← Eesti

3-17-496/5

Obsah (6)§ 50§ 31§ 19§ 52§ 5§ 55

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Määruse tegemise aeg ja koht 496 13. märts 2017, Tallinn Haldusasja number Haldusasi A.N.i kaebus Tallinna Vangla 27.02.2017 nr 515/17/38

) § 45 lg-st 1 ja justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7 lg-st 1 tulenevalt ei ole dušinurk kambri kohustuslikuks elemendiks. Kõigis Tallinna Vangla kambrites on olemas kraanikauss koos voolava veega. Samuti on täidetud

§ 50

lg-s 2 sätestatud nõue tagada igale kinnipeetavale võimalus end iganädalaselt pesta. Elementaarse hügieeni eest saab ta hoolitseda ka kambris viibides (olemas juurdepääs voolavale veele), samuti on kambris kinnipeetavale lubatud seep. Kaebaja ei ole väitnud, et iganädalast pesemist talle ei võimaldata. Kuivõrd vangla on oma seaduses sätestatud kohustused täitnud ning kambris dušinurga puudumist ei saa õigusvastaseks pidada, ei ole A.N.i kaebusel ilmselgelt perspektiivi. Lisaks ei saa kohus kohustada vanglat kambritesse duširuume ehitama, vaid tegemist on vangla kaalutlusotsusega. 7.2. Nõuded vangla kohustamiseks väljastada ratastool, jalutuskepp, paigutada kaebaja kambrisse, milles asuks invat-WC ning määrata kaebajale hooldaja. Tallinna 2

(6)3-17-496 Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla Kodukord“ (kodukord) p 7.1.10 keelab kinnipeetavatele meditsiiniline abivahendi, meditsiinitarviku, -instrumendi, -seadme, v.a vangla arsti ettekirjutusel. Kinnipeetavate tervisliku olukorra hindamise ja ravi ning ravimite määramise pädevus on antud vangla meditsiiniosakonnale. Nendele kinnipeetavatele, kellel on meditsiinilise abivahendi vms vajadus, lubatakse see arsti ettekirjutusel. Antud juhul ei ole meditsiiniosakond näidustanud kaebajale ratastooli, jalutuskeppi ega paigutamist invatualetiga kambrisse. Ka pole peetud põhjendatuks kaebajale hooldaja määramist, mistõttu ei saa kohustada vanglat nimetatut ka kaebajale võimaldama. Seega ei ole ka nimetatud nõude osas kaebajal võimalik eesmärki saavutada. Kui kaebaja tahab vaidlustada arsti otsuseid, saab ta oma õigusi kaitsta tsiviilkohtumenetluses. Tallinna Halduskohtu menetluse on A.N.i kaebus võimaldada talle tualettpotiga kamber (3-16-2086), samuti on kaebaja samasisulise esialgse õiguskaitse taotlusega kohtu poole pöördunud (haldusasi 3-162440). 7.3. Nõue anda kaebajale vangla poolt tasuta veekeedukann. Tulenevalt

§ 31

lg-test 2 ja 3 on kinnipeetaval õigus kambris omada vangla loal isiklikku veekeedukannu, kuid õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust ega kinnipeetavale õigust seda vangla poolt soetatuna nõuda. Lisaks peab kinnipeetaval endal olema rahalisi vahendeid, et elektriseadme kasutamise kulud kanda. Kaebaja on nii käesolevas kui ka teistes kohutuasjades välja toonud, et raha pole üks aasta ega tule ka. Seega puuduvad kaebajal ilmselgelt võimalused ka elektriseadme kulude tasumiseks. Seega on ka vastav nõue perspektiivitu. 7.

  1. Nõue võimaldada jalutuskäik jalutushoovis. Tallinna Vanglas on kinnipeetavate (süüdimõistetute) majutamiseks kolm hoonet/üksust: 1) jalutusboksidega hoone E1, mis koosneb sektsioonidest 1-1, 1-2, 1-3, 1-4 ja 1-5 ning milles asuvad kinnipeetavate majutamiseks ettenähtud esimese üksuse kambrid; 2) jalutushoovidega hoone S1, mis koosneb sektsioonidest 4-1 ja 4-2 ning milles asuvad neljanda üksuse kinnipeetavate majutamiseks ettenähtud kambrid (neljas üksus) ning 3) naiskinnipeetavate majutamiseks mõeldud jalutushoovidega hoone S2 ning milles asuvad viienda üksuse kinnipeetavate majutamiseks ettenähtud kambrid ja sõltuvusrehabilitatsiooni osakond. Nimetatud jaotused tulenevad kodukorra punktidest 2.1.1, 2.1.3 ja 2.1.
  2. Asjaolu, kas kinnipeetavate majutamiseks mõeldud üksuse juurde kuuluvad jalutusboksid või jalutushoov, tuleneb konkreetse üksuse eripärast. Erinevates eluosakondades ei ole ehitustehnilisest eripärast tulenevalt võimalik pakkuda ühesuguseid lahendusi jalutuskäikude võimaldamiseks. Haldusasjas 3-16-2285 on kaebaja muuhulgas ühe kaebusena märkinud, et soovib jalutushoovis jalutamas käia ning nimetatud kaebus on Tallinna Halduskohtu menetluses. Tulenevalt asjaolust, et A.N. paneb vanglas süstemaatiliselt toime distsipliinirikkumisi, on ta paigutatud karterihoonesse, mille juurde kuuluvad jalutusboksid. Vanglasisese paigutamise otsustamisel tuleb vanglal järgida eraldihoidmise printsiipi ning julgeolekukaalutlusi, samuti vastavasse osakonda paigutamisel vajalike aluste olemasolu (nt kartserikambri puhul). Tallinna Vangla kodukorra punkti 3.7 kohaselt vanglateenistuse ametnik määrab ja otsustab kinnipeetava vanglasisese paiknemise, määrates talle kambri, voodikoha ja võimaluse korral kapi esemete hoidmiseks. Seega ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda enda paigutamist konkreetsesse üksusesse ega valida omale meelepäraseid kinnipidamistingimusi. 7.
  3. Soov kanda karistust Tartu Vanglas. Süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel teostatakse isiku paigutamine vanglasse Justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 5 alusel. Sama määruse sama paragrahvi lg 2 ja lg 3 sätestavad, et kui 3

(6)3-17-496 kinnipeetava ümberpaigutamiseks ei esine lg-s 1 sätestatud alust, siis paigutatakse kinnipeetav vanglasse lähtuvalt elukohast ning isiku elukohana käsitletakse isiku vanglasse vastuvõtmisel Eesti rahvastikuregistrisse kantud elukohta.

§ 19

lg 1 sätestab, et kinnipeetava võib ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Kinnipeetaval ega kolmandal isikul ei ole subjektiivset õigust valida kinnipeetava karistuse kandmise kohta vangla, üksuse ega kambri täpsusega. Vastavat õigust õigusaktidest sõnaselgelt ei tulene ja see oleks vastuolus ka vanglakaristuse olemuse ja eesmärkidega. Kinnipeetavale jääb õigus pöörduda vangla direktori poole taotlusega esitada taotlus ümberpaigutamiseks justiitsministeeriumile, kui ümberpaigutamine on kinnipeetava arvates vajalik tema põhiõiguste tagamiseks. Tulenevalt asjaolust, et kaebaja ei ole esitanud vanglale pöördumist, millest nähtuvalt tuleks ta põhiõiguste tagamiseks ümberpaigutada ning vanglale selliseid asjaolusid ka teada ei ole, ei saa kaebusega eesmärki saavutada, s.t kohus ei saa kohustada Tallinna Vanglat paigutama A.N. karistuse edasiseks kandmiseks ümber Tartu Vanglasse. KOHTU PÕHJENDUSED

  1. A.N. soovib kohtule esitatud kaebuses 27.02.2017 vaideotsuse nr 5-15/17/38-2 tühistamist. Kõnealuse vaideotsusega on vangla jätnud rahuldamata kaebaja vaide Tallinna Vangla 09.01.2017 vastuse (otsus) nr 5-8/16/27579-2 kehtetuks tunnistamiseks. Viidatud otsusega jättis vangla rahuldamata kaebaja taotlused nõuete osas, millest kaebaja ise ei olnud loobunud, s.t seoses kambrisse duši ehitamisega, ratastooli, invatualeti ja jalutuskepi saamisega, tasuta veekeedukannu saamisega, hoovi peal jalutamise võimaldamisega, hooldaja võimaldamisega ning Tartu Vanglas karistuse kandmisega. Lähtudes eeltoodust ning kohtule esitatud dokumentidest ja arvestades kaebaja eesmärki tõlgendab kohus HKMS § 2 lg 4 alusel kaebuse nõudeid selliselt, et kaebaja soovib Tallinna Vangla 09.01.2017 vastuse nr 5-8/16/27579-2 ja 27.02.2017 vaideotsuse nr 5-15/17/38-2 tühistamist ning vangla kohustamist võimaldada kambrisse dušš, kaebaja kasutusse ratastool, invatualett, jalutuskepp, hooldaja, tasuta veekeedukann, hoovi peal jalutada ning kanda karistust Tartu Vanglas.
  2. HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada määrusega kaebuse selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tagastada määrusega kaebuse selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja rikkunud haldusmenetluse ega vangistusõiguse norme, lahendades ajaliselt lähestikku esitatud taotlused (tl 9-46) ühe otsusega. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 1 sätestab vormivabaduse põhimõtte ja annab haldusorganile kaalumisruumi menetluse läbiviimiseks vajalike toimingute valikul. Samas kohustab HMS § 5 lg 2 haldusorganit viima haldusmenetlust läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Vastustaja on otsuses (tl 47-48) märkinud, millistest taotlustest kaebaja ise on loobunud, ning ülejäänud sisuliselt lahendanud. Kaebaja ei ole ei vaides (tl 50) ega kaebuses kohtule esile toonud konkreetselt ühtegi taotlust, mille vastustaja oleks jätnud lahendamata. Vastustaja on lisaks 4

(6)3-17-496 kaebuste sisulisele lahendamisele ka kaebajale (tekstist nähtuvalt, et korduvalt) selgitanud, kuidas pöörduda vanglateenistuse poole igapäevaste eluliste probleemide lahendamiseks. Vastustaja on otsuses käsitletud taotluste osas 27.02.2017 vaideotsuses (tl 2) lahendanud sisuliselt vaide 09.01.2017 otsuse nr 5-8/16/27579-2 peale ega ole rikkunud vaide lahendamisel vaidemenetluse norme, sh põhjendamiskohustust.
  1. Kaebaja on vanglale esitanud erineva sisuga taotlused, milles soovib, et vangla võimaldaks talle erinevaid hüvesid. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 kohaselt võib isiks nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Isik ei saa nõuda avalikult võimult sooritusi, milleks seadus talle õigust ei anna.
  2. Kaebaja soovib oma karistust kanda Tartu Vanglas. Kinnipeetaval ei tulene

-st ega muudest õigusaktidest subjektiivset õigust nõuda endale karistuse kandmiseks sobivat vanglat. Ühestki

ja selle alusel kehtestatud õigusaktist ei tulene, et kinnipeetaval endal oleks õigus karistuse kandmiseks sobivat vanglat valida. Kohus nõustub vastustaja poolt vaidlustatud otsuse, vaideotsuses ja kohtule esitatud seisukohas (vt eelpool määruse p 7.5) toodud põhjendustega. Kaebaja ei ole märkinud, et vangla oleks tema vanglasse paigutamisel

ja selle alusel antud õigusaktide sätteid rikkunud. Ka Riigikohus on 14.02.2011 otsuses asjas nr 3-3-1-76-10 asunud seisukohale, et kinnipeetaval puudub õigus valida endale karistuse kandmiseks konkreetset vanglat (p 23). Seega puudub kaebajal õigus nõuda enda Tartu Vanglasse paigutamist ning selle nõude osas kuulub kaebus tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. 12. Kaebaja on taotlenud vanglalt endale hooldajat, jalutuskeppi, invatualetti ja ratastooli.

§ 52

lg 1 kohaselt osutab vanglas tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid (

§ 52lg 2).

Tallinna vangla kodukorra p 7.1.10 kohaselt on kinnipeetavale keelatud meditsiiniline abivahend, meditsiinitarvik, instrument, -seade, v.a vangla arsti ettekirjutusel. Kaebusest ei nähtu, et vangla arst oleks teinud ettekirjutuse kaebajale jalutuskepi, ratastooli või invatualeti võimaldamise kohta, mille kättesaamist või kasutamist vangla takistaks. Meditsiinilise abivahendi vajaduse otsustab arst eraõigusliku suhte raames ning selle otsustusega seonduvalt saab kinnipeetav kaitsta oma õigusi tsiviilkohtumenetluse korras ( nt Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-31-56-11, p 8). Kaebajale on arstlike otsustuste vaidlustamise võimalust selgitatud ka paljudes hiljutistes lahendites (nt Tallinna Ringkonnakohtu 06.03.3017 määrus haldusasjas nr 3-17-372). Ka ei nähtu kohtule esitatud materjalist, et kaebaja vajaks hooldajat. Seega ei ole vastava nõude osas kaebuse lahendamine halduskohtu pädevuses ning kaebus tuleb tagastada vastavalt HKMS § 121 lg 1 p-le 1. 13. Kaebaja on taotlenud, et vangla tagaks talle kambris duši kasutamise võimaluse.

§ 50lg 1 kohaselt peab kinnipeetav hoolitsema oma isikliku hügieeni eest.

Vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš (

§ 50lg 2).

Kaebaja ei ole väitnud, et vangla rikub

§ 50

lg-s 2 sätestatud kohustust ning vangla on kohtule esitatud vastuses kinnitanud, et kõikidele kinnipeetavatele võimaldatakse kord nädalas duši kasutamine. Kaebaja soovib dušši kasutada oma kambris. Kohus leiab, et kaebajal puudub selle nõudmiseks subjektiivne õigus.

ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest, ei tulene, et kinnipeetavatele tuleb tagada kambris duši kasutamise võimalus. Ka Riigikohus on lahendis asjas nr 3-4-1-50-14 leidnud, et

§ 5

(6)3-17-496 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada (p 34.1.). Seega puudub vastustajal kohustus tagada duši kasutamine kambris ning kaebus ei saa viia kaebajat eesmärgile. 14. Kaebaja soovib jalutada jalutushoovis.

§ 55

lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kaebusest ja vanglale esitatud taotlusest ei nähtu, et vangla oleks

§ 55lg-s 2 sätestatud kohustust rikkunud.

Kaebaja eesmärk on jalutusboksi asemel jalutada jalutushoovis. Vastustaja on vastuses kohtunõudele põhjalikult selgitanud jalutamise korraldust Tallinna Vanglas (vt eelpool määruse p 7.4). Riigikohus märkis 26.05.2008 otsuses asjas nr 3-3-1-20-08, et vangla erinevates eluhoonetes ühiskasutuses olevate ruumide suuruses, lisaruumide olemasolus või jalutusväljaku suuruses esinevaid erinevusi ei saa pidada võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvateks, kui mõlemal juhul on kinnipeetavatele

-st ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud. Kaebaja ei ole selle vaidluse raames ega vastustajale esitatud taotluse menetlemisel välja toonud, et talle vangistusõiguse normides sätestatud jalutamisvõimalusi ei tagataks. Tal puudub subjektiivne õigus nõuda pelgalt jalutushoovis jalutamist, seega puudub kaebeõigus HKMS § 121 lg 2 p 1 tähenduses. Kohus selgitab kaebajale, et Tallinna Halduskohus menetleb haldusasjas nr 3-16-2285 kaebaja nõuet vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks muu hulgas seoses asjaoluga, et vangla ei võimalda kaebajale suuremat jalutamisaeda. Lisaks on halduskohtu menetluses haldusasi nr 316-2069, kus kohus menetleb kaebaja nõuet vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks seonduvalt kartserihoone jalutusbokside tingimustega. 15. Kaebaja on taotlenud ka, et vangla võimaldaks talle kambrisse tasuta veekeedukannu.

§ 31

lg 2 kohaselt võib kinnipeetaval vanglateenistuse ametniku loal olla isiklik raadio, televiisor või muu vajalik elektriseade, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirju ega korda ning ei häiri teisi isikuid ja kui kinnipeetaval ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mis on talle määratud isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise nõuete rikkumise eest. Elektriseadmete kasutamise kulud katab kinnipeetav (

§ 31

lg 3).

ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ei tulene kinnipeetavale õigust nõuda kambrisse vangla kulul veekeedukannu. Kinnipeetav võib isiklikku elektriseadet kambris omada, kuid vangla ei ole kohustatud talle seda soetama. Seega ei saa kaebajale kambrisse tasuta veekeedukannu mittevõimaldamine kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda ning kaebus selle nõude osas tuleb samuti tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. 16. Eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb kaebus HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 121 lg 1 p 1 alusel läbivaatamatult tagastada. HKMS § 43 lg 2 järgi ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti seadusega ettenähtud korras kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.