Obsah (6)
§ 187§ 230§ 231§ 173§ 174§ 138KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Heiki Kolk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 24.märts 2017, kell 12.00, Võru kohtumaja kantselei kaudu 2-
§ 187lg 6).
Asjaolud 1.M. K. esitas 08.12.2016 Tartu Maakohtu Põlva kohtumajale hagi V. R. vastu 55 570 euro nõudes. Põlva kohtumaja saatis vastavalt tööjaotusplaanile tsiviilasja lahendamiseks Võru kohtumajja. Kohus võttis esitatud hagi menetlusse 13.12.2016 määrusega. Hageja nõue ja põhjendused
- M. K. (hageja) nõuab V. R. ´lt (kostja) laenulepingust ja võlatunnistusest tulenevat võlgnevust summas 55 570 eurot. Menetluskulud jätta V. R. kanda. M. K. laenas 01.08.2016 suulise laenulepingu alusel V. R. le 50 000 eurot sularahas, laenusumma anti üle samal päeval. Kokku oli lepitud, et laen tagastatakse 01.11.2016, kostja laenu ei tagastanud. M. K. esitas 03.11.2016 V. R. le kirjalikult nõude laenu tagastamiseks hiljemalt 04.11.
- Kirjalikus nõudeavalduse märgiti, et kui V. R. laenu ei tagasta, siis kohaldub vastavalt poolte suulisele kokkuleppele leppetrahv 5000 eurot ning alates 06.11.2016 viivis võlgnetavalt summalt 0,06% päevas. Kokkuleppe on V. R. allkirjaga kinnitanud. V. R. 04.11.2016 laenu ei tagastanud. Pooled sõlmisid 24.11.2016 võlatunnistuse, milles V. R. kinnitas, et võlgneb 24.11.2016 seisuga M. K. le 55 570 eurot ja võlgnevuse kohesel mittetasumisel arvestatakse viivist 0,06% päevas võlgnetavast summast. Kostja vastus
- V. R. ei tunnista hagi osaliselt. Kuna kostja ei ole põhjustanud kohtumenetlust, tuleks hagejal kanda oma menetluskulud ise. V. R. tunnistab, et sai M. K. lt 01.08.2016 suulise laenulepingu alusel 50 000 eurot. Laenu sai selleks, et ta muretseks M. K. le Saksamaalt sõiduauto. M. K. ise eaka inimesena ei omanud kogemusi ja sidemeid sõiduauto soetamiseks Saksamaalt või mõnest muust Euroopa riigist. M. K. eesmärgiks oli, et V. R. koos enda tuttavatega aitab osta Lääne-Euroopast sõiduauto. V. R. ise ja ka tuttavate kaudu omas kogemusi ja sidemeid sõiduauto ostmiseks. 2
(5)Raha üleandmisel lepiti kokku, et kui V. R. ei muretse sõiduautot kolme kuu jooksul, tagastab ta hiljemalt 01.11.2016 M. K. le 50 000 eurot. V. R. l ei õnnestunud endast mitteolenevatel põhjustel sõiduautot muretseda, ka raha ei õnnestunud tagastada, sest see oli paigutatud ärilistel eesmärkidel äriprojekti ja tagasisaamine viibis. Pooled on üritanud vaidlust kohtuväliselt lahendada, V. R. andis lubaduse, et tagastab raha esimesel võimalusel. Kokkulepe oli ka selles, et M. K. ei pöördu raha nõudes kohtusse ja raha tagastatakse koos hüvitisega esimesel võimalusel. Selleks sõlmiti 24.11.2016 võlatunnistus, milles lepiti kokku tagastatavas summas so 55 570 eurot. Vaatamata sõlmitud võlatunnistusele on M. K. ikkagi pöördunud kohtusse. Võlatunnistuses ei ole kokku lepitud summa tagastamise tähtaega ja seega ei ole M. K. ka õigustatud summat nõudma, nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. V. R. ei ole keeldunud võlatunnistuses märgitud summa tagasimaksmisest, on nõus seda tegema esimesel võimalusel raha saamisel. Kohtu põhjendused 4. Kohus, tutvunud kohtule esitatud materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi
) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.
§ 230
lg 1 sätestatu kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. 5. Poolte esiletoodud asjaoludest järeldab kohus, et pooled sõlmisid 01.08.2016 suulise laenulepingu, mille kohaselt M. K. andis V. R. le sularahas laenu 50 000 eurot. M. K. on laenu andmist kinnitanud ja V. R. laenu saamist tunnistanud.
§ 231
lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Kuna kostja V. R. on hagile saadetud kirjalikus vastuses laenu saamist selgesõnaliselt kinnitanud, loeb kohus selle asjaolu
§ 231
järgi kostja poolt omaksvõetuks ja suulise laenulepingu asjaolusid ei ole vaja täiendavalt tõendada. 6.V. R. on kinnitanud, et laenu tagastamise tähtaeg oli 01.11.2016 ja selleks kuupäevaks ta laenu ei tagastanud. Suuliselt sõlmitud laenulepingu järgselt on M. K. 03.11.2016 esitanud V. R. le kirjaliku nõude laenu tagastamiseks 04.11.2016 ja nõudes on märgitud, et laenu mittetagastamisel kohaldub kokkulepitud leppetrahv 5000 eurot (tl 4). V. R. on nõude kättesaamist kinnitanud oma allkirjaga 03.11.2016 (tl 4). Poolte vahel 24.11.2016 koostatud võlatunnistuse kohaselt on V. R. tunnistanud, et võlgneb võlatunnistuse koostamise momendil M. K. le 55 570 eurot (tl 5). VÕS § 30 lg 1 järgi leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Viidatud sätte lg 2 järgi kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus leiab, et V. R. on võlatunnistuse andmisega kinnitanud olemasoleva kohustuse olemasolu so seda, et võlgneb M. K. le 55 570 eurot. Seega on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mille tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, st võlgnik peab 3
(5)tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud (vt RKTKo nr 3-2-1-25-15 p 13). V. R. ei ole vastuväiteid esitanud ega tõendanud, et tema poolt tunnustatud võlgnevust ei ole või see on lõppenud. 7.V. R. on nõudele vastu vaielnud seetõttu, et võlatunnistuses märgitud kohustus ei ole muutnud sissenõutavaks, oli kokkulepe, et maksab raha tagasi siis, kui selleks võimalus tekib. VÕS § 82 sätestab kohustuse täitmise aja ja sissenõutavuse. Viidatud sätte lg 1 järgi kui kohustuse täitmise tähtaeg on kindlaks määratud või tuleneb see võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Võlatunnistuses märgitu kohaselt leppisid pooled kokku ka selles, et nimetatud võlgnevuse kohesel mittetasumisel arvestatakse viivist 0,06% päevas võlgnetavast summast. Seega võlatunnistusest tulenevalt oleks V. R. l tulnud võlgnevus tasuda koheselt so 24.11.2016. Eeltoodu alusel ei nõustu kohus V. R. väitega, et kohustuse täitmise tähtaega ei ole kindlaks määratud ja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Viidatud võlatunnistuse tekstist tulenevalt tuli V. R. l koheselt maksta M. K. le 55 570 eurot. Võlatunnistusest ei nähtu ka V. R. väidetu, et võlatunnistuse sõlmimise tagajärjel ei pöördu M. K. kohtusse. Eeltoodu alusel leiab kohus, et M. K. nõue V. R. vastu on sissenõutav. 8.Kohus on tuvastanud, et M. K. ja V. R. vahel on 01.08.2016 sõlmitud suuline laenuleping ja 24.11.2016 sõlmitud laenulepingut kinnitav deklaratiivne võlatunnistus, mille kohaselt V. R. tunnistas võlgnevust summas 55 570 eurot. V. R. pidi võlatunnistuse kohaselt nimetatud summa tasuma koheselt, kuid seda ei teinud. M. K. nõue on muutunud sissenõutavaks. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada ja V. R. ´lt tuleb M. K. kasuks välja mõista 55 570 eurot. Menetluskulud 9.
§ 173
lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.
162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagi, seega on otsus tehtud kostja V. R. kahjuks. Kohus jätab M. K. menetluskulud V. R. kanda. 10.
§ 174
lg 1 järgi menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja on menetluskuluna esitanud tasutud riigilõivu summas 1100 eurot. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja poolt riigilõiv tasutud 06.12.2016 maksekorraldusega nr 47 summas 600 eurot ja 07.12.2016 maksekorraldusega nr 48 summas 500 eurot, kokku 1100 eurot (tl 6,7).
§ 138lg 2 järgi on riigilõiv kohtukulu.
Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuluna tasutud riigilõiv summas 1100 eurot. M. K. d on menetluses esindanud v.adv Karin Antsov, kellel kulus tsiviilasja materjalidega tutvumiseks, kliendiga suhtlemiseks ja kohtuistungiks 4
(5)ettevalmistamiseks 2,5 tundi, tunnihind 110 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku 330 eurot. V. R. ei ole M. K. menetluskulude rahalisele suurusele vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et M. K. esindaja kulud on olnud vajalikud ja põhjendatud ning tuleb V. R. lt välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Heiki Kolk kohtunik 5
(5)