3-1-1-56-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 25. mail 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil ka

§ 143lg 2 p 2 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa M. R. kaitsja vandeadvokaat Margus Heek ja riigiprokurör Marge Püss. I ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. R. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 186 järgi selles, et ta ostis
2. a septembri lõpus- oktoobri alguses Tallinnas X autoturult tundmatult isikult 100 krooni eest X Kindlustuse AS-i teadvalt võltsitud liikluskindlustuse poliisi (edaspidi poliis) X xxx xxxxx X,
3. oktoobrist
4. a. M. R. ostis nimetatud poliisi tema kasutuses olnud sõiduauto Lancia Thema reg nr xxx XXX omaniku V. P. nimele.
5. aprillil
6. a kell 8.35 toimus Tallinnas X tankla territooriumil (X mnt N/X tee N) liiklusõnnetus, milles põrkusid kokku M. R. poolt juhitud sõiduauto Lancia Thema reg nr xxx XXX ja A. E. poolt juhitud sõiduauto Mitsubishi Lancer reg nr xxx XXX. Samal päeval kasutas M. R. liiklusõnnetuse registreerimisel Kindlustusekspertiisi AS-s eelnimetatud teadvalt võltsitud liikluskindlustuse poliisi eesmärgiga saada kindlustushüvitist. M. R. anti kohtu alla süüdistatuna ka KrK §

§ 143lg 2 p 2 järgi selles, et ta esitas 3.

aprillil

1. a Kindlustusekspertiisi AS-le eelnimetatud võltsitud poliisi eesmärgiga saada pettuse teel tema poolt kasutatavale sõiduautole Lancia Thema reg nr xxx XXX liiklusõnnetusega tekitatud liikluskahju hüvitamist. Kuritegu jäi M. R. tahtest sõltumata lõpule viimata, sest kindlustusfirma töötaja avastas esitatud poliisi võltsingu.
2. Tallinna Linnakohtu
3. veebruari
4. a otsusega mõisteti M. R.süüdi KrK § 186 järgi ja teda karistati rahatrahviga 100 päevamäära ulatuses, s.o 3600 krooni. Süüdistuses KrK §

§ 143lg 2 p 2 järgi mõisteti ta õigeks.

Hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, tuli linnakohus järeldusele, et M. R. kuritegu KrK § 186 järgi on leidnud tõendamist. M. R. õigeksmõistmist KrK §

§ 143lg 2 p 2 järgi motiveeris linnakohus järgmiselt.

M. R. kasutas V. P. kuulunud sõiduautot Lancia Thema reg nr xxx XXX volituse alusel. Võltsitud liikluskindlustuse poliis oli vormistatud V. P. nimele ning liiklusõnnetuse korral kindlustushüvitise saamise õigus tekkis V. P. mitte M. R. Linnakohus tuli järeldusele, et M. R. poleks selle võltsitud liikluskindlustuse poliisi kasutamisel, s.o pettuse teel, mingit kasu saanud. 3. Tallinna Linnakohtu 12. veebruari 1999. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna vanemprokurör Hannes Kiris ning apellatsioonkaebuse kohtualuse M. R. kaitsja vandeadvokaat Margus Heek. Protestis vaidlustati M. R. õigeksmõistmine KrK §

§ 143lg 2 p 2 järgi ning taotleti temale Kr

K § 186 järgi mõistetud karistuse karmistamist. Protesti motiveeriti sellega, et linnakohtu järeldused ei tulene faktilistest asjaoludest ja mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ning süüdimõistetu isiksusele. Apellatsioonkaebuses vaidlustati M. R. süüdimõistmine KrK § 186 järgi ning taotleti tema õigeksmõistmist kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei olnud M. R. teadlik liikluskindlustuse poliisi võltsitusest. Väidetavalt saab kriminaalvastutus KrK § 186 järgi tekkida vaid juhul, kui teadvalt võltsitud ametlikku dokumenti kasutatakse otsese tahtlusega ja selle tegevuse eesmärgiks on mingite õiguste omandamine või kohustustest vabanemine. Ilma eeltoodud eesmärgita saab kaitsja arvates selle paragrahvi järgi vastutusele võtta vaid ametliku dokumendi tegeliku võltsija, kes on aga käesolevas kriminaalasjas kindlaks tegemata. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. märtsi 1999. a otsusega Tallinna Linnakohtu 12. veebruari 1999. a otsus osaliselt tühistati. M. R. mõisteti KrK §

§ 143lg 2 p 2 järgi süüdi ja teda karistati vabadusekaotusega 1 aastaks. Kr

K § 40 lg 1 alusel mõisteti M. R. lõplikuks karistuseks mitme kuriteo eest rahatrahv 100 päevamäära ulatuses, s.o 3600 krooni ja vabadusekaotus 1 aastaks. KrK § 41 alusel mõisteti M. R. lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi rahatrahv 100 päevamäära ulatuses, s.o 3600 krooni ja 3 aastat ja 7 kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Apellatsioonprotest rahuldati, apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis, et liikluskindlustuse poliis on ametlik dokument, mille võltsimine või teadvalt võltsitult kasutamine toob kaasa kriminaalvastutuse KrK § 186 järgi ning nõustus linnakohtu järeldusega, et M. R. oli tema poolt kasutatud liikluskindlustuse poliisi võltsitusest teadlik. Kriminaalkolleegium nõustus apellatsioonprotestis toodud seisukohaga, et muude tunnuste olemasolul võib kriminaalvastutus KrK § 186 järgi kaasneda ka siis, kui kasu saajaks on kolmas isik. Kohtu arvates viidi kuritegu lõpule teadvalt võltsitud ametliku dokumendi esitamisega eesmärgiga saada kindlustusfirmalt kindlustushüvitist. Kriminaalkolleegium luges põhjendatuks kohtualuse kuritegude kvalifitseerimise nii kelmuse katsena, s.o varavastase kuriteona kui ka teadvalt võltsitud dokumendi kasutamisena, s.o valitsemiskorra vastase kuriteona, sest kohtualuse käitumine oli suunatud nii võõra vara kui ka valitsemiskorra, antud juhul liikluskahjude hüvitamiseks kehtestatud korra vastu.

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu M. R. kaitsja vandeadvokaat Margus Heek, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdimõistetu õigeksmõistmist. Kassatsioonkaebuses leitakse, et M. R. käitumises puudub KrK § 186 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseis ja seda järgmistel motiividel. 4.1 KrK § 186 sätestatud loetelu reguleerib ainult valitsusasutuste poolt väljastatavaid ametlikke dokumente ning millist dokumenti tuleb käsitada muu ametliku dokumendina, on kaitsja arvates seaduse tasemel sätestamata. Sellest tulenevalt leiab ta, et eraõigusliku juriidilise isiku poolt väljastatav liikluskindlustuse poliis on küll dokument, kuid mitte ametlik dokument KrK § 186 mõttes. 4.2 M. R. puudus antud juhul üldse võimalus omandada kindlustushüvitist sõltumata sellest, et ta esitas eeltoodud poliisi kindlustusfirmale. Kaitsja põhjendab oma väidet järgmiselt. Liiklusõnnetuse põhjustajaks oli A. E. Vastavalt Liikluskindlustuse seaduse §-le 27 lg 5 hüvitab liikluskahjud liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja, s.t A. E. poolt juhitud sõiduauto kindlustaja. Liikluskindlustuse seaduse § 13 kohaselt on kindlustusvõtjaks aga auto omanik, s.t V. P., kellele kindlustusjuhtumi saabudes oli kindlustusandja kohustatud sama seaduse § 4 kohaselt välja maksma kindlustushüvitise. Tulenevalt eeltoodust ei oleks M. R. poliisi esitamisega omandanud õigust saada kindlustushüvitist. Selle esitamisest ei sõltunud V. P. võimalus hüvitist saada, sest kindlustushüvitise väljamaksmine kannatanule ei ole sõltuvuses poliisi esitamisest liikluskahju tekitamise eest mittevastutava isiku poolt. 4.3 Kassaatori arvates puudub M. R. käitumises kuriteokoosseis KrK §

§ 143lg 2 p 2 järgi ja seda järgmistel motiividel. M. R. käitumine ei vasta subjektiivsest ega objektiivsest küljest Kr

K §

§ 143lg 2 p 2 sätestatud kuriteo tunnustele.

Öeldes oma otsuses, et remondikulude hüvituse pidi lõppkokkuvõttes endale saama auto sisuline omanik, s.t M. R., rikkus ringkonnakohus KrMK § 268 lg 2 sätteid ning rajas oma otsuse oletustele. Kassatsioonkaebuse kohaselt on rikutud ka KrMK § 46 p 1 sätteid. Ringkonnakohus, mõistes M. R. süüdi KrK §

§ 143lg 2 p 2 järgi, rikkus Kr

MK § 46 p-s 2 sätestatud nõuet kohtualuse süü tõendamise kohta. Kaitsja rõhutab oma kassatsioonkaebuses, et poliisi esitamisega oleks olnud võimalik petta ja eksitusse viia vaid seda kindlustusandjat, kellel lasus kohustus kindlustushüvitis välja maksta, kuid selleks kindlustusandjaks ei olnud X Kindlustuse AS põhjusel, et kahju tekitajaks oli A. E. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud M. R. kaitsja, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamist ning prokuröri, kes leidis, et Tallinna Linnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsused kuuluvad tühistamisele ja kriminaalasi tuleb saata uueks sisuliseks arutamiseks Tallinna Linnakohtule, l e i d i s: Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tallinna Linnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsustes toodud seisukohaga, et liikluskindlustuse poliis on ametlik dokument KrK § 186 mõttes ning et M. R. oli tema poolt kasutatud liikluskindlustuse poliisi võltsitusest teadlik. M. R. kasutas kindlustuspoliisi legaalse dokumendina eesmärgiga omandada sellest tulenevaid õigusi. Nendest asjaoludest tulenevalt on M. R. süüdimõistmine ning karistamine KrK § 186 järgi seaduslik ja põhjendatud.
2. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu otsusega M. R. süüdimõistmises ja karistamises KrK §

§ 143lg 2 p 2 järgi.

Apellatsioonikohtu käsitluse kohaselt seisneb kelmuse katse selles, et M. R. esitas eelnimetatud võltsitud kindlustuspoliisi Kindlustusekspertiisi AS-le eesmärgiga saada pettuse teel tema poolt kasutatavale sõiduautole Lancia Thema liiklusõnnetusega tekitatud liikluskahju hüvitist. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt pidanuks võltsitud poliisi kohaselt kindlustushüvitise välja maksma X Kindlustuse AS kui M. R. kasutuses olnud sõiduauto kindlustusandja. Selline seisukoht on ekslik. Liikluskindlustuse seaduse § 27 lg 5 kohaselt hüvitab liikluskahju liikluskindlustuse lepingutingimustes ettenähtud korras ja kahjuhüvitiste piirmäärade ulatuses liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja. Ülalmärgitud liiklusõnnetuse põhjustas A. E., kes juhtis sõiduautot Mitsubishi Lancer ja X Kindlustuse AS ei olnud selle sõiduauto kindlustusandja. M. R. esitas X Kindlustuse AS-i võltsitud kindlustuspoliisi, kuid viimasel ei lasunud liikluskahju hüvitamise kohustust, sest kahju tekitas teine auto, mitte M. R. kasutuses olnud auto. Kuna ei ole tõendatud, et M. R. oleks kindlustuspoliisi esitades püüdnud pettuse teel omandada võõrast vara, varalisi õigusi või muud varalist kahju, puudub tema käitumises kuriteokoosseis. Kindlustuspoliisi esitamise kohustuse näeb alati ette liikluskindlustuse seaduse § 28 lg 1. Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. märtsi 1999. a otsus osaliselt, s.o M. R. süüdimõistmises ja karistamises KrK §

§ 143lg 2 p 2 järgi, karistuste liitmises Kr

K § 40 lg 1 alusel ja mitme kohtuotsuse järgi lõpliku vabadusekaotusliku karistuse mõistmise osas KrK § 41 alusel. 2. Mõista õigeks M. R.süüdistuses KrK §

§ 143lg 2 p 2 järgi.

1. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a otsus muutmata.
4. M. R. kaitsja kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5. Tagastada M. R. kassatsioonkautsjon. Kohtuotsus jõustub
6. mail
7. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter Vaher Liikmed Lea Kalm, Jüri Rätsep