3-1-1-63-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. juunil 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil

§ 17lg 6 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu L. L. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja riigiprokurör Marge Püss. I Tartu Linnakohtu 27. jaanuari 1999. a otsusega tunnistati L. L. süüdi ja teda karistati KrK §

§ 17lg 6 järgi rahatrahviga 50 päevamäära ulatuses s.o 1400 krooni.

L. L. mõisteti süüdi selles, et ta

1. septembril
2. a kella 10.30 paiku aitas kaasa T. E. ja A. K. poolt toimepandavale salajasele vargusele AS-st X. L. L. vahendas A. K. ja T. E. vahelist kokkulepet A. K. tööbussi VW reg nr xxx XXX kasutamiseks mööblidetailide veoks ning aitas peale laadida 5 pakki varastatud mööblidetaile kokku 5339.50 krooni väärtuses. Linnakohus pidas tõendatuks kohtualuste T. E., L. L. ja A. K. süü mööblidetailide varguses. Kõik süüdimõistetud vaidlustasid linnakohtu otsuse. Kohtualuse L. L. kaitsja vandeadvokaadi abi Imbi Jürgen palus tühistada linnakohtu otsus osas, millega L. L. tunnistati süüdi KrK §

§ 17lg 6 järgi ning teha uus otsus, millega mõistetaks L.

L. talle esitatud süüdistuses õigeks. Kaitsja leidis, et linnakohus on kriminaalmenetluse seadust rikkudes hinnanud ebaõigesti asjas kogutud tõendeid, mis on kaasa toonud kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise. II Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsusega jäeti linnakohtu otsus L. L. süüdimõistmise ja karistamise osas muutmata. Apellatsioonikohus leidis, et L. L. on õigesti süüdi mõistetud mööblidetailide vargusele kaasaaitamises. Rõhutati, et L. L. on kahtlustatavana ülekuulamisel (tl 111-112) kinnitanud, et T. E. palus tal leida autojuhi, kes viiks firma territooriumilt mööblidetaile välja. Arusaamist, et jutt oli ebaseaduslikult väljaviidavatest esemetest kinnitab T. E. poolt lubatud teenustasu 400 või 500 krooni. Neid tingimusi tutvustas L. L. A. K-le väiksemat summat nimetades, et ise vaheltkasu teenida. Oma hinnangul ei oleks ta ise arutlusel olnud summade eest väljaviimisega riskinud, kartes vallandamist. Apellatsioonikohus on neid L. L. hinnanguid muude tõenditega kõrvutades järeldanud, et tõendite kogumi järgi on L. L. õigesti süüdi mõistetud kuriteole kaasaaitamises. Ta viis mööblidetailide riisumiseks kokku T. E. ja A. K. III Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse vaidlustamiseks on esitanud kassatsioonkaebuse süüdimõistetu L. L. kaitsja vandeadvokaadi abi Imbi Jürgen. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu otsus ei vasta AKKS § 29 lg 4 nõuetele, mis sätestab vajaduse sisuliselt analüüsida ja kõrvutada tõendeid ning nende valikut. Asjaolude igakülgse, täieliku ja objektiivse läbivaatamise nõue on KrMK § 50 kohaselt täitmata. Kassaator rõhutab, et isiku süüdimõistmine kuriteole kaasaaitamises eeldab selle isiku otsest tahtlust kuriteole kaasaaitamiseks. Kui isik ei saa aru, et aitab teise isiku kuriteo toimepanemisele kaasa, ei ole ta kuriteole kaasaaitajaks. L. L. kaitsja peab veel oluliseks asjaoluks seda, et ringkonnakohtu istungil esinenud prokurör taotles kaitsja apellatsioonkaebuse rahuldamist ja L. L. õigeksmõistmist. Prokurör oli seisukohal, et L. L. ei saanud aru ega pidanudki aru saama sellest, et T. E. paneb toime mööblidetailide varguse. Kaitsja arvates asus kohus asja arutamist jätkates ja süüdimõistvat kohtuotsust tehes süüdistaja positsioonile. Kui kohus jätkab asja arutamist vaatamata prokuröri taotlusele kohtualune õigeks mõista, peab ta eriti hoolikalt käsitlema kohtuotsuse põhistamiseks kasutatud tõendeid. Samas tunnustab kaitsja kohtu õigust asuda prokuröri omast lahknevale seisukohale. Kassaator taotleb apellatsioonikohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud süüdimõistetu kaitsjana esinenud vandeadvokaat Rein Napa, kes toetas kassatsioonkaebuses väljendatud seisukohti ning prokuröri, kes vaidles nendele vastu, l e i d i s: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus L. L. süüdistuses KrK §

§ 17lg 6 järgi on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata.

Kassaatori põhiväidete kohta peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida järgmist:

1. Võimalikke tõendiallikaid on esimese ja teise astme kohtud sisukohaselt käsitlenud ja andnud L. L. käitumisele tema enda ja kaassüüdistatavate sisukohasteks loetud selgitustega kooskõlas oleva õigusliku hinnangu. Riigikohtul puudub võimalus tõendite valiku ja nendele antud hinnangute ümberotsustamiseks, sest vastavalt AKKS § 65 lg-s 4 sätestatule ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid.
2. Prokuröri kriminaalasja kohtulikust arutamisest osavõttu ja prokuröri pädevust kriminaalmenetluse selles staadiumis käsitleb KrMK §
3. Riiklikku süüdistust esindava prokuröri arvamused ja kaalutlused on orienteeritud põhjendatud järelduste saavutamisele, kuid ei saa olla kohtule siduvad. Seda rõhutab KrMK § 210 lg 4, mille kohaselt ei võta prokuröri loobumine süüdistusest kohtult kohustust jätkata kriminaalasja arutamist ja otsustada kohtualuse vastutuse küsimust. Asjaolul, et apellatsioonikohtu istungil esinenud prokurör toetas süüdimõistetu L. L. õigeksmõistmist taotlevat apellatsioonkaebust, ei ole sõltumatult tegutsevate kohtunike suhtes KrMK §-des 19 ja 50 sätestatud nõuete täitmist hajutavat toimet. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli
6. a otsus L. L. suhtes jätta muutmata.
7. L. L. kaitsja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
8. Mõista L. L-lt välja kaitsjatasu 1239 krooni riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub
9. juunil
10. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Ott Järvesaar Liikmed Lea Kalm, Jüri Rätsep