3-1-1-6-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 26. jaanuaril 1999. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas avalik

§ 15lg 2 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu K. K., tema kaitsja vandeadvokaat Kalev Lill ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tartu Maakohtu

1. septembri
2. a otsusega tunnistati K. K. süüdi ja teda karistati KrK § 141 lg 2 p 1 järgi KrK §-s 39 sätestatut kohaldades vabadusekaotusega neljaks ning KrK §

§ 15lg 2 järgi vabadusekaotusega kaheks aastaks. Kr

K § 40 lg 1 alusel liideti mõistetud karistused osaliselt ning lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti vabadusekaotus viieks aastaks. Vastavalt KrK § 47 lg-tes 1 ja 2 sätestatule vabastati ta kolme-aastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka A. H., A. H. ja R.T. K. K-le karistuse mõistmisel võttis kohus arvesse, et kuigi ta oli varem kriminaalkorras karistatud ning pani kuriteo toime katseajal, on tema iseloomustused positiivsed. Tulenevalt sellest, et kohtualune on asunud paranemise teele, leidis kohus, et sellise isiku paigutamine kinnipidamiskohta tooks talle kaasa üksnes füüsilisi kannatusi, mis aga pole kooskõlas karistuse eesmärgiga. Kohus arvestas ka kohtualuse arvamust, et vabaduses olles saab ta kiiremini heastada kannatanule tekitatud materiaalset kahju. Tulenevalt eeltoodust pidaski kohus võimalikuks kohaldada K. K. suhtes KrK §-des 39 ja 47 sätestatut. Apellatsioonprotestis leiti, et Tartu Maakohus on K. K. karistuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ja taotleti kohtualuse karistamist KrK § 141 lg 2 p 1 järgi sanktsioonis ettenähtud karistusmäära piires reaalse vabadusekaotusliku karistusega. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu
3. septembri
4. a otsus K. K. mõistetud karistuste liitmise osas KrK § 40 lg 1 alusel, samuti tema karistusest vabastamise osas KrK § 47 lg-te 1 ja 2 alusel. Ringkonnakohus luges KrK § 40 lg 1 alusel K. K-le KrK § 141 lg 2 p 1 ning KrK § 197 lg 2 ja § 15 lg 2 järgi mõistetud karistustest kergema karistuse kaetuks raskemaga ja mõistis kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks vabadusekaotuse neljaks aastaks. Vastavalt KrK §-le 41 liideti sellele karistusele eelmise kohtuotsusega mõistetud kuue-kuuline vabadusekatuslik karistus täies ulatuses ning lõplikuks karistuseks kohtuotsuste kogumis mõisteti neli aastat ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. KrK § 45 alusel loeti mõistetud karistusest kantuks vahi all viibimine ajavahemikus 31.07.
5. a kuni 11.
7. a ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määrati kolm aastat kaheksa kuud ja kaheksateist päeva vabadusekaotust kinnises vanglas. Ringkonnakohtu otsust motiveeritakse sellega, et kuna K. K. pani katseajal toime kaks kuritegu, siis puudub alus tema teistkordseks tingimuslikult karistusest vabastamiseks. Samas, arvestades seda, et K. K. osa röövimise toimepanemisel oli suhteliselt tagasihoidlik, nõustus ringkonnakohus prokuröri taotlusega mõista KrK § 141 lg 2 p 1 järgi karistus vastavalt KrK §-s 39 sätestatule alla sanktsioonis ettenähtud alammäära. Piiramatu kassatsiooniõiguse korras esitatud kassatsioonkaebuses märgib K. K., et ta pole mingeid kuritegusid toime pannud ning palub end kuriteokoosseisu puudumise tõttu täielikult õigeks mõista. Apellatsioonkaebuse esitamata jätmist põhjendab ta sellega, et kuna teda karistati vabadusekaotusega vaid tingimuslikult, siis ei kujutanud ta ette, et teda võiks enam kunagi ähvardada ka reaalne vabadusekaotuslik karistus. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetasid K. K. ja tema kaitsja kassatsioonkaebuses esitatut, prokuröri seletuses taotleti kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. novembri
9. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ning seetõttu puudub alus selle tühistamiseks. Väites, et tema ei ole tegelikult pannud toime talle inkrimineeritud kuritegusid, vaidlustab K. K. sisuliselt faktiliste asjaolude tuvastatust nii esimese kui ka teise astme kohtu poolt. Piiramatu kassatsiooniõiguse alusel on kooskõlas AKKS § 40 lg-s 1 sätestatuga tõepoolest võimalik vaidlustada ka nende faktiliste asjaolude tuvastatust, millele tuginevalt on ringkonnakohus teinud ühe AKKS § 32 lg-s 3 loetletud lahendi. Kuid vastavalt AKKS § 40 lg-le 3 vaatab Riigikohus ka kõiki piiramatu kassatsiooniõiguse alusel esitatud kaebusi ja proteste läbi üldises kassatsioonimenetluse korras. See tähendab muuhulgas, et kooskõlas AKKS § 65 lgs 4 sätestatuga, ei või Riigikohus ise tuvastada faktilisi asjaolusid ka juhtudel, mil kassatsioonkaebus on esitatud piiramatu kassatsiooni õigust kasutades. Seetõttu - nagu on rõhutatud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. detsembri
11. a otsuses J. J. süüdistusasjas KrK § 204 lg 1 järgi - on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et ka piiramatu kassatsiooniõigust kasutades peab kassatsioonkaebuses või protestis olema osutatud AKKS §-le 39 ja peab olema põhjendatud, milles seisnes apellatsioonikohtu poolne õiguserikkumine kriminaalasja menetlemisel. K. K. poolt esitatud kassatsioonkaebuses ei ole osutatud AKKS §-le 39 ega ka mitte sisuliselt märgitud, milles on kassaatori arvates seisnenud õiguserikkumine käsitletava kriminaalasja menetlemisel ringkonnakohtus. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
12. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
13. novembri
14. a otsus K. K. süüdistusasjas KrK § 141 lg 2 p 1ning §

§ 15lg 2 järgi jätta muutmata.

1. K. K. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
2. jaanuaril
3. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Ott Järvesaar Liikmed Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg