Obsah (11)

§ 17§ 100§ 15§ 144§ 195§ 207§ 172§ 40§ 41§ 101§ 113

3-1-1-28-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 30. märtsil 1999. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul

§ 17

lg 4 ja § 101 p 8; § 15 lg 2 ja § 101 p-de 5 ja 7; § 144 lg 1; § 195 lg 3 ja § 207 lg 3 p 1 järgi ning Margus Reidolfi süüdistuses

§ 100; § 195 lg 2 ja § 207 lg 2 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu Robert Pohlaku kaitsja vandeadvokaat Rein Napa, süüdimõistetu Margus Reidolfi kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. I. Tallinna Linnakohtu 18. septembri 1998. a otsusega tunnistati R. Pohlak süüdi: 1.

§ 15

lg 2 ja § 101 p -de 5 ja 7 järgi selles, et ta toimetas koos Toomas Helini ja Janek Kukkega

1. augustil
2. a kella 23.00 paiku Daniel Mängi ja Andre Piispea organiseerimisel Tallinnas Vabaduse platsile tugevajõulise lõhkekeha eesmärgiga tappa nn Permi grupeeringu liikmed Aleksander Siirak ja Sergei Podsivarov. Vahetult enne A. Siiraku ja S. Podsivarovi jõudmist Vabaduse platsi ja Harju tänava nurgale asetas J. Kukk kohvri koos selles olnud lõhkekehaga lennundusfirma Estonian Air ukse ette. Saades aru, et kavandatav plahvatus on ohtlik paljudele inimestele, lõhkas R. Pohlak lõhkekeha distantsjuhtimispuldi abil. Toimunud plahvatuse tagajärjel põhjustati S. Podsivarovile ja A. Siirakule ning juhuslikele möödujatele Ivi Papstelile ja Veiko Stüffile kehavigastusi ning nende surm jäi saabumata sõltumata R. Pohlaku tahtest.

§ 15lg 2 ja § 101 p -de 5 ja 7 järgi karistas linnakohus R.

Pohlakut vabadusekaotusega 15 aastaks. 2.

§ 17

lg-te 4, 5 ja 6 ja § 100 järgi selles, et ta organiseeris, kihutas ja aitas kaasa

1. detsembril
2. a kella 21.30 ajal Tartu maakonnas Ülenurme vallas hotelli Kantri esisel platsil M. Reidolfi poolt Aleksander Kuusiku tapmisele. Kohtuotsuse kohaselt töötas R. Pohlak välja kuriteo plaani, näitas ette koha, kuhu ohver tuleb ja auto, millega ta sõidab. Samuti andis R. Pohlak M. Reidolfile sõiduauto sündmuskohale sõitmiseks.

§ 17lg-te 4, 5 ja 6 ja § 100 järgi karistas linnakohus R.

Pohlakut vabadusekaotusega 11 aastaks. 3.

§ 144järgi selles, et ta 26.

augustil 1993. a kella 23.00 paiku tugevajõulise lõhkekeha lõhkamisega Tallinnas Vabaduse platsil põhjustas sündmuskoha ligiduses olnud autode ja hoonete rikkumise ja osalise hävitamisega olulise varalise kahju.

§ 144järgi karistas linnakohus R.

Pohlakut vabadusekaotusega 6 aastaks. 4.

§ 195

lg 3 järgi selles, et ta, varem huligaansuse eest karistatud isikuna, tulistas 14.veebruaril 1996. a kella 01.00 - 02.00 paiku Jõgeva linnas Aia tn 6 baaris Seesam püstolist TT neli lasku, mille tagajärjel purunes baari sein ja sisustus.

§ 195lg 3 järgi karistas linnakohus R.

Pohlakut vabadusekaotusega 3 aastaks. 5.

§ 207lg 3 p 1 järgi tunnistati R.

Pohlak süüdi selles, et ta kõigepealt hoidis ilma loata enda juures, kandis kaasas kuni

1. detsembrini
2. a ja andis samal päeval Tartus M. Reidolfile 9 mm kaliibriga püstoli koos seitsme padruniga. Seejärel R. Pohlak omandas, hoidis, kandis endaga kaasas ja kasutas
3. veebruaril
4. a Jõgeval Seesami baaris huligaanitsemisel püstolit TT kaliibriga 7,62 mm ja vähemalt üht sama kaliibriga lahingupadrunit ning vähemalt kolme sama kaliibriga paukpadrunit.

§ 207lg 3 p 1 järgi karistas linnakohus R.

Pohlakut vabadusekaotustega 5 aastaks. Süüdistuses

§ 172lg 1 järgi mõisteti R.

Pohlak kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks.

§ 40

lg 1 alusel, lugedes kergemad karistused kaetuks raskema karistusega, mõisteti R. Pohlakule kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks 15 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

§ 41

lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, mis loeti kaetuks kuritegude kogumi eest mõistetud lõpliku karistusega määrates seega ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 15 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. II. Tallinna Linnakohtu 18. septembri 1998. a otsusega tunnistati M. Reidolf süüdi: 1.

§ 100järgi selles, et ta 25.

detsembril 1995. a kella 21.30 ajal Tartu maakonnas Ülenurme vallas hotelli Kantri esisel platsil tappis tahtlikult Aleksander Kuusiku, tulistades talle 9 mm kaliibriga püstolist pähe kolm lasku.

§ 100järgi karistas linnakohus M.

Reidolfi vabadusekaotusega 12 aastaks. 2.

§ 195lg 2 järgi selles, et ta, varem huligaansuse eest karistatud isikuna, 9.

märtsil 1996. a kella 04.00 paiku Jõgeva linnas Aia tn 15 baaris Löwenbräu, olles alkoholijoobes, noris tüli teda korrale kutsunud baarmen Margo Välbaga. M. Reidolf tungis M. Välbale kallale ning peksis teda harjavarrega kehasse ja pähe. Seejärel lõi kohtualune aktsiaseltsi tegevdirektorit Neeme Reinast korra rusikaga ning peaga näkku.

§ 195lg 2 järgi karistas linnakohus M.

Reidolfi vabadusekaotusega 2 aastaks. 3.

§ 207lg 2 järgi selles, et ta 25.

detsembril 1995. a kella 21.30 ajal Tartu maakonnas Ülenurme vallas hotelli Kantri esisel platsil tulistas Aleksander Kuusikut püstolist, mille kandmiseks tal puudus õigus.

§ 207lg 2 järgi karistas linnakohus M.

Reidolfi vabadusekaotusega 3 aastaks.

§ 40

lg 1 alusel, lugedes kergemad karistused kaetuks raskema karistusega, mõisteti M. Reidolfile kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks 12 aastat vabadusekaotust.

§ 41

lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa mis loeti kaetuks kuritegude kogumi eest mõistetud lõpliku karistusega määrates seega ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 12 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. III. Tallinna Linnakohtu

1. septembri
2. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu prokuratuuri prokurör Aro Siinmaa ning apellatsioonkaebuse R. Pohlak ja tema kaitsja Andrus Repnau ning M. Reidolf ja tema kaitsja Signe Kase.
3. Protestis taotleti R. Pohlaku

§ 17

lg-te 4, 5 ja 6 ning § 100 järgi süüditunnistamise ümberkvalifitseerimist

§ 101p-de 5, 7 ja 8 järgi.

Seejuures taotles apellant, et tõendina arvestataks ka jälitustegevusega saadud helisalvestust. Samuti taotles prokurör kohtuotsuse tühistamist R. Pohlaku õigeksmõistmise osas

§ 172järgi ning tema süüditunnistamist ja karistamist selles süüdistuses.

Lisaks eeltoodule taotles prokurör, et R. Pohlakule karistuste liitmine

§ 41

alusel asendataks karistuste liitmisega

§ 40

lg 3 alusel ja et talle mõistetaks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks eluaegne vabadusekaotus kinnises vanglas. 2. M. Reidolfi osas taotles prokurör kohtuotsuse tühistamist

§ 41

lg 1 alusel karistuste liitmise osas ning talle selle paragrahvi järgi lõplikuks karistuseks 12 aasta ja 6 kuulise vabadusekaotuse mõistmist kinnises vanglas.

1. R. Pohlaku ja tema kaitsja A. Repnau apellatsioonkaebustes taotleti R. Pohlaku täielikku õigeksmõistmist põhjendusega, et linnakohus on tema süüküsimuse otsustamisel teinud meelevaldseid järeldusi, mis ei rajane kogutud tõenditel.
2. M. Reidolfi ja tema kaitsja apellatsioonkaebustes vaidlustati M. Reidolfi süüditunnistamine kuritahtlikus huligaansuses ning taotleti selle süüdistuse ümberkvalifitseerimist

§ 113järgi.

Lisaks sellele taotleti ka M. Reidolfile mõistetud karistuse kergendamist. IV. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuari
2. a otsusega tühistati osaliselt Tallinna Linnakohtu
3. septembri
4. a otsus.
5. R. Pohlakule

§ 17

lg-te 4, 5 ja 6 ning § 100 järgi süüksarvatud kuritegu kvalifitseeriti ümber

§ 17

lg 4 ja § 101 p 8 järgi.

§ 144asemel tunnistati R.

Pohlak süüdi § 144 lg 1 järgi, jättes varem mõistetud karistuse muutmata. Kriminaalkolleegium tühistas ka R. Pohlakule mõistetud karistuste liitmise

§ 41järgi.

Süüdistuses

§ 15

lg 2 ja § 101 p-de 5 ja 7 ning süüdistuses

§ 17lg 4 ja § 101 p 8 järgi mõisteti talle karistuseks vabadusekaotus 15 aastaks.

Erinevate kohtuotsustega mõistetud karistused liideti

§ 40

lg 3 alusel ning tema lõplikuks karistuseks loeti 15 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. 2. M. Reidolfile mõisteti

§ 100järgi karistuseks 9 aastat vabadusekaotust.

Kuritegude kogumi eest mõisteti talle

§ 40

lg 1 alusel lõplikuks karistuseks 9 aastat vabadusekaotust.

§ 41lg 1 alusel loeti M.

Reidolfi lõplikuks karistuseks 9 aastat ja 1 kuu vabadusekaotust kinnises vanglas. Prokuröri protest ning M. Reidolfi ja tema kaitsja apellatsioonkaebused rahuldati osaliselt, R. Pohlaku ja tema kaitsja apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata. V. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuari
2. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetu R. Pohlak ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi A. Repnau ning süüdimõistetu M. Reidolf.
3. R. Pohlaku kassatsioonkaebuses vaidlustatakse täies ulatuses tema süüditunnistamine kriminaalmenetluse normide rikkumise ning kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. 1.
4. Kassaator osutab kõigepealt sellele, et ringkonnakohus, tuginedes oma otsuses AKKS § 29 lgle 5 on sisuliselt jätnud reageerimata mitmetele tema ja tema kaitsja apellatsioonkaebustes esitatud väidetele, millega oli vaidlustatud neid tõendeid, millele oli tuginenud I astme kohus. Seda mõtet edasi arendades analüüsib R. Pohlak mitmeid konkreetseid tõendeid. Eriti rõhutab ta aga oma rahul- olematust asjaoluga, et tema ja tema kaitsja taotlustele vaatamata jäeti ringkonnakohtu istungile tunnistajana välja kutsumata Imre Arakas ja seetõttu ei õnnestunud kõrvaldada paljusid tema varasemates ütlustes sisalduvaid vastuolusid. Muuhulgas viitab R. Pohlak ka nö "uuele tõendile". Nimelt kinnitab ta viitega U. Grossthali poolt väidetavalt öeldule, et U. Grossthal oli A. Piispea korraldusel andnud kriminaalasja menetlemisel tema vastu alusetult süüstavaid ütlusi anonüümse tunnistajana leppenime all "Tõnis". 1.
5. Puutuvalt süüdistusse

§ 144lg 1 järgi märgib kassaator, et kuna ta ei ole 26.

augustil

1. a pannud toime pommiplahvatust Tallinnas Vabaduse väljakul, siis ei saa kuidagi olla võimalik, et ta oleks olnud samal ajal ja samas kohas vara tahtlikuks hävitajaks. 1.
2. Vaidlustades enda süüditunnistamist A. Kuusiku tapmise organiseerimises rõhutab R. Pohlak eeskätt seda, et tegelikult ei oleks A. Tammsaar tohtinud olla tunnistajaks, sest ta ei olevat võimeline andma tunnistajana ütlusi. Teiseks ei pea kassaator õigeks seda, et ringkonnakohus, rahuldades prokuröri taotluse, luges tõendiks ka kaaskohtualuse M. Reidolfi ja Keskkriminaalpolitsei tolleagse abidirektori K. Pikaro vestluse helisalvestuse. Lõpetuseks märgib kassaator sedagi, et tal puudus motiiv A. Kuusiku tapmiseks. 1.
3. R. Pohlak vaidlustab ka enda süüditunnistamise

§ 195lg 3 järgi sisuliselt tema süü väidetava tõendamatuse tõttu.

Kokkuvõtvalt taotleb R. Pohlak enese õigeksmõistmist kõigis süüdistustes.

1. R. Pohlaku kaitsja on sarnaselt oma kaitsealusega samuti seisukohal, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. jaanuari
3. a otsus tuleb tühistada seoses kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega. 2.
4. Puutuvalt R. Pohlaku süüditunnistamisse

§ 15

lg 2 ja § 101 p "de 5 ja 7 ning § 144 lg 1 järgi (s.o puutuvalt pommiplahvatusse Tallinnas Vabaduse väljakul) leiab kaitsja sarnaselt oma kaitsealusega, et ringkonnakohus, tuginedes oma otsuses AKKS § 29 lg-le 5, on sisuliselt jätnud reageerimata mitmetele apellatsioonkaebustes esitatud ja tõendeid vaidlustanud väidetele. Kassaator rõhutab eriti seda, et tunnistaja I. Arakase ülekuulamata jätmine ringkonnakohtus on sisuliselt KrMK § 19 lg-s 1 sätestatu eiramine. Kaitsja arvates on aga eriti taunitav asjaolu, et vaatamata sellekohastele korduvatele taotlustele ei ole I. Arakast tegelikult tunnistajana üldse kohtus üle kuulatud ja seega puudus tegelikult võimalus selgitada vastuolusid tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustes. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et R. Pohlaku süüditunnistamine

§ 15

lg 2 ja § 101 p "de 5 ja 7 ning § 144 lg 1 järgi on toimunud vaid kaudsete tõendite alusel ning seda tehes on kohtud rikkunud süütuse presumptsiooni põhimõtet ning tõlgendanud kõik kõrvaldamata kahtlused kohtualuse kahjuks. 2.2. Puutuvalt R. Pohlaku süüditunnistamisse

§ 17lg 4 ja § 101 p 8 ning § 195 lg 3 järgi leiab kaitsja, et kohus on rikkunud Kr

MK §-s 50 sätestatud tõendite hindamise reegleid, mille tulemina ei vasta kohtu järeldused nendes kuritegudes tuvastatud faktilistele asjaoludele. 2.3. R. Pohlaku süüditunnistamise kohta

§ 207

lg 3 p 1 järgi märgib aga kaitsja analoogiliselt apellatsioonkaebuses märgitule, et selle süüdistuse järgi kriminaalasja menetlemist ei ole linnakohtu otsuses üldse kajastatud ja seega ei saa ka rääkida tema kaitsealuse poolt

§ 207lg 3 p-s 1 ettenähtud kuriteo toimepanemise tõendatusest.

See omakorda aga kujutab endast kaitsja arvates kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes. Kokkuvõtvalt taotleb süüdimõistetu R. Pohlaku kaitsja oma kaitsealuse õigeksmõistmist süüdistustes

§ 17

lg 4 ja § 101 p 8; § 195 lg 3 ja § 207 lg 3 p 1 järgi ning süüdistuses

§ 15

lg 2 ja § 101 p"de 5 ja 7 ning § 144 lg 1 järgi kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

1. M. Reidolf taotleb kassatsioonkaebuses Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. jaanuari
3. a otsuse tühistamist tema süüditunnistamises

§ 100järgi ja kriminaalasja saatmist selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Samuti taotleb ta, et tema süüditunnistamine

§ 195

lg 2 järgi kvalifitseeritaks ümber

§ 113järgi.

Lisaks eeltoodule taotleb kassaator täiendavalt tunnistajana Rene Valge ülekuulamist, sest tema ütlused pidavat oluliselt muutma A. Kuusiku tapmise asjaolude uurimisel tuvastatut. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas vandeadvokaat R. Napa süüdimõistetu R. Pohlaku kaitsja poolt esitatud kassatsioonkaebustes sisalduvaid taotlusi, rõhutades eriti, et kuidagi ei saa aktsepteeritavaks lugeda tunnistaja I. Arakase ülekuulamata jätmist kohtus. Süüdimõistetu M. Reidolfi kaitsja seletuses toetati kaitsealuse kassatsioonkaebuses sisalduvaid taotlusi. Prokurör märkis kohtuistungil, et kaebused ei ole põhjendatud ja taotles nende rahuldamata jätmist. Seejuures pidas prokurör vajalikuks rõhutada, et kuna M. Reidolf ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud enese süüditunnistamist

§ 100järgi, siis puudub tal õigus selle vaidlustamiseks kassatsioonikorras.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuari
2. a otsuse tegemisel ja sellele eelnenud apellatsioonmenetluses ei ole kohaldatud vääralt kriminaalseadust ega rikutud oluliselt kriminaalmenetluse seadust ning sellest tulenevalt puudub alus selle kohtuotsuse tühistamiseks. Kassaatorite põhiväiteid kummutavalt peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida järgmist:
3. Ringkonnakohtu kõnealuses otsuses on piisavas ulatuses põhjendatud, et tunnistaja I. Arakast ei ole kohtus üle kuulatud objektiivsel põhjusel. Oma kirjas (kriminaaltoimiku VII kd l 255) on I. Arakas märkinud, et kaitsmaks oma elu on ta asunud elama "väljapoole Eesti Vabariigi piire" ja ei saa seetõttu kohtuistungile ilmuda, kuid jääb oma varasemate ütluste juurde. Seega oli kohus vastavalt KrMK § 246 lg 1 p-s 2 sätestatule õigustatud kohtuistungil avaldama I. Arakase poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi.
4. Vastavalt AKKS § 65 lg-s 3 sätestatule ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Sellest tulenevalt puudub Riigikohtul võimalus ka uurida ja hinnata väidetavalt "uut tõendit", millele osutab kassaator.
5. Mitteõiguslikud ja seega kassatsioonikohtu pädevusse mittekuuluvad on argumendid, mille abil R. Pohlak vaidlustab enda süüditunnistamist

§ 144lg 1 järgi.

Vastupidiselt kassaatori väitele on kahe esimese astme kohtuotsustega tuvastatud, et kuna ta pani

1. augustil
2. a Tallinnas Vabaduse väljakul toime pommiplahvatuse, siis peab ta kriminaalkorras vastutama ka samal ajal ja samas kohas hävitatud vara eest.
3. Paljasõnalised, kriminaalmenetluse seadusele mittetuginevad ja seega põhjendamatud on kassaatori väited ka selles osas, nagu ei oleks tohtinud tõendamisel kasutada A. Tammsaare, M. Reidolfi ja K. Pikaro ütlusi.
4. Erinevalt kassaatori poolt väidetavast on Tallinna Linnakohtu
5. septembri
6. a otsuse lehekülgedel 25-28 (kriminaaltoimiku VIII köide lehed 144-147) on piisava põhjalikkusega analüüsitud ja hinnatud tõendeid, mis kinnitavad R. Pohlaku poolt

§ 207lg 3 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist.

6. Põhjendatud on prokuröri poolt Riigikohtu istungil väidetu, et kuna M. Reidolf ei ole apellatsiooni korras vaidlustanud enese süüditunnistamist

§ 100

järgi, siis kooskõlas AKKS § 37 lg-s 2 sätestatuga puudub tal õigus kõnealuse asjaolu vaidlustamiseks kassatsiooni korras.

1. Tulenevalt AKKS § 65 lg-s 4 sätestatust ei kuulu kassatsioonikohtu pädevusse ka M. Reidolfi taotluse rahuldamine täiendava tunnistajana Rene Valge ülekuulamise osas. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. jaanuari
3. a otsus Robert Pohlaku ja Margus Reidolfi süüdistusasjas jätta muutmata. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Mõista Robert Pohlakult välja riigituludesse kaitsjatasuna kaks tuhat viissada nelikümmend kaheksa krooni ja 80 senti (
4. 80). Mõista Margus Reidolfilt välja riigituludesse kaitsjatasuna kaks tuhat viissada nelikümmend kaheksa krooni ja 80 senti (
5. 80). Kohtuotsus jõustub
6. märtsil
7. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed. Eerik Kergandberg, Peeter Vaher