(11)Indoneesiast, mistõttu ei ole tõendatud tariifisoodustuse omamine ja kaubad tuleb maksustada tollimaksuga määraga 3,7%, Samuti tuleb kaubalt tasuda käibemaks kauba tolliväärtuselt. Poolte vahel ei ole selles osas õiguse kohaldamise suhtes vaidlust ning kohus ei leidnud kontrollimisel, et maksuotsuses oleks selles osas õigust valesti kohaldatud. OLAFi raportite tõendamisväärtusest 9. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 11.09.2013 määruse nr 883/2013 , mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999, art 11 lg 2 sätestab, et aruandeid tunnustatakse riigi haldusametnike koostatud menetluskokkuvõttega samal viisil ja samadel tingimustel ning neid on lubatud kasutada tõendina selle liikmesriigi haldus- või kohtumenetluses, kus nende kasutamine on vajalik. Nende kohta kehtivad samad tõendite hindamise eeskirjad kui riigi haldusametnike koostatud menetluskokkuvõtete kohta ja neil on viimati nimetatutega samaväärne tõendusjõud. Samasugune regulatsioon kehtis varasema määruse nr 1073/1999 art 9 lg 2 alusel. Tallinna Ringkonnakohus leidis 20.02.2015 otsuses nr 3-13-100, et kuna OLAFi seisukohad tuginevad lõppraportis viidatud tõenditele, peaksid OLAFi seisukohtade kahtluse alla seadmiseks esinema selged viited, et tõendeid on kajastatud ebaõigesti või ebapiisavalt. Kohus leiab, et OLAFi raportid ei ole siseriiklikult käsitletavad samaväärselt (eel)haldusaktidega, sest neil puudub regulatiivne toime. Sisuliselt on tegemist haldusorgani analüüsiga asjas kogutud tõenditele. Maksuhalduril on OLAFi raportit maksuotsuse alusena kasutades kohustus hinnata, kas OLAFi põhjendused ja järeldused on loogilised ja veenvad ning vajadusel tuleb hinnata ka algseid tõendeid ja kaaluda OLAFi põhjenduste ebapiisavuse korral, kas esineb siiski alust maksusumma määramiseks. Vastustaja ei ole OLAFi raportite ega nende järeldustega seotud, kuid raportites käsitletuga nõustumise korral võib MTA raportitele tugineda ilma OLAFi tehtud uurimistoiminguid kordamata. Kahtluse või järelduste ebaveenvuse korral tuleb vastustajal teha täiendavaid uurimistoiminguid ning kontrollida algseid tõendeid ja nende alusel tehtud järelduste veenvust. Kui OLAFi poolt tõendite alusel tehtud järeldused ei ole veenvad ega põhine tõenditel, ei saa maksuotsuses neile järeldustele tugineda. Kohus on kohtumenetluse jooksul nõudnud välja ka vaidlusaluse raporti aluseks olevad dokumendid, mistõttu on kohtu hinnangul alusetu kaebaja väide, et maksuhalduril vastavad tõendid maksumenetluse jooksul puudusid või vastavad dokumendid on tegelikult allkirjastamata. Vastustaja on kohtule 30.01.2015 seisukohas (kd IV tl 32) kinnitanud, et vastustajale on lisaks raportitele olnud kättesaadavad ka raportite lisad ehk need tõendid, millele kohus käesolevas otsuses tugineb. Kohus määratles 26.03.2015 määruses käesolevas asjas vaidluse all olevad väited ja nende tõendamiseks maksuhalduri poolt esitatud tõendid. Kohus leidis samas määruses, et tutvunud nii missiooniraporti kui ka lõppraporti lisade loeteludega, ei tuvastanud kohus, et nende järelduste aluseks olevate vahetute tõenditena oleks vajalik nõuda välja muid OLAFi raportites loetletud tõendeid, millele oleks küll tuginetud, kuid mida vastustaja ei ole kohtule ega kaebajale esitanud. Nii missiooni- kui ka lõppraporti lisade loeteludes on kaebaja eest varjatud üksnes lisad, mis seonduvad teiste ettevõtete ja nende suhtes läbi viidud menetlustega. Teiste, kaebaja maksustamisega mitteseotud ettevõtetega seotud andmete tutvustamata jätmist ei saa kohtu hinnangul pidada õigusvastaseks. Kohus jääb nimetatud seisukoha juurde. Kaebaja ja kolmanda isiku advokaatidest esindajatel on olnud võimalik tutvuda PT Rajawali Indah Nugrah puudutavate OLAFi raportite lisadega täies mahus. Kohus ei nõudnud vastustajalt välja dokumente, mis ei ole käesoleva vaidlusküsimusega seotud ja mille täiendav väljanõudmine oli kohtu hinnangul ilmselgelt põhjendamata (vt kohtu 02.10.2015 määrus). 5

(11)Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et põhimõtteliselt on OLAFi raportitele tuginemine lubatav, kui ka raportite sisu koos aluseks olevate tõenditega kinnitavad tehtud järeldusi. 10. Maksuotsuse peamised järeldused, mis tuginevad OLAFi raportitele, on järgmised: - Indoneesia ametivõimude andmebaasides puuduvad andmed PT Rajawali Indah Nugrah impordi ja ekspordi kohta ja ettevõtet ei eksisteeri enam; - PT Rajawali Indah Nugrah nimel väljastatud päritolusertifikaadid vorm A on võltsitud, s.o tegelikult on sertifikaat väljastatud teiste ettevõtete nimele. Kohus käsitleb neid järeldusi ühekaupa nii raporteid kui ka nende aluseks olevaid tõendeid käsitledes. Missiooniraporti nr Thor

(2013)22840 kohaselt kohtuti ettevalmistava missiooni käigus Indoneesia ametivõimudega ning Indoneesia toll teavitas, et neil puuduvad impordi/ekspordi andmed teatud kontrollitavate ettevõtete, sh PT Rajawali Indah Nugrah kohta. Ekspordi ja Impordi Vahendamise Direktoraat (kaubandusministeerium) tuvastas, et PT Rajawali Indah Nugrah ei eksisteeri ja sertifikaadid, mis nende nimesid kannavad, on tegelikult väljastatud teistele ettevõtetele (maksuotsuse p 2.2.1). Sama seisukoht on missiooniraporti punktis 1.

1. OLAFi raporti järeldust tõendab missiooniraporti lisa nr 12 (kd I tl 62, vt viide missiooniraporti lk 20 ja allviide nr 11), mille kohaselt on sertifikaat nr 0006010/JKT/2012 väljastatud hoopis PT ASIA PACIFIC FIBERS TBK-le. Tegemist on sertifikaadiga, mille kaebaja esitas tollideklaratsiooniga nr 12EE1210EE90701549, vt maksuotsuse lk
2. 22.02.2013 Indoneesia ametivõimude ja OLAFi esindajate poolt allkirjastatud ühisprotokolli kohaselt kinnitas Indoneesia kaubandusministeerium, et PT Rajawali Indah Nugrah ei eksisteeri. Kontrollitud sertifikaatide loetelust nähtub, et PT Rajawali Indah Nugrah nimel esitatud sertifikaat on vale või võltsitud. Samuti kinnitati, et PT Rajawali Indah Nugrah ei ole registreeritud sertifikaatide elektroonses andmesüsteemis 2005-2012 ning ettevõtet enam ei eksisteeri. Indoneesia toll ei ole leidnud andmeid PT Rajawali Indah Nugrah impordi või ekspordi kohta (maksuotsuse p 2.2.1). Sama seisukoht on missiooniraporti punktis 3.2). OLAFi raporti järeldust tõendab kooskõlastatud ühine protokoll (kd I tl 53-58, juurdepääsupiiranguga toimiku (edaspidi JPP) tl 121-123 ja 143-145). Protokolli varjamata versioon on allkirjastatud ja sisaldab maksuotsuses kirjeldatud andmeid. Sama järeldust tõendab ka kaubandusministeeriumi 21.02.2013 kiri nr 88/DAGLU.5.3/SD/II 2013 (kd III tl 65 ja 67), mille kohaselt PT Rajawali Indah Nugrah ei ole registreeritud elektroonilises andmebaasis; ettevõtet ei eksisteeri ning sertifikaadid ettevõtte nimele on kehtetu ja väljastatud teise ettevõte nimele. Kirja lisatabeli kohaselt ei ole ettevõttele aastatel 2007-2012 väljastatud ühtegi sertifikaati. Sama kiri on missiooniraporti lisaks nr 1 ja ühisprotokolli lisaks nr
3. OLAFi uurimise all olnud sertifikaadid on ühisprotokolli lisaks nr 3 (kd I tl 6061).1 Sama seisukohta on korratud OLAFi uurimise lõppraporti nr Thor

(2013)27346 punktis 2.3.6, mida on refereeritud maksuotsuse punktis 2.2.1). Maksuotsuse punkti 2.2 kohaselt tegi maksuhaldur Indoneesia ametivõimudele päringu kokku kuue päritolu sertifikaadi kohta. Indoneesia ametivõimud vastasid 29.04.2014 kirjaga nr 13/verificationJKT74/2014, et sertifikaadid ei ole autentsed ja need on registreeritud teiste ettevõtete nimele (kd I tl 110). 1 Tegemist on sertifikaadiga, mille kaebaja esitas tollideklaratsiooniga nr 12EE1210EE90701549, vt maksuotsuse lk 18. 6

(2013)22840 lisa nr 12 ehk sertifikaatide nimekiri, mis on tegelikult väljastatud teistele ettevõtetele; - missiooniraport nr Thor

(2013)22840 - lõppraport nr Thor

(2013)27346 - Indoneesia ametivõimude 29.04.2014 kiri nr 13/verification-JKT74/2014 6 sertifikaadi võltsituse kohta. Riigikohus on 28.04.2014 kohtuotsuses nr 3-3-1-52-13 selgitanud, et isik saab ärakuulamisõigust kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti projektiga. Seega 7

(11)ei ole vajalik, et isik saaks tingimata tutvuda ka eeldatava haldusakti aluseks olevate dokumentidega. Reeglina ei edastata maksukohustuslasele koos kontrollaktiga kõiki maksumenetluses kogutud tõendeid, kuid maksukohustuslasel on õigus taotleda nendega end puudutavas osas tutvumist. MKS § 14 lg 3 kohaselt on maksukohustuslasel õigus tutvuda maksuhalduri poolt tema kohta kogutud andmetega ning teha neist koopiaid või väljavõtteid. Arvestades eeltoodud dokumentide loetelu, leiab kohus, et kaebajal oli võimalik esitada vastuväiteid kõigis asjas asjakohaste dokumentide kohta. Kaebaja soov tutvuda kõikvõimaliku muu ettevalmistava kirjavahetuse ja teiste ettevõtete kohta kogutud teabega ei ole kohtu hinnangul olnud põhjendatud (vt 02.10.2015 määrust). Kui OLAFi menetluses on uuritud samaaegselt mitmeid äriühinguid, saab kaebajal ja kolmandal isikul olla põhjendatud vajadus üksnes endaga seotud äriühingu suhtes kogutud materjalidega tutvumiseks. Teiste äriühingute kohta esitatud materjalidega tutvumine on vastuolus nii MKS §-ga 26 kui ka ELi määruse nr 883/2013 artikliga 10, mis käsitleb juurdlusaluste isikute õigust andmekaitsele. Kohus möönab, et osaliselt on maksuhaldur raportites varjanud ülemäära andmeid, eelkõige ametnike ja riikide nimesid ning allkirju. Seetõttu pidaski kohus vajalikuks tutvuda raportite terviktekstidega. Kontrollides terviktekste ei nähtunud kohtule, et maksuhaldur oleks varjanud meelevaldselt kaebaja eest otseselt teda, kolmandat isikut ja PT Rajawali Indah Nugrah puudutavaid andmeid. Kohus pidas ametiisikute nimede ja allkirjade avaldamist oluliseks seetõttu, et kohtul ja menetlusosalistel oleks võimalik kontrollida, ega esine alust ametiisiku taandamiseks (HMS § 10) või taandamata jätmise tõttu menetlusvea tuvastamiseks, samuti kontrollimaks, kas raportid on ikka allkirjastatud. Ametiisiku isikuandmed tema nime ja ametikoha osas ei ole isikuandmete kaitse seaduse alusel haldusmenetluses kaitstavateks andmeteks. Samas ei ole menetlusosalised pärast andmete avaldamist põhjendanud, et raportite koostajad või missioonil osalenud tulnuks taandada või taandamata jätmine on toonud kaasa kallutatud järeldusteni jõudmise. Seetõttu ei too see eksimus kaasa maksuotsuse tühistamist. Tolliveast 13. Kaebaja leiab, et ta on käitunud heas usus ja tegemist on tolliveaga. ÜTS art 220 lg 2 punkt b sätestab järgmist: Välja arvatud artikli 217 lõike 1 teises ja kolmandas lõigus nimetatud juhtudel, ei tehta järelarvestuskannet, kui asumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli eksimuse tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. Kui sooduskohtlemine on kaubale määratud halduskoostöö süsteemi alusel, milles osalevad kolmanda riigi asutused, loetakse nende asutuste väljaantud ebaõigeks osutunud sertifikaat eksimuseks, mida ei oleks olnud võimalik esimese lõigu kohaselt avastada. Ebaõige sertifikaadi väljaandmist ei loeta eksimuseks, kui sertifikaat põhineb eksportija esitatud ebaõigetel asjaoludel, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et sertifikaadi väljaandnud asutused olid või oleksid pidanud olema teadlikud, et kaup ei vasta sooduskohtlemise kohaldamise tingimustele. Vastutav isik võib toetuda heausksusele, kui ta saab tõendada, et on asjaomaste kaubandustoimingute ajal nõuetekohaselt hoolitsenud selle eest, et kõik sooduskohtlemise kohaldamise tingimused oleksid täidetud. Vastutav isik ei saa toetuda heausksusele, kui Euroopa Komisjon on Euroopa Ühenduste Teatajas avaldanud teatise, kus avaldatakse kahtlust, kas abisaav riik kohaldab sooduskohtlemist nõuetekohaselt. Riigikohus on EK asjakohasele praktikale tuginedes selgitanud, et ÜTS art 220 lg 2 sätestab ammendava loetelu juhtudest, mil tasumisele kuuluva maksusumma kohta järelarvestuskannet ei tehta. ÜTS art 220 lg 2 p-s b märgitud aluse rakendamisel tuleb kaaluda, kas on täidetud kõik selles sättes nimetatud kumuleeruvad tingimused: toll tegi vea; arvestades võlgniku kutsealaseid kogemusi ja kohusetundlikkust, ei olnud tal võimalik seda viga avastada; võlgnik järgis kõiki kehtivaid õigusakte (Riigikohtu otsuse asjas nr 3-3-1-6-09 p 12). Tallinna Ringkonnakohus leidis 20.02.2015 otsuses nr 3-13-100, et kui tuvastatud ei ole tolli viga ehk liikmesriigi pädeva ametiasutuse eksimust ja seega ei ole täidetud esimene kohustuslik tingimus, ei kuulu ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldamisele ning 8

(11)puudub vajadus analüüsida ülejäänud kahe tingimuse täitmist. Seisukohta, et tollina ÜTS art 4 p 3 ja art 220 mõistes tuleb käsitleda liikmesriigi pädevat organit, on EK selgitanud asjas T-191/09 (p-d 41 ja 43). Käesoleval juhul ei ole täidetud tingimus, et tegemist oleks olnud tolli veaga. Tolli veaga nimetatud normi tähenduses on tegemist siis, kui tollil on enne kauba vabastamist olemas piisav teave selle kohta, et tollideklaratsiooni kantud andmed on valed, ent toll on vähemalt hooletusest jätnud selle teabe tähelepanuta. Nimetatud piisav teave tähendab seda, et tollile pidid kas talle esitatud dokumentidest või tolli enda teostatud kontrollitoimingutest (nt. kauba füüsiline kontrollimine nn. punases koridoris) tulenevalt olema teada asjaolud, mille põhjal oleks pidanud tegema järelduse, et deklaratsioonis kajastatud andmed ei ole õiged. Tollideklaratsiooni aktsepteerimisega iseenesest toll deklaratsioonis esitatud andmete õigsust lõplikult ega siduvalt ei kinnita ning asjaolu, et toll deklaratsiooni aktsepteerib ja kauba vabastab, ei võta üldjuhul õigust hiljem järelarvestuskannet teha. Vaidlust pole selles, et kauba päritolu kajastav ning 0%-lise tollimaksumääraga maksustamist õigustav sertifikaat oli kaebajal deklaratsiooni esitamisel olemas. Sel hetkel polnud maksuhalduril mistahes andmeid, mis oleksid andnud aluse sertifikaati mitte usaldada või andnud võimaluse määrata tasumisele kuuluv maksusumma teisiti kui deklaratsioonis esitatud andmete alusel. Seetõttu ei ole asjas ka oluline, kas kaebajal oli võimalik eksimus avastada või mitte ja muud kaebaja väited tollivõla olemasolu osas ei oma asja lahendamisel tähtsust. Maksuhaldur on maksuotsuse lk-l 5 õigesti selgitanud, et ÜTS art 201 lg 3 sätestab, et võlgnik on deklarant ning kaudse esindamise korral on isik, kelle eest tollideklaratsioon esitatakse, samuti võlgnik; ning et Euroopa liit ei pea kandma ettevõtjate äririske. Seega on tegemist mõlema isiku, deklarandi ja importija majandustegevusest tuleneva riskiga, millega nad pidid oma toimingutes arvestama. Asjast ei nähtu, et tegemist oleks ka kolmanda riigi poolt ebaõigeks osutunud sertifikaadi väljastamisega. Indoneesia võimud on kinnitanud, et PT Rajawali Indah Nugrah nimele ei ole sertifikaate väljastatud, puudub teave selle ettevõtte impordi ja ekspordi kohta ning seda ettevõtet ei eksisteeri. Seega ei ole Indoneesia võimud olnud sertifikaadi väljastamisel ka eksimuses, näiteks eksportija poolt Indoneesia võimudele väljastatud ebaõigete andmete esitamise tõttu. Intressinõudest 14. Asjas on jätkuvalt vaidlus intressinõude õiguspärasuse üle, sest kohus lõpetas selles osas menetluse üksnes osaliselt. Kuna Maksu- ja Tolliameti 15.08.2014 maksuotsus nr 12.2-3/23317-6 on õiguspärane, ei ole intressinõue ära langenud ja puudub alus intressinõude sel põhjusel tühistamiseks. Argore OÜ leiab, et intressinõue tuleb motiveerimatuse tõttu tühistada. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. MKS § 46 lg 3 p 5 kohaselt peab intressinõudes olema näidatud intressinõude õiguslik ja faktiline alus. MKS § 115 lg-st 3 ja § 95 lg-st 2 tulenevalt peab intressinõudest selguma, kuidas on tasumisele kuuluv intressisumma määratud. MKS § 115 lg 3 kohaselt tuleb intressinõudes näidata ära viivitatud päevade arv, intressimäär, tasumisele kuuluv intressisumma ja tasumise tähtaeg. Vaidlustatud intressinõudes on viidatud selle esitamise õiguslikele alustele (MKS § 10 lg 2 p 3, § 46, § 115 lg-d 1 ja 3). Intressinõue on kaebajale esitatud põhjusel, et ta ei ole õigeaegselt täitnud MKS § 105 lg-st 1 ja § 115 lg-st 1 tulenevat kohustust tasuda tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Intressinõude põhitekstis on esitatud metoodika, mille alusel intressi arvestatakse (tähtpäevaks tasumata maksusumma korrutatuna viivitatud päevade arvuga korrutatuna intressimääraga) koos õigusliku alusega. Intressinõude osaks olevas lisas on toodud selle valemi sisustamiseks vajalikud andmed (tasumisega viivitatud päevade arv, tähtpäevaks tasumata maksusumma suurus ja intressimäär) ning nende põhjal välja arvestatud intressisumma. Näidatud on ka maksuvõla tekkimise alus ja vastava maksu liik. Maksuvõla tekkimise alusele viitavad lühendid ei saa isikule, kes kasutab e-maksuameti teenuseid, olla arusaamatud. Kohus märgib, et lühend MO tähistab maksuotsust. Kuna maksuotsusega on maksukohustus seatud solidaarselt, on ilmselge ka intressinõude soli9

(11)daarsus ilma sellele viitamata. Solidaarkohustuse aluse puudumine ei too kaasa intressinõude tühistamist, sest ka uus intressinõue oleks solidaarne. Seega sisalduvad intressinõudes kõik seadusega nõutud andmed. Kohtule ei nähtu intressiarvestusest vigu, mis võinuks mõjutada intressikohustuse suurust. Selliseid vigu ei ole välja toonud ka kaebaja.

1. Tallinna Ringkonnakohus on 25.06.2013 otsuses nr 3-09-709 selgitanud, et ka siis, kui tehingute ümberhindamisest tulenevalt on intressinõude kujunemine keeruline ja võib olla maksukohustuslasele raskesti arusaadav, puudub intressinõude tühistamiseks alus pelgalt selle vähese motiveerituse tõttu, kuna tegemist ei ole kaalutlusõiguse alusel antava haldusaktiga. Intresside arvestamisel ei ole seadusandja andnud vastustajale kaalutlusõigust, milliseid asjaolusid intressi määramisel arvestada või arvestamata jätta. Tegemist on nö rutiiniotsusega, kus maksuhalduril tuleb kindlate asjaolude (nt maksuvõla) ilmnemisel teha seaduses selgelt kindlaks määratud protseduurile vastavad toimingud. Kuna maksuhalduril ei ole antud võimalust intressi arvestamisel kaalutleda erinevaid asjaolusid, ei pidanud intressinõudes sisalduma ka kaalutlustega seotud põhjendused. Selliste põhjenduste esitamise kohustust seadusest ei tulene. Sellise rangelt siduva normi alusel antud haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel on kohtul ulatuslik kontrolliruum ning oluline on, et kohtu käsutuses olevad andmed võimaldaksid kindlaks teha intressinõude faktilise ja õigusliku aluse. Kui see on võimalik, ei saa muud võimalikud motiveerimispuudused viia intressinõude tühistamisele. Maksuhaldur on vaidlustatud intressinõudes viidanud võimalusele pöörduda küsimuste korral maksuhalduri poole. MKS § 14 lg 1 alusel annab maksuhaldur maksukohustuslase taotlusel teavet muu hulgas tema poolt tasumisele kuuluvate maksude, maksusumma arvutamise korra ja määramise aluste kohta. Seega kui intressinõue jäi kaebajale mingis osas arusaamatuks, nt maksude tasumise järjekorra osas, oleks ta saanud maksuhaldurilt nõuda täiendavaid selgitusi.
2. Kaebaja väited, et põhinõuete tasumised ei nähtu intressiarvestusest, on paljasõnalised ja põhjendamata. Kohus kordab, et MKS § 115 lg 1 alusel on maksukohustuslane kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Sama on rõhutanud ka Riigikohus 27.11.2008 otsuse nr 3-3-1-60-08 punktis
3. Seega on intressi arvestamise kohustus eelkõige kaebajal endal, kuid kaebaja ei ole kohtule esitanud alternatiivset intressiarvestust ega näidanud, milles seisnevad vastustaja arvestuse vead. Vastustaja on ise osaliselt enammaksete olemasolu kontrollinud ja nende olemasolu tõttu intressinõude kehtetuks tunnistanud, kuid kaebaja ei ole ära näidanud, et ka ülejäänud osas tuleks intressinõue enammakse tõttu tühistada. Arvestades eeltoodut, samuti asjaolu, et intressinõue ei ole kaalutlusõiguse alusel antud haldusakt, leiab kohus, et puudub alus vaidlustatud intressinõude tühistamiseks selle ebaselguse või vähese motiveerimise tõttu. Kokkuvõte
4. Kokkuvõttes jätab kohus kaebuse rahuldamata.

(11)Kaebaja leidis menetluse lõpetamise taotluses, et intressinõude osaline kehtetuks tunnistamine on tingitud kaebusest. Vastustaja ei vaielnud sellele seisukohale vastu, kuid leidis, et põhjendatud on välja mõista mitte rohkem kui 700 euro suurust menetluskulu. OÜ Argore on taotlenud menetluskulu väljamõistmist summas 6094,08 eurot õigusabikulusid ja 728,22 eurot riigilõivu. Kuna intressinõudelt on kaebaja tasunud riigilõivu kokku 195,90 eurot, siis tuleb