3-1-1-14-99

3-1-1-14-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. veebruaril
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. N. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu A. N.-i kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tallinna Linnakohtu
3. oktoobri
4. a otsusega tunnistati A. N. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta tingimuslikult kolme-aastase katseajaga karistuse kandmisest. Sama kohtuotsusega tunnistati KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüdi ka V. S., keda karistati samuti vabadusekaotusega üheks aastaks ja kes vabastati samuti KrK § 47 alusel tingimuslikult kolme-aastase katseajaga karistuse kandmisest. Kohtuotsuse kohaselt arvestas linnakohus karistuse mõistmisel toimepandud kuriteo raskust ja kohtualuste isiksust. Vastutust raskendavate asjaoludena võttis kohus arvesse kohtualuste karistatust ja alkoholijoovet kuriteo toimepanemise ajal. Vastutust kergendavateks asjaoludeks luges kohus mõlema kohtualuse puhul puhtsüdamlikku kahetsust, samuti seda, et kuriteoga põhjustatud tagajärg ei olnud raske ja kahju on täies ulatuses vabatahtlikult hüvitatud. Täiendavalt luges kohus vastutust kergendavaks asjaoluks V. S.-i puhul alalise töökoha olemasolu ja A. N.-i puhul perekonna ning sealhulgas ka alaealise lapse olemasolu,. Apellatsioonprotestis taotles Tallinna linna abiprokurör Ave Eisel Tallinna Linnakohtu
5. oktoobri
6. a otsuse tühistamist kohtualustele mõistetud karistuste osas ja neile reaalse vabadusekaotusliku karistuse mõistmist. Apellatsioonprotesti kohaselt seisnes linnakohtu poolne kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine selles, et kohtualustele mõistetud karistused ei vastanud kohtualuste poolt toimepandud kuriteo raskusele ja kohtualuste isiksustele. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. detsembri
8. a otsusega tühistati osaliselt Tallinna Linnakohtu eelnimetatud otsus. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonprotest on põhjendatud osas, milles taotletakse V. S.-le reaalse vabadusekaotusliku karistuse kohaldamist. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et V. Smirnov on jätnud tasumata talle
9. oktoobri
10. a kohtuotsusega mõistetud 2800 kr suuruse rahatrahvi ning hüvitamata sama kohtuotsusega välja mõistetud tsiviilhagi summas 3097 kr 40 s. Arvestades V. S.-i käitumist ei lugenud ringkonnakohus tema kahetsust siiraks. Samas, kuriteo raskust arvestades, pidas ringkonnakohus põhjendatuks karistada V. S.-i KrK § 139 lg 2 sanktsiooni alammäära lähedaselt kuuekuulise vabadusekaotusega. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse sedagi, et karistuse võrdleva raskuse printsiipi arvestades peab ringkonnakohus õigeks kergendada ka A. N.-le mõistetud karistust ja karistada teda samuti kuuekuulise vabadusekaotusega. Samas pidas aga ringkonnakohus sarnaselt esimese astme kohtuga põhjendatuks kohaldada A. N.-i suhtes KrK §-s 47 sätestatut ja vabastas ta tingimuslikult ühe-aastase katseajaga karistuse kandmisest. Kassatsioonprotestis taotleb Riigiprokuröri asetäitja riigiprokuröri ülesannetes Jaan Naaber Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
11. detsembri
12. a otsuse tühistamist A. N.-le mõistetud karistuse osas. Kassaator rõhutab, et vastavalt AKKS §-s 32 sätestatule on ringkonnakohus juhul, mil pole esitatud kohtualuse või kaitsja sellesisulist kaebust, pädev kohtualuse olukorda kergendama vaid siis, kui ta ise tuvastab kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise. Kuna aga Tallinna Ringkonnakohus ei ole esimese astme kohtu poolt mõistetud vabadusekaotuse lühendamist, samuti katseaja lühendamist motiveerinud kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega, on A. N.-i suhtes karistuse kergendamine käsitletav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri seletuse, milles toetati kassatsioonprotestis sisalduvat taotlust ning kaitsja seletuse, milles taotleti ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist, leidis:
13. Kassatsioonprotestis sisalduv ja kassatsiooni alusena käsitletav viide AKKS §-le 32 ei ole lõikelise täpsusega ja on seetõttu üldsõnaline ning ebatäpne. AKKS § 32 lg-s 1 sätestatakse tõepoolest, et ringkonnakohus võib ühel selle lõike punktides loetletud viisil apellatsioonkaebusest või -protestist väljuvalt kergendada kohtualuse olukorda vaid siis, kui ta ise tuvastab mingi sellise kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise, millele ei olnud apellatsioonkaebuses või -protestis osutatud.
14. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
15. detsembri
16. a otsuses väidetava kohaselt ei ole ringkonnakohus pidanud vajalikuks väljuda apellatsioonprotesti piiridest. Selle kohtuotsuse resolutiivosas märgitakse, et "kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ning apellatsioonprotesti väidetega ning kuulanud ära protsessiosaliste arvamused leiab, et apellatsioonprotesti väited on V. Smirnovi osas põhjendatud."
17. Tsiteeritud seisukohast tulenevalt oleks põhjust oletada, et ringkonnakohus peab V. Smirnovi osas põhjendatuks apellatsioonprotesti resolutiivosas esitatud taotlust " "teha uus otsus, mõistes A. N.-le ja V. S.le raskema " reaalse vabadusekaotusliku karistuse". Tegelikult aga - asendades esimese astme kohtu poolt mõistetud üheaastase vabadusekaotuse kuuekuulisega - ringkonnakohus kahtlemata kergendas V. S.-le mõistetud karistust. Viimatiesitatud väidet kinnitab ka asjaolu, et ringkonnakohtu otsuses ei juhinduta mitte AKKS § 32 lg 3 p-st 4 vaid § 32 lg 1 p-st
19. Nii apellatsioonprotestis (taotlus mõista karistuse kandmisest tingimuslikult vabastatutele raskema karistusena vabadusekaotuslik karistus), ringkonnakohtu otsuses (apellatsioonprotesti osaline rahuldamine) kui ka kassatsioonprotestis (ringkonnakohtu otsuse vaidlustamata jätmine V. S.-i osas) kajastatav seisukoht peegeldab KrK §-s 21 sätestatust hälbivat arusaama " arusaama nagu oleks ka mõistetud vabadusekaotusliku karistuse tingimuslik kohaldamata jätmine KrK § 47 alusel üks kriminaalkaristuse liikidest. Kuna sellisest ekslikust arusaamast on lähtutud ka kassatsioonprotesti koostamisel, puudub Riigikohtul alus protesti rahuldamiseks järgmistel õiguslikel kaalutlustel.
20. Vastavalt AKKS § 49 lg-s 2 sätestatule vaadatakse ringkonnakohtu otsus kassatsioonikorras läbi kassatsioonkaebuses või protestis taotletud ulatuses. Seega saab käesoleval juhul kriminaalasja kassatsiooni korras menetlemise esemeks olla vaid see, kas ringkonnakohus oli õigustatud asendama esimese astme kohtu poolt A. N.-le mõistetud üheaastast vabadusekaotust kuuekuulise vabadusekaotusega. Rõhutamist väärib, et A. N.-i karistuse vähendamist põhjendades on ringkonnakohtu otsuses viidatud "karistuse võrdleva raskuse printsiibi" kohaldamise vajadusele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et Tallinna Linnakohtu
21. oktoobri
22. a otsuses on KrK §-s 36 sätestatut järgides piisavalt põhjendatud A. N.-le ja V. S.-le võrdse karistuse mõistmist. Kuna ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
23. detsembri
24. a otsusest ei nähtu asjaolusid, miks ei tohiks A. N.-le ja V. S.-le mõista võrdset karistust, siis " tulenevalt AKKS § 32 lg-s 2 sätestatust oli igati põhjendatud, kui ringkonnakohus V. Smirnovile esimese astme kohtu poolt mõistetud karistust kuue kuu võrra kergendades, kergendas samapalju ka A. N.-le mõistetud karistust. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
25. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
26. detsembri
27. a otsus A. N.-i ja V. S.-i süüdistusasjas jätta muutmata.
28. Kassatsioonprotest jätta rahuldamata.
29. Mõista välja A. N.-lt kohtukulude katteks riigituludesse kaitsjatasu summas 424 kr ja 80 s (nelisada kakskümmend neli krooni ja kaheksakümmend senti). Kohtuotsus jõustub
30. veebruaril
31. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Eerik Kergandberg,Jüri Rätsep