3-1-1-61-99

3-1-1-61-99 KOHTUMÄÄRUS Tartus

1. juunil 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil läbi Kristjan Sulaoja poolt esitatud erikaebuse Tallinna Ringkonnakonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a määruse peale, millega tühistati Pärnu Linnakohtu
4. märtsi
5. a määrus Kristjan Sulaoja süüdistusasjas KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 202 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa Kristjan Sulaoja kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss. I Pärnu Linnakohtu
6. märtsi
7. a otsusega tunnistati K. Sulaoja süüdi ja teda karistati KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi vabadusekaotusega 1 aastaks ja 6 kuuks ning KrK § 202 järgi vabadusekaotusega 2 aastaks. KrK § 40 lg 1 alusel liideti mõistetud karistused lugedes kergema karistuse raskemaga kaetuks ja mõisteti kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks 2 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Mõistetud karistusest loeti kantuks tema vahi all viibitud aeg
8. kuni
9. veebruarini
10. a. Karistuse kandmise aja alguseks loeti tema vahi alla võtmise aeg, s.o
11. veebruar
12. a. II Pärnu Linnakohtu
13. märtsi
14. aotsuse peale esitas K. Sulaoja apellatsioonkaebuse, milles palus end süüdistuses KrK § 202 järgi õigeks mõista. Veel vaidlustas apellant temalt tsiviilhagi rahuldamisel väljamõistetud summade suuruse. III Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
15. aprilli
16. a määrusega tühistati Pärnu Linnakohtu
17. märtsi
18. a otsus. Tuginedes AKKS §-le 14, § 30 lg-le 2 ning § 39 lg 2 pdele 7 ja 10, saadeti kriminaalasi Pärnu Linnakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalkolleegiumi määruse kohaselt on Pärnu Linnakohtu eelnimetatud kohtuotsus täielikult motiveerimata, sest selles ei ole ära näidatud, milliste tõendite alusel luges linnakohus K. Sulaoja poolt kuritegude toimepanemise tuvastatuks. Kohtuotsuses piirduti üksnes kohtualuse ja tunnistajate nimede ning kriminaalasjas kogutud dokumentide loetlemisega. Samas leidis kriminaalkolleegium, et Pärnu Linnakohtu
19. märtsil
20. a kohtuistung on küll formaalselt protokollitud, kuid halva käekirja ning hulgaliste paranduste tõttu ei ole see loetav. Määruse kohaselt on nii kohtuotsuse motiivide kui ka kohtuistungi protokolli puudumine loetud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, mis toob vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise. Lisaks eeltoodule leidis kriminaalkolleegium, et kriminaalasja uuel arutamisel tuleb anda hinnang ka kohtualuse vaimsele seisundile. IV Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
21. aprilli
22. a määruse peale esitas kohtualune K. Sulaoja erikaebuse, milles ta vaidlustab enda väidetavalt alusetu vahi all pidamise ning taotleb vahi all pidamise asendamist allkirjaga elukohast mittelahkumise kohta. K. Sulaoja rõhutab erikaebuses, et KrMK §-s 73 sätestatud maksimaalne üheaastane vahistustähtaeg möödus tal
23. veebruaril
24. a. VRiigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja erikaebuses sisalduvat taotlust, märkides täiendavalt järgmist. Kuna K. Sulaojale ei ole saadetud tema kohtu alla andmise määruse ärakirja, siis ei olnud K. Sulaoja ka teadlik sellest, et kohtu alla andmisel jäeti tema suhtes varem tõkendiks valitud vahi all pidamine muutmata. Teiseks rõhutas kaitsja, et tema kaitsealune oleks tulnud ringkonnakohtu määruse tegemise järgselt vahi alt vabastada ka põhjusel, et selle määruse resolutiivosast ei nähtu K. Sulaoja edasise vahi all pidamise vajalikkust. Prokuröri seletuses taotleti erikaebuse rahuldamata jätmist, kuigi tõdeti, et juriidiliselt oleks olnud korrektsem kõnealuses kohtumääruses otsesõnu märkida, et tõkend jäetakse muutmata. VI Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leidis: Kuigi vastavalt KrMK § 73 lg-s 1 sätestatule võidakse vahi all pidamist kohaldada ka kohtualuse suhtes, kehtivad KrMK §-s 74 on sätestatud vahi all pidamise tähtajad vaid kohtueelse uurimise staadiumis ja nende tähtaegade kaitsev toime ei laiene kohtualusele. Selline järeldus tuleneb KrMK § 74 lg-s 2 sätestatust, et kui kohus saadab kriminaalasja, "milles süüdistatava vahi all pidamise tähtaeg on lõppenud, asja tehiolude tõttu aga ei saa ära muuta tõkendit vahi all pidamise näol, pikendab vahi all pidamise tähtaega maa-või linnakohtunik neljakümne päeva piires". Seega võib kohtualust vahi all pidada ka juhul, mil süüdistatava vahi all pidamise tähtaeg on möödunud ja uuesti tekib vahistustähtaja pikendamise vajadus vaid siis, kui kohtualune asetatakse taas süüdistatava menetlusseisundisse. Tulenevalt eeltoodust on põhjendatud ka kohtupraktikas valitsev arusaam, et kohtu alla andmise määruses ei ole vaja eraldi kindlaks määrata kohtualuse vahi all pidamise tähtaega. Piisab sellest, kui selles määruses " vastavalt KrMK § 189 p-s 9 sätestatule " sedastatakse, et kuna tõkend on valitud õigesti, siis jäetakse see muutmata. Kohtueelse uurimise staadiumi tarbeks KrMK §-s 74 kehtestatud vahi alla pidamise tähtajad peavad tagama selle, et isik toimetatakse esimese võimalusel viivitusteta kohtu ette. Asjaolu, et KrMK §-s 74 sätestatud vahi all pidamise tähtajad ei kehti enam kriminaalasja kohtuliku menetlemise staadiumides ei tähenda aga seda, et kohtualust võiks hoida vahi alla igasuguste piiranguteta. Vastavalt EÕIK art 6 p-le 1 peab kriminaalasja kohtulik lahendamine toimuma mõistliku aja jooksul ning kohtualusel on võimalik Euroopa Inimõiguste Kohtus vaidlustada ka seda, kui kriminaalasja tema suhtes ei ole kohtulikult menetletud mõistliku aja jooksul. Erandina eelnevalt märgitust on seadusandja KrMK § 73 lg-s 2 siiski sätestanud prokurörile võimaluse taotleda vahi all pidamise tähtaja pikendamist ka pärast kohtueelse uurimise lõpuleviimist. Selline vajadus võib tõusetuda juhtudel, mil vahi all pidamise tähtaeg möödub pärast prokuröri poolt kriminaaltoimiku kohtusse saatmist, kuid enne süüdistatava kohtu alla andmist. Sellises olukorras tuleb põhiõiguse tagamiseks viia läbi kohtu korraldav istung vaid vahistustähtaja pikendamiseks vähemalt ajani, mil kohus saab lahendada kohtu alla andmise küsimuse. Käsitletava kriminaalasja menetlemisel ei ole ületatud KrMK §-s 74 sätestatud vahi all pidamise tähtaegasid kohtueelsel uurimisel. Kriminaaltoimiku materjalidest (tl 137) nähtuvalt algas K. Sulaoja vahistustähtaeg
25. veebruaril
26. a ja
27. veebruaril
28. a anti ta kohtu alla ning tema suhtes eeluurimisel valitud tõkend jäeti muutmata (tl 227). Seega ei ole K. Sulaoja puhul rikutud KrMK § 74 lg-s 1 kehtestatud kohtueelse uurimise ajal isiku vahi all pidamise maksimaalset - üheaastast tähtaega. Vastuseks kaitsja poolt Riigikohtu istungil märgitule peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks rõhutada, et vastavalt KrMK § 202 lg-s 1 sätestatule antakse kohtu alla andmise määruse ärakiri kohtualusele üksnes siis, kui selle määrusega muudeti süüdistust või tõkendit. Käsitletaval juhul seda ei tehtud ja seega ei saa kõnealuse kohtumääruse kohtualusele andmata jätmist käsitada seaduserikkumisena. Kummatigi on K. Sulaojal " vastavalt KrMK §-s 200 sätestatule " olnud võimalus tutvuda nii kõnealuse kohtumääruse kui ka kriminaaltoimiku ülejäänud materjalidega. Selle õiguse kasutamist on K. Sulaoja kinnitanud ka oma allkirjaga (tl 259). Tuleb nõustuda Riigikohtu istungil nii kaitsja kui ka riikliku süüdistaja poolt märgituga, et selguse huvides oleks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
29. aprilli
30. a määrusega kriminaalasja esimese astme kohtusse uueks kohtulikuks arutamiseks saatmisel tulnud märkida, et K. Sulaoja suhtes valitud tõkend jäetakse muutmata. Samas ei saa nõustuda kaitsja poolt väidetuga, et sellise " tõkendit puudutava märkuse - tegemata jätmisel oleks tulnud K. Sulaoja vahi alt vabastada. Kriminaalasja ringkonnakohtust uueks kohtulikuks arutamiseks saatmisel ennistati menetluslik olukord, mis oli tekkinud K. Sulaoja kohtu alla andmisel
31. veebruaril
32. a. See menetluslik olukord hõlmab ka K. Sulaoja suhtes varem valitud tõkendi " vahi all pidamise muutmata jätmist. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-dest 76 ning 77, Riigikohtu kriminaalkolleegium määras: Tallinna Ringkonnakohtukriminaalkolleegiumi
33. aprilli
34. a määrus Kristjan Sulaoja süüdistusasjas jätta muutmata, Kristjan Sulaoja erikaebus jätta rahuldamata. Mõista Kristjan Sulaojalt välja riigituludesse kohtukuluna kaitsjatasu 867 kr ja 30 s (kaheksasada kuuskümmend seitse krooni ja kolmkümmend senti). Kohtumäärus jõustub
35. juunil
36. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep