohaselt kolm aastat. Arvestades kaebaja poolt kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid kinnipidamistingimused talle mõju avaldama praktiliselt esimesest päevast, kui ta Tallinna Vanglasse paigutati ning alates selles ajast oli isikul ka võimalus Tallinna Vanglale kahjunõue esitada. 3)

§ 45

lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, alates 01.01.2014 aga vähemalt 3 m2 põrandapinda. Kambri põrandapinna 3

(10)3-15-1703 suuruse arvestamisel tuleb põrandapinna hulka arvestada ka mööbli ja tualettruumi alla jääv pind (VSkE § 7 lg 1). Vastavat järeldust toetab Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" (määrus nr 38), mille p 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). 4) Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, mille kohaselt on VSkE § 6 lg 6 vastuolus PS-ga. Nimelt ei tuvastanud Riigikohus 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 vastuolu PS-ga. EIK on andnud kambri põrandapinda puudutavates lahendites EIÕK art 3 rikkumise hindamisel erinevaid seisukohti. See näitab, et EIK praktika ei ole antud küsimuses üheselt välja kujunenud. Küll aga lähtub EIK asja lahendamisel asjaolude kogumis hindamisel, mistõttu automaatsed otsused ei ole võimalikud, vaid otsus põhineb konkreetsete asjaolude hindamisel. Seega ei nõustu vastustaja kaebaja seisukohaga, mille kohaselt on isiku kinnipidamise jooksul leidnud aset EIÕK art 3 rikkumine. 5) Ajavahemikul 05.01.2012–26.04.2012 on kaebajale olnud Tallinna Vanglas tagatud kambripinda vahemikus 2,63-4,10 m2. Arvestades, et kaebaja hinnangul on alla 3 m2 pinna puhul tegemist olnud tema inimväärikuse alandamisega ning pind alates 3-4 m2 peaks seevastu olema nõuetele vastav, ei saa asuda seisukohale, et tegemist on olnud jätkuva toiminguga. Kuna isikule on 112-st päevast 64-l olnud tagatud enam kui 3 m2 pinda (sealhulgas 17-l päeval 3,95 – 4,1 m2), pidi isik tajuma juba oluliselt varem, et väiksema pinna puhul rikutakse tema inimõiguseid. Ei ole eluliselt usutav, et tegemist oli tõsise inimõiguste rikkumisega või kaebaja inimväärikuse alandamisega, mille eest oleks põhjendatud mõista välja mittevaralise kahju hüvitis, kui isik ei saanud väidetava õigusrikkumise kestel aru, et tema õiguseid rikutakse. Võttes arvesse kaebajale tagatud olnud erinevas suuruses kambripinda ning vahelduvat kambrikaaslaste arvu, oleks isik pidanud olema rikkumise ajal teadlik, kui perioodi vältel oleks rikutud tema õiguseid. 6) Kaebajale on olnud Tallinna Vanglas viibimise perioodil 27.04.2012-05.06.2012 tagatud 2,73-3,6 m2 kambripinda, mis vastab sel jala kehtinud VSkE § 6 lg 6 standarditele. Riigikohus on 15.06.2015 lahendis nr 3-3-1-20-15 asunud seisukohale, et olukorras, kus isikule oli tagatud vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind kambris või toas, pole võimalik ainult sellest asjaolust järeldada isiku õigusvastast ja inimväärikust alandavat kohtlemist. Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale vähemalt 2,73 m2 põrandapinda. Kambrites, kuhu kaebaja oli paigutatud, oli sundventilatsioon ning võimalus avada akna küljes olevat tuulutusava. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kõigis kõnealustes kambrites oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati kaebajale duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00-06:00 on vanglas öörahu, mis tähendab, et kaebaja sai korralikult välja puhata. Vanglas viibivatele isikutele oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Umbes iga kahe nädala tagant oli võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Soovi korral oli võimalik vanglateenistuse vahendusel tellida mõistlikus koguses isiklikke ajalehti või ajakirju. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati vanglas viibivatel isikutel sooritada reeglina kaks korda kuus, lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga ning vanglas viibivate isikute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Seega ei saanud 4
(10)3-15-1703 vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. 7) Kaebaja ei ole täpsemalt välja toonud, milles tema hingelised kannatused seisnesid. Hinnates Tallinna Vanglas kaebajale tagatud tingimusi kogumis, ei ole kaebaja väide psüühilise, vaimse ja hingelise valu kannatamise osas tõendamist leidnud. Hingeline valu saaks eelkõige väljenduda tundmustes nagu alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu. Kaebaja ei ole välja toonud ega viidanud ühelegi sellise kannatuse kogemisele Tallinna Vanglas. Seega on isiku sellekohane väide paljasõnaline. Isiku arusaam, mille kohaselt iga vanglas esinev ebameeldivus peab kaasa tooma hüvitise väljamõistmise, on väär. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Pelgalt ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele. 8) Kui kaebaja Tallinna Vanglas viibides leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda. Kaebaja seda aga ei teinud ning on pöördunud vangla poole koheselt kahjunõudega. Kaebaja juhtis vangla tähelepanu väidetavatele õiguste rikkumistele alles pärast seda, kui mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või seda vähendada vanglal enam võimalik ei ole. Tallinna Vanglal ei ole võimalik tagantjärele kaebuse perioodil kehtivat praktikat muuta ega isikule teistsuguseid tingimusi kinnipidamisel tagada. Kaebaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi, milles nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind kaebajale tema poolt kaebuses kirjeldatud vaimseid kannatusi põhjustaks. Eeltoodust saab järeldada, et Tallinna Vanglas olles kaebajal ruumipuuduse osas pretensioone olnud ei ole ja vaimsed ja füüsilised üleelamised teda ei vaevanud. Ehkki kohtupraktikast tulenevalt mittevaralise kahju tekkimise tõendamist ei nõuta, ei pea Tallinna Vangla käesolevas vaidluses õigustatuks nõude rahuldamist üksnes tagantjärgi esitatud väidete pinnalt. Vangla on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole käesoleval juhul olnud kaebaja vaimsed ja füüsilised kannatused ebapiisavast kambripinnast Tallinna Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamine ja võimalik tulenev rahaline kasu. Eeltoodu ei saa olla kahjunõude rahuldamise ajendiks. KOHTU PÕHJENDUSED 11. Kaebaja nõuab Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 2000 eurot seoses väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega (ebapiisava kambripinnaga) Tallinna Vanglas ajavahemikul 05.01.2012 kuni 06.06.2012 (154 päeva). a) Kaebuse läbivaatamise ulatus 12. Riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas perioodil 05.01.2012 kuni 05.06.2012. Kohtul puudub alus kahelda vastustaja andmetes ning nendele ei ole vastu vaielnud ega esitanud täiendavaid tõendeid ka kaebaja. Seega lähtub kohus kaebuse lahendamisel kinnipidamise perioodist 05.01.2012 kuni 05.06.2012 (153 päeva). 5
(10)3-15-1703 Vastustaja on esitanud kohtule kaebaja kambripinna arvestuse vastava perioodi kohta (tl 106107). Esitatud andmetest nähtub, et kaebaja viibis nimetatud perioodil ühe päeva (06.05.2012) pikaajalisel kokkusaamisel, s.o ööpäeva kestval kokkusaamisel lähedastega selleks ettenähtud ruumides (

§ 25

). Nimetatud päeva osas ei ole põhjendatud eeldada kambripinna vähesust ning kohus ei arvesta seda päevade hulka, mille osas kaebaja hüvitist taotleb. Lisaks ei ole vastustaja ühe päeva (11.04.2012) kambripinna arvestust esitanud. Kohus eeldab, et kaebaja siiski viibis nimetatud päeval kinnipidamisasutuses ning võtab kambripinna arvestuse aluseks eelmise päeva (10.04.2012) andmed. Seega võtab kohus kaebaja nõude lahendamisel aluseks 152 päeva vahemikus 05.01.2012 kuni 05.06.2012. Vastustaja poolt kohtule esitatud kambripinna arvestusest nähtub, et kõnealuses ajavahemikus oli kaebaja kambripinna suurus (kambripind isiku kohta) koos WC pindalaga 62-l päeval alla 3 m2 (2,63-2,73 m2, ilma WC pinnata 2,4-2,44 m2) ning 90-l päeval 3 m2 või enam (3-4,1 m2, ilma WC pinnata 2,69-3,66 m2). Vastustaja on kinnitanud, et kõigis kõnealustes kambrites oli magamisruumist eraldatud WC. Tallinna Vangla 20.06.2015 vastuses kaebaja kahju hüvitamise taotlusele (tl 7-9) on märgitud, et vaidlusalusel perioodil on kaebaja suhtes süüdimõistev kohtuotsus jõustunud 06.03.2012 ning kuni selle ajani oli ta vahistatu staatuses (

§ 4, § 90 lg 3, § 93 lg 5).

Alates vangla poolt süüdimõistva otsuse teadasaamisest rakendati tema suhtes

§ 14lg-t 3 ning taotleja viibis VSk

E § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambrites.

  1. b)Kahju hüvitamise nõude õiguslikud alused 13. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. 14. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). Seega tuleb võtta seisukoht küsimuses, kas vangla tegevus kaebajale kambripinna tagamisel oli õigusvastane ning kas see annab aluse kahjuhüvitise väljamõistmiseks.
  2. c)Nõuded kinnipidamistingimustele 15.

§ 45

lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Eluruumidele esitatavad nõuded on kinnitatud määrusega nr 38, mille kohaselt peab eluruum võimaldama inimesele selles ööpäevaringse viibimise (p 2); eluruumi iga elu-, töö- ja magamistoa põrandapindala peab olema vähemalt 8 m2, toa laiuse (vastasseinte vaheline kaugus) alammäär 2,4 m, vähim kõrgus 2,5 m, ühepereelamutes 2,3 m (p 4); eluruumi igal elu-, töö- ja magamistoal ning eraldi ruumis paikneval köögil peab olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nendes piisava loomuliku valgustuse. Akna ja põranda pindala suhe ei tohi olla väiksem kui 1:8 (p 5); eluruumis peab olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. 6

(10)3-15-1703 Õhu liikumise kiirus eluruumis, eluruumi maht ühe inimese kohta, keemiliste ja bioloogiliste ühendite sisalduse piirkontsentratsioon siseõhus peab olema tagatud vastavalt Eestis kasutatavatele normidele (p 6); eluruum peab olema varustatud klosetiga või selle puudumisel kloseti kasutamise võimalusega samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal. Eluruum peab olema tagatud külma vee saamise võimalusega samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal; vesi peab vastama EVS 663-1995 „Joogivesi“ nõuetele (p 9).
  1. Riigisiseselt kehtis vaidlusalusel ajavahemikul VSkE § 6 lg 6 redaktsioon, mis nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Tegemist oli põrandapinna alampiiriga. Lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS § 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda. Seepärast ei eelda EIK praktika arvestamine nn põrandapinna kaasustes VSkE § 6 lg 6 (kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis) kohaldamata jätmist.
  2. EIÕK art 3 sätestab piinamise ning ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise keelu. EIÕK art 3 kohaldamispraktikat tuleb arvestada PS §-s 10 nimetatud inimväärikuse põhimõtte ning § 18 lg-s 1 sätestatud inimväärika kohtlemise põhiõiguse tõlgendamisel. Lisaks näeb RVastS § 7 lg 21 teine lause muu hulgas ette õiguse nõuda kahju hüvitamist isikule, kellel on õigus esitada EIK-le individuaalkaebus asjas, mis on sarnane niisugusele asjale, milles EIK on rahuldanud individuaalkaebuse, juhul kui EIÕK-s sätestatud õigusi rikuti oluliselt ning isikul puuduvad muud võimalused oma õiguste taastamiseks.
  3. Kahtlusteta reguleerib EIÕK art 3 riigisiseseid suhteid. See säte ega ka PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta samas täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks. Ka EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79).
  4. EIK on leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). Veel on EIK selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57, käesoleval ajal veel jõustumata).
  5. EIK on samas leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33-36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56).
  6. Juba enne praeguses asjas vaidlustatud kinnipidamise algust oli EIK selgitanud EIÕK art 3 sisu piisavalt ja jõudnud eespool viidatud järeldusteni (eespool viidatud otsuse asjas Ananyev jt tegi EIK 10.01.2012 ning selle p-s 145 viidatakse ka varasematele lahenditele). 7
(10)3-15-1703
  1. Eeltoodud seisukohad on leidnud kinnitust Riigikohtu praktikas (09.12.2015 otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p-d 11-16). d) Kaebaja kambripinna vastavus kehtestatud nõuetele ning kaebaja nõude lahendamine
  2. Vastustaja on kinnitanud, et kambrid, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, vastasid põrandapinda kõrvale jättes määruse nr 38 nõuetele. Kaebaja ei ole toonud välja vastupidisele veenvalt viitavaid seisukohti või tõendeid (näiteks puuduva ventilatsiooni osas). Kaebaja ei ole väidetavalt puudulike kinnipidamistingimustega seoses pöördunud vanglas viibimise perioodil ka vangla poole. Seega asub kohus seisukohale, et kambrid vastasid määruse nr 38 nõuetele määral, mis võimaldab lugeda neid kambripinda välja jättes inimväärikust mittealandavaks.
  3. Vastustaja poolt kohtule esitatud kaebaja kambripinna arvestuse tabelist nähtub, et perioodil 05.01.2012 kuni 05.06.2012 oli kaebajale 23-l päeval tagatud kambripinda üle 3 m2 (sõltumata sellest, kas arvata kambripinna hulka WC pindala või mitte). Nimetatud päevade osas ei ole eeltoodud kohtupraktikat arvestades tegemist EIÕK art 3 rikkumisega. Seega loeb kohus selles osas vastustaja tegevuse kaebajale kambripinna tagamisel õiguspäraseks.
  4. Kohtu hinnangul ei saa vastustaja tegevust lugeda õigusvastaseks ka 67 päeva osas, mil kaebajale olin tagatud kambripinda koos WC pindalaga 3 m2 või enam (ilma WC pindalata 2,69-2,92 m2). Kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordenciu/Rumeenia, p-d 9-17), on ta teistes asjades jällegi arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). Riigikohtu hinnangul ei tulene aga EIK praktikast, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
  5. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Seega tuleb ka praeguses vaidluses hinnata kaebajale tagatud isiklikku ruumi, võttes aluseks kambrite, milles ta viibis, kogupindala. Seejuures on tualetist üle jääv kambripind kõnealusel 67-l päeval mitte oluliselt alla 3 m2 ning sellise kambripinnaga perioodid on suhteliselt lühiajalised (3 m2 / 2,69 m2 perioodidel 12.-15.
  6. ja 21.05.-05.06., s.o kokku 20 päeva; 3,16 m2 / 2,87 m2 06.01.-22.01., 06.02.-28.
  7. ja 06.03., s.o kokku 41 päeva; 3,26 m2 / 2,91 m2 22.
  8. ja 02.
  9. ning 3,28 m2 / 2,92 m2 12.04., 16.04.-17.04., 05.05., s.o kokku 6 päeva). Seega tuleb lugeda kaebajale koos WC pindalaga vähemalt 3 m2 pindala tagamine vastustaja poolt õiguspäraseks.
  10. Kõnealuse perioodi kestel on 62-l päeval olnud kaebajale tagatud kambripinda 2,63-2,73 m2 (WC pindala arvestamata 2,4-2,44 m2). Juhindudes eelnevalt viidatud EIK praktikas välja kujunenud seisukohtadest leiab kohus, et kaebaja kinnipidamistingimused päevadel, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi suletud kambris vähem kui 3 m2 (sh WC pindala), olid õigusvastased. Kohus leiab, et kuigi vastustaja tagas kaebajale kambripinna ja liikumisvõimalused kooskõlas kehtiva õigusega, loeb kohus kaebaja kinnipidamise suletud kambris ulatuses, millal põrandapind kinnipeetava kohta jäi alla 3 m2, kaebaja inimväärikust alandavaks. Kohus peab usutavaks, et kaebaja kannatused ületasid kinnipidamisega paratamatult kaasnevaid ebamugavusi, millest alates võib kohtlemise lugeda väärikust alandavaks. Kuigi vastustaja tagas kaebajale 1-tunnise jalutuskäigu ja võimaluse vaba aja sisustamiseks ning kambri olemtingimused olid üldiselt 8
(10)3-15-1703 adekvaatsed, siis viibis kaebaja lukustatud kambris 23 tundi ööpäevast ning seda ei kompenseeritud muude meetmetega. Selline õiguste riive tuleb hüvitada rahas.
  1. Praegusel juhul on vastustaja kaebaja paigutamisel suletud kambritesse, milles isiklik ruum jääb alla 3 m2 käitunud süüliselt vähemalt hooletuse vormis, kuivõrd EIK seisukoht isikliku ruumi osas pidi vastustajale olema teada juba enne kaebajalt vabaduse võtmist.
  2. Vastustaja kinnitusel ei ole kaebaja kinnipidamise perioodil pöördunud vangla poole seoses kinnipidamistingimustega. Seega ei ole kaebaja ammendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid (RvastS § 4, § 6, § 7 lg 1). Arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt küll aidanud kaebaja kinnipidamistingimusi kambri suurust puudutvas osas oluliselt muuta, samas ei muuda see siiski tõsiasja, et kaebaja vangla poole ei pöördunud ning kohus arvestab sellega kaebaja õiguste riive intensiivsuse hindamisel.
  3. Mittevaralise kahju hüvitise kogusumma kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb arvesse võtta kõiki olulisi asjaolusid kogumis. Hüvitise suuruse määramisel saab aluseks võtta nii kohtlemise kestuse üldiselt kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi. Alandava kohtlemise kestus on seejuures oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Liikmesriigi kohtud ei pea määrama hüvitisi samas suuruses, kui seda teeb EIK. Hüvitis ei tohi olla ebamõistlikult madal võrreldes EIK praktikaga, kuid liikmesriigi kohtud võivad arvestada kohalikku õigustraditsiooni ning riigi elatustaset ja üldist sissetulekute taset, samuti riigisisese õiguskaitse paremat kättesaadavust, esitades selle kohta piisavad põhjendused. Perioodid, mil kaebaja viibis suletud kambris vähem kui 3 m2 pinnaga isiku kohta, olid järgmised: 05.01., 29.02-05.03., 07.-13.03., 15.-21.03., 23.03.-01.04., 03.-11.04., 18.04.-04.05., 07.-11.
  4. Tegemist ei ole märkimisväärselt pikkade perioodidega, samas oli vahemikus 29.02.-11.05.2012 alla 3 m2 pindalaga periood sisuliselt kestev (suurem kambripind oli järgmistel üksikutel päevadel: 06.03., 14.03., 22.03., 02.04., 12.-17.04 ja 05.05., lisaks pikaajaline kokkusaamine 06.05.). Kohus võtab hüvitise määramisel arvesse ühiskonna õiglustunde ja väärtushinnangud. Samuti selle, et vastustaja järgis muid kambri olmetingimustele esitatavaid nõudeid ning tagas kaebajale vaba aja veetmise võimalused. Lisaks arvestab kohus, et kaebajale tagati riigieelarvest kõik eluks esmavajalik (eluase, toit, riided), samuti tervishoiuteenused ning ravimid (

§ 49

, § 491), ajakirjandusväljaanded (

§ 30

lg 1), pikaajaline kokkusaamine (

§ 25), ja muud hädavajalikud teenused.

Seega puudus kaebajal vajadus teha tavaelus vältimatuid kulutusi, nt majapidamistarvetele, eluaseme korrashoiule jms. Kaebajale kinnipidamistingimustega seoses tekkinud tervisehäirete osas tõendid puuduvad. Ajavahemiku eest, mil kaebaja viibis suletud kambrites, kus kaebajale oli tagatud põrandapinda alla 3 m2, mõistab kohus välja hüvitise 125 eurot. e) Kokkuvõte ja menetluskulude jaotus 30. Ajavahemik, mille kestel kaebaja Tallinna Vanglas viibis ja kahju hüvitamist nõuab, on 05.01.2012 kuni 05.06.2012 (153 päeva). Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus jätab kaebuse rahuldamata 90 päeva osas, kui kaebajale oli tagatud kambri põrandapinda 3 m2 või enam (sh WC pindala) ning 1 päeva osas (06.05.2012), mil kaebaja viibis pikaajalisel kokkusaamisel. 9

(10)3-15-1703 Kohus rahuldab kaebuse osaliselt 62 päeva osas, kui kaebajale oli tagatud suletud kambri põrandapinda alla 3 m
  1. Kohus mõistab kaebaja kasuks välja hüvitise summas 125 eurot. Kahjuhüvitis tuleb kanda kaebuses märgitud arveldusarvele (xxxxxxxxxxxx, saaja A. O.).
  2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaebaja on 27.08.2015 määrusega (tl 59) vabastatud riigilõivu tasumisest 45 eurot ületavas osas (riigilõiv kaebuse nõudelt oli riigilõivu seaduse § 60 lg 2 alusel 60 eurot, seega vabastati kaebaja riigilõivu tasumisest summas 15 eurot). Riigilõivu summas 45 eurot on kaebaja tasunud (tl 71). Kohus peab tuvastusnõude ja kahju hüvitamise nõude osalist rahuldamist arvestades põhjendatuks mõista vastustajalt välja riigilõiv summas 15 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Kruusvee Kohtunik 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.