3-1-1-4-99

3-1-1-4-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. jaanuaril
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Rätsep ja Ott Järvesaar vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja J. K. süüdistuses KrK § 186 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa J. K. kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tallinna Linnakohtu
3. septembri
4. a otsusega tunnistati J. K. süüdi KrK § 186 järgi ja teda karistati rahatrahviga 300 päevamäära ulatuses, s. o 10 800 krooni riigituludesse. J. K. tunnistati süüdi selles, et ta Eesti kodaniku passi saamise eesmärgil Eesti kodakondsuse taotlemisel esitas ajavahemikul 12.-
5. juulini
6. a Riigi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti X Büroosse teadvalt võltsitud Eesti Kodanike Komitee kodakondsuse taotleja kaardi, mille alusel sai teadvalt valeandmeid esitades Vabariigi Valitsuse
7. augusti
8. a määruse nr 243 alusel Eesti kodakondsuse.
9. septembril
10. a esitas J. K. avalduse Eesti kodaniku passi saamiseks. Eesmärgiga omandada õigusi ning vabaneda kohustustest, kasutas ta alates
11. septembrist
12. a temale teadvalt valeandmete esitamisel antud Eesti kodakondsuse alusel Riigi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti X Büroo poolt väljastatud ning tema fiktiivset kodakondsust tõendavat Eesti kodaniku passi nr XXX. Ajavahemikul
13. oktoobrist
14. a kuni
15. maini
16. a esitas ta selle passi kolmekümnel korral Eestist väljumisel ja Eestisse saabumisel piirivalve ametnikele ja kolmel korral ametlike dokumentide saamiseks. Tallinna Linnakohtu
17. septembri
18. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse J. K. kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman. Kaitsja leidis, et kriminaalasjas esinevad kõrvaldamata kahtlused kohtualusele süüksarvatud kuriteo subjektiivse ja objektiivse külje tõendatuses ning see asjaolu välistab J. K. süüdimõistmise. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
19. novembri
20. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioonkaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
21. novembri
22. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu J. K. kaitsja vandeadvokaat A. Glikman, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Kaitsja leiab, et J. K.-le väljastatud passi ehtsus sõltub mitte sellest, kas kodakondsuse taotleja kaart oli võltsitud või mitte, vaid sellest, kas J. K. oli end registreerinud Eesti kodakondsuse taotlejana. Kriminaalasjas ei ole usaldusväärselt tõendatud, et J. K. ei ole end Eesti kodakondsuse taotlejana registreerinud. Kaitsja väidete kohaselt ei ole tõendatud J. K. poolt passi kasutamine teadvalt võltsituna ja tema käitumises KrK §-s 186 ettenähtud kuriteo subjektiivne külg ning sellega on J. K. süüditunnistamisel ebaõigesti kohaldatud kriminaalseadust. Peale selle leiab kaitsja, et kohtud on oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust, kuna kohtuotsuste tegemisel ei ole tõendeid hinnatud KrMK § 50 nõuete kohaselt. Kohtud on eeluurimisel kogutud tõenditele andnud suurema tõendusliku jõu kui kohtus uuritud tõenditele, mis on kohtualust õigustavad. Kohtuistungil jäi kaitsja kassatsioonkaebuse juurde selles toodud motiividel ja taotles kaebuse rahuldamist. Seejuures rõhutas kaitsja, et J. K. süü kuriteo toimepanemises KrK § 186 järgi ei ole tõendatud ja kui võimalik, siis võiks Riigikohus ise teha õigeksmõistva otsuse. Prokurör taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist ja J. K. suhtes tehtud kohtuotsuste muutmata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud süüdimõistetu kaitsja ning prokuröri seletused, l e i d i s: Tallinna Linnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsustes tehtud järeldused: - et J. K. ei olnud ennast registreerinud Eesti Kodanike Komitees kodakondsuse taotlejana; - Eesti kodakondsuse taotleja kaardi võltsimisega oli seotud just J. K., kes soovis saada Eesti passi ja sai selle vaid seoses teadvalt võltsitud kodakondsuse taotleja kaardi esitamisega ja - J. K. oli Eesti kodaniku passi taotlemise ajal teadlik Eesti kodakondsuse taotleja kaardi võltsitusest, on oletuslikud ega tulene faktilistest asjaoludest. Sellisele seisukohale jõudis Riigikohtu kriminaalkolleegium alljärgnevatel põhjendustel:
23. Kohtute poolt oma järelduste põhjendusteks toodud asjaolud " J. K. nimele väljastatud Eesti kodakondsuse taotleja kaart on võltsitud; seda ei ole võltsinud M. I. ja J. K. soovis selle kaardi alusel saada Eesti passi - ei tõenda, et J. K. oli Eesti kodakondsuse taotleja kaardi võltsimisest teadlik ja kasutas võltsitud kaarti teadlikult ära Eesti kodakondsuse ja passi saamiseks. J. K.-le ei ole selle kaardi võltsimises süüdistust esitatud. Kohtuotsustest ei nähtu, kes ja millal J. K. nimele väljastatud Eesti kodakondsuse taotleja kaardi võltsis. Samuti ei nähtu kohtuotsustest, milles seisneb J. K. seotus kodakondsuse taotleja kaardi võltsimisega ja millega on tõendatud, et ta oli Eesti kodakondsuse taotlemisel ja Eesti kodakondsuse ning Eesti kodaniku passi saamisel teadlik selle kaardi võltsitusest.
24. Kohtuotsustes sisalduvate järelduste oletuslikkusele viitab ka asjaolu, et kuni Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Kodakondsuse seaduse rakendamise kohta" muutmise seaduse vastu-võtmiseni
25. veebruaril
26. a, mis kuulutati Vabariigi Presidendi poolt välja
27. märtsil
28. aastal, puudus vajadus Eesti kodakondsuse taotleja kaardi võltsimiseks või
29. aastal osaliselt täidetud kaardi säilitamiseks, sest polnud teada, et seda kaarti on tulevikus võimalik kasutada soodustingimustel Eesti kodakondsuse taotlemiseks või mõnel muul eesmärgil. Tunnistajate S. Pärna ja M. I. ütluste kohaselt aga puudus
30. aastal võimalus varem M. I. poolt osaliselt täidetud Eesti kodakondsuse taotleja kaardi soetamiseks, kuna peale registreerimise lõpetamist
31. aastal tagastas viimane kõik temale väljastatud, kuid täitmata jäänud kaardid Eesti Kodanike Komiteele.
32. Kriminaalasjas ei ole kogutud tõendeid, mis usaldusväärselt kinnitaksid, et J. K. ei ole ennast registreerinud Eesti kodakondsuse taotlejana enne Eesti Kongressi valimist. Nii on J. K. kogu menetluse kestel kinnitanud, et ta registreeris ennast
33. a jaanuaris Eesti kodakondsuse taotlejana ja talle väljastati vastav kaart. Oma ütluste kinnituseks esitas ta tunnistajad K. K. ja J. N., kes oma ütlustega kohtus kinnitasid kaudselt J. K. ütlusi. Kohtud ei pidanud neid J. K. ja tunnistajate ütlusi usaldusväärseteks, kuna arhiivi dokumentidest ei nähtu, et J. K. oleks ennast Eesti kodakondsuse taotlejaks registreerinud ja J. K. nimele väljastatud kodakondsuse taotleja kaart on võltsitud. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et arhiivi materjalid Eesti Kodanike Komiteede dokumentide osas ei ole täielikud ning praktikas puudus Eesti Kodanike Komiteedes ühtne kord ja dokumentide arvestus Eesti kodakondsuse taotlejate registreerimise ja neile vastava kaardi väljastamise osas. Seetõttu ei tõenda arhiivi dokumendid vastuvaidlematult, et J. K. ei ole ennast Eesti kodakondsuse taotlejana registreerinud. Asitõendina kriminaalasja juurde võetud Eesti Kodanike Komiteede registreerimislehtede kaustas on 239 lehte. Samas on kaustas esimene registreerimisleht numbriga TLN 5271 ja viimane leht numbriga TLN 5678 (vt. I kd. tl. 15, 23-30). Seega peaks numeratsiooni järgi kaustas olema 408 registreerimislehte aga mitte
34. Puuduvate registreerimislehtede ja neil sisalduva informatsiooni kohta tõendid puuduvad. Kriminaalasjas kogutud tõenditest ei nähtu, mitu täitmata Eesti kodakondsuse taotleja kaarti M. I.-le üldse väljastati, mitu isikut ta tegelikult Eesti kodakondsuse taotlejana registreeris ja mitu tühja kaarti ta Eesti Kodanike Komiteele tagastas. Tunnistaja S. P. on kohtus kinnitanud, et tema pidas arvestust dokumentatsiooni üle omal algatusel ühes vihikus. Vihiku viskas ta hiljem lihtsalt minema, kuna arvas, et seda ei ole enam vaja. Kodakondsuse taotlejate registreerimine toimus ka peale Eesti Kongressi. Eesti kodakondsuse taotlejad ja Eesti kodanikud tuli registreerida eraldi registreerimislehtedele (II kd. lk. 36-37). M. I. aga registreeris ühele ja samale registreerimislehele nii Eesti kodanikud kui ka kodakondsuse taotlejad. Oma sõnade kohaselt eristas ta kodakondsuse taotlejad vaid suure "T" tähega enda allkirja ees. Mingeid konkreetseid eeskirju registreerimise läbiviimiseks ei olnud. Osaliselt täitis ta kaardid ära juba kodus ja osaliselt registreerimise kohas (II kd. tl. 18-19; I kd. tl. 22-30). Hävinud on ka arvutisse sisestatud andmed kodakondsuse taotlejate kohta (II kd. tl.37).
35. Kriminaalasjas ei ole tõendeid, et enne J. K. poolt esitatud Eesti kodakondsuse saamise taotluse rahuldamist ja temale Eesti passi väljastamist oleks kontrollitud tema poolt esitatud andmete õigsust kodakondsus- ja migratsiooniameti või passiameti töötajate poolt. Seega ei ole teada, kas J. K. poolt Eesti kodakondsuse ja passi saamise ajal oli arhiivis andmeid tema kodakondsuse taotlejana registreerimise kohta või mitte. Eeltoodu alusel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ei ole usaldusväärselt tõendatud J. K. süü Eesti kodaniku passi saamises ja selle kasutamises teadvalt võltsitud Eesti Kodanike Komitee Eesti kodakondsuse taotleja kaardi näol valeandmete esitamise teel. Olemasolevate tõenditega ei ole võimalik tekkinud kahtlusi kõrvaldada ja seetõttu tuleb kahtlused tõlgendada J. K. kasuks. Seega ei ole tõendatud J. K. käitumises KrK §-s 186 ettenähtud kuriteo koosseis ja seetõttu on kohtud tema süüditunnistamisel ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. Sellest tulenevalt tuleb kohtuotsused tühistada ja J. K. temale esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kassatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, kuid Riigikohtu kriminaalkolleegium peab võimalikuks teha asjas uus otsus kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmata. Kassatsioonkaebuses esitatud väidet, et tõendite hindamisel on kohtud rikkunud KrMK § 50 nõudeid ja selline rikkumine on oluline kriminaalmenetluse seaduse rikkumine, ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium põhjendatuks. AKKS § 39 lg-s 3 toodud kriminaalmenetluse seaduse oluliste rikkumiste loetelu sellist rikkumist ei sisalda ja kassatsioonkaebuses ei ole Riigikohtule esitatud taotlust selle tunnistamiseks kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 alusel. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-dest 1 ja 3 ning § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
36. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
37. novembri
38. a otsus ja Tallinna Linnakohtu
39. septembri
40. a otsus J. K. süüdistusasjas KrK § 186 järgi.
41. Mõista J. K. KrK § 186 järgi õigeks.
42. Kassatsioonkaebus rahuldada ja kassatsioonkautsjon tagastada. Kohtuotsus jõustub
43. jaanuaril
44. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja:Peeter Vaher Liikmed: Jüri Rätsep, Ott Järvesaar