3-1-1-1-99

3-1-1-1-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. jaanuaril
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja E. V. süüdistuses KrK § 17 lg 6 ja 139 lg 2 p 1 järgi ja Andres Perolaineni süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 1 ja § 202 järgi. Kohtuistungist võtsid osa E. V. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja A. Perolaineni kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tallinna Linnakohtu
3. septembri 1998.a. otsusega tunnistati E. V. süüdi KrK § 139 lg 2 p 1 alusel ning karistati 4-kuulise vabadusekaotusega KrK § 47 kohaldamisega tingimisi üheaastase katseajaga. A. Perolainen mõisteti süüdi KrK § 139 lg 2 p 1 ja § 202 järgi ning karistati KrK § 40 kohaselt vabadusekaotusega kaheks aastaks tingimisi üheaastase katseajaga. Kohtuotsuse kohaselt varastas E. V. koos A. Perolaineniga Tallinnas X tee 102 asuva maja juures V. K.-le kuuluvalt sõiduautolt Opel Ascona parempoolse esitule, tekitades kahju summas 600 krooni. Ajal, mil A. Perolainen esituld tööriistade abil maha keeras, valvas E. V., et keegi ei tuleks vargust takistama. Linnakohus kvalifitseeris E. V. ja A. Perolaineni tegevuse KrK § 139 lg 2 p 1 järgi võõra vara salajase vargusena isikute grupi poolt, jättes esialgsest süüdistusest välja vara asukohta pääsemist takistanud tõkke või lukustuse kõrvaldamise. E. V. taotles apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist karistuse osas ja uueks karistuseks rahatrahvi mõistmist. Oma kaebust põhjendas kohtualune sellega, et kohus lähtus karistust mõistes valedest isikuandmetest. Ringkonnakohus jättis kaebuse rahuldamata, kuna linnakohus ei lähtunud E. V.-le karistuse mõistmisel mitte ainult ankeetandmetest, vaid arvestas ka kurjategija isiksust ja toimepandud teo iseloomu ning raskust. Samas leidis ringkonnakohus, et E. V. pole mitte varguse kaastäideviija vaid vargusele kaasaaitaja. Kuriteo täideviijaks on kriminaalkoodeksi eriosa dispositsioonis ettenähtud ning kuriteo objektiivsesse külge kuuluva teo vahetu toimepanija. Seega oli varguse täideviijaks ringkonnakohtu arvetes A. Perolainen ja E. V. lõi oma tegevusega " ümbruskonna valvamisega " soodusolukorra varguse toimepanemiseks ning on seega kaasaaitaja. Ainuüksi kohtualuste eelnev kokkulepe ei anna alust lugeda neid kaastäideviijateks. Ka kuriteost osavõtu kaasaaitamise vormile on omane aktiivne ja kooskõlastatud tegevus, mis on subjektiivsest küljest vaadatuna ühise kuritegeliku kavatsuse ja eesmärgiga. Lähtudes eeltoodust kvalifitseeris ringkonnakohus E. V. tegevuse KrK § 17 lg 6 ja § 139 lg 1 järgi ning karistas teda 3-kuulise vabadusekaotusega tingimisi üheaastase katseajaga, A. Perolaineni tegevuse aga KrK § 139 lg 1 järgi, jättes linnakohtu mõistetud karistuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kaassatsioonprotesti riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Protestis vaidlustatakse E. V. ja A. Perolaineni tegevuse ümberkvalifitseerimist. Prokurör leiab, et süüdimõistetutel oli eelnev ühine kuritegelik eesmärk ja mõlemad tegutsesid selle nimel, täites kumbki aktiivset rolli, milles nad olid eelnevalt kokku leppinud. Samuti viitab prokurör asjaolule, et sõiduauto esilaterna lahtimonteerimisel ei saa tegutseda üheaegselt kaks isikut. Kuna mõlemal süüdimõistetul oli soov omastada vara , siis on E. V. tegevus käsitletav kuriteo kaastäideviimisena. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud prokuröri, kes taotles kassatsioonprotesti rahuldamist ja kaitsjad, kes taotlesid selle rahuldamata jätmist, l e i d i s: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on kõiki asjas kogutud tõendeid hinnates tulnud õigele järeldusele nii kohtualuste süü kui ka nende tegevuse õigusliku hinnangu osas. Riigikohus nõustub täiel määral ringkonnakohtu põhjendustega E. V. tegevuse kvalifitseerimisel ning rõhutab siinkohal alljärgnevat. Hinnates kuriteost osavõtu astet, tuleb - nagu ka protestis märgitud - arvestada, kas teo toimepanijatel oli ühtne kuritegelik eesmärk ning kas nad tegutsesid selle saavutamise nimel. Kuid selle asjaolu tuvastamine ei anna ammendavat vastust küsimusele, kas isik tegutses kuriteo kaastäideviijana või sellest osavõtjana, kuna ühine eesmärk ning selle nimel aktiivne tegutsemine on omane nii kaastäideviimisele kui ka osavõtule. Vaid selle kriteeriumiga piirdumine välistaks üldse isiku tegevuse kvalifitseerimise kuriteost osavõtuna KrK § 17 vastava lõike järgi, sest kõik kuriteost osavõtjad oleksid käsitatavad kaastäideviijatena. Seetõttu on piiritlemisel vajalik eristada, kes kuriteo toimepannud isikutest realiseeris kavatsuse vahetult, kes aga tegutses abistavas, kaasaaitavas rollis. Samuti tuleb silmas pidada, et kuriteo objektiivse külje realiseerimisel on vaid täideviija käitumise ja saabunud kuritegeliku tagajärje vahel vahetu põhjuslik seos. Teised kuriteost osavõtjad on tagajärjega seotud täideviija kaudu ning seetõttu nende tegevus on tagajärjega vahendlikus põhjuslikus seoses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et E. V. valvuriroll kuriteo toimepanemisel seisnes vaid soodusolukorra loomises, hõlbustamaks A. Perolaineni poolt vara vahetut hõivamist. See tähendab, et E. V. ei pannud vahetult toime ühtegi KrK § 139 dispositsioonis ettenähtud teo objektiivsesse külge kuuluvat tegevust. Kuna tema käitumise ja saabunud tagajärje vahel on vahendlik põhjuslik seos, mida vahendas A. Perolainen, on ringkonnakohus tema tegevuse õigesti kvalifitseeritud viitega KrK § 17 lg-le
4. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. oktoobri
6. a kohtuotsus E. V. ja Andres Perolaineni suhtes jätta muutmata, kassatsioonprotest jätta rahuldamata. Mõista välja E. V.-lt 849 krooni ja 60 senti ning Andres Perolainenilt 849 krooni ja 60 senti kaitsjatasu riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub
7. jaanuaril
8. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg