3-1-1-26-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 16. märtsil 1999. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul ko

§ 139lg 1 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu L. R., tema kaitsja vandeadvokaat Mare Lust ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. L. R. anti kohtu alla süüdistatuna KrK §

§ 139lg 1 järgi selles, et ta 26.

märtsil

1. a kell 16.50 püüdis X Kaubamajas salaja varastada naiste džemprit maksumusega 635 krooni. Süüdistuskokkuvõttes märgitu kohaselt jäi lõpule viimata põhjusel, mis ei olenenud L. R. tahtest, sest ta peeti kaubamaja turvatöötaja poolt kinni. Tallinna Linnakohtu
2. novembri
3. a otsusega mõisteti L. R. talle esitatud süüdistuses süü tõendamatuse tõttu õigeks. Kohus jõudis järeldusele, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, millega lükata ümber kohtualuse väide, et ta ostis kõnealuse džempri
4. märtsil
5. a Kadaka turult. Apellatsioonprotestis taotles Tallinna linnaprokurör Rita Siniväli L. R.-i süüditunnistamist KrK §

§ 139lg 1 järgi ning tema karistamist rahatrahviga 20 päevamäära ulatuses.

Apellant leidis, et linnakohtu otsus on ebaseaduslik ja põhjendamatu selles sisalduvate kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. jaanuari 1999. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu eelnimetatud otsus, L. R. tunnistati süüdi KrK §

§ 139lg 1 järgi ja teda karistati 20 päevamäära s.

o 720 krooni suuruse rahatrahviga. Hinnates tõendeid nende kogumis luges ringkonnakohus tuvastatuks L. R.-i tahtliku tegevuse, mis oli suunatud võõra vara salajasele vargusele kuid mis jäi katse staadiumisse. Kassatsioonkaebuses vaidlustab L. R. enda süüditunnistamise KrK §

§ 139lg 1 järgi ning taotleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12.

jaanuari

1. a otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks.
2. Kassaator rõhutab kõigepealt seda, et ringkonnakohtu süüdimõistvas otsuses puuduvad motiivid selle kohta, miks kohus eelistas ühtesid tõendeid teistele ning miks ta ei pidanud usaldusväärseteks nende tunnistajate ütlusi, millele rajanes esimese astme kohtu õigeksmõistev otsus. Tuginedes Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-5-96 märgib kassaator, et ringkonnakohus peab oma otsuses motiveerima, miks ta ei pea usaldusväärseks nende tunnistajate ütlusi, millele rajanes õigeksmõistev kohtuotsus. Ringkonnakohtu otsuses sisalduvat väidet, et tema enda ütlused ei ole veenvad, ei loe L. R. kohtuotsuse sisuliseks motiveerimiseks. Kassaator on tuginenud ka Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-33-97 ja rõhutab sellest tulenevalt, et juhul, mil ringkonnakohus mõistab isiku süüdi kuriteos, milles esimese astme kohus on teinud õigeksmõistva otsuse, peab ringkonnakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivas osas sisalduma mitte üksnes ringkonnakohtu poolt tuvastatu, vaid ka järeldused apellatsioonkaebuse või æprotesti põhjendatuse kohta. Samuti peab ringkonnakohus andma hinnangu tõenditele, millele järeldused on rajatud, samuti motiividele, millega on teised tõendid tagasi lükatud. Kassaatori arvates ei ole ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse tegemisel kirjeldatud nõudeid täidetud ja seetõttu on selle kohtuotsuse tegemisel oluliselt rikutud kriminaalmenetluse seadust AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes.
3. Kassatsioonkaebuse teises punktis osutatakse sellele, et ringkonnakohtu süüdimõistev otsus tugineb mitmele sellisele tõendile, mille kogumisel ei ole järgitud kriminaalmenetluse seaduses sätestatud nõudeid või mis põhimõtteliselt ei saa olla käsitatavad tõenditena. Nii märgib kassaator, et tõendina ei saa käsitada Tallinna Kaubamaja proovikabiinidest tehtud fotosid ega ka mitte enam kui kuu pärast nende fotode tegemist koostatud proovikabiinide vaatlusprotokolli. Kassaator on samuti seisukohal, et puudub seaduslik alus käsitada asitõendina džemprit, mis oli ringkonnakohtu otsuse kohaselt kuriteo vahetuks objektiks, ja seda põhjusel, et kriminaalasja menetlemisel ei ole järgitud KrMK § 62 lg-s 1 sätestatud nõudeid: kõnealust eset ei ole koheselt fotografeeritud, tema tunnuseid ei ole vaatlusprotokollis kirjeldatud ja seda ei ole määrusega võetud kriminaalasja juurde. Ja lõpuks ei pea kassaator õigeks käsitada tõendina tunnistaja Kaia Trei poolt antud ütlusi selle kohta, et L. R.ilt võetuse tulemina äravõetud džemper oli samal päeval olnud kaubamajasmüügis, sest ei ole korraldatud äratundmiseks esitamist. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetasid L. R. ja tema kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust. Prokuröri seletuses taotleti kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud menetlusosaliste seletusi leidis: I. Kassatsioonkaebuses on põhjendatult osutatud mitmetele tõendite kogumisel ja ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses ka tõendite hindamisel asetleidnud seaduserikkumistele. 1.
4. Ringkonnakohtu otsuses tuginetakse X Kaubamaja müügijuhi K. T. seletuskirjale (kriminaaltoimiku leht 3). Kugi kohtupraktikas on seletuskirja tõepoolest käsitatud æmuu dokumendinaæ KrMK § 48 lg 2 mõttes, on kõnealust seletuskirja siiski raske lugeda tõendiks põhjusel, et see ei vasta KrMK § 48 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Selles seletuskirjas on märgitud, et æmina Tallinna Kaubamaja müügijuht K. T., tõendan, et džemper on müügil X Kaubamajas. Sellest tekstist ei nähtu mingil määral seost kriminaalasjaga ja seega puudub alus väita, et see tekst sisaldaks faktilisi andmeid, mida saaks kasutada kõnealuse kuriteo asjaolude selgitamisel. 1.
5. Nõustuda tuleb kassaatoriga ka selles, et džempri vormistamine asitõendiks ei ole toimunud kriminaalmenetluse seaduses sätestatud nõudeid järgides. Kuigi KrMK §-s 61 määratletakse asitõendit abstraktselt vaid seose kaudu kuriteosündmusega ei saa menetluslikus mõttes siiski rääkida asitõendist enne kui on täidetud KrMK § 62 lg-s 1 sätestatud vorminõuded. See tähendab, et menetluslikus mõttes muutub mingi ese asitõendiks alles siis, kui seda on vaatlusprotokollis üksikasjalikult kirjeldatud, fotografeeritud ja määrusega asitõendiks tunnistatud ning kriminaalasja juurde võetud. Enne nende menetluslike sammude astumist ei saa asitõendist rääkida, sest alles nende sammude vahendusel määratakse tegelikult side kriminaalasjaga, määratakse asitõendi kuuluvus antud kriminaalasja juurde. Silmas tuleb pidada sedagi, et vastavalt KrMK § 63 lg-le 3 on üldreegel see, et asitõendit hoitakse kriminaalasja juures eeluurimisasutuses ja üksnes juhtudel, mil see ei ole mingil põhjusel võimalik, võib asitõendi suhtes kohaldada KrMK § 62 lg-s 5 ettenähtud meetmeid, sealhulgas ka vastutavale hoiule andmist. Vastavalt KrMK § 62 lg-le 10 võidakse seaduslikule valdajale koheselt tagastada vaid kiiresti riknevaid asitõendeid, kuid ka seda üksnes tingimusel, et vastavad esemed on eelnevalt asitõenditena vormistatud. Käsitletava kriminaalasja menetlemisel tagastati seaduslikule valdajale koheselt kriminaalasja lahendamisel tähtsust omav ese ilma seda asitõendina vormistamata ja ilma, et tegemist oleks saanud olla kiiresti rikneva asitõendiga. 1.
6. Ringkonnakohtu otsuse pinnalt jääb arusaamatuks seegi, millise tõendiliigiga on ringkonnakohtu arvates tegemist kriminaaltoimiku lehel 37 ja selle lehe pöördel paiknevate fotode näol. Fotodel eraldi võetult puudub igasugune tõenduslik tähendus. Ilmselt on põhjust oletada, et need fotod võiksid kuuluda kriminaaltoimiku lehtedel 39-40 paikneva vaatlusprotokolli juurde, kuigi protokollist seda üheselt ja piisavalt selgelt ei nähtu. Kassaatoriga tuleb nõustuda aga selles, et kuna kõnealuses vaatlusprotokollis räägitakse æeksperimendi korras fotode tegemisestæ, oleks tulnud vaatluse asemel toimetada hoopis uurimiseksperiment. II Kui Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. jaanuari
8. a süüdimõistvas kohtuotsuses oleks tuginetud üksnes ülanimetatud tõenditele, mille kogumisel on vastavalt ülalkirjeldatule rikutud kriminaalmenetluse seaduses sätestatud nõudeid, oleks ringkonnakohtu otsus olnud ebaseaduslik. Kuid Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et isegi siis, kui jätta arvestamata need tõendid, mille kogumisel on rikutud kriminaalmenetluse seaduses sätestatud nõudeid, on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
9. jaanuari
10. a otsuses loogiliselt, selgesti jälgitavalt ja piisavale hulgale lubatavatele tõenditele tuginevalt motiveeritud seda, miks ringkonnakohus ei ole nõustunud L. R.-i õigeksmõistmisega I astme kohtu poolt. 2.
11. Nii on ringkonnakohtu otsuses põhjalikult motiveeritud seda, miks kohus ei pea usaldusväärseks tunnistaja K. B. poolt antud ütlusi. Ei saa nõustuda Riigikohtu istungil kaitsja poolt väidetuga, et kohtul puudub õigus teha järeldusi selle pinnalt, kuidas ja millal esitab kohtualune tõendeid, mis peaks kinnitama tema süü puudumist. Siinjuures on asjakohane märkida, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12. novembri
13. a otsuses on põhimõtteliselt nõustutud advokaadi seisukohaga selles, et æ süüdistataval on õigus vabalt valida enda kaitsetaktika ja selle realiseerimise aeg ning viis. Sellest tulenevalt ei tohiks iseenesest tõepoolest olla põhjust teha etteheiteid kaitsjale, kes soovitab kogu kohtueelse menetluse vältel vahi all viibinud kaitsealusel esitada alibi alles ligikaudu kuue kuu möödumisel kriminaalmenetluse alustamisest. Sama loomulik on aga seegi, et kohus peab vajalikuks eriti põhjalikult kontrollida alibit, mille kohtualune, kes end kunagi süüdi tunnistanud ei ole, esitab ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel. Kohtud ongi põhjalikult kontrollinud nii P. S. alibit kinnitavaid kui ka seda kummutavaid tõendeid ja lugenud tõendite kogumi pinnalt põhjendatult tõendatuks P. S. alibi puudumise.æ Ka käesoleva kriminaalasja puhul tuleb ühelt poolt igati aktsepteerida L. R.-i õigust taotleda K. B. ülekuulamist tunnistajana alles pärast seda, kui kohtulik uurimine oli juba mõnda aega väldanud. Kuid samavõrd aktsepteeritav on ringkonnakohtu seisukoht et L. R. ei ole suutnud veenvalt põhjendada enda ebaloogilist käitumist. 2.
14. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
15. jaanuari
16. a otsuses on põhjalikult motiveeritud seda, miks ringkonnakohus loeb tõeseks tunnistajate J. A., A. K. ja K. T. ütlusi, kusjuures ringkonnakohtu kõnealusest otsusest nähtub veenvalt, et just nende ütluste kogumi pinnalt on kohtul tekkinud veendumus L. R.-i süüs. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p-le 1 ja § 65 lg-le 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
17. jaanuari
18. a otsus L. R. süüdistusasjas KrK §

§ 139lg 1 järgi jätta muutmata ning L.

R. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub

1. märtsil
2. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Lea Kalm , Eerik Kergandberg