3-1-1-49-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. mail 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil pi

§ 140lg 2 p-de 3 ja 4 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa O. B. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss. I ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kriminaalasja materjalidest nähtub, et O. B. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 140 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi. Teda süüdistati

1. oktoobril
2. a kella 12.30 paiku Tallinnas X tee C asuvast kauplusest kahe fotoaparaadi Panasonic, koguväärtuses 2200 krooni, avalikus varguses. Tallinna Linnakohtu
3. jaanuari
4. a otsusega kvalifitseeriti O. B. kuritegu ümber KrK §

§ 139

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, salajase varguse katseks, ning teda karistati vabadusekaotusega 10 kuuks kinnises vanglas. Linnakohus tuli järeldusele, et subjektiivsest küljest lähtudes pani kohtualune varguse toime salaja, sest ta oli veendunud, et müüjad ja turvamees vargust ei märka. Kohtu arvates jäi fotoaparaatide salajane vargus katse staadiumisse,sest peale kauplusest väljumist pidas müüja O. B. kinni. Tallinna Linnakohtu

1. jaanuari
2. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualune O. B. ning apellatsioonprotesti Tallinna linnaprokurör Eve Soostar. Apellatsioonkaebuses vaidlustas O. B. temale mõistetud karistuse ning palus end karistuse kandmisest tingimisi vabastada. Esitatud apellatsioonprotestis taotleti linnakohtu otsuse tühistamist O. B.-le süüksarvatud kuriteo kvalifikatsiooni ja mõistetud karistuse osas. Prokuröri arvates kasvas kohtualuse tegevus salajasest vargusest üle avaliku varguse katseks ning kuritegu oleks tulnud kvalifitseerida KrK §

§ 140lg 2 p-de 3 ja 4 järgi.

Prokurör taotles kohtualuse karistamist sanktsiooni piires. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsusega Tallinna Linnakohtu
3. jaanuari
4. a otsus tühistati. O. B. tunnistati süüdi KrK §

§ 140

lg 2 p-de 3 ja 4 järgi ning teda karistati vabadusekaotusega 1 aastaks ja 2 kuuks kinnises vanglas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Apellatsioonprotest rahuldati, apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis, et on tõendatud O. B. poolt toimepandud salajase varguse ülekasvamine avaliku varguse katseks. Hinnates kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis tuli ringkonnakohus järeldusele, et salajase varguse käigus O. B. mõistis, et tema tegu on märgatud, kuid sellele vaatamata ei loobunud ta fotoaparaatide hõivamisest, vaid püüdis koos nendega põgeneda. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsuse peale esitas süüdimõistetu O. B. kassatsioonkaebuse, milles ta taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja linnakohtu otsuse jõusse jätmist. Kassatsioonkaebuses märgitakse, et kriminaalasjas läbiviidud kohtueelne uurimine toimus kriminaalmenetluse norme rikkudes. Süüdimõistetu kinnitab, et pani fotoaparaatide varguse toime salaja ning tema tegevust poes keegi pealt ei näinud. O. B. tunnistab end täielikult süüdi salajases varguses, kahetseb toimepandut ning palub kergendada temale mõistetud karistust. Riigikohtu istungil toetas kaitsja esitatud kassatsioonkaebust, prokuröri arvates ei kuulu kassatsioonkaebus rahuldamisele ja ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata. II RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leiab, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Riigikohus kinnitab
3. septembri
4. a otsuses 3-1-1-95-96 R.K. süüdistusasjas KrK §

§ 139

lg 1 järgi (RT III 1996, 26, 344), väljendatud seisukohta, et sõltuvalt süüdlase tahtlusest võib lõpuleviimata salajane vargus üle kasvada avalikuks varguseks. Ringkonnakohus on tuvastanud, et O. B. märgati vara hõivamisel ja hüüdega -"seisa" püüdsid müüja ja turvamees vara väljaviimist kauplusest takistada. Vaatamata asjaolule, et kohtualune salajase varguse toimepanemise käigus mõistis, et tema tegu on märgatud, üritas ta säilitada valdust võõrale varale ning jooksis koos fotoaparaatidega kauplusest tänavale. Joostes 30-40 meetrit, viskas ta fotoaparaadid käest vahetult enne tema kinnipidamist turvamehe poolt. O. B. ei jõudnud tema poolt esialgselt kavatsetud kuritegu - salajast vargust, lõpule viia. Tema tahte transformeerumisel kasvas salajane vargus üle avalikuks varguseks. Kuna O. B.-l siiski ei tekkinud võimalust hõivatud vara kasutamiseks ja käsutamiseks, on ringkonnakohus õigesti tema poolt toimepandud avaliku varguse kvalifitseerinud kuriteo katsena. Kassaatori väited kohtueelsel menetlusel kriminaalmenetluse normide rikkumiste kohta on paljasõnalised ja motiveerimatud. Seetõttu jätab Riigikohus need tähelepanuta. Arvestades kuriteo raskust, kohtualuse isikut iseloomustavaid andmeid, tema varasemat korduvat kriminaalkorras karistamist ja asjaolu, et ta uue tahtliku kuriteo pani toime kuu aja möödudes pärast kinnipidamiskohast vabanemist, on ringkonnakohus seaduslikult ja motiveeritult karistanud O. B.-d vabadusekaotusliku karistusega. Arvestades neid asjaolusid puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil seaduslik alus mõistetud karistuse vähendamiseks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium, o t s u s t a s: 1. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 1999. a otsus O. B. süüdistusasjas. 2. O. B. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. 3. Välja mõista O. B.-lt kaitsjatasu 743.40 kr riigieelarve tuludesse. Otsus jõustub 18. mail 1999. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Lea Kalm Liikmed Jüri Rätsep, Peeter Vaher