3-1-1-9-01

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. jaanuaril
2. a. 3-1-1-9-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep vaatas
3. jaanuaril
4. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja U.P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 2 ja § 195 lg 2 järgi. Menetlusosalistena olid kohtuistungile kutsutud U.P. kaitsja määratud korras vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss. Kohtuistungile ilmus vandeadvokaat Margo Normann, kes esitas
5. jaanuaril
6. a väljastatud orderi selle kohta, et ta on volitatud kokkuleppel U.P-ga kaitsma viimast Riigikohtus. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, lubas määratud kaitsjal protsessist lahkuda. Asjaolud ja menetluse käik
7. U.P. tunnistati Järva Maakohtu
8. septembri
9. a otsusega süüdi ja teda karistati KrK § 139 lg 2 p 2 järgi vabadusekaotusega üheks aastaks ja kolmeks kuuks ning KrK § 195 lg 2 järgi vabadusekaotusega üheks aastaks. KrK § 40 alusel liideti mõistetud karistused täielikult ning U.P. lõplikuks karistuseks mõisteti kaks aastat ja kolm kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise aja algust hakati arvestama kohtuotsuse kuulutamise päevast, s.o
10. septembrist
11. a. Muuhulgas mõisteti U.P. KrK § 195 lg 2 järgi süüdi selles, et ta isikuna, kellel on karistatus huligaansuse eest,
12. aprillil
13. a kella 14.35 paiku P-s S-A tn xx maja juures, olles alkoholijoobes, paljude inimeste nähes, põhjuseta ja huligaansel ajendil, solvas teenistuses mitteviibivat politseikadetti S.D-t. Kohtualune sõimas kannatanut ebatsensuurselt, sülitas talle kaks korda näkku, lõi rusikaga näkku, püüdis lüüa jalaga keha pihta, sülitas kannatanu mütsi sisse ning viskas mütsi maha. Järva Maakohtu
14. septembri
15. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualuse U.P. kaitsja Endla Heinsoo, kes vaidlustas kohtualuse süüdimõistmise KrK § 195 lg 2 järgi ning karistamise KrK § 139 lg 2 p 2 järgi.
16. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
17. oktoobri
18. a otsusega jäeti Järva Maakohtu eeltoodud otsus sisuliselt muutmata. Selle resolutiivosas tehti täpsustus, millega loeti kantuks tema poolt eeluurimise ajal vahi all viibitud aeg
19. juunist
20. a kuni
21. juunini
22. a , s.o 3 päeva. Esitatud apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Kriminaalkolleegium leidis, et maakohtu poolt U.P. kuriteole antud õiguslik hinnang on õige ning kohtuotsus on küllaldaselt motiveeritud. Menetlus Riigikohtus
23. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
24. oktoobri
25. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu U.P., kes palub tema suhtes tehtud kohtuotsused tühistada ning saata kriminaalasi Järva Maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ning oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse norme. 3.1 Kassaator leiab, et ringkonnakohtu istungil rikuti tema kaitseõigust. Apellatsioonkaebuse esitanud kaitsja E. Heinsoo tegi kohtule taotluse kriminaalasja arutamise edasilükkamiseks detsembrisse
26. a, tuues põhjenduseks enda pikaajalise haiguse. Kassaator selgitab, et kuigi ta andis ringkonnakohtu istungil allkirja kaitsjast loobumise kohta, ei mõistnud ta sellest tulenevaid tagajärgi õigesti. Kassaatori arvates oli kriminaalasja arutamine tema poolt valitud kaitsja osavõtuta ebaõige ning sellega rikuti KrMK § 361 sätteid. Kassaator ei nõustu asjaoluga, et tema süüdimõistmine rajati muuhulgas anonüümsete tunnistajate "Maali Suvi", "Juuliuse", "Kalmeri" ja "Atsi" ütlustele, kes aga kohtuistungile ei ilmunud. Seetõttu jäi realiseerimata tema õigus kohtuliku arutamise käigus tunnistajatele ja kannatanutele küsimusi esitada. 3.2 Kassatsioonkaebuse kohaselt on Järva Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi eeltoodud otsused motiveerimata ning nendes sisalduvad järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Kassaator ei nõustu enda süüdimõistmisega KrK § 195 lg 2 järgi ning väidab, et kannatanu tungis talle kallale esimesena ning kohtu järeldus, et ta ründas D-t huligaansel ajendil ja ilma mõjuva põhjusteta, on vastuolus kriminaalasja tehioludega. Lisaks eeltoodule on kohus kassaatori arvates rikkunud tunnistajate J. ja K. ütluste hindamisel KrMK § 50 lg 2 nõudeid. 3.
27. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamist ning prokuröri, kelle arvamuse kohaselt tuleks ringkonnakohtu otsus jätta muutmata, leidis: 4.
28. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et määrus U.P. kaitsja E. Heinsoo apellatsioonkaebuse kuulamisele määramise kohta tehti
29. oktoobril
30. a ning asi määrati kuulamisele
31. oktoobriks
32. a.
33. oktoobril
34. a saabus ringkonnakohtule E. Heinsoo taotlus asja arutamise edasilükkamiseks detsembri algusesse seoses tema pikaajalise haigusega. Seda taotlust arutas ringkonnakohus kohtuistungil ning lähtudes KrMK § 361 lg-st 3, mis sätestab, et kui valitud kaitsja ei saa kahe päeva jooksul asuda osalema kriminaalmenetluses, võib kohus teha ettepaneku valida või määrata teine kaitsja, jättis taotluse rahuldamata. Kohtuistungi protokolli kohaselt selgitas kohus U.P-le KrMK § 361 lg 3, § 38, § 39, AKKS § 20 ja § 25 lg 2 ja 3 sätteid ning tegi kohtualusele ettepaneku otsustada, kas ta soovib valida teist kaitsjat või kaitsjast loobuda. Kohtualune loobus kaitsjast, mille kohta andis allkirja. 4.
35. AKKS § 25 lg 2 (
36. mai
37. a redaktsioonis) kohaselt on kaitsja osavõtt ringkonnakohtu istungist kohustuslik KrMK §-s 38 sätestatud juhtudel, samuti juhtudel, kui kohtualune on seda kirjalikult taotlenud. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib ringkonnakohus ülalnimetatud aluste puudumisel võtta kaitsjast loobumise vastu ilma kaitsja juuresolekuta. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et käsitletavas kriminaalasjas oleks kaitsja osavõtt olnud kohustuslik samuti puuduvad andmed selle kohta, et U.P. oleks varasemalt mõnes kriminaalmenetluse staadiumis kirjalikult taotlenud enesele kaitsjat. Eeltoodu alusel leiab riigikohtu kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus oli õigustatud kaitsjast loobumise vastu võtma. Täisealise süüdiva isiku hilisemad väited, et ta ei saanud aru kaitsjast loobumise tagajärgedest, mida kohus talle selgitas, ei saa olla käsitatavad kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 64 p 1 tähenduses.
38. Kohus on U.P. süü küsimuse lahendamisel KrK § 195 lg 2 järgi kvalifitseeruvas kuriteos tuginenud hulgalistele tõenditele, sealhulgas on ka nelja isiku ütlustele, kelle suhtes on rakendatud anonüümsust. Kriminaalasjas puuduvad andmed selle kohta, et keegi menetlusosalistest oleks taotlenud viimatinimetatud isikute ülekuulamist kohtus. Seetõttu ei näe Riigikohtu kriminaalkolleegium ka selles osas menetlusnormide rikkumist ning leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsuse tühistamiseks ei ole alust. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
39. oktoobri
40. a kohtuotsus U.P. suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Mõista U.P-lt riigieelarve tuludesse 619 krooni ja 50 senti kohtukulusid kaitsjatasu näol. Kohtuotsus jõustub
41. jaanuaril
42. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Ott Järvesaar, Jüri Rätsep