) § 2 lg 1 ning § 8 lg-te 1 ja 3 kohaselt järgmised: a) kehtiva ettekirjutuse olemasolu, millega on adressaadile pandud kohustus teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost (
lg 1);
lg 3).
lõikest 1 tuleneb, et sunnivahendit rakendav haldusorgan annab täitekorralduse sunnivahendit haldusorgani nimel vahetult rakendavale isikule. Kuivõrd sunniraha nõutakse
lõike 1 kohaselt sisse Täitemenetluse seadustikus (TMS) sätestatud korras nagu kohtuotsusest tulenev rahaline nõue, kusjuures võlgnikuks on adressaat ja sissenõudjaks sunnivahendit rakendanud haldusorgan, saab sellest järeldada, et täitekorralduse adressaadiks on kohtutäitur. Täitekorralduse adressaadiks ei ole isik, kelle suhtes sunnivahendit kohaldatakse. Täitekorraldus on sisuliselt avaldus kohtutäiturile (RK 08.11.2011 määrus asjas nr 3-2-1-100-11, p 13). Haldusorganil ei ole kohustust väljastada lisaks ettekirjutusele ja hoiatusele täiendavat haldusakti, mis oleks täitedokumendiks. Täitedokumendiks sunniraha sissenõudmisel on TMS § 2 lg 1 p 11 tähenduses ettekirjutus koos hoiatusega (RK 22.04.2015 otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 12). Vastustajal puudub õiguslik alus tagastada kaebajale ettekirjutuse alusel sisse nõutud sunniraha summas 1000 eurot. Vastustajal puudub õiguslik alus hüvitada kaebajale kohtutäituri tasu summas 260,36 eurot. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Keila linn on Hogg Invest OÜ-le teinud 22.04.2016 ettekirjutuse, milles märgitakse, et OÜ Hogg Invest on jätnud täitmata Keila linna heakorra eeskirjast kinnistu (Ülesõidu 5, Keila linn, Haju maakond) ja ehitise omanikule tulenevad nõuded ning kohustas lõpetama õigusrikkumise
), mille § 2 lg 1 kohaselt rakendatakse sunnivahendit, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata.
lg 1 kohaselt on sunniraha hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille peab adressaat tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täida.
lg 1 kohaselt on sunnivahendit lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud.
lg 3 kohaselt ei tohi sunnivahendit rakendada, kui 1) käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud; 2) ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks; 3) sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi; 4) halduskohus peatab sunnivahendi rakendamise Halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras. Sunnivahendi rakendamise põhimõtted on sätestatud
§-s 3, mille lg-te 2 ja 3 kohaselt ei käsitata sunnivahendi rakendamist karistusena ning kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad. Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust. Eeltoodust tuleneb, et sunniraha eesmärgiks on adressaadi sundimine rahalise nõudega temale ettekirjutusega pandud kohustust täitma, mitte isiku karistamine ettekirjutuse täitmata jätmise eest. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt on sunniraha eesmärgiks eeskätt kallutada isikut toime panema ettekirjutuses sisalduvat tegu või 5 hoiduma ettekirjutuses äratoodud keelatud teost, olles oma olemuselt mittekaristusliku iseloomuga (IX Riigikogu, 458 SE, § 10 lg 1 selgitus). Riigikohus on sedastanud, et kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis oli proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (Riigikohtu 22.04.2015 otus asjas nr 3-3-1-72-14, p 16). Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebajale on koostatud
Hogg Invest OÜ ei vaidlustanud ettekirjutust, kuna soovis ettekirjutuses määratud kohustused täita ning sellega vältida sunniraha kohaldamist. Samuti ei ole vaidlust selles, et ettekirjutus sisaldas hoiatust sunniraha määramise kohta. Pooled vaidlevad selle üle, kas ettekirjutuses märgitud kohustused olid tähtaegselt ja nõuetekohaselt täidetud. Keila linna heakorraeeskirja § 4 sätestab kinnistu ehitise omaniku kohustused heakorra tagamisel. Ettekirjutuses on viidatud heakorraeeskirja § 4 lg 1 p-dele 1, 7 ja 8, mille kohaselt on kinnistu ja ehitise omanik kohustatud hoidma korras oma kinnistu ja kinnistu piirdeaia ning rakendama meetmeid kinnistu reostamise ja risustamise vältimiseks; tagama ehitise ohutuse teiste isikute elule; tagama kasutusel mitteoleva ehitise ja sinna juurde kuuluva krundi heakorra ning vältima hoone varisemisohtlikkust, sulgema sissepääsud hoonesse ja krundile. 22.04.2016 ettekirjutuses kohustati kaebajat korrastama kinnistu parkla, rakendama meetmed kinnistu reostamise ja risustamise vältimiseks, sulgema sissepääsud hoonesse ja krundile, vältima hoone varisemisohtlikkust, tagama ehitise ja fassaadi ohutus. Enne sunniraha sissenõudmist peab haldusorgan viima läbi ettekirjutuse täitmise kontrolli ning sunniraha rakendamiseks tuvastama muuhulgas ettekirjutuse täitmata jätmise. Kohus märgib, et ettekirjutusest tulenevalt kinnistu omaniku kohustused on lakoonilised ja ebaselged. Riigikohus on 19.03.2002 otsuse nr 3-3-1-13-02 punktis 14 selgitanud: „/…/Koormava haldusakti põhjendus peab sisaldama nii faktilist kui ka õiguslikku motivatsiooni. Faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise/…/“. Kõnealuses ettekirjutuses ei ole haldusorgan sisustanud heakorraeeskirjas sätestatut faktliste asjaoludega. Kohus märgib, et ettekirjutuses puuduvad kinnistu suhtes esinevad üheselt mõistetavad heakorraeeskirja rikkumised ning konkreetsed selgitused, millised puudused on adrresaadil kohustus kõrvaldada. Samuti puudub üheselt mõistetav selgitus, milliste puuduste kõrvaldamisel sunniraha ei rakendata. Ettekirjutuses toodud kohustused – kinnistu parkla korrastamine, kinnistu reostamise ja risustamise vältimiseks meetmete rakendamine ning ehitise ja fassaadi ohutuse tagamine – on üldsõnalised. Viidatud kohustusi ei ole haldusorgan ettekirjutuses sisustanud seonduvalt konkreetse üksikjuhtumi asjaoludega. Kohus on seisukohal, et ettekirjutus on oma sisult üldsõnaline, mistõttu puudub selle adressaadil teadmine, mida ettekirjutuse täitmiseks on vaja konkreetselt teha, mida kinnitas kohtus ka kaebuse esitaja. Kaebaja pöördus ettekirjutuse kättesaamisel selle koostanud ametniku poole ettepanekuga täpsustada kinnistu asukohas need konkreetsed tööd, mille tegemine on ettekirjutuse täitmiseks vajalik. Ettekirjutuse üldsõnalistest kohustustest ei ole üheselt selge, millised on konkreetsed rikkumised ning millised on need tööd, mida ettekirjutuse täitmiseks on vajalik teha. Kohus märgib, et haldusakti põhjendamise nõude üheks eesmärgiks on tagada akti kontrollitavus. Käesoleval juhul 6 ei ole võimalik kontrollida, millised puudused esinesid kinnistul ettekirjutuse andmise hetkel, samuti ei ole võimalik kontrollida, milles konkreetselt seisnes viidatud heakorraeeskirja punktide rikkumine ning ei ole võimalik kontrollida, millised nõuded jäid kaebajal täitmata, mis tingis sunniraha määramise. Kohtu hinnangul ei ole täitekorraldusest võimalik aru saada, millised puudused on kaebaja jätnud kõrvaldamata, mis tõid kaasa sunniraha määramise. Viimast ei ole vastustaja arusaadavalt selgitanud ka kohtumenetluses. Kaebaja selgituse kohaselt on ta teostanud järgnevad tööd, arvestades järelevalveametniku selgitusi: korrastas kinnistu territooriumi prügist, niitis maha rohu, kõrvaldas hoone katuse servast lahti tulnud puitkonstruktsiooni, parandas katkised aknad, sulges hoone sissepääsud ning koristas prahist hoone ümbruse. Sunniraha määramisel ei ole selgitatud, millises osas ettekirjutus täideti ning millises osas jäi täitmata. Sunniraha määramisel on üksnes märgitud, et sunniraha määratakse 22.04.2016 koostatud ettekirjutuse täitmata jätmise eest. Kaebaja selgituste kohaselt teostas ta kinnistul töid ettekirjutuses toodud nõute täitmiseks ning enamus ettekirjutuse nõuetest oli täidetud. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et tegi ära kõik, mida vastustaja esindaja kohapeal näitas. Kohus märgib, et kuna kaebaja tegutses ettekirjutuse täitmise eesmärgil ning teostas kinnistul töid, siis ei saanud olla sunniraha määramise ajal ettekirjutus terves mahus täitmata. Kohtule esitatud materjalist nähtuvalt on järelevalvemenetluses teostatud paikvaatlused 19.04.2016, 01.07.2016 ja 25.11.2016 ning kohtule on esitatud paikvaatluste protokollid koos fotodega. Kohus on seisukohal, et 01.07.2016 teostatud paikvaatluse protokollile lisatud fotode põhjal ei ole võimalik tuvastada, kas ja millises ulatuses on kaebaja ettekirjutuse täitnud või jätnud täitmata, kuna 19.04.2016 ning 01.07.2016 tesotatud paikvaatluse protokollile lisatud fotod ei ole omavahel võrreldavad. Kõikide paikvaatluse protokollides sisalduvad kirjalikud selgitused on sarnase sõnastusega. Lisaks ei nähtu 01.07.2016 paikvaatluse fotodelt kõik protokollis märgitud ja tuvastatud asjaolud, et hoonel oleksid puudu aknad, et hoone katus oleks lagunenud, tuulekastid katki või krohv suurte tükkidena lahti. Seetõttu ei ole võimalik kindlaks teha kohtule esitatud materjali ega kohtumenetluses antud selgituste põhjal, et järelevalvemenetluses, mis eelnes sunniraha määramisele, oleks üheselt tuvastatud ettekirjutuse täitmata jätmine (tervikuna/osaliselt). Riigikohus on 08.12.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-62-16 punktis 14 selgitanud, et „/…/ sunniraha rakendamine on kaalutlusotsus ja selle tegemisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega /…/ Kui ettekirjutusest tulenevad adressaadi kohustused on ebaselged, võib see põhimõtteliselt kujutada endast mõjuvat põhjust ettekirjutuse täitmata jätmiseks ning sunniraha rakendamine ei pruugi sellisel juhul olla proportsionaalne.“ Käesoleval juhul on kohus eelpool leidnud, et ettekirjutusest tulenevad kohustused on üldsõnalised ja ebaselged. Riigikohus on leinud, et sellisel juhul ei pruugi sunniraha rakendamine olla proportsionaalne. Kohus märgib, et ettekirjutuse kehtivus ei välista seda, et määratud sunniraha rakendamine võis olla lubamatu. Kaebaja asus ettekirjutuses sisalduvaid kohustusi täitma sooviga ettekirjutus täita. Kohus leiab, et antud juhul on ebaproportsionaalne määrata ettekirjutuses märgitud ebaselgete kohustuste täitmata jätmise eest sunniraha. Kohus ei ole tuvastanud, et kaebaja oleks teadlikult ja tahtlikult jätnud ettekirjutuse täitmata. Kohus leiab, et kaebaja asus ettekirjutust täitma nagu ta ettekirjutuse sõnastusest välja luges ja aru sai. Haldusasjas ei ole tuvastatud, et kaebaja oleks ettekirjutuse täitmisest kõrvale hoidnud, seda ignoreerinud ning jätnud kõik kohustused/nõuded täitmata. Riigikohus on 22.04.2015 otsuses asjas nr 3-3-1-72-14 punktis 14 asunud seisukohale: „Hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse. Haldusorgan võib sunniraha rakendada ka hoiatuses märgitust väiksemas määras. Sunniraha rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. 7 Sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (HMS § 107 lg 2,
lg‑d 2 ja 3).“ Haldusorgan on ettekirjutuses tehtud hoiatuses märkinud kohaldatava sunniraha suuruseks 1000 eurot ning selgitanud: „/…/ [sunniraha 1000 eurot] on vähem, kui 1/3 maksimaalsest sunniraha määrast. Arvestades ettekirjutuse eesmärki likvideerida ohuallikas ja korrastada kinnistu, peab määratav sunniraha olema mõjus, et mõjutada ettekirjutse adressaati hoiduma õigusvastasest käitumisest. Sunniraha eesmärgiks on eelkõige ehitise omaniku asetamine olukorda, kus nõude täimine on otstarbekam, kui täitmata jätmine ehk sunniraha maksmine“. Kohus nõustub vastustajaga, et sunniraha peab olema mõjus, et mõjutada ettekirjutuse adressaati hoiduma õigusvastasest käitumisest. Samas leiab kohus, et hoiatuses märgitud selgitus ei välista kaalutlusõiguse teostamise kohustuse sunniraha rakendamisel. Haldusorganil ei ole kohustust määrata sunniraha selles ulatuses, mis on hoiatuses märgitud. Haldusorgan peab sunniraha rakendamisel teostama kaalutlusõigust. Antud juhul ei nähtu ühestki kohtule esitatud menetlusdokumendist ega ka vastustaja esindaja selgitustest, et haldusorgan oleks sunniraha rakendamisel teostanud kaalutlusõigust ning arvestanud proportsionaalsuse põhimõttega. Sunniraha määramise korralduses on üksnes märgitud, et sunniraha rakendatakse 22.04.2016 koostatud ettekirjutuse täitmata jätmise eest. Haldusorgan ei ole täpsemalt selgitanud, millised ettekirjutuses sätestatud kohustused jäid täitmata (tervikuna või osaliselt). Vastustaja ei ole teostanud kaalutlusõigust sunniraha rakendamise ja selle määra osas, vastupidist kinnitavad tõendid puuduvad. Kohus on seisukohal, et määratud sunniraha ei ole proportsionaalne ning ei täida sunniraha eesmärki, milleks on isiku kallutamine ettekirjutuse täitmisele. Kaebaja on avaldanud soovi ettekirjutust täita ning tegutsenud ettekirjutuse täitmise eesmärgil. Pärast ettekirjutuse koostamist on kaebaja võtnud ühendust ning kohtunud haldusorgani esindajaga, et selgitada välja, kas on vaja veel mingeid töid ettekirjutuse täitmiseks teha. Kaebaja esindaja on ka kohtuistungil selgitanud, et kui ettekirjutust ei ole täidetud, siis ta täpsustab, millises osas ei ole ettekirjutus täidetud ning mida tuleb veel teha. Kohus märgib, et kaebaja ei keeldunud ettekirjutuse täitmisest ning soovis täita ettekirjutuses määratud kohustused. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt tuleb sunniraha suuruse kindlaksmääramisel sunniraha suurus valida ulatuses, mis eeldatavasti kohustatud isikut võimalikult vähe kahjustades tagaks ettekirjutuses sisalduva kohustuse täitmise. Lisaks tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega - esimesel korral sunniraha kohaldades tuleks valida võimalikult madal ning adressaati vähem kahjustav mõjutusvahend (IX Riigikogu, 458 SE, § 10 lg 2 selgitus). Kohus leiab, et kõnealuse juhtumi puhul oli ebaproportsionaalne määrata kaebajale esimesel korral sunniraha hoiatuses märgitud ulatuses. Kohus on seisukohal, et hoiatuses märgitud sunniraha määramine terves ulatuses ei ole kooskõlas sunniraha eesmärgiga, vaid on pigem karistusliku iseloomuga. Kaebaja selgitas kohtule, et sunniraha määramise korraldust ei olnud võimalik vabatahtlikult täita, kuna sunniraha määramise korraldus toimetati kaebajale kätte alles 01.08.2016, kuid korralduses märgitud vabatahtliku täitmise tähtaeg oli 15.07.2016. Sunniraha määramise korraldusest nähtub, et sunniraha oli võimalik vabatahtlikult tasuda kuni määratud tähtajani- 15.07.2016. Tulenevalt HMS § 35 lg 1 p-st 2 ja § 40 lg-st 2 peab haldusorgan teavitama isikut sunniraha rakendamisest pärast ettekirjutuse täitmise tähtaja möödumist ning enne sunniraha
lg-s 1 sätestatud korras sissenõudmise alustamist selliselt, et oleks tagatud reaalne informatisooni liikumine adressaadini. Riigikohus on leidnud, et selline teavitus annab isikule võimaluse esitada sunniraha rakendamise kohta oma arvamus ja vastuväited, taotleda sunniraha rakendamise edasilükkamist ning võimaldab vaidlustada sunniraha rakendamist kohtus (22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 19). Antud juhul toimetati sunniraha määramise korraldus kaebajale kätte 01.08.2016 ning 8 täitmisteate kohaselt sunniraha sissenõudmiseks kohtutäturile on 15.08.2016 esitatud avaldus ja dokumendid. Kohus seejuures märgib, et hea halduse tava kohaselt haldusorgan oleks pidanud 28.07.2016 Hogg Invest OÜ-le täitekorraldust edastades sunniraha vabatahtliku täitmise tähtaega muutma/pikendama, lähtudes asjaolust, et seisuga 28.07.2016 ei olnud korralduses määratud sunniraha vabatahtliku täitmise tähtaeg (15.07.2016) enam täidetav.
lg 3 sätestab sunnivahendi rakendamist välistavad asjaolud.
lg 3 p 1 välistab sunnivahendi rakendamise, kui sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud.
lg 1 järgi on sunniraha lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks kehtiv ettekirjutus ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Seega on
lg 3 p 1 järgi sunnivahendi rakendamist välistavaks asjaoluks ükskõik millise sunniraha rakendamise
Käesoleval juhul on kohus leidnud, et vastustaja poolt ei ole täidetud sunniraha rakendamise eeldus, mille kohaselt ei ole ettekirjutust määratud tähtaja jooksul täidetud. Kohus leiab, et kaebaja oli asunud ettekirjutust täitma ning ei ole selle täitmisest kõrvale hoidnud. Vastustaja ei ole haldusasjas põhjendanud, milles see väidetav ettekirjutuse täitmata jätmine seisnes ning mis osas jäi see väidetavalt täitmata. Kaebaja on tasunud lisaks sunnirahale ka täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu ning on esitanud kohtule varalise kahju hüvitamise nõude summas 260,36 eurot. Riigikohus on 27.10.2015 kohtumääruses asjas nr 3-3-1-31-15 punktis 12 märkinud: „Kui lisaks haldusorgani poolt alusetult rakendatud sunnirahale kandis kaebaja kahju (nt täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu), tuleks kaebajal esitada hüvitamiskaebus“. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 8 lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. RVastS § 12 lg 1 kohaselt on kahju kannatanud isikule kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Käesolevas asjas on kohus leidnud, et kaebaja suhtes sunniraha rakendamine oli põhjendamata ning seeläbi on rikutud kaebaja õigusi. Kaebaja on kandnud varalist kahju täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu kokku 260,36 eurot. Kui vastustaja ei oleks rikkunud kaebaja õigusi alusetu sunniraha kohaldamisega, siis ei oleks kaebaja pidanud kandma kahju nimetatud summa ulatuses. Seega tuleb vastustajal hüvitada kaebajale tekitatud varaline kahju summas 260,36 eurot. Kohus eeltoodust tulenevalt leiab, et sunniraha määramise eeldused ei ole täidetud, kuivõrd ettekirjutuse täitmise kontrolli käigus ei ole tuvastatud ettekirjutuse täitmata jätmine. Vastustaja on sunniraha rakendamisel rikkunud kaalutlusõiguse teostamise kohustust ning sunniraha määramine ei ole proportsionaalne. Seetõttu on kaebajale rakendatud sunniraha alusetult. Kohus teeb vastustajale ettekirjutuse kõrvaldada sunniraha määramise toimingu tagajärjed ning selle tulemusel tagastada kaebajale sunniraha summas 1000 eurot. Vastavalt HKMS §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus on tehtud vastustaja kahjuks. Kaebaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. /allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.