← Eesti

3-1-1-121-00

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 19. jaanuaril 2001 3-1-1-121-00 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher vaatas 12. detsembri

§ 207lg 31 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualuste kaitsja vandeadvokaat Sirje Must ja riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 24. mai 2000. a otsusega tunnistati Ander Sagadi süüdi KrK §

§ 207lg 31 järgi ning talle mõisteti karistuseks vastavalt kolm ja kuus aastat vabadusekaotust. Kr

K § 40 lg 1 alusel mõisteti A. Sagadi lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest kuus aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Sama otsusega tunnistati Peeter Eelmaa süüdi KrK § 207 lg 3 p 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks kaks aastat ja kuus kuud vabadusekaotust, ning KrK § 207 lg 31 järgi mõisteti talle karistuseks viis aastat vabadusekaotust. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti P. Eelmaa lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest viis aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. A. Sagadi tunnistati KrK § 207 lg 3 p 2 järgi süüdi selles, et ta omandas

  1. a suvel ebaseaduslikult laskekõlbuliku poolautomaatpüstoli Walther mod PP Browning koos seitsme laskekõlbuliku padruniga cal 7,65 mm ning püstolkuulipilduja PPS kaks padrunisalve, milles oli 70 laskekõlbulikku padrunit cal 7,62x25 Tokarev, hoidis neid oma elukohas Harjumaal Loksa vallas, kandis ebaseaduslikult laetud tulirelva ning laskemoona endaga kaasas selle võimaliku kasutamise eesmärgil ning vedas
  2. juulil
  3. a koos P. Eelmaaga ebaseaduslikult poolautomaatpüstolit Walther ja laskemoona (77 padrunit) Loksa linnast Hara külla. A. Sagadi tunnistati KrK § 207 lg 31 järgi süüdi veel selles, et ta omandas
  4. a suvel ebaseaduslikult lahingurelvaks tunnistatud püstolkuulipilduja PPS, hoidis seda ebaseaduslikult oma elukohas Harjumaal Loksa vallas, kandis seda ebaseaduslikult laetult kaasas selle võimaliku kasutamise eesmärgil ning vedas seda ebaseaduslikult
  5. juulil
  6. a koos P. Eelmaaga Loksa linnast Hara külla. P. Eelmaa tunnistati KrK §

KrK § 207 lg 31 järgi süüdi selles, et ta

  1. juulil
  2. a vedas koos Ander Sagadi'ga ebaseaduslikult poolautomaatpüstolit Walther ja laskemoona (77 padrunit) ning lahingurelvaks tunnistatud püstolkuulipildujat PPS Loksa linnast Hara külla.
  3. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonikaebused kohtualune A. Sagadi ning kohtualuse P. Eelmaa kaitsja Andres Gorkin. Apellandid leidsid, et kohtuotsuses sisalduvad kohtu järeldused ei ole vastavuses faktiliste asjaoludega, ning palusid otsuse tühistamist ja kohtualuste õigeksmõistmist.
  4. Tallinna Ringkonnakohtu
  5. oktoobri
  6. a otsusega jäeti apellatsioonikaebused rahuldamata ja Harju Maakohtu
  7. mai
  8. a otsus sisuliselt muutmata. Kohtukolleegium otsustas A. Sagadi süüdimõistmise osas KrK §

§ 207

lg 31 järgi jätta kohtuotsusest välja tema süüdimõistmine relvade ja laskemoona kandmises, kuna kolleegium leidis, et kriminaalasjas puuduvad tõendid A. Sagadi kavatsuse kohta relvi kasutada. Kohtukolleegium juhtis seejuures tähelepanu Relvaseaduse §-le 38, mille kohaselt relva kandmise all mõistetakse laetud relva endaga kaasas kandmist selle võimaliku kasutamise eesmärgil. Ringkonnakohus leidis, et kohtualustele inkrimineeritud teiste tegude osas on maakohus tulnud õigetele järeldustele, ning kohtukolleegium ei pidanud vastavalt AKKS § 29 lg-le 5 vajalikuks Harju Maakohtu põhjendusi korrata. MENETLUS RIIGIKOHTUS

  1. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonikaebused süüdimõistetud Ander Sagadi ning Peeter Eelmaa. Kaebustes paluvad kassaatorid ringkonnakohtu otsuse tühistamist nende süüditunnistamise osas ning õigeksmõistva otsuse tegemist. 4.1 P. Eelmaa leiab oma kaebuses, et Harju Maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust ja jätnud motiveerimata, miks ta on pidanud tõenditena mitteusaldusväärseks kohtualuste ütlusi ning jätnud need ütlused ja daktüloskoopiaeksperdi arvamuse otsuse tegemisel arvestamata. Ringkonnakohus, nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, on ekslikult järeldanud, et nimetatud osas on maakohtu otsus motiveeritud. 4.2 Kassaatori arvates on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta apellatsioonikaebuses esitatud väite, mille kohaselt relvadelt ei leitud kohtualuste sõrmejälgi ja nende riietelt või kehalt pole avastatud relvaõli määrdumise jälgi. Kohtud on tema väidete kohaselt rikkunud asjaolude igakülgse ja täieliku uurimise printsiipi, jättes välja selgitamata väidetavalt A. Sagadile kuuluvas padrunisalves olnud padruni pinnal asuva identifitseerimiskõlbliku naha papillaarkurrustiku fragmendi päritolu. 4.3 A. Sagadi kaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus apellatsioonikaebuses esitatud asjaolude ning argumentidega arvestamata jätmist põhjendanud. Nõustudes maakohtu otsuse kirjeldav-motiveeriva osaga, on ringkonnakohus nõustunud ka maakohtu oletusliku seisukohaga, millest tulenevalt pidas kohus kassaatori poolt tulirelvade omandamise ja hoidmise fakti tõendatuks tunnistajate ütlustega, selgitamata, milliste konkreetsete tunnistajate ütlustele seejuures on tuginetud. Kassaator juhib tähelepanu asjaolule, et kohtul puudusid otsesed tõendid selle kohta, millal ja millisel viisil ta relvad omandas. 4.4 A. Sagadi ei nõustu, et tema karistuse kandmise aja alguseks on loetud
  2. mai
  3. a ning karistusest loetud kantuks eelvangistuses viibitud aeg üksnes kümne päeva osas, s.o. 20.-
  4. juuli
  5. a. Kassaator on lisaks nimetatud ajavahemikule viibinud Võru Maakohtu määruse järgi vahi all
  6. juulist
  7. a kuni kohtuotsuse tegemiseni. 4.5 Kassaatorid on seisukohal, et maakohtu järeldused kohtualuste isikute grupina tegutsemises osas on motiveerimata ning rajanevad oletustel. 4.6 Kassaatorid peavad ekslikuks ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt püstolkuulipidaja PPS kui automaattulirelv võib Relvaseaduse sätete kohaselt kuuluda vaid lahingu- või teenistusrelvade hulka. Kassaatorite arvates on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta Relvaseaduse § 14 lg-s 2 sätestatu, mille kohaselt relva kuuluvus lahingu-, teenistus- või tsiviilrelva hulka tehakse kindlaks relva sertifitseerimisel.
  8. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebusi ja taotles kohtualuste õigeks mõistmist. Prokurör leidis, et kassatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
  9. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et KrK § 207 sätestab vastutuse tulirelva või laskemoona ebaseadusliku valmistamise, omandamise, hoidmise, kandmise, kasutamise, edasitoimetamise, vedamise, müümise või edasiandmise eest. Selle paragrahvi lõike 31 järgi kvalifitseeritakse kirjeldatud tegevus siis, kui tegude objektiks olid lahingurelvaks või teenistusrelvaks tunnistatud tulirelvad või nende laskemoon. Lahingu- või teenistusrelv on KrK § 207 kvalifitseeriv asjaolu, nende relvade suhtes toimepandud ebaseaduslik tegevus moodustab kuriteo enamohtliku liigi ja need teod kuuluvad esimese astme kuritegude hulka. Seega on kuriteo õigeks kvalifitseerimiseks vajalik kindlaks teha, milline tulirelv on tunnistatud lahingu-või teenistusrelvaks. 6.1 Relvaseaduse § 7 lg 2 kohaselt liigitatakse relvad kasutusvaldkonna järgi lahingu-, teenistus- ja tsiviilrelvadeks. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et kriteeriumid relvade ja laskemoona liigitamiseks kehtestab Vabariigi Valitsus. Lahingurelvadeks Relvaseaduse § 8 järgi on relvad, mis on põhiliselt ette nähtud kaitsejõududele lahingutegevuseks ja teenistusülesannete täitmiseks. Relvaseaduse § 11 lg 2 p-dest 1 ja 2 nähtub, et tsiviilrelvaks ei lubata arvata tulirelva, mida tavaliselt kasutatakse kui lahingurelva ja automaattulirelva, olenemata sellest, kas see kuulub teenistus- või lahingurelvade hulka või mitte. 6.2 Vastavalt Relvaseaduse § 14 lg-le 2 tehakse relva kuuluvus lahingu-, teenistus- või tsiviilrelva hulka kindlaks relva sertifitseerimisel. Vabariigi Valitsus on
  10. augustil
  11. a vastu võtnud (RT I 1996, 59, 1102) teenistus- ja tsiviilrelvade ning nende laskemoona sertifitseerimise korra (edaspidi Kord). Korrast nähtub, et sertifitseerimisel lähtutakse Vabariigi Valitsuse
  12. jaanuari
  13. a määrusega nr 28 (RT I 1996, 8 167) kinnitatud "Relva ja laskemoona liigitamise kriteeriumidest" ja Vabariigi Valitsuse
  14. augusti
  15. a määrusega nr 210 kinnitatud "Teenistus- ja tsiviilrelvade ning nende laskemoona kvaliteedi- ja ohutusnõuetest". Korra punkt 5 sätestab, et relvi ja padruneid sertifitseerib Kohtuekspertiisi Büroo. 6.3 Kuna seadusandja on relva liigikuuluvuse kindlaksmääramise seadnud sõltuvusse konkreetsest õiguslikku tähendust omavast toimingust - sertifitseerimisest, siis ei saa Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustuda ringkonnakohtu otsuses väidetuga, et relva liigikuuluvust võib lugeda tõendamist mittevajavaks üldtuntud asjaoluks. Riigikohus on seisukohal, et lähtudes Relvaseaduse §-st 8 ja (või) § 11 lg 2 p-dest 1 ja 2 kuulub tõendamisele asjaolu, kas Venemaa relvatehases
  16. a valmistatud 35-lasuline püstolkuulipilduja PPS cal 7,65x25 Tokarev nr MA-16409 on põhiliselt ette nähtud lahingutegevuseks või teenistusülesannete täitmiseks või on tegemist automaatrelvaga. Asjaolu väljaselgitamiseks, kas tulirelv on automaatrelv või mitte, on vajalik kasutada eriteadmisi ekpertiisi vormis. Käesolevas kriminaalasjas puuduvad andmed selle kohta, mis lubaksid kohtul teha põhistatud järelduse, et tegemist on lahingurelvaga. Kohtueelsel uurimisel esitatud süüdistus sisaldab üksnes uurija meelevaldset väidet, et püstolkuulipilduja PPS cal 7,6x25 on tunnistatud lahingurelvaks. Vaidlustatud relv ei ole sertifitseeritud, tema kasutusvaldkond ja kuulumine automaatrelvade hulka on jäetud kindlaks tegemata nii kohtueelsel uurimisel kui ka asja kohtulikul arutamisel. Riigikohus leiab, et tulirelva tunnistamine lahingurelvaks ei ole kohtu subjektiivne õigus ega ka nn fakti küsimus. Toimepandud kuriteo õigeks kvalifitseerimiseks on hädavajalik tulirelva kuuluvuse kindlaksmääramine objektiivsete kriteeriumite järgi, milleks on relva sertifitseerimine või eriteadmiste kasutamine. Seega ei tulene kohtu järeldused tulirelva lahingurelvaks tunnistamisel kriminaalasja materjalidest, millega on rikutud KrMK § 19 lg-s 1 sätestatud kriminaalasja tehiolude igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise nõuet ja on kohtuotsuse tühistamise aluseks AKKS § 64 p 1 järgi.
  17. Seoses menetletava kriminaalasjaga viibis A. Sagadi eelvangistuses alates
  18. juulist kuni
  19. juulini
  20. a. See aeg on ka Harju Maakohtu
  21. mai
  22. a otsusega õigustatult loetud mõistetud karistusest kantuks. Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega 3-1-1-80-99 (RT III 2000, 3, 27), arvestatakse KrK § 45 alusel karistuse tähtaja hulka üksnes arutatava kriminaalasjaga seonduv eelvangistuses viibitud aeg. Seetõttu on alusetu kassaator A. Sagadi taotlus lugeda talle mõistetud karistuse tähtaja hulka Võru Maakohtu määruse alusel teises kriminaalasjas eelvangistuses viibitud aeg.
  23. Kassatsioonkaebustes sisalduvad ülejäänud väited puudutavad kohtualuste süü tõendatust tulirelvade omandamises, hoidmises ja vedamises ning selles osas eelnevate kohtuotsuste motiveeritust. Riigikohus leiab, et kohtualuste süü tuvastamisel on nii maa- kui ka ringkonnakohus järginud KrMK §-s 50 sätestatut ning seadusest juhindudes hinnanud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuste kohaselt. Kohtud on oma seisukohti vajalikul määral ka motiveerinud ning Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub selles osas eelnevate kohtulahendite järeldustega.
  24. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  25. oktoobri
  26. a otsus Ander Sagadi ja Peeter Eelmaa süüditunnistamises ja karistamises KrK § 207 lg 31 järgi ning KrK § 40 lg 1 järgi lõpliku karistuse mõistmises ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Muus osas jätta otsus muutmata. Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub
  27. jaanuaril
  28. a on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Eerik Kergandberg Liikmed Lea Kivi, Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.