3-1-1-57-99

3-1-1-57-99 KOHTUMÄÄRUS Tartus

1. mail 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil läbi riigiprokurör Tatjana Vassilevskaja eriprotesti Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a määruse peale, millega tühistati Tartu Linnakohtu
4. veebruari
5. a otsus kriminaalasjas nr 1-65/98 P. K., K. O., I. K. jt süüdistusasjas ja saadeti kriminaalasi Tartu Linnakohtule uueks arutamiseks. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa K. O. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, P. K. ja I. K. kaitsja vandeadvokaat Anton Frosch ning riigiprokurör Marge Püss.
6. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tunnistati Tartu Linnakohtu
7. veebruari
8. a otsusega P. K. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning teda karistati 3-aastase vabadusekaotusega. I. K. tunnistati süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega 2 aastaks ja 6 kuuks. K. O. tunnistati süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 202 ja § 203 lg 1 järgi ning lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti talle karistuste osalise liitmise teel 3 aastat vabadusekaotust. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta 3-aastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. Sama kohtuotsusega tunnistati veel süüdi E. K., E. L., J. P. ja L. K.
9. Tartu Linnakohtu
10. veebruari
11. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualused P. K., K. O., samuti I. K. ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningas. Kaebustes taotlesid P. K. ning I. K. ja tema kaitsja mõistetud karistuste kergendamist. K. O. apellatsioonkaebuses taotleti linnakohtu otsuse tühistamist ja tema täielikku õigeksmõistmist.
12. Tuginedes KrMK § 274 p-dele 3 ja 4 ning AKKS § 30 lg 2 p-le 2; §-le 33 ja § 39 lg 3 p-le 7 tühistati Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
13. aprilli
14. a määrusega Tartu Linnakohtu
15. veebruari
16. a otsus täies ulatuses ja kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks. Kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisel rõhutas kriminaalkolleegium järgnevat. 3.1 Linnakohus on kohtualustele P. K. ja I. K. süüks arvanud rea salajasi vargusi ilma iga kohtualuse ja kuriteo kohta konkreetseid motiive esitamata. Linnakohtu otsuses märgitakse üldsõnaliselt, et kohtualuste süü on tõendatud kannatanute ja tunnistajate ütlustega, kuid samas ei näidata, milline konkreetne varguse episood loetakse tõendatuks ühe või teise ütlusega. 3.2 Ringkonnakohtu määruses on loetletud ka 14 salajase varguse episoodi, mille puhul pole ringkonnakohtu arvates linnakohtu otsuse pinnalt võimalik öelda, kui suur oli kuriteoga tekitatud kahju. 3.3 Linnakohtu otsuses ei ole kõigi episoodide puhul hinnatud kohtualuste poolset kuriteost osavõtu astet. Samuti pole motiveeritud, miks jäeti kohtualuse K. O. süüditunnistamisel arvesse võtmatatema vastuväited. 3.4 Linnakohtu otsuses puuduvad motiivid K. O. süüditunnistamises KrK § 202 järgi. 3.5 K. O. süüditunnistamises KrK § 203 lg 1 järgi on tuginetud ainult kaaskohtualuse I. K. seletusele. Kõike eelkirjeldatut lugeski ringkonnakohus motiivide puudumiseks KrMK § 274 p 3 ja 4 mõttes. AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt on aga motiivide puudumine kriminaalmenetluse seaduse selline rikkumine, mis AKKS § 33 kohaselt toob endaga vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja linnakohtule uueks arutamiseks saatmise.
17. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
18. aprilli
19. a määruse peale esitas eriprotesti riigiprokurör Tatjana Vassilevskaja, kes leiab, et määrus kuulub tühistamisele kriminaalmenetluse seaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Prokurör ei nõustu oma eriprotestis ringkonnakohtu järeldusega, et P. K. ja I. K. süüditunnistamine oleks motiveerimata ning et see tooks endaga vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise. Samuti ei too prokuröri arvates kohtualuse K. O. vastuväidete arvestamata jätmine endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise vajadust. Siinkohal viitab prokurör Riigikohtu
20. novembri
21. a otsuses nr 3-1-1-97-98 (RT III 1998, 29, 287) väljendatud seisukohale, et AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud rikkumisega on tegemist juhul, kui kohus ei ole oma otsust üldse motiveerinud. Eriprotestis leitakse, et mõistes K. O. talle süüksarvatud kuritegudes süüdi, on linnakohus seda iga erineva kuriteoliigi puhul eraldi motiveerinud.
22. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas prokurör eriprotestis sisalduvat taotlust. Prokurör möönis, et linnakohtu otsust oleks võinud ka paremini motiveerida, kuid samas ei saavat linnakohtu kõnealuse otsuse puhul rääkida motiivide puudumisest. Prokurör leidis, et linnakohtu kõnealuses otsuses on mitmeid salajase varguse episoode motiveeritud komplekselt. Seda, et rea salajase varguse episoodide puhul ei ole välja selgitatud kannatanuid ja tsiviilhagejaid, samuti varastatu täpset väärtust ei pea aga prokurör õigeks lugeda kohtuotsuses motiivide puudumiseks. Kaitsjate seletuses taotleti Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
23. aprilli
24. a määruse muutmata ja eriprotesti rahuldamata jätmist.
25. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leidis: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
26. aprilli
27. a määrus on põhjendatud ja seaduslik ning seega puudub alus selle tühistamiseks. 6.1 Eriprotesti põhistuses sisalduv viide Riigikohtu lahendile ei ole käesoleva kohtuasja puhul asjakohane. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
28. septembril
29. a otsuses L. J. süüdistusasjas KrK § 162 järgi käsitletakse olukorda, mil isik oli antud kohtu alla vaid ühe kuriteo toimepanemises ja see tegu oli kvalifitseeritud vaid KrK ühe paragrahvi järgi. Kuriteo tehiolud olid kohtuistungil välja selgitatud piisava täpsusega ja esimese astme kohus oli piisavalt põhjendanud, miks tuleb tuvastatud tehiolude pinnalt kohtualune õigeks mõista. Riigikohtu arvates ei olnud just sellises olukorras ringkonnakohus õigustatud saatma kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks viitega motiivide puudumisele. Sellises olukorras tähendas ringkonnakohtu viide motiivide puudumisele tegelikult ringkonnakohtu mittenõustumist õigeksmõistmisega. Selline mittenõustumine aga ei saa iseenesest olla kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise aluseks. Seda silmas pidades rõhutaski Riigikohtu kriminaalkolleegium, et mitte nõustudes esimese astme kohtu poolse motiveeringuga " s.t mitte nõustudes esimese astme kohtu poolse tõendite hindamisega oleks ringkonnakohus pidanud esitama omapoolse tõendite hindamise, kummutama õigeksmõistmise motiivid ja tegema sellele vastava kohtulahendi. 6.2 Käesoleva kohtuasja puhul on tegemist mitme kohtualusega, keda süüdistatakse mitmete kuritegude toimepanemises. Vastavalt KrMK § 274 p-le 4 tuleb sellisel juhul kohtuotsuse kirjeldav- motiveerivas osas märkida muuhulgas ka seda, millistes konkreetsetes süüdistustes kohus iga kohtualuse süüd tunnistab ja millistele tõenditele seejuures tuginetakse. See tähendab, et kohtuotsuses peab olema iga kuriteo (kuriteoepisoodi) puhul osutatud konkreetsetele tõenditele - ja seejuures nii tõendi vormile kui ka sisule " millele tuginevalt loeb kohus vastava kuriteo toimepanemise tuvastatuks. Sellest tulenevalt ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium võimalikuks aktsepteerida prokuröri seisukohta, et erinevaid kuriteoepisoode tohiks motiveerida n.ö komplekselt. 6.3 Põhjendatud ja kooskõlas KrMK § 46 p-s 4 sätestatuga on Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
30. aprilli
31. a määruses sisalduv seegi seisukoht, et eriti varavastase kuriteo puhul kuulub obligatoorselt tõendamisesemesse ka kuriteoga tekitatud kahju iseloom ja suurus. Sellest tulenevalt ei saa lugeda tuvastatuks nende 14 salajase varguse episoodi toimepanemist, mille puhul pole linnakohtu otsuse pinnalt võimalik öelda, kui suur oli kuriteoga tekitatud kahju. 6.4 Nõustuda tuleb Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
32. aprilli
33. a määruses märgituga ka selles osas, et kohtuotsuses peab olema täpselt näidatud, milline oli iga kuriteoepisoodi puhul kohtualuste kuriteost osavõtu aste. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-dest 76 ning 77, Riigikohtu kriminaalkolleegium määras:
34. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
35. aprilli
36. a määrus jätta muutmata ja eriprotest jätta rahuldamata.
37. Mõista P. K. kohtukuluna riigituludesse kaitsjatasu summas 743.40 kr (seitsesada nelikümmend kolm krooni ja nelikümmend senti).
38. Mõista I. K. kohtukuluna riigituludesse kaitsjatasu summas 743.40 kr (seitsesada nelikümmend kolm krooni ja nelikümmend senti). Kohtuotsus jõustub
39. mail
40. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg