3-1-1-25-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 16. märtsil 1999. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul ko

§ 101p 1 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega 15 aastaks kinnises vanglas. K. Andrejev mõisteti süüdistuses Kr

K §

§ 101p 1 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Maakohtu otsuse kohaselt pole tõendatud kohtualuste N. Andrejevi ja J. Buhdrukeri tahtlus tappa N. Buhdruker eriti julmal või eriti piinaval viisil. Kohtu arvates näitab noalöökide suur hulk seda, et kannatanu oli narkootilises unes ning J. Buhdruker ja N. Andrejev ei suutnud aru saada, kas ta elab või on surnud. J. Buhdrukeri kuriteole õigusliku hinnangu andmisel leidis kohus, et tema ise vahetult oma isa tapmisest osa ei võtnud, küll aga organiseeris selle toimepanemise, kuriteojälgede varjamise ning töötas välja plaani, mille kohaselt oleks süüdlased võinud kriminaalvastutusest kõrvale hoida. Ida-Viru Maakohtu otsus kaevati kohtualuste ja nende kaitsjate poolt apellatsiooni korras edasi. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsusega Ida-Viru Maakohtu
3. detsembri
4. a otsus tühistati ning kriminaalasi saadeti AKKS § 33 alusel motiveerimatuse tõttu uueks arutamiseks samale kohtule. Maakohtu otsuse tühistamist põhjendas kriminaalkolleegium sellega, et on rikutud KrMK § 274 lg-te 2, 3, 4 ning § 262 lg 1 sätteid, mida tuleb käsitleda kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena. K. Andrejevi osas jäi kohtuotsus muutmata. Kannatanu Oleg Buhdruker esitas Viru Ringkonnakohtu eelnimetatud otsuse peale kassatsioonkaebuse, kuid Riigikohtu loakogu
5. aprilli
6. a resolutsiooniga sellele menetlusluba ei antud.
7. Kriminaalasja uuel arutamisel mõisteti N. Andrejev ja J. Buhdruker Ida-Viru Maakohtu
8. oktoobri
9. a otsusega süüdi KrK § 101 p 1 järgi ja neid karistati vabadusekaotusega 15 aastaks kinnises vanglas. Maakohus tuli teistkordselt järeldusele, et kohtualuste tahtlus ei olnud suunatud N. Buhdrukeri tapmisele eriti julmal või piinaval viisil, sest on tuvastatud kannatanu narkootilises unes olek tapmise hetkel. Küll aga luges maakohus tõendatuks asjaolu, et tapmine pandi toime omakasu ajendil. Hinnates kõiki tõendeid nende kogumis tuli kohus järeldusele, et J. Buhdrukerit tuleb käsitleda kaastäideviijana, kuna tema tegevus oli vahetult suunatud kannatanu tapmisele. Maakohtu arvates eeldatakse kaastäideviimise korral nn funktsionaalset teovalitsemist, s.t isikud tegutsevad koos selliselt, et neist igaüks eeldab, et kuritegeliku eesmärgi realiseerimine peab sõltuma igast toimepanijast. Kohus leidis, et vahetu kuriteo toimepanemine eeldab kaastäideviimise korral ühist teovalitsemist ning vahetut põhjuslikku seost kuriteosündmuse viimase lüliga, käsitataval juhul kannatanu surma põhjustamisega. Karistuse mõistmisel võttis kohus arvesse kohtualuste isiksuste moraalsete ja sotsiaalsete väärtuste tunduvat deformatsiooni ning KrK § 20 lg-st 2 tuleneva karistuse eesmärgi saavutamiseks mõistis neile pikad vabadusekaotuslikud karistused.
10. Ida-Viru Maakohtu
11. oktoobri
12. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused J. Buhdruker ja tema kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban ning N. Andrejev ja tema kaitsja vandeadvokaat Irina Zurina. J. Buhdruker taotles apellatsioonkaebuses end tahtlikus tapmises õigeks mõista, põhjendusega, et tema süüdimõistmine põhineb oletustel ning karistuse mõistmisel pole arvestatud kergendavate asjaoludega. Tema kaitsja A. Suubani leidis apellatsioonkaebuses, et otsus põhineb oletustel ning puuduvad usaldusväärsed tõendid omakasu ajendi kohta. Lisaks sellele vaidlustas kaitsja J. Buhdrukeri tegevuse kvalifitseerimise kaastäideviijana ning talle selle järgi karistuse mõistmise. Apellant palus kohtualuse teod ümber kvalifitseerida KrK § 180 ja § 181 järgi. N. Andrejev vaidlustas apellatsioonkaebuses enda süüdimõistmise tahtlikus tapmises raskendavatel asjaoludel. Ta taotles kriminaalasi uueks arutamiseks saatmist või enda süüdi mõistmist KrK § 100 järgi ning karistuse kergendamist. Apellatsioonkaebuse kohaselt puudus tal J. Buhdrukeriga kokkulepe N. Buhdrukeri tapmiseks. Tema kaitsja apellatsioonkaebuse kohaselt põhineb maakohtu otsus üksnes oletustel ning tõendid omakasu ajendi kohta puuduvad. Ka tema taotles N. Andrejevi tegevuse ümber kvalifitseerida KrK § 100 järgi.
13. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
14. detsembri
15. a otsusega jäeti Ida-Viru Maakohtu
16. oktoobri
17. a otsus muutmata ning esitatud apellatsioonkaebused rahuldamata. Hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leidis kriminaalkolleegium, et maakohtu otsus on seaduslik ja motiveeritud ning jättis AKKS § 29 lg 5 alusel esimese astme kohtu põhjendused kordamata.
18. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
19. detsembri
20. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetud J. Buhdruker ja N. Andrejev. Esitatud kassatsioonkaebuses vaidlustab J. Buhdruker enda süüdimõistmise KrK § 101 p 1 järgi kuriteo kaastäideviijana ning leiab et selline kohtu järeldus on motiveerimata. Kassaatori arvates on kohus rikkunud karistuse mõistmise üldpõhimõtteid, jättes arvesse võtmata kuriteost osavõtu astme ning tema isiksust iseloomustavad andmed. J. Buhdruker taotleb enda süüdi mõistmist KrK § 180 ja § 181 järgi või kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. N. Andrejev vaidlustab kassatsioonkaebuses jätkuvalt enda süüdimõistmise tahtlikus tapmises omakasu ajendil. Kassaator kinnitab, et ta ei tundnud kannatanut ja tal puudus kuriteo toimepanemisel omakasu ajend. N. Andrejev taotleb tema poolt toime pandud kuriteo ümber kvalifitseerimist KrK § 100 järgi ning talle mõistetud karistuse kergendamist.
21. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas vandeadvokaat K. Kuusmaa kaitsealuse kassatsioonkaebust. Väites, et maakohtu ja ringkonnakohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele, taotles ta J. Buhdrukeri poolt toimepandud teo kvalifitseerimist KrK § 180 järgi ja temale mõistetud karistuse kergendamist. Vandeadvokaat J. Aland leidis, et tema kaitsealusele N. Andrejevile oleks pidanud esitama uue süüdistuse KrMK § 215 lg 1 järgi. Kuna tema kaitsealuse süüdimõistmisel on oluliselt rikutud menetlusnorme, siis taotles ta eelnevate kohtulahendite tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist maakohtule. Riigiprokurör M. Püss arvas, et kohtulahendid tuleb tühistada osaliselt, sest J. Buhdrukeri poolt toimepandud kuritegu kuulub kvalifitseerimisele KrK §

§ 101p 1 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, l e i d i s:

1. Ida-Viru Maakohtu
2. oktoobri
3. a otsusega, millega nõustus Viru Ringkonnakohtu kolleegium, on tuvastatud, et N. Buhdrukeri tahtlik tapmine
4. märtsil
5. a toimus omakasu ajendil (tl 118, II kd). J. Buhdruker ja N. Andrejev tegutsesid sooviga saada enda käsutusse N. Buhdrukerile kuuluv vara. Selle eesmärgi realiseerimiseks tegutsesid nad kokkuleppel tahtlikult koos " tappa N. Buhdruker. 1.1 On tõendatud J. Buhdrukeri osa toimepandud kuriteos. Ta võttis osa kuriteoplaani väljatöötamisest; pani kannatanule N Buhdrukerile supi sisse unerohtu; tagas kuriteo vahetu täideviija N. Andrejevi majja sissepääsemise; andis talle kuriteo toimepanemise vahendi - noa; aitas N. Buhdrukeri laiba keldrisse viia; pesi verest puhtaks sündmuskoha ja noa; põletas kannatanu riided ja dokumendid (tl 123, II kd). 1.2 Kohtuotsusest nähtub, et N. Andrejev tappis vahetult N. Buhdrukeri, lüües talle noaga 22 torkelõikehaava, mille tagajärjel kannatanu sündmuskohal suri. Seejärel viis ta koos J. Buhdrukeriga laiba maja keldrisse ning mattis maha. Maakohus on tuvastanud, et mõlemad kohtualused tundsid kannatanule kuulunud sõiduauto vastu huvi juba
6. aasta sügisest. Sõiduauto müüdigi kohe pärast N. Buhdrukeri tapmist, seejärel hakati maha müüma kannatanu ülejäänud vara. Kohus on J. Buhdrukeri ja N. Andrejevi omakasu ajendil toimepandud tahtlikus tapmises süüdimõistmisel võtnud aluseks kohtualuste need ütlused, mis ühtivad teiste kogutud tõenditega (tl 123-124, II kd) ning Riigikohus nõustub nende järeldustega Eeltoodud põhjustel ei kuulu J. Buhdrukeri kassatsioonkaebus rahuldamisele selles osas, millega ta taotleb enese süüditunnistamist ainult kuriteo varjamise eest ning N. Andrejevi kassatsioonkaebus, milles ta taotleb tema poolt toimepandud tapmise kvalifitseerimist KrK § 100 alusel. Arvestades N. Andrejevi poolt toimepandud kuriteo raskust ja tehiolusid, tema isikut iseloomustavaid andmeid, samuti asjaolu, et ta pani uue, raske isikuvastase kuriteo toime kaks päeva pärast vanglast vabanemist, puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil seaduslik alus temale mõistetud 15-aastase vabadusekaotuse kergendamiseks.
7. Ida-Viru Maakohus oli
8. oktoobril
9. a J. Buhdrukeri ja N. Andrejevi kriminaalasja uuesti arutades seotud AKKS § 36 lg-s 2 sätestatud piiranguga. Selle piirangu kohaselt on pärast kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamist kriminaalasja uuel arutamisel esimese astme kohtus lubatud karistust raskendada või raskemat kuritegu ettenägevat seadust kohaldada ainult siis, kui pärast kohtuotsuse tühistamist tuvastatakse uuel kohtulikul arutamisel asjaolud, mis tõendavad kohtualuse poolt raskema kuriteo toimepanemist, või kui otsuse tühistamise üks alus oli kannatanu või tema esindaja või prokuröri protesti rahuldamine karistuse leebuse motiividel. Riigikohtu kriminaalkolleegium kinnitab
10. oktoobri
11. a otsuses T.T. süüdistusasjas KrK § 85 lg 2 järgi väljendatud seisukohta, et vaatamata sellele, et AKKS § 33 alusel toimub eelmise kohtuotsuse täielik tühistamine, peab uus kohtukoosseis uue otsuse tegemisel arvestama nii varasemat kuriteo kvalifikatsiooni kui ka süüdlasele mõistetud karistust. Siduv on eelpoolosutatu siis, kui kriminaalasjas ei toimu täiendavat kohtueelset uurimist ja uute asjaolude tuvastamist ning kui puudub kannatanu kaebus või prokuröri protest. Käsitatava kriminaalasja teistkordsel arutamisel IdaViru Maakohtus ei tuvastatud uusi asjaolusid, uuel kohtulikul arutamisel hinnati ümber tõendid. J. Buhdruker mõisteti süüdi mitte enam kuriteo organiseerimises, vaid kuriteo täideviimises. Kohtukolleegium on seisukohal, et J. Buhdrukeri osale kuriteos on antud teistsugune hinnang, ta on süüdi mõistetud oluliselt muutunud süüdistuse mahus ja ulatuses, kui seda tegi I astme kohus esmakordsel kriminaalasja arutamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et lähtudes õigusemõistmise üldpõhimõtetest ja võistlevuse printsiibist, oleks saanud süüdimõistetule inkrimineerida suurema süüdistuse mahu ainult siis, kui maakohtu otsus oleks tühistatud prokuröri protesti või kannatanu kaebuse alusel. Seetõttu kuulub J. Buhdrukeri kuritegu ümberkvalifitseerimisele KrK §

§ 101p 1 järgi.

Arvestades tema osa toimepandud kuriteos, kuulub vähendamisele ka J. Buhdrukerile mõistetud karistus. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a otsus Jelena Buhdrukeri süüdimõistmises ja karistamises KrK § 101 p 1 järgi.
4. Mõista Jelena Buhdruker süüdi KrK §

§ 101

p 1 järgi ning karistada teda 14 (neljateistkümne) aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas.

1. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
2. J. Buhdrukeri kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3. N. Andrejevi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4. Välja mõista J. Buhdrukerilt kaitsjatasu 1274,40 kr riigieelarve tuludesse.
5. Välja mõista N. Andrejevilt kaitsjatasu 1274,40 kr riigieelarve tuludesse. Otsus jõustub
6. märtsil
7. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg