3-1-1-7-99

3-1-1-7-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. jaanuaril
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooniõiguse korras läbi kriminaalasja E. S. süüdistuses KrK § 188 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa E. S. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatutena KrK § 142 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi olid antud kohtu alla E. S. ja T. E., keda süüdistati selles, et nad alates
3. a suvest kuni
4. märtsini
5. a X maakonnas X vallas X külas nõudsid korduvalt E. A. 55000 krooni. Selle nõude mittetäitmise korral ähvardasid nad E. A. talle kuuluva maja maha põletamisega ja nii tema enda kui ka tema poja T. A. tapmisega. E. S. avaldas ajalehes X T. A. nimel kuulutuse E. A. kuuluva maja müügi kohta ilma viimaste teadmata. Jõgeva Maakohtu
6. augusti
7. a otsusega mõisteti kohtualused eeltoodud süüdistuses õigeks. Maakohus põhjendas E. S. ja T. E. õigeksmõistmist sellega, et kannatanu E. A. on menetluse ajal korduvalt muutnud oma ütlusi kuriteo tehiolude kohta ning seetõttu ei ole need ütlused usaldusväärsed. Tõendeid, mis usaldusväärselt kinnitaks kohtualuste süüd neile inkrimineeritud kuriteos, kogutud ei ole. Jõgeva Maakohtu
8. augusti
9. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Jõgeva vanemprokuröri kohustetäitja Riina Jõesaar. Apellatsioonprotestis taotleti õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist, E. S. ja T. E. süüditunnistamist KrK § 142 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning neile vabadusekaotusliku karistuse mõistmist tingimuslikult KrK § 47 alusel. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendamatu ning selles sisalduvad järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Maakohus hindas tõendeid ühekülgselt, jättes kõrvale osa kannatanu poolt nii eeluurimisel kui ka kohtus antud ütlustest. Ringkonnakohtu istungil loobus prokurör osaliselt protestist ja taotles kohtualuste süüditunnistamist KrK § 188 järgi. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
10. novembri
11. a otsusega tühistati Jõgeva Maakohtu
12. augusti
13. a otsus selles sisalduvate järelduste faktilistele asjaoludele mittevastavuse ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. E. S. ja T. E. tunnistati süüdi KrK § 188 järgi ja neid karistati rahatrahviga vastavalt 100 päevamäära, s. o 2800 krooni ja 50 päevamäära, s.o 1400 krooni ulatuses. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et kohtualuste tegevust ei saa vaadelda väljapressimisena. Samas luges ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tõendatuks, et T. A. oli kohtualustele võlgu ning viimased olid õigustatud võlga tagasi nõudma. Kuna T. A. lubas võla mittetasumisel organiseerida X külas oleva maja müügi, siis pöördusid kohtualused E. A. poole, et viimane maksaks ära poja võlad ja sellega ei oleks müüki läinudperele kuuluv elamu. Seega teostasid kohtualused oma õigust ebaseaduslikus korras ja see oli seotud ähvardusega kasutada vägivalda ning hävitada vara. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
14. novembri
15. a otsuse peale esitas piiramatu kassatsiooniõiguse korras kassatsioonkaebuse süüdimõistetu E. S. kaitsja Tanel Pürn. Kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes ja kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kassaator leiab, et ringkonnakohus ei ole otsuses motiveerinud, miks ta - erinevalt maakohtust - loeb kannatanu E. A. ütlused usaldusväärseteks. Kaitsja leiab ka, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on E. S. ütlustest teinud ebaõige järelduse, et need kinnitavad E. A. ütlusi. Kohtuotsuses ei ole esitatud motiive selle kohta, milles seisnes süüdimõistetute tegevuse ebaseaduslikkus ja milliseid tegusid ning miks peab kohus ähvardamiseks. Motiveerimata on ka E. S. kaks korda raskema karistuse mõistmine kui T. E. T. E. osas ei ole kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustatud. Kohtuistungil toetas E. S. kaitsja kassatsioonkaebust ja taotles selle rahuldamist. Prokurör taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: Kassatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada põhjusel, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
16. novembri
17. a otsuses E. S. ja T. E. süüditunnistamises puuduvad motiivid ning AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt on see kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, mis toob vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise. AKKS § 29 lg 4 kohaselt peab ringkonnakohus kohtuotsuse motiveerivas osas fikseerima enda poolt tuvastatud asjaolud, järeldused kaebuse või protesti põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, tõendid, millele kohtu järeldus on rajatud ja motiivid, millega on kohus ühed või teised tõendid tagasi lükanud. Tühistades Jõgeva Maakohtu otsuse E. S. ja T. E. õigeksmõistmises, jõudis Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium järeldusele, et kohtualuste tegevust ei saa vaadelda väljapressimisena ja tunnistas nad süüdi omavolis KrK § 188 järgi. Seejuures on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jätnud esitamata motiivid ja tõendid, milledest lähtudes ta tegi järelduse, et süüdimõistetute tegevust ei saa käsitada väljapressimisena; miks on süüdimõistetute tegevus kvalifitseeritud kuriteona KrK § 188 järgi; miks maakohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele ja milles seisnes maakohtu poolt kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine. Samuti ei ole näidatud tõendeid, millede alusel ringkonnakohtu kriminaalkolleegium luges tõendatuks, et T. A. oli süüdimõistetutele võlgu ning viimased olid õigustatud võlga tagasi nõudma. Otsusest ei ole võimalik üheselt aru saada ka seda, kellelt olid süüdimõistetud õigustatud võlga tagasi nõudma, kas T. A-lt, E. A-lt, neilt mõlemalt või kogu perekonnalt. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsusest ei nähtu ka motiive, miks süüdimõistetute pöördumine E. A. poole nõudega, et viimane maksaks ära poja võlad, on loetud oma õiguste teostamiseks ebaseaduslikus korras. Veel ei nähtu ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsusest üheselt, kelle suhtes oli toime pandud ja milles seisnes süüdimõistetute poolt vägivalla kasutamisega ja vara hävitamisega ähvardamine. Kui selleks on peetud noa kõri peale panekut ja tule räästasse panemist, siis ei ole ringkonnakohtu otsusest võimalik aru saada, kas kannatanu pidas võimalikuks nende tegude toimepanemist süüdimõistetute endi poolt, kellegi teise poolt süüdimõistetute initsiatiivil või sõltumata süüdimõistetute käitumisest ja lähtudes vaid praegusest kuritegevuse kõrgest tasemest. Siinkohal peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks veel kord rõhutada, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualused neile inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
18. jaanuari
19. a otsust nr 3-1-1-5-96 S. S.-i süüdistusasjas KrK § 1611 järgi ning
20. augusti
21. a otsust nr 3-1-1-81-97 V. K. süüdistusasjas KrK § 15 lg 2 ning § 101 p-de 1 ja 7 järgi). Sellisel juhul peab ringkonnakohus peale omapoolse tõendite analüüsi näitama ka esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Samuti rõhutab Riigikohtu kriminaalkolleegium seda, et nii väljapressimise (KrK § 142) kui ka omavoli (KrK § 188) puhul peab ähvarduse sisu igal juhul olema konkreetselt määratletav, seostatav süüdlase tulevase tegevusega ja vaadeldav süüdlase poolt kasutatava vahendina oma eesmärgi saavutamiseks (varalise kasu saamiseks KrK § 142 korral ja oma õiguse teostamiseks KrK § 188 korral). Ähvardamine sellega, et "keegi võib tule räästasse panna" on arvestatav konkreetse ähvardusena üksnes siis, kui kannatanu tajus selle taga süüdistatavate võimalikku käitumist tulevikus kas otseselt või vahendlikult. Hirm, et "arvestades praegust kuritegevuse kõrget taset" võib see ka juhtuda (tule räästasse panemine), ei seondu süüdistatavate võimaliku käitumisega. Ringkonnakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada sedagi, kas süüdimõistetud kasutasid ka majamüügi kuulutuse avaldamist surveavaldusena või mitte. Ringkonnakohtu otsuses kirjapandu "" pöördusid kohtualused E. A. poole, et viimane maksaks ära poja võlad ja sellega ei oleks müüki läinud perele kuuluv elamu", räägib pigem süüdimõistetute seadusliku tegevuse poolt. Samas tuleb majamüügi kuulutuse avaldamine iseenesest lugeda õiguslikult tühiseks ning selles ei saa näha võlausaldaja ebaseaduslikku tegevust oma seadusliku õiguse teostamisel. Kui seda aga käsitleda lihtsalt surveavaldusena, siis ei vasta see ühelegi KrK §-des 142 ja 188 toodud koosseisutunnusele. Kuigi T. E. osas ei ole kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustatud on käesoleva otsusega tuvastatud AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine ka tema osas. Seetõttu on Riigikohtu kriminaalkolleegiumil AKKS § 49 lg 3 alusel õigus käesoleval juhul väljuda kassatsioonkaebuse piiridest ja tühistada ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus ka T. E. osas. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS §-dest 49 lg-st 3, 63 p-st 2, 64 p-st 2 ja 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
22. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
23. novembri 1998.a. otsus E. S. ja T. E. süüdistusasjas KrK § 188 järgi täies ulatuses.
24. Kriminaalasi saata uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
25. E. S.kaitsja kassatsioonkaebus rahuldada.
26. Välja mõista E. S-lt kohtukulu 1062 krooni kaitsjatasu näol riigieelarve tuludesse. Otsus jõustub
27. jaanuaril 1999.a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Ott Järvesaar Liikmed: Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg