3-1-1-42-99

3-1-1-42-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. aprillil 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja V. V. süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 2 järgi. Kohtuistungist võtsid osa V. V. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja riigiprokurör Marge Püss. V. V. mõisteti Kohtla-Järve Linnakohtu
2. detsembri
3. a otsusega süüdi KrK § 107 lg 2 p 2 järgi ja karistati vabadusekaotusega viieks aastaks kinnises vanglas. V. V. mõisteti süüdi selles, et ta ööl vastu
4. jaanuari
5. a, olles alkoholijoobes, Kohtla-Järvel Toome puiesteel, lõi huligaansel ajendil A. M.-i noaga selga ja tekitas sellega kannatanule üliraske kehavigastuse. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
6. jaanuari
7. a otsusega jäeti Kohtla-Järve Linnakohtu otsus muutmata ja V. V. apellatsioonkaebus rahuldamata. Nõustudes V. V. süüdi mõistmisega, leidis ringkonnakohus, et linnakohus on jätnud ta süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 2 järgi kohtu alla andmata ning rikkunud sellega tema kaitseõigust. Kriminaalkolleegiumi otsuses märgiti, et Riigikohtu lahendites väljendatud seisukoha kohaselt on süüdistatava kohtu alla andmata jätmine käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena, mis tingib kohtuotsuse tühistamise ja asja uueks arutamiseks saatmise, kuid see õigus on ainult Riigikohtul endal. Ringkonnakohtul puudus õigus eeltoodud rikkumise menetlusnormide oluliseks rikkumiseks tunnistamiseks, mis tingiski ebaõige kohtulahendi tegemise. Süüdimõistetu V. V. vaidlustab kassatsiooni korras enda süüdi mõistmise ning leiab, et puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et just tema lõi noaga A. M.-i. Vaidlustamata V. V. sisulist süüdimõistmist, esitas riigiprokurör Elo Kungla kassatsioonprotesti, milles taotleb V. V. suhtes tehtud kohtulahendite tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist alates süüdistatava kohtu alla andmise staadiumist. Kassaator leiab, et jättes V. V. oma määrusega kohtu alla andmata, rikkus linnakohus kohtualuse kaitseõigust. Prokuröri arvates on rikutud ka KrMK § 215 lg 1 sätteid, mille kohaselt toimub kriminaalasja arutamine kohtus ainult nendes kuritegudes, milles nad on eelnevalt kohtu alla antud. Samas ei nõustu kassaator ringkonnakohtu seisukohaga AKKS § 39 lg 4 tõlgendamises. Protestis leitakse, et tuginedes Riigikohtu
8. detsembri
9. a määrusele H. L. ka P. P. süüdistusasjas, milles kohtu alla andmata jätmine on tunnistatud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, tulnuks ringkonnakohtul juhinduda sellest määrusest ebaseaduslikku kohtulahendit tegemata. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära kaitsja ja prokuröri, kes mõlemad taotlesid protesti rahuldamist selles toodud motiividel, leidis: I Kassatsioonprotest on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab jätkuvalt, nagu ka
10. detsembri
11. a kohtumääruses H. L. ja P. P. süüdistusasjas, et süüdistatava kohtu alla andmise määruse tegemata jätmine takistab kriminaalasja seaduslikku kohtulikku arutamist, kuna vastavalt KrMK § 215 lg-le 1 puudub kohtul pädevus arutada kriminaalasja isikute suhtes, kes pole kohtu alla antud. Selle menetlusnormide rikkumise on Riigikohus AKKS § 39 lg 4 alusel tunnistanud oluliseks ning seega toob see kaasa kohtuotsuse tühistamise. II
12. mail
13. a kriminaalmenetluse koodeksi, kriminaalkoodeksi, haldusõigusrikkumiste seadustiku, politseiseaduse, apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku, täitevmenetluse seadustiku, jälitustegevuse seaduse ja tolliseaduse muutmise ja täiendamise seadusega täiendati KrMK paragrahvi 1 punktiga 4, mille kohaselt Riigikohtu lahendid küsimustes, mis ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates või on tõusetunud seaduse kohaldamisel, on kriminaalmenetlusõiguse allikaks. Eelpool viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend on tehtud pärast selle seaduse jõustumist ning käsitleb kohtu alla andmata jätmist kui menetlusnormide olulist rikkumist mitte üksikjuhtumina H. L. ja P. P. süüdistusasjas, vaid üldise olulise rikkumisena kriminaalmenetluses. Seetõttu oli Viru Ringkonnakohus viitega AKKS § 39 lg-le 4 ja Riigikohtu lahendile õigustatud ka ise tühistama Kohtla- Järve Linnakohtu
14. detsembri
15. a kohtuotsuse. V. V. kassatsioonkaebus on üldsõnaline ning käsitab peamiselt tõendite hindamist, kuid kuna selles sisaldub muuhulgas taotlus Riigikohtule tagada seadusliku kohtulahendi tegemine, kuulub kaebus rahuldamisele ülaltoodud motiividel. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS§ 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tühistada Kohtla-Järve Linnakohtu
16. detsembri
17. a kohtuotsus ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
18. jaanuari
19. a kohtuotsus V. V. suhtes ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Kohtla-Järve Linnakohtule teises kohtukoosseisus kohtu alla andmise staadiumist. Kassatsioonkaebus ja kassatsioonprotest rahuldada. Mõista välja V. V.-lt 424 krooni ja 80 senti kohtukulusid riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub
20. aprillil
21. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg