← Eesti

3-1-1-117-00

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. jaanuaril 2001. a 3-1-1-117-00 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas 19. detsemb

§ 1611, § 170, § 128 lg 1, § 162 järgi, J.

T.

§ 1611, § 162 järgi, V.

T.

§ 1611, § 170 järgi; O.

H.

§ 1611, § 170 järgi; O.

B.

§ 162järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa A. K. ja tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, J. T. ja tema kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, V. T. ja tema kaitsja vandeadvokaat Rein Napa, O. H. ja tema kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, O. B. ja tema kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ning riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik 1. Lääne-Viru Maakohtu 29. veebruari 2000. a otsusega tunnistati A. K. süüdi KrK § 1611 järgi ja talle mõisteti karistuseks kuus kuud vabadusekaotust tingimisi üheaastase katseajaga.

§ 128lg 1, § 162, § 170, § 171 lg 2 ja § 1842 lg 1 järgi mõisteti A.

K. õigeks. J. T. mõisteti

§ 128lg 1, § 171 lg 2, § 1611 ja § 162 järgi õigeks.

V. T. ja O. H. mõisteti

§ 1611, § 170 ja § 1842 lg 1 järgi õigeks.

O. B. mõisteti

§ 162järgi õigeks.

Sama otsusega mõisteti neile esitatud süüdistuses õigeks J. L., J. D., V. K., V. S. ja O. B. Maakohus mõistis A. K.i kui ametiisiku süüdi kannatanu E. K.-le rusikaga näkkulöömises Narva Politseiprefektuuris

  1. jaanuaril
  2. a.
  3. Lääne-Viru Maakohtu
  4. veebruari
  5. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Lääne-Viru prokurör Silvi Pass ning apellatsioonkaebused kohtualused A. K. ning kannatanud T. G. ja S. D.
  6. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  7. septembri
  8. a otsusega tühistati Lääne-Viru Maakohtu eeltoodud otsus osaliselt. A. K.-le mõisteti karistuseks KrK § 1611 järgi kaks aastat vabadusekaotust. Samas tunnistati A. K. süüdi ja teda karistati KrK § 170 järgi kümne kuu vabadusekaotusega, § 128 lg 1 järgi rahatrahviga 100 päevamäära ulatuses, s.o 2200 krooni ning § 162 järgi kuue kuu vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti A. K.-i lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest kaks aastat vabadusekaotust tingimisi katseajaga kaks aastat ja rahatrahv 2200 krooni riigituludesse. J. T. tunnistati süüdi ja teda karistati KrK § 1611 järgi ühe aasta vabadusekaotusega ning § 162 järgi kuue kuu vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti J. T.-i lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest üks aasta vabadusekaotust tingimisi katseajaga kaks aastat. V. T. ja O. H. tunnistati süüdi ja neid karistati KrK § 1611 järgi ühe aasta ja kuue kuu vabadusekaotusega ning § 170 järgi kaheksa kuu vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti neile lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest üks aasta ja kuus kuud vabadusekaotust tingimisi katseajaga kaks aastat. O. B. tunnistati süüdi ja teda karistati KrK § 162 järgi kuue kuu vabadusekaotusega tingimisi katseajaga üks aasta. Kannatanute apellatsioonkaebused rahuldati täielikult, prokuröri apellatsioonprotest rahuldati osaliselt ning kohtualuse A. K.i apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu otsusega tunnistati O. B., A. K. ja J. T.i süüdi KrK § 162 järgi järgmises. O. B., olles Narva Politseiprefektuuri kriminaalpolitsei inspektor, seega ametiisik KrK § 160 mõttes, rikkus Politseiseaduse III ptk § 12 p-de 2, 4 ja 5 sätteid ja nimelt Narva Politseiprefektuuri informatsiooni registreerimise raamatus registreeriti
  9. oktoobril
  10. a materjalid V. B.-le ja
  11. oktoobril
  12. a materjalid G. G.-le üliraskete kehavigastuste tekitamise kohta. O. B. võttis nimetatud materjalid oma menetlusse, kuid nende menetlemisel rikkus KrMK § 93 nõudeid. Rikkudes kriminaalpolitsei funktsionaalsete kohustuste tüüpinstruktsiooni B osa p 10 ja II peatüki A osa, mis on kinnitatud kriminaalpolitsei komissari poolt
  13. veebruaril
  14. a, hoidus O. B. tahtlikult kõrvale oma ametiülesannete täitmisest isikuvastase kuriteo avastamiseks ja ei võtnud tarvitusele abinõusid teise astme kuriteo teate registreerimiseks. A. K., töötades Narva Politseiprefektuuri kriminaalpolitsei komissarina ja J. T., töötades Narva Politseiprefektuuri abiprefektina, olles KrMK § 101 lg 4 alusel juurdlusasutuse juhiks, rikkusid nad Politseiseaduse III ptk § 12 p-de 2, 4 ja 5 ning KrMK § 93 sätteid G. G.-le ja V. B.-le üliraskete kehavigastuste tekitamise fakti käsitlevas asjas. Rikkudes
  15. juulil
  16. a abiprefekti poolt kinnitatud kriminaalpolitsei komissari ametialase tüüpinstruktsiooni sätteid, hoidusid A. K. ja J. T. tahtlikult kõrvale oma ametialaste kohustuste täitmisest. A. K., O. H. ja V. T. mõisteti KrK § 1611 järgi süüdi selles, et olles ametiisikud KrK § 160 mõttes, rikkusid nad Politseiseaduse I ptk § 4 p 4 ja III ptk § 12 p-de 2, 3, 4 ja 5 sätteid sellega, et
  17. novembril
  18. a kella 02.00 ja 03.00 vahel Narvas baari Pähkel fuajees politseioperatsiooni käigus kasutasid Narva Uurimisbüroo vanemuurija S. H.-i suhtes vägivalda. A. K.-i provokatsiooni tulemusel viskas V. T. S. H-i põrandale ning lõi teda käega näkku. Narva Prokuratuuri abiprokurörile T. G.-le, kes püüdis kohtualuste ebaseaduslikku tegevust takistada, tekitasid viimased kergeid kehavigastusi. Peale selle toimetati S. H. Narva Politseiprefektuuri ajutiselt kinnipeetavate ruumi, kus O. H. lõi teda vähemalt kaks korda rusikaga näkku ja mitte vähem kui kolm korda jalgadega kehasse. Eeltoodud tegevusega tekitati S. H-le kerged kehavigastused. A. K.-i käsul koostati fabritseeritud ettekanded S. H.-i poolt politseitöötajate solvamise kohta. Selle ettekande alusel koostati protokoll S. H-i haldusvastutusele võtmise kohta. S. H. peeti kambris kinni
  19. novembrist
  20. a kella 03.00-st kuni 06.00-ni. A. K. ja J. T. mõisteti KrK § 1611 järgi süüdi selles, et nad ametiisikutena
  21. jaanuaril
  22. a ja olles alkoholijoobes, X Politseiprefektuuris lõid E. K. ja K. Š. vähemalt kümme korda jalgadega vastu jalga, näkku ja pähe, millega tekitasid kannatanutele kergeid kehavigastusi. Samuti kasutasid nad kannatanute suhtes psüühilist vägivalda. A. K., V. T. ja O. H. mõisteti KrK § 170 järgi süüdi selles, et
  23. novembril
  24. a öösel pidasid nad Narvas Y baaris eeltoodud asjaoludel ja teadvalt ebaseaduslikult kinni S. H-i. A. K. mõisteti KrK § 128 järgi süüdi selles, et
  25. novembril
  26. a aastal ähvardas ta Narvas Y baaris tapmisega S. D.-t. Menetlus Riigikohtus
  27. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  28. septembri
  29. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetud A. K., J. T., V. T., O. H. ja O. B. 4.1 A. K. leiab oma kaebuses, et Viru Ringkonnakohus on kohtulikku uurimist toimetanud ühekülgselt ja ei ole kõiki tõendeid hinnanud. Usaldatud on ebausaldatavate tunnistajate ütlusi. Tõendatud ei ole KrK § 162 järgi inkrimineeritud kuritegu - läbi vaadanud materjalid, ei näinud A. K. asjas kuriteo koosseisu ning see oli tema otsustus. Kassaator taotleb Viru Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. 4.2 V. T. leiab, et Viru Ringkonnakohus on uurimist toimetanud ühekülgselt, arvestades vaid S. H.-i ja T. G. ütlusi. Kohus on jätnud läbi vaatamata ja üldse tähelepanuta mitmed õigustavad tõendid. Kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele, tunnistajate ütlused on vastuolulised ning kohus ei ole vastuolusid kõrvaldanud. Kassaator taotleb Viru Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. 4.3 O. H. leiab, et Viru Ringkonnakohus on kohtuasja uurinud ühekülgselt ja teinud tunnistajate ütlustest ebaõigeid järeldusi. Tõendina uurija Antonovi poolt asja juurde lisatud fotosid ei oleks tohtinud asja juurde võtta, kuna ei ole välja selgitatud, millal ja kes kannatanu S. H.-t pildistas ning seega on tegemist ebausaldusväärse tõendiga. Kohus ei andnud õiguslikku hinnangut väitele, et baaris Y toimus plaaniline politseioperatsioon, mida S. H. takistas oma tegevusega. Kohus on jätnud hindamata osade tunnistajate ütlused. O. H. taotleb Viru Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. 4.4 O. B. leiab, et Viru Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, milles seisneb raske tagajärg seadusega kaitstud riigi huvidele. Ringkonnakohtu poolt märgitud tagajärgi - M. B. poolt abikaasale üliraskete kehavigastuste tekitamist, K. poolt järgmise kuriteo toimepanekut ja B. ning V. elamist vabaduses - ei ole süüdistuses O. B.-le süüks arvatud ning seega on ringkonnakohus väljunud süüdistuse piiridest, rikkudes oluliselt menetlusnorme. O. B. taotleb Viru Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. 4.5 J. T. leiab, et talle süüksarvatud teod on ringkonnakohtu poolt valesti kvalifitseeritud KrK § 162 järgi, kuna B. asjas puudus T.-il kohustus tegutseda. Selline kohustus oli hoopis B.-il. Puudub ka põhjuslik seos T.-i poolt kriminaalasja algatamisest keeldumise ja B.-le kehavigastuste tekitamise vahel. K. ja Š. peksnud ei ole. Ringkonnakohus on kriminaalasja uurinud ühekülgselt. Ringkonnakohtu kantseleis ei antud kohtuotsuse venekeelset tõlget kohe kätte, tõlke sai pärast vastavasisulise kirjaliku avalduse esitamist alles
  30. oktoobril
  31. a, ehkki kohtuotsus valmis
  32. septembril
  33. a. J. T. taotleb Viru Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist.
  34. Riigikohtu istungil toetasid süüdimõistetud ja nende kaitsjad kassatsioonkaebustes esitatud seisukohti. Prokurör taotles kaebuste rahuldamata jätmist.
  35. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  36. septembri
  37. a otsus on põhjendatud ja seaduslik ning kassatsioonkaebustes esitatud väited ei anna alust selle tühistamiseks ega muutmiseks. 6.1 AKKS § 65 lg 4 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Seetõttu ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumil alust kaebustes toodud väidete alusel tuvastada muid asjaolusid kui on tuvastatud esimese ja teise astme kohtu poolt. Tuvastatud faktiliste asjaolude alusel on apellatsioonikohus andnud süüdimõistetute tegudele õige juriidilise hinnangu. 6.2 Kassatsioonkaebustes ei ole sisukohaselt viidatud kriminaalmenetluse seaduse sellistele rikkumistele, mida oleks AKKS § 39 lg 3 kohaselt alust lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks või mida oleks sellisena võimalik käsitleda AKKS § 39 lg-s 4 sätestatud korras. 6.3 Motiivide käsitlus apellatsioonikohtu otsuses on vormistatud pädevuse piires tõendeid hinnates, kuigi ka Riigikohtu kriminaalkolleegium soostub kassaatorite kassatsioonikohtus rõhutatud seisukohaga, et üldhinnanguline järeldus ametkondade suhete teravusest ei oleks pidanud olema sissejuhatuseks tõendite hindamise konkreetsele osale. Järgnevalt on aga kohtuotsuses näidatud tõendid, millega on kohtualustele esitatud süüdistus tõendatud ja põhjendatud, millistel kaalutlustel kohus tehtud järeldustele jõudis. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
  38. Jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  39. septembri
  40. a otsus A. K.-i, J. T.-i, V. T.-i, O. H.-i ja O. B.-i suhtes muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata.
  41. Välja mõista kohtukulu A. K.-lt 1982 krooni 40 senti, J. T.-lt 1982 krooni 40 senti, V. T.-lt 1486 krooni 80 senti, O. H.-lt 1486 krooni 80 senti, O. B.-lt 1982 krooni 40 senti kaitsjatasu katteks. Kohtuotsus jõustub
  42. jaanuaril
  43. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja Ott Järvesaar Liikmed Jüri Rätsep, Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.